Torbiku II

Tulles kaubajaama poolt ristub nüüd rada Rail Balticu trassiga,praegu oli küll selline tõsine aluspõhi rajatud vast 300-400meetrisele lõigule.Praegu oli täis vaikus,kasutasin siis seda trassijupikest ka ise edasijõudmiseks :D.Edaspidi tuleks vist siis teisi suundi siia tulemiseks kasutada.
Mõnisada meetrit enne lõppu läheb maa suht mädaks,aga saab hakkama.Keegi oli ilma räätsadeta jõudnud pea päris lõppu,sinna viimase õõtsakuni enne poolsaarel asuvat aaret,seal oli omajagu mudaseid jälgi,kuid päris lõppu need ei jõudnudki.?
Maas olev karp oli poolenisti vett täis,logiraamat oli seal pealmine,see oli enam-vähem.Nänni ja logiraamatu panin päikese kätte kuivama,mängujuhendiga,mis oli karbi põhjas,polnud midagi teha,oli roheline ja loendamatu.
Tegin uue karbi puu otsa,kus see ilmselt algselt oli.Logiraamat on jah veidi hallitanud ja roostes,aga sain selle nagu kuivaks ja kuidagi ei raatsiks sellist dokumenti uue vastu vahetada,vahel leiab ka hullemaid.Uus minigripp muidugi ka ja ülejäänud nänn sai vast kuivaks.:D

Selleks hetkeks olime matkamisest üpris kurnatud, aga kui Torbiku II ikka kaardilt vastu särab, siis ei saa alla anda. Algus oli väga okei, aga raba peale jõudes läks mul ikka raskeks. Sammhaaval venitasime end aarde poole. Mingi hetk vajus Kaupo juba nii palju sisse, et jäi maha. Mind raba enam-vähem kandis ja surusin end aardeni. Kui logitud, siis kohe ei näinudki, kus Kaupo on, aga kui õige nurga alt vaatasin, siis hakkas ühe puu alt üks sinise jopega hüljes paistma. Vinnasin end tema juurde ja tegime kahekesi keset raba linnulaulu ja päikesepaiste* saatel päeva parima puhkehetke.

• nõks varem sadas lund ja puhus tuul, aga mis seals ikka

Hommikut sai alustatud Pöörilaiu külastamisega ning kuna seal saime üsna kiirelt käidud ja teepeal veel mõned aardeid leitud, siis tundus hea mõte ja sobiv ilm ka selle vana aarde külastamiseks. Oleme ammu tahtnud siia tulla, kuid kunagi pole olnud sobiv aeg, ilm või tuju. Täna siis kõik klappis, aga päevavalgust hakkas nappima. Kui saime ära pargitud ning võtsime suuna raba poole, oli päikeseloojanguni jäänud 10 minutit ning meil linnulennul 1,8km minna. Ega ei teadnud, et milline liikumiskiirus olema saab ja kaua meil siin läheb, seega lambid said kaasa võetud. Üldiselt oli rabas hea liikuda, suurte puude vahel oli lund, seal pani Anna räätsad alla, aga lagedal olid kõik veesilmad ja mättad külmunud ning üsna mõnus astumine. Aare ise sai leitud kärmelt, aga tema seisukord ei ole kiita. Karbis oli vett, mille välja valasime ja logiraamat ise paraku väga märg ja vajab hoolitsust.

Tagasiteel algul saime veel lampideta hakkama, aga kui raba pealt taas suuremate puude vahele metsa jõudsime, siis läks ikka lambivalgust juba vaja, ilma enam hakkama ei saanud. Lõpuks auto juures tagasi olime kella 18 paiku ning sai tänastele matkadele joone alla tõmmata. Aitäh.

Selle aardeni retke ettevõtmist olen kaalunud kaua. Olen keeranud kaarti ette nii- ja naapidi ega suutnud otsustada, kust kaarest sellele ratsionaalseim läheneda on.
Kuna ühtegi head argumenti pikema (väidetavalt lihtsama) tee asjus pähe ei tulnud, valisin lühima ehk lasin end gm-l suunata.
Turbapõld oli inimtühi, ent lige. Lumi on märtsipäikese paistel kenasti sulamisprotsessis, sama on mustavate turbavaaludega. Lühidalt, pori ja sopp, sopp ja pori.
Rappa jõudes sain saapad puhtaks... ja märjaks. Loodetud külmunud raba oli jõudnud kohati sulada, mistõttu lonksas lumealune rabavesi korduvalt üle kõrgete matkasaabaste serva. Samas oli rabasaarte ümbruses põlvini lumi. Minna oli rabas terve kilomeeter ja tagasi keerata ka ei tahtnud: ignoreerisin märga ja lund ning nautisin ilusat ilma. NB! GC kirjutas varasem leida, et pani uue konteineri, see oli täitsa olemas koos nänniga ja sesmõttes on hooldusvajadus ammendunud.
Ma olen matkanud läbi terve Eesti, kümnetes rabades sh, aga Rääma rabas olin täna täiesti esmakordselt. Vaatasin kaardilt, et Pärnu südalinna on siit kiviga paar korda visata. Nojah, enne Pariisi, käi ära Nuustakul vms.
Enne päikeseloojumist sai logi kirja, vanast konteinerist vesi välja kallatud ja siis loojangut nautida. Tagasi autoni püüdsin vältida vesisemaid kohti ja katsetasin uued vesised kohad ära. Ei teagi nüüd, millal siia soovitaks aardejahile tulla - küllap räätsadega keset talve oleks targem küll. Tänud peitjatele!

Õige kujuga topsikut mul kahjuks ei olnud,kogu kraam sai kandilisse tihendiga karbikesse. Teibi paraku unustasin. Originaaltopsiku jätsin ka sinna,ehk on kellelgi sinnaminejatest tervet kaant pakkuda.

Tänud aarde eest

Ei olnud just kõige targem otsus aga sai tehtud. Läksin üksinda ilma varustuseta. See oli mu esimene rabamatk, raba oli pea sama suur nagu Pärnu linn. Suured tänud eelmisele aarde otsijale, kes jättis sinna kase toika. '

Konteiner oli õnneks hästi säilinud, kuumad ilmad olid konteineri ära kuivatanud. Paraku konteineri kaan on hävinenud.

Vajab hädasti uut konteinerit, vana on pragunenud ja kaas ei püsi enam peal. Teipisime hetkel kokku, peaks hoidma mõnda aega.

Leitud. Aitäh!

Raba ühes servas on käidud juba sellest ajast, kui jalad kandma hakkasid. Natuke piinlik endalegi tunnistada, et keskpaika jõudsin täna esmakordselt. Super ilm ja kallid matkakaaslased - päev missugune! Suured tänud peitjale tõuke andmisel!

Nätsi rabas jäi meil veel võhma natuke üle ning otsustasime ka selles rabas ühe soojaga ära käia. Lähenemistee sai ideaalne valitud. Siht viis otsa rappa ja tagasiteel oli mobiili mast orientiiriks, niiet ei pidanud gepsigi taskust välja võtma. Sellega lõpetasime oma rabapäeva ja suundusime Ilme juurde saunamõnusid nautima. Oli tore päev. Tänan.

Milline matk! Sai veel õigel ajal ära käia kui maa on veel külm ja seega pääsesime aardeni täitsa kuiva jalaga!
Lähenesime Kaubajaama poolt ja sealt vähem kui 2 km jalutamist.
See aare tundus mulle nii kättesaamatu, aga nüüd täiesti olemas!

Mõnus matkake päikesesäras. Metsa läheduses oli lumel tugev kandev koorik, lagedamal lumi ära sulanud, kuid pinnas suures osas veel jääs. Kummikud kulusid marjaks ära, sest aeg-ajalt kostis jääraginat ja jalg vajus vette, aga midagi liiga ekstreemset tänase ilmaga polnud. Topsi keermel on auk sees, vajab vahetust. Sisu praegu kuiv ja korras. Aitäh!

Selle aardeni jõudmiseks kasutasime räätsasid. Väga vahva retk! Nimi kirjas.

Talvise Rääma rabaga sai lõpuks tutvus loodud. Räätsad alla ja marssisime lumel metsavahelisel sihil kuni raba alguseni ja sealt suundusime esialgu mööda mõttelist teed otse edasi, hiljem juba liikusime lihtsalt mööda raba. Väikseid männitukki jäi teele mitu-mitu,laukaid ilmselt ka, aga lume alt polnud enamik nähtavad. Õige männitukake ja aare olid ka veidi eemalt nähtavad. Logiraamat oli kuiv ja korras, lisasime sinna oma nimed ja tõdesime, et väga tihti siin ei käida, sel aastal olime siin esimesed, eelmine sissekanne oli 16.08.2021. Võiks soovitada, minge ikka! Oli mõnus paraja koormusega räätsadega retk talvises rabas. Aitäh peitjale!

Ilusal soojal päikesepaistelisel pühapäeval ühendasime oma jõud Margiti ja Sandriga ja asusime Rääma raba keskel asuva aarde suunas teele. Alustuseks ~2km jalutuskäiku turbaväljade vahel kõvakattega teel ja seejärel räätsad alla ning ~2km astumist mööda rabaõõtsikuid. Päeva tipphetk oli kahtlemata aarde lähedal rabajärvekeses ujumine - tõeliselt mõnus ja värskendav. Kuni ise veemõnusid nautisime, lasime aardel pisut tuulduda ja kuivada - kerge kondens oli kaane alla tekkinud, aga muidu oli aare kenasti omal kohal ja heas korras. Olgu öeldud, et kolmapäevane põleng puudutas vaid raba algusotsa, möödusime sellest kohast, kuid aardest jääb see kaugele. Suur tänu peitjale, kes andis põhjuse nii laheda rabamatka ette võtmiseks!

