Sügisene lõheporr
Kirjeldus
Keila jõe suudmes on kalapüük keelatud aastaringselt. Erandina võib siin püüda erilubade alusel torbikutega silmusid. Oktoobri keskpaigas tulevad kuuks ajaks jõe suudmesse kudema lõhelised - meriforell ja lõhe. Koos sellega ilmuvad välja ka röövpüüdjad, kes jahivad väärtuslikku punast kalamarja. Siinsed uued aarded on üheks heidutusmeetodiks, et lasta kaladel rahus kudeda.
Käesolev aare on peidetud ühele Keila jõel olevale saarele. Hetkel viib üle harujõe täitsa kobe purre. Kui see kaduma peaks, siis kõrge vee korral võib eeldada vähe raskemat maastikuastet.
Mis asi see lõheporr aga on? Lõhe porrulauguga see nüüd küll ei ole. Saare pealt on hea piiluda kuidas see asjaajamine täpselt välja näeb. Kes ei kannata nii võikaid vaatepilte, siis teile on lühikirjeldus kuidas saab kalamarjast mõne aastaga maitsev lõhepraad su ahjus.
Lõheliste jooksuaeg on sügisel 15. oktoobrist 15. novembrini. Selleks ajaks kogunevad nad jõgede suudmetesse. Emased on 4-6 aasta vanused ja kuni meetri pikkused. Isased on nooremad ja väiksemad. See tähendab, et isaste lõheliste seas levib arusaam, et suurem ja vanem on parem. Kõigepealt valib isane territooriumi (loe: ehitab kodu), mida kaitseb suguvendade ja muud jorsside eest. Siis tuleb emane ja hakkab sabaga keldrit kaevama. Riiulitesse asetab natukene oma marja. Seejärel teeb võlukepiga isane sahker mahkerit ja ajab keldri kinni. Niimoodi kohe mitu päeva järjest. Lõpuks on emane nii väsinud, et heidab hinge. Mõned üksikud reipamad suudavad seda protsessi korrata 3-4 aastat järjest. Osad isased aga lihtsalt ei viitsi enam tagasi merre minna ja jäävad jõkke järgmist sügist ootama.
Okei aga kuidas satub maitsev lõhe meie ahju? Kalamari haudub vanemate poolt ehitatud keldris tervelt pool aastat. Selle ajaga tekib tulevase kala ümber rebukott, mille kallal saab meie kalake järgmised poolteist kuud maiustada. Jaanipäevaks või siis suviseks pööripäevaks saavad neist nunnud maimud ja hakkavad iseseisvat elu elama. Suve lõpuks on keha kaetud soomustega ja uueks nimeks saab tähnik. Järgmised 2 aastat chillivad nad jõevees ja siis lähevad 2-4 aastaks maailma avastama. Vahepeal ongi see šanss, et mõni tegelane avastab end meie toidulauale. Kui avastusretk lõpeb terve soomusega (loe: nahaga), siis naasetakse täiskasvanuna oma sünnipaika kudema ja algab uus elutsükkel. Vot mis põnev lugu!
Keila jõe suudmes on kalapüük keelatud aastaringselt. Erandina võib siin püüda erilubade alusel torbikutega silmusid. Oktoobri keskpaigas tulevad kuuks ajaks jõe suudmesse kudema lõhelised - meriforell ja lõhe. Koos sellega ilmuvad välja ka röövpüüdjad, kes jahivad väärtuslikku punast kalamarja. Siinsed uued aarded on üheks heidutusmeetodiks, et lasta kaladel rahus kudeda.
Käesolev aare on peidetud ühele Keila jõel olevale saarele. Hetkel viib üle harujõe täitsa kobe purre. Kui see kaduma peaks, siis kõrge vee korral võib eeldada vähe raskemat maastikuastet.
Mis asi see lõheporr aga on? Lõhe porrulauguga see nüüd küll ei ole. Saare pealt on hea piiluda kuidas see asjaajamine täpselt välja näeb. Kes ei kannata nii võikaid vaatepilte, siis teile on lühikirjeldus kuidas saab kalamarjast mõne aastaga maitsev lõhepraad su ahjus.
Lõheliste jooksuaeg on sügisel 15. oktoobrist 15. novembrini. Selleks ajaks kogunevad nad jõgede suudmetesse. Emased on 4-6 aasta vanused ja kuni meetri pikkused. Isased on nooremad ja väiksemad. See tähendab, et isaste lõheliste seas levib arusaam, et suurem ja vanem on parem. Kõigepealt valib isane territooriumi (loe: ehitab kodu), mida kaitseb suguvendade ja muud jorsside eest. Siis tuleb emane ja hakkab sabaga keldrit kaevama. Riiulitesse asetab natukene oma marja. Seejärel teeb võlukepiga isane sahker mahkerit ja ajab keldri kinni. Niimoodi kohe mitu päeva järjest. Lõpuks on emane nii väsinud, et heidab hinge. Mõned üksikud reipamad suudavad seda protsessi korrata 3-4 aastat järjest. Osad isased aga lihtsalt ei viitsi enam tagasi merre minna ja jäävad jõkke järgmist sügist ootama.
Okei aga kuidas satub maitsev lõhe meie ahju? Kalamari haudub vanemate poolt ehitatud keldris tervelt pool aastat. Selle ajaga tekib tulevase kala ümber rebukott, mille kallal saab meie kalake järgmised poolteist kuud maiustada. Jaanipäevaks või siis suviseks pööripäevaks saavad neist nunnud maimud ja hakkavad iseseisvat elu elama. Suve lõpuks on keha kaetud soomustega ja uueks nimeks saab tähnik. Järgmised 2 aastat chillivad nad jõevees ja siis lähevad 2-4 aastaks maailma avastama. Vahepeal ongi see šanss, et mõni tegelane avastab end meie toidulauale. Kui avastusretk lõpeb terve soomusega (loe: nahaga), siis naasetakse täiskasvanuna oma sünnipaika kudema ja algab uus elutsükkel. Vot mis põnev lugu!
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Tasakaalu nõudev tee viis aardeni, ju viimasel ajal sadanud vihma tulemus. Aare ise kuiv ja korras, aitäh peitmast!
Koha leidsime aga oli tükk tuhnimist ja tegemist, et aare leida. Seekord saan aarde leidmise enda arvele kirjutada 😀.
Leitud, logitud.
Tavaolukorras kepsutaks lenneldes aardeni, nüüd enam nii lennukalt ei läinud ja Kaupo päästis päeva. Aitäh!
Sääskedele kolm tilka verd annetatud, aga aaret ei leidnudki.
Uus karp, logiraamat ja muu sisu. Vana katkine aare kaasa. Saarele viib nüüd lause kaks purret. Üks ühkem kui teine. Saar oli asustatud vähemalt 20 korilasega.
Mõnus karulaugu lõhn on üleval ja ilus känn:)
Ei lõhet, ei porri, aga aare oli! Aitäh!
Purde kohta polnud enne vaadanud, aga jõe ääres luusides oli see lihtsasti leitav. Kuiv ja krobeline ka. Aare paljastas end seentemerest. Aitäh!
Sügis on, lõhet pole, aga porri sai natukene tehtud. Tänan.
Leitud
Viimati olin vist siin kandis kunagi ammu, kui ühe teise aarde jaoks sai siin infot kogutud (mis siiamaani logimata ;)). Veevool oli korralik, õnneks sama korralik oli ka purre. Ja millised karulaugupeenar!
Nimed saime kirja, tänud!
Polnud ka siia mitu head aastat sattunud. Mega ilusaks on ümbrus ja metsaalune tehtud. Lisaks oli maa justkui karulaugu vaibaga kaetud. Aitäh!
Leitud!
Purdeke tundub pisut teise koha peal olevat kuid on täiesti olemas ja kasutatav. Aare leidus lihtsasti. Eemaldasime ligased käbid ja kastanimunad. Tänan!
Leitud
Aitäh peitjale!
Purre oli vägev ja korraliku jääkihi all ka. Igaks petteks, ronisime neljakäpukil üle, sest vette ei tahtnud mitte kuidagi täna kukkuda. Tagasiteeks valisime vahelduse mõttes teise koha, kus olid vist kivid all, et selline jää sinna tekkida sai.
Igal juhul möödakäiatel oli vist huvitav vaadata meid ja ka meil oli huvitav vaheldus lihtsalt jalutamisele.
Tahtsin tegelikult lähedalolevat multit läbi teha, aga nullis ei leidnud miskit üles. Siis tulin vaatama, mis seisud siin on. Üle purde sai mööda kive hüpatud. Aarde juures oli asi lihtne, kõik korras, aitäh!
Lõhesid ei näinud, porri ei näinud (samas ma tunnen ära vaid vast rasvatihase), röövpüüdjaid kah mitte (aga kohtasin üht hiljem, "Kahe pardi" aarde juures). Oli rämedalt karulauku ning aardeleid tuli kiirelt. Peitjale tänud!
Seikleme sealpool Tallinnat. Aitäh!
Õhtul tõmbasin pärast pikka geopäeva Meremõisasse telkima ja olin üsna üllatunud, et ka vihmase sügisilmaga ei saanud sugugi esimest meeldivat kohta valida, sest rahvas oli juba ees. Valisin siis tupiktänava kõige viimase koha ja tõmbasin kiirelt telgi püsti. Edasi jäi lõkke küsimus. Lõkkepuid sisuliselt polnud, mets oli märg, tuul oli külm. Keegi oli paar mingit värvitud ja läbi mädanenud lauda lõkkepuude varjualusesse visanud, läksid siis need loosi. Mingi lõke sealt tuli, aga pool õhtut veetsin ikkagi autos soojenedes.
Hommikul ärkasin loomulikult selle peale, et koerad, nendega jalutajad ja hommikujooksjad käisid telgi ümber, sest olin pimedas telgi keset teerada pannud, nagu mul ikka kombeks. Pakkisin kiirelt kokku, vaatasin lootusrikkalt eilsest paremat ilma ja suundusin aarderadadele.
Pargis oli mõnus varasügisene õhkkond. Keegi telefoninäppija liikus minuga samas suunas, aga kui keerasin oja ületama, siis ikkagi kaasa ei tulnud. Aare tuli lihtsalt kätte, aga tekkis küll küsimus, kuidas siin nii avalikus kohas üldse röövpüügiga tegeleda saab. Aitäh!
Purret ei leidnud, aga suvisel ajal sai ka teisiti. Tänud aarde eest!
GC-s ilmus värskele logile pilt, millel oli kujutatud versioon 2 logiraamatut. See tähendas, et kohapeal peaks 2 karpi olema. Läksime otsima. Purde juures kohtasime väikest nastikut ja aardepuu juures jäi koheselt silma mingi veider maskeering. Selle alt ilmuski välja eelmine karp. Kellel nii suurepärane mälu oli, et selle sinna poetas, ei tea. Tahaks loota, et keegi lihtsalt avastas karbi niisama vedelemas ja pani selle tunde järgi tagasi. Võtsime versioon 3 karbi kaasa ja panime vana karbi tagasi õigesse kohta peitu. Lõheporri ei kohanud
2 järjestikust mitteleidu GC lehel panid mind veenduma, et kellelgi on aardekarpi vaja läinud. Personaalne kontrollimine andis kahtlustusele kinnituse. Panin uue karbi kogu vajaliku sinna juurdekuuluvaga. Saarel on käinud puulõhkuja. Mitu suurt küttepuu hunnikut saare peal. Õnneks aardepuu on veel alles. Purre saarele on ka veidi uue ilmega. Kevadine jää ja suurvesi on selle natukene viltu lükanud aga on jätkuvalt ületatav. Muidu park on hetkel kaunis oma üleminekul talvelt kevadele. Head leide! Loodetavasti karp elab seekord kevadise karulaugu korjajate massid üle.
Ronisime üle külma vee ja leidsime aarde
Polnudki suurest sillast kaugemale vist kunagi jõudnud. Väga mõnus paik. Olin seda aaret pikalt vältinud, aga kuna praegu on veetase päris madal, siis julgesin koos lapsega ikka tulla ja kõik oli lihtne. Aare oli kavalalt peidus. Aitäh!
Mõnus jalutuskäik, astusime nulli ja panin nime kirja. Lapsele oli siin põnev ja uudistasime veel ümbruakonda, aitäh:)
Oh mis lahe saar ja purded. Ukerdamist ja jõenautimist siin jagus. Õnneks ei olnud seda rebast ka kodus keda Maive aarde juures ette kujutas elama. Saarel oli kõvasti puid tehtud aga jäi arusaamatuks kuidas need minema on toimetatud. Tänud erilise koha ja seikluse eest!
Logitud ja leitud :)
Jäime oma aaretamisega öö peale. Kuigi äge on pimedas ka. Eriti ägedad olid need hiiglaslikud rabarberid, möödaminnes keerutasid seal omi päid, nii äge.
Karp oli kaugele nähtav, sättisime paremini tagasi.
Tänud
