Viimsi vabaõhumuuseum

Kahjuks ei leidnud.Jõudsime teise punktini aga sealt karbist küll midagi tarka välja ei raalinud.Mõtlesime ,et leiame kirvega vehkides, aga ei leidnud.

Vajasin lisavihjet, sest vaid MÄÄÄÄÄÄ jäi veidi väheks. Aga lõpp- punkt meeldis väga🐑

Talgutöö käigus sai ka see aare leitud.

Kui tütar hommikul helistas, et võiks kuhugi koos lastega minna, siis turgatas esimesena Viimsi Vabaõhumuuseum pähe. Pole kunagi seal käinud ja tegelikult oleks vaja see multi ka ju läbi teha. Esimese punktis oli esiti niisugune tunne, et võtaks kogu väljapakutava äkki kaasa, oleks kindlam tunne, aga kuna vahemaad olid ju väikesed, siis läksime ikka esialgu niisama asja uurima. Parajasti salvestati mingit saadet, nii et alalõpmata jäime või õigemini poisid jäid neile jalgu. Ajasime natuke saatejuhiga, kes meile omakülapoisina tuttav, juttu ja uurisime seda vabaõhumuuseumi asja edasi. Lõpetuseks läks kõik sujuvalt, sain nime vahvast asukohast välja võetud logiraamatusse kirja, suuremad poisid tõmbasime poolest kerest saati märgadena merest välja, kõige tillem oli ka oma eluga kärus ringi vurades ülimalt rahul, no mis sa veel tahad. Tänud peitjale aitamast ajaveetmiskohta valida. Igavesti tore pealelõuna oli.

Sel korral saime ilusti multi tehtud. Täname aarde eest!

Nullis olevat kasti lahti tehes tabas mind ideede tühjus. Pole viga. Uurime siis muuseumis ringi ja jõudsin teise vahepunkti. Jälle null ideed. Oeh, lähen küsin siis abi, aga käiks ennem uudistaks muuseumi ala läbi.
Oot, aga see ongi see lõppaare ju. Puht kogemata leidsin.
Nojah, küll äkki teisel korral on paremad mõtted ja siis saab ka õigesti lahendatud. Muidu täitsa tore piirkond ja muidugi sai ka kohalikega tutvust tehtud.
Aitäh!

Väga tore oli. Ma jooksin kaks korda võtmete järele.

Sattusime ka just samal päeval naasma, et veenduda aarde korrasolekus :). Ühtlasi paneme oma kogemustepagasisse teadmise, et tasub kohe rohkemat uurida. Kogu kogemus oli nii suuremale kui väiksemale igati äge, aitäh.

Vahepunktis tekkis kõhklus, kas miskit on niiskuse/külmaga kinni paisunud. Võime kinnitada, ainsaks takistuseks võib olla hoopis kinni kiilunud mõistus :).

Lõpp-punktis lõpuks heureka hetkeni jõudes sai muheleda, mis ägeda püandiga vihje üks teine logija oli jätnud.

Aardega on korras. Uurisin asja. Valvurimajakeses on vahepeal tööl uuemad töötajad, kes ei ole kõikide aarde "värskenduskuuridega" tuttavad.

Muuseumitöötaja sõnul on karp katki.

Suured-suured tänud aarde peitjale! Nii vahva, et sa aarde enne üle vaatasid, kui me Viimsi Vabaõhumuuseumisse jõudsime! Ja aare on ise ka väga äge! Seda, kuidas lamba nime teisiti, kui kohal oleva töötaja käest küsida, me välja ei mõelnudki! Aga töötajad on seal väga toredad ja lahked ning aitavad igati! :) Ja ilm oli tõesti super ilus ja rahvast vähe! Nautisime täiega nii ilma, aaret kui ka muuseumi!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Käisin täna aaret natuke värskendamas. Vahepunktis on salasein nii kinni kiilunud, et seda on pea võimatu avada. Põhimõtteliselt saab koordinaadi ikka urgitsedes kätte. Viisin kaane alla sahtlisse ühe igaks juhuks lisaks.
Lõpus ripnes konteiner avatuna ja pastakas oli plehku pannud, keerasin uuesti lukku ja lisasin kassast saadud hariliku :)
Administraator oli murelik, et ei tea, kas mängijaid said otsa :D Ma lohutasin, et äkki ikka tulevad!
P.S Lisaks lammastele ja kassile on lisandunud ka üks kukk aedikusse.