Oleme siin raba peal matkamas käinud ka varem korduvalt, nüüd oli põhjus võtta ette aarde leidmine. Võtsime seltskonna kokku ja lähenesime Jänesselja-Urge mnt poolt. Vaatasime üle raba põlengu koha, see jäi 2km kaugusele aardest. Matkates kohtasime nii õõtsikuid, kui järvi. Suvel on siitpoolt lähenedes ikka räätsasid vaja. Pärast aarde logimist tegime ka mõnusa ujumise rabajärves. Kokku saime mõnusa 8,3km matka. Tänud aarde eest!

Loodetavasti ei ulatu põleng aardeni: https://www.delfi.ee/artikkel/93416029/fotod-ja-video-parnumaal-voivad-rabapolengu-kustutustood-jatkuda-ka-homme?fbclid=IwAR2zouk1_RfQMXJ5PPwIDHKpVPPbi3JPusbUXjruPW4L0ANTlvo3BaHTcec

Nii linna lähedal polegi varem rabamatkal käinud. 10 minutit autosõitu ja edasi juba jalgsi läbi metsa raba poole. Auto jätsime kaubajaama kanti, sealt viis ilus metsarada rabani. Räätsad panime alla umbes 1 kilomeeter enne aaret. Tegelikult oli raba üllatavalt kuiv, laukaid väga vähe ja pehmemaid kohti ka praktiliselt polnud. Ainult kümme viimast sammu enne aaret oli täielik õõtsik ja liikumine pakkus natuke närvikõdi. Aardetopsi põhjas oli natuke vett, kuid mitmed kilekotid olid sisu ilusti kuivana hoidnud. Peale logimist jätkasime teed ümber veesilma ja liikusime väikse ringiga auto poole tagasi. Rabas oli väga vaikne, päike kõrvetas ja putukaid veel polnud. Natuke väsitav, kuid siiski üsna tore 1,5 tundi taas veedetud. Aitäh peitjale!

Tundus populaarne koht olevat teiste räätsajälgede järgi. Aitäh!

Täna lihtsalt juhtus nii, et otsustasime möödasõidul siia tulla, sest kaugemate plaanide jaoks tundus päevavalgus otsa saavat. Lähenesime kaubajaama poolt ja räätsadega oli see täitsa kenasti lihtsalt jalutatav aare. Parkimise kohast rabasse suundus sobiv rajake ja ka rabas leidus piisavalt radasid, et neist sobiv valida. Lõpus ei hakanud jälgede järgi tiiru tegema vaid läksime otse üle lauka. Aarde kõrval tegime pisikese söögi pausi, et siis pisut kergema moonakotiga enne pimeduse saabumist autoni tagasi jalutada. Oli hea lihtne rabakas. Tänan peitmast.

Ma olen seda aaret ammu piilunud. Eks Pärnu tegelt vaeslapse osas selles mõttes, et aardeid olen siit ju minimaalselt leidnud ja loginud. Ja ega mind need linna-aarded niiväga tõmmanud polegi. Juba ammu pigem nillinud neid raskemaid ja soo-aarded on minu aarete esiotsas, et mida logima kappan. Ikka laidude aarded, soo aarded, jõgede servades aarded, mida ujuvvahendiga võtma peab jne.

Ja tõesti, Haapsalust kuni Pärnuni on veel aaretega nö. enamvähem. Mõnede üksikute eranditega. Aga siis on järsku sein ees ja kõik kollane. Ja see üksik soo-aare siin on tegelt juba tõesti oma 3 aastat olnud see, mida olen kogu aeg võtta tahtnud. Sel korral siis otsustasime et kuna on krõbe ja külm ja Nätsi-Võlla ekstreemaardeni jõudmine ja leidmine võib raskendatud olla, et teeme proovi siis siin. Vähemalt kui on väga hull ja rõve sumpamine, siis saab pärast kiiresti sooja kohvi ja kringlit ja meel kindlasti paraneb.

Ausalt öeldes oli üllatus, et Pärnumaal nii vähe lund. Kõvasti vähem, kui Läänemaal-Harjumaal, kus upud sellesse. Ja raba pealgi oli lumekiht pigem tagasihoidlik. Ses mõttes, et korra on lumi kokku vajunud, ära külmunud peale sula ja nüüd pealolev kraam ei seganud. Räätsadega kannab nii hästi, et kutsu või tantsule keegi. Ma siis Eneliga koos tantsisingi aardeni ja võis kiiresti Hurraa karjuda. Tagasiteel proovisime ka vaprust, et kas laukad ikka kannavad ja kas on kõhe. No nati oli kõhe, kuid kannavad eeskujulikult. Nüüd see aga paneb vere maitse suhu ja ehk peab ikka need veel räigemad ekspeditsioonid siin tulevastel nädalavahetustel ette võtma.

Aitäh. Kuigi mõnedele soo-aarded tunduvad rasked ja tüütud, siis meie kahekesi lausa neelame neid. Andke vaid juurde! Kõik Eesti sood saagu vallutatud!

See aare sai valitud tänase päeva põhieesmärgiks. Arvol on kõik kodulähedased aarded juba ammu nopitud, seega tuleb kaugemal jahil käia :)
Raba oli mõnusalt jääs koos kõigi oma laugastega. Lumekord oli küll üsna paks, kuid selle vastu aitasid räätsad. Seega liikumine oli üsna lihtne ning ka päike ergutas meid omalt poolt. Aarde leidmisega samuti probleeme ei olnud. Tore talvine elamus. Aitäh peitjatele!

Tänud.

Täna oli kohe vaja siia tulla ehkki oli teada, et kerge siin olema ei saa. Kuna Henriko oli kaasas, siis õnneks sain selle arvelt puhata, sest matk oli raske, mis raske. Ma ei tea, mis häda siia peita küll oli, midagi orginaalset ju ei näinud. Jõhvikad olid see eest maitsvad ja suured. Tänud, et enam tulema ei pea!

Rappa tulen võimalusel ikka rohelisel aastaajal. Jalastusin põhja pool lähimas autoga ligipääsetavas kohas. Sealt jalgsimatka alustades nägi looduse rohelist palet esiti küll vähesel määral, aga pärast oli juba ilus nagu rabas ikka. Teadmata, kui lihtne on turbakogumisala tagaservas jooksvat kraavi ületada, läksin igaks juhuks väljastpoolt perimeetrit. Maapind oli seal küllalt ebaühtlane ja vesine, kuskil paarisaja meetri pärast õnnestus ka kanarbiku varju peitunud pisikesse auku astuda, kuhu parem jalg järsku suure sulpsuga hargivaheni maa sisse kadus :O Märja jala mure sai niisiis kohe alguses lahendatud ning edaspidi võis selles suhtes üsna hooletult astuda :o)

Varsti sain teada, et rahulikult oleks võinud teisel pool kraavi mööda turbatööstuse poolt sillutatud pehmet pruuni teed liikuda, sest tsooni edelanurgast saab vabalt üle jalutada. Oh well, live and learn, learn and live. Magus sookailu lõhn peibutab heal aastal veel septembri keskpaigaski. Torbik nullis rippus hoopis teisel kõrgusel kui vihje nimetab, ma ei näinud mingit põhjust selle olukorra korrigeerimiseks ka. Normaalsuuruses lumega_leitava aarde puhul jääb peidukoha raskusaste igal juhul 1.0 peale. Retk täitis nädala rabaisu kenasti ära, aitüma peitjale ja hooldajale!

Konteiner sai kah vahetatud uue vastu. Vana oli jah päris nukras seisus, ei olnud tõesti põhja all enam.. GC lehel paistis, et vahepeal on küll seda kohta külastatud (ja seega vb ka tops vahetatud juba) kuid ei. Tegelikult ka logiraamatust ma vahepealseid logisid ei näinud (samas nagu ei otsinud kah).

Mida muud ikka vabariigi aastapäeval targemat teha oleks kui rappa ronida :) Ilm oli selleks ideaalne - plusskraadid, vähe lund ning laukad ning järved olid kõik veel jääs - kõikjalt võis võimalikult otse läbi minna. Ei tüütuid parme, sääski, põdrakärbseid, ümber jala kerivaid rästikuid, rinnuli laugastest välja ukerdamist... Oli parajalt udune, mõistlik oleks olnud ka kompass ligi võtta, sest suunataju on sellises kohas suht olematu ning mingeid looduslikke orientiire võtta polnud, tuli loota vaid telefonile. Ehk kui see oleks pildi kotti otsustanud panna, siis palju õnne.. Tänud peitjale meeldiva rabamatka eest!

Tänud aarde eest!

See torbik (karp) on ikka täiesti rabe ja põhja ei ole enam üldse all. Kohe kindlasti on uut konteinerit vaja, endal oli kahjuks ainult kaks kätt taskus. Toppisin konteineri põhja ühe taskuräti paki, et asjad tormiga välja ei kukuks.