Täitsa puus

Karm oli see aare! Hea, et kunagi enam ei pea tagasi minema:).

Tänud!

Tulime mööda metsasihti,mitte jõgepidi,praegusel aastaajal on hästi läbitav,pole kõrget heina,sääski,puuke...Lõpuks jõuad kaunisse kohta,eelnevate otsijate vihjed veidi aitavad,praegu küll aarde peal pole kasetohtu,on männikoor.Tänud peitjatele,aare on seal kaua vastu pidanud!

Täitsa puus, mis kamm selle aardega. Alustuseks imestasin, et metsasiht on suvel niidetud. Kannatasin ära roobastes oleva hommikuse paduvihma, mis esimese 500 meetriga jalad läbimärjaks kastis. Siis lõppes niiduosa ära ja edasi oli teadagi mis (seda aaret pole logitud enam kui aasta). Isegi loomad polnud pikki sihti käinud, ainult risti metsast metsa. Ja siis sarapikku jõudes oli metsanotsud maakamara peapeale pööranud. Kui nulli kanti jõudsin, siis oh jumal anna kannatust, rinnuni hein ja ei ühtegi geokuhja. Tiirutasin varasemaid logisid usaldades isegist kuni 20 meetri raadiuses, helistasin kahele varemleidnule, ei midagi. Võiseeni aga oli nagu muda, õnneks ma jätsin korvi autosse. Päeva päästis see, et üks õlekõrs mainis, et kuhjas on ka kasetohulaadset ollust. Kui ma siis ühes kohas kolmandat korda puuorgiga maad sondeerisin, jõudsin... ei mitte aardeni, kasetohuni! Tundus paljulubav ja kaevasin edasi. Lõpuks tuli aardekarp ka välja, julgelt 20 sentimeetrise huumusekihi alt. Joppen .... tagasiteel komistasin kukeseenekasvandusele, siis tuli juba riie seljast võtta. Kuna korv oli teadagi kus. Update: puuke korjasin endalt kümmekond!

Väike jalutuskäik kodu ümber ja leitud see saigi.

Leitud, tänud!

Niisuguste vanakeste juures käimist, kus on juba ette teada, et saab kraave ja võsa ja mõningaid üllatusigi sinna sekka, võtan ikka täieliku rahulolutundega. Tavaliselt kulgen küll neid radu mööda üksinda, aga seekord olime Katriniga koos ja ei pidanudkui omaette rääkima, et metsloomad mind oma nina alt pagemisega infarktini ei viiks, vaid sai kaaslasega vestelda. Autoga saime kenasti umbes 600 meetri peale ja siis ülejäänust oli vaid viimased sadakond või väheke rohkem metsa all tatsamist. Kuna siiani on suvi olnud ülimalt kuiv, siis ka need kohad, kust märjemal ajal suure tõenäosusega igast astumisest pori papu alt välja pritsib, olid kuivad. Väheke ragistamist ja olimegi kohal. Null näitas tõepoolest natuke mööda, aga olnud sellele logidest kinnitust saanud, vaatasime juba loogilist kohta otsiva pilguga ringi ja juba ta end ilmutaski. Seekord paljudele võitlusvõimu süstinud herilasi sel suvel seal nüüd küll pole. Sipelgad vaid sibasid ringi, aga kuhu nad ka ei jõuaks, kõikjale ju. Tänud peitjale peitmast ja kenasti korras hoidmast

Auto tuli parkida kaugemale, kuna pole 4x4. Väike jalgsi matk lisaks. Null viis veidi mööda, kuid kui ringi laiendasime, siis leidsime ka geokuhja üles. Tänud!

Kanuumatkal peidetud, kanuumatkal leitud

Aitäh aarde eest! Tundus umbes 10m mööda olevat.

Aarde osas oli eelarvamus, et seda väga kergesti ei leia ja moosisin juba eos Kaupo endaga kaasa lonkima. Andis ikka jalutada, kuid polnud viga, sest suurem osa teest oli siiski tee, mitte rapik.
Kohale jõudes oli väheke tiirutamist, aga Markosu värske logi andis kõvasti motti juurde ja mõistliku aja jooksul leidsime otsitava üles.

Tänase ilmaga oli ainult kuumus see, mis teekonda raskemaks tegi.. aare õnnestus leida, enne nulli jõudmist.

Tänan peitmast.

Jõe leidsime kohe, aardega läks natuke kauem, aga leidsime siiski. Geokuhja eemaldamisel sai üks herilasepere päris pahaseks, aga kiirete liigutustega saime aarde siiski nende valdustest kätte. Tagasipanemise hetkel oli juba vaikus majas ja et pesa otseselt seal näha polnud, söandasime ikka aarde samasse kohta tagasi panna ja ka geokuhja taastada. Järgmistel otsijatel soovitame kindlasti ettevaatlikult läheneda. Aitäh peitjale!

Sellised sada aastat tagasi peidetud aarded on rasked. Kõik on totaalselt muutunud ja nulli taga ajada pole mõtet. Vaatasime seda kanuutatavat jõge, vaevu oli seal hetkel 10 cm vett. Mitmeid kordi tahtsime alla anda otsimisega . Kuid lõpuks karjus Dauno : leitud...
Pidime veel veidi herilastega aarde pärast võitlust pidama ja saigi logida.
Hea, et tehtud.
Tänud

Otsisin, mis ma seal otsisin, aga ei jäänud näppu miskit, eks tuleb kunagi vähemrohelisel aastaajal uuesti vaadata seda asja.

Tänud peitjatele!

Nagu ikka, 15 minuti pärast näitab telefon õigema asukoha ära ja siia on juba lihtne.

Ilm oli nii hull, et kodus miskit teha ei saanud aga aarde järele minekuga probleemi ei olnud, kui mitte arvestada porist ja aukliku teed ja jala käimise osa oli ka ikka mega vesine. Aga see on ju kevad. Küll aga tekkisid probleemid GPS seadmel kui olin 20 m eemal avaldatud kohast. Just 1 samm edasi ja olin hetkega 3,6 km kaugusel :) . Müstika logiraamatut täites asusin nullis aga äpi arust olin 5,4 km kaugusel. Nimevääriline koht rohkem puus enam olla vist ei saagi. Aarde leidsin meetodil mida pimedad kasutavad kompamise teel ja täiesti juhuslikult , olin juba alla andmas 30 minutit roomamist ja nii ta mingi hetk tänu ebakõlale looduses silma jäigi.
Tänud aarde eest!

Matkame täna Oandu-Iklal lõiku Laiksaare-Kilingi-Nõmme. Matkateelt on aardeni vaid 800 m, mõtlesin et vaatame, enne tegime joogipeatuse ja pastaka olemasolu kontrolli peatuse :D. 500 meetri peale jõudes ikkagi loobusime, üllatavalt vesiseks osutus tee aardeni ja ma ei tahtnud riskida võimalusega, et ülejäänud 2 nädalat on mul jalas märjad saapad...

Ei hakanud isegi proovima sõita lähemale kui 1km; no Jeekimite aarde juures sai proovitud ning ei lõppenud hästi. Kohapeal läks tiba ikka aega, kuna tiirutasin rohkem seal, kus lihtsam tiirutada, mitte kus aare tegelikult on. Peitjale tänud!

Siin kulus ikka aega enne kui õige koht ette sattus. Aga jalutus ilusal päeval kulus hästi ära. Tänud!

Praegune aastaaeg on ikka hulga sobilikum selle aarde jaoks kui kevad või suvi. Null oli ka seekord 12m mööda aga võsa oli pehmem ning maapind jalge all mõnusalt kõva. Meenus esimene retk koos Elariga siia ja olin üsna kindel,et tagasi tulla ei taha aga Markol oli see aare võtmata ja mis sa siis ikka ohid, koer kaenlasse võssi sukelduma. Üsna valutu retk seekord, isegi täiesti pu###s ei saaks öelda. Päevavalges ja ilma võssita vast täiesti maaliline koht. Tänan peitjat! :)

Järgmine kollane punkt. Anne oli siin juba käinud, aga hilisõhtune jalutuskäik metsas kulub ikka marjaks ära. Ega siia oskagi midagi muud lisada. Tore võsakas. Praegusel aastaajal sellised väga mõnus otsida, aitäh!

Tänud aarde eest!

Mööda teed ja rajakest jõudsime ilusti karbini. Paistis juba kaugelt. Tänud peitjale.

Kuna eelneval päeval tehtud puder andis pikaks ajaks energiat, siis täna plaanisin sama moodi alustada. Hommikul kell 9 tegin korraliku pudru, peale panin suure koguse purustatud mustika-vaarika segu ja kõrvale jõin kakod. Lisatud suhkrut ega mett ei tarbinud. Endalegi üllatuseks pidasin sedasi kella 18ni vastu. Vahepeal sai söödud kaks peotäit pohli ja kaks õuna, mis loodusest leidsin. Antud aardeni sain autoga 600m peale sõidetud. Õige masinaga oleks veel edasi sõitnud, aga kahjuks ei saanud sellega tulla. Aarde otsimine võttis aega ja logidest selgub, et gpsi ei tasu vahtima jääda. Panin gepsu taskusse, tiirutasin natuke ringi ja siis leidsin. Umbes 15m kirdes on aare.

Mõnus käik. Teel aardeni õnnestus kruusateel sõiduautost mööda sõita, kohe selline tõmme on sellel aardel :) Sain rattaga umbes 600 meetri kaugusele. Katsin ennast korraliku sääsetõrjekihiga, aga selga jäid ikka lühikesed püksid ja särk, pärast muidugi kahetsesin. Tatsasin mööda kuivanud kraavipõhja aarde lähedusse, kus oli vaja ka mõnikümmend meetrit võsa läbida. Ja siis hakkas geps tiirutama ja minu kulul nalja tegema. Hüppasin vist 15 minutit seal jõe kaldal ringi ja üritasin nulli paika saada, lõpuks panin gepsu tasku ja leidsin mõne minutiga aarde üles. Terve otsingu aja jälitas mind mitusada kärbest, kes ei jätnud mind isegi siis rahule, kui pärast rattaga kruusateel rallisin. Mulle meeldis, aitäh!

Et siis üle aasta möödas kui siin Täitsa Puul külaline käis. Selle aarde nimi võiks ka täittsa vabalt olla Täitsa Lõpp. ,:-). No oli ikka puus ja lõpus! Muidu oli aare korras, kuivatasin veits ja jätsin sinise võtmehoidja. Tänud, põnev matk oli.

Rabamatk Punahundi juurde kujunes oodatust palju kergemaks ja seega jäi energiat ja valget aega veel ühe aarde otsimiseks. Olin siin olevat aaret pidanud mõtetuks võsakaks, kuid tegelikkus osutus hoopis teistsuguseks. Siin ühinen Karli arvamusega madalapõhjalise linnaauto ja maasturi kohta. Lisaksin veel kolmanda variandi aardele lähenemiseks. See oleks piki jõge süstaga või kanuuga. See tee oleks huvitav ja sportlik. Üle jõe on palju langenud puid ja kopradki on seal hoolsalt tööd teinud. Ilmselt tuleks veesõidukit tassida nendest takistustest mööda, mis aga sealse tiheda metsaaluse tõttu oleks juba huvitav ettevõtmine. Kuna minu süstamatkad jäävad noorusaega, siis lähenesin madalapõhjalisega 600m kaugusele. Edasi oli mõnus jalutamine absoluutses vaikuses. Isegi tuul ei sahistanud puulatvades. Läksin mööda sihti jõeni välja ja seal oli näha koprapoiste loomingut. Suundusin jõekallastpidi aardepoole. Jõe jääl oli hästi näha metsaloomade jälgi. Aardeläheduses piilusin mõnessegi kohta enne, kui vaatasin sirge seljaga ümbrust. See pilk viis ka kohe aarde peidukani. EV jätsin merekarbi. Oli tore pühapäevane metsa jalutuskäik. Tänud peitjale.

Praegusel hetkel silt maasturigahuvitav ei kehti eriti, pigem maasturigaigavavõitu. Madalapõhjalisega peaks saama sama kaugele kui maasturiga. Ma jätsin küll auto 500 meetri peale, sest oli üks koht madalapõhjalisega_huvitav. Kuna lükkasin kummikud juba matkamise jaoks jalga, siis ei hakanud enam proovima ka edasi suruda teadmatusest mis ees võib veel oodata. Tegelikkuses oli euronõuetele niidetud kõva heinatee ilma rööbasteta. Lõpuvõsas oli veidi ragistamist. Tegin oksatatoo otsaette ja tegin peidus murdunud puu peal haigele jalale veidi liiga. Muud põnevat ei juhtunud. Aare oli täitsa puus ikka.

Seda mis värk Lõuna-Eestis parmudega on ma ei mõista. Nüüd kui Lätis odav alkohol ja tagastatavat taarat ei ole, siis on kõik metsadesse pagenud. Ei jõua neid nii palju maha lüüa. Särgid on parmuplekke täis juba ja iga hajameelne moment saab karistatud. Läbi paksu fliisi kätte või isegi läbi kapuutsi ja juuste. Kõige ebameeldivam oli kui vaatasin mobiilist kaarti ja ühe sõrme pealt hakkasid 3 parmu korraga imema. Veri ei jõudnud isegi hüübida nii mitmest kohast korraga.

Aarde eest aga tänud!

Leitud! Tänud peitjale :)

Teel aardeni jätsime auto paarisaja meetri kaugusele ning jalutuskäik sai alata. Õnneks olid seljas pikemat sorti riided, mis kaitsesid võpsikust võpsikusse liikudes kriimustuste eest. Pärast hakkasime mõtlema, et küllap oli ka vähe lihtsam teekond sihtpunktini. Kohale jõudes sai läbi otsitud kõikvõimalikud peidukad aarde ümber ning lõpuks natuke loogilist mõtlemist kasutades tuli ka leid.