Esialgne plaan Tädu loodusõpperajale minna asendus Viimis vabaõhumuuseumiga ja see oli tore punkt geopäevale. Ma tolgendasin alguses lihtsalt niisama kaasa kuna äpist selle aarde kohta infot ei saanud ja kuidagi moodi õnnestus GP lehel ka sellest mööda vaadata. Seega oli Inga ainsana asjaga kursis ning jagas mulle siin jupi kaupa nii palju infot kui parajasti vaja oli. Koht on ilus, ilm oli ka ilus aga tõelised staarid on siin loomulikult lambad. Teise punkti asukoht tekitas veidi kõhklusi aga teostus ise on lahe. Lõpus tuvastasime õige objekti kiirelt aga ühte infobitikest ajasime päris kaua taga. Samas oli tore siin aega veeta ja saime ka kanade toitu mugivaid lambaid silitada. Tänan laheda aarde eest.

Siin olen ka varem käinud, tore koht. Nüüd oli põhjust jälle tulla. Ilm oli küll tuuline, aga see ei takistanud lammastega tutvust teha. Nojaa, aga leiba ei tulnud meelde kaasa võtta, seega olin lammaste silmis „mõttetu mutt“! See eest oli karjane palju lahkem ja jutukam ning sain vajalikud abivahendid kätte. Peale väikest uurimustööd pääsesin edasi ka ning lõpus ootas mind ees väga äge teostus. Võtmeid tagasi viies uudistasin veel poekese riiuleid ja lobisesime vahahoidjaga tükk aega.
Suured tänud väga toreda multi eest!

Olime sel ajal ainukesed muuseumi külastajad, nii et sai rahulikult otsida, uurida ja aarde leida. Lambad olid eriti nunnud. Aitäh.

Imeline vaade..
Võtsime nullist kaks õiget võtit kaasa. Lamba-Aadat polnud, koordinaadid aga jättis küll. Ja siis meie kohalviibimine hakkas venima. Kuhu pista võtmed? Pole sellist kohta. Võtsin istet ja lugesin logisid. Valin alati hästi kohti, kuhu end istutada, nii ka seekord. Otsustavalt tõusin siiski püsti..ja otsimine jätkus täie hooga.

Kui lõpuks leidsime mulgu, kuhu ometi sai võtmeid proovida, oli rõõm suur! Kuna meil olid ainult õiged võtmed, läks logimine ruttu ja jäigi veel aega lambaid imetleda.

Tänud toreda aarde eest!

Leidsime. Tänud peitjale

Nagu kiuste oli täna siin neiu kes ei teadnud asjast ei ööd ega mütsi. Pärast mitmeid vastamata kõnesid saime lõpuks esimese punkti abivahendi. Siis muidugi pidime tõdema, et ega need lambad nii väga jutukad ei olegi, pidime täitsa umbes tegutsema. Ja lõpp oli ikka meie poolt ikka eriti hale. Tänud peitjale aarde eest.

Uurisime ja paitasime lambaid aga kuna leiba polnud, ei hakanud keegi neist niisama sitsima. Kust teada saada, polnud õrna aimugi. Saime vihje ja sellega lõpus ei osanud mina midagi peale hakata, sest need kõik minu jaoks olid täiesti ajakohased muuseumi eksponaadid. 2 asja meeldis väga aga sinna ei saaks isegi minusugune oma nano peita.

Teised leidsid, minust ei olnud mitte kui mingisugustki kasu. Aardel hea idee ja teostus aga kui ise läbi ei hammusta, siis on nagu on. Aitäh kutsumast ja uut taset näitamast!

Alguses saime kenasti minema,teises punktis läks ikka natuke aega aga edasi saime,lõpus läks ikka meil omajagu aega enne kui nägijaks saime.Anne isegi käis vahepeal uusti teist punkti kontrollimas,et kas sai ikka kõik korralikult kirja.No sai ikka küll.Mulle meeldis.Aitäh!

Superluks teostusega aare, tänud!

Krabisevat, mille eest endale elamusi saab lubada tahaks vähemalt paar korda kuus saada. See korrake kuus, mil töö eest tasutud saad tundub ootamiseks ikka üüratult pikk aeg. Aeg on huvitav nähtus. Mõnele asjale mõeldes see venib aga teisele asjale ei jõua mõeldagi, teed vaid ühe silmapilgutuse ja avastad end justkui teisest ajajärgust. Ehk nt. kui vaja AA kanditaate enda jaoks ritta seada kaob see viis kuud lausa linnutiivul. Ikka aastast aastasse avastan aprillis või mais, et aeg on hoopis teiste tegevuste või muude aarete otsimise peale kulunud ja hulk eelmise aasta AA-sid veel täitsa leidmata. Sarnaste mõtetega utsitasin end tänagi siia. Kuigi ilm polnud kaugeltki mitte kõige nauditavam ja tervis kõhuvalunäol oli piinav aga lihtsalt kodus istuda ma ka ei suutnud.

Aarde enda vastu oli mul väike aukartus. Polnud üldse kindel, et kas ma üksi ikka saan sellega hakkama aga just see närv, mis mu sees põnevusest kõditas sundis mind siia üksi tulema. Et saaksin kõik algusest lõpuni ise ära pusida ja pusimist siin jagus. Algatuseks lendasin peale nagu julge hunt. Ei hakanud isegi mingist paroolist sogama. Teavitasin lihtsalt ja resoluutselt, et antagu mulle abivahend selle kastikese (viitasin käega) avamiseks ja võiski miniseiklus alata. Tuleb kiita seda jahedat ilma, sest ega peale minu ja kohaliku kassi seal kedagi polnud. Sain rahumeelega nuputada, imetleda, kukalt kratsida ja kirjeldust lugeda. Kuna üksi olles keegi õnneks valesid mõtteid vahele ei topi ja ma sattusin ise täitsa õigele lainele siis ega väga kaua ei läinudki kui sain edasi liikuda. Pistsin vajalikud asjad tasku ja läksin uudistama. Teises vahepunktis oleksid äärepealt määgivad karvapallid mu jalust niitnud, kuid jäin siiski püsti. Seda ei või aga mu peas toimuva kohta nii kindlalt väita. Nunnumeeter lendas nii kõrgele, et vajasin tükk aega toibumiseks aega. Kui olin suutnud nende karvapallidega harjuda sain ka põhitoiminguga jätkata. No lihtsalt nii head olid kõik need vahepunktid ja kogu aarde ülesehitus, et peitja on auga kõik need lisatud kiitvad sildid välja teeninud. Kogu see teekond algusest lõpuni oli väga nauditav. Jään põnevusega ootama milliste põnevate pärlitega meteoriit meid edaspidi üllatab! Kiidan!

Meie mäng sai siin hoopis uue nime. Õige nime peale tehti veidi arusaamatut nägu ja öeldi, "Aa, see lambamäng, jah?" :D No abivahendi igastahes saime ja hakkasime jalutama mööda muuseumi. Polegi käinud siin, uudistamist oli palju. Õnneks sujusid kõik vahepunktid. Lambad ei kartnud kedagi ega midagi, ei teinud meist väljagi. Kaks pätipoissi-talle ajasid isegi varest taga. Lõpus oli lambajumal meile armuline, aare oli täitsa avalikult laiali, kes teab, kaua me oleksime seal otsinud. Päris nipikas. Tegime kõik jälle korda, nüüd on nagu enne. Viimane leid oli veebruarist. Aitäh, väga vahva lambamäng!

Värav oli lukus. Rõõmus kohalik aitas meid rajale. Ühtki sitsivat abivahendit, nimi kaelas pikali meid ei jooksnud. Väga rahumeelsed kujud. Kenasti lõppu minemise info saime ka kätte. Lõpus köitis tähelepanu kaks väikest sõidu-abivahendit seina najal, nii nunnud. Tänud peitjale.

Talvisel pühapäeval oli terve muuseumi vaid meie päralt, mis oli üsna suur eelis, mugurohkel päeval oleks ilmselt oluliselt kauem aega läinud. Lambad olid vahvad ja tervitasid meid sõbralikult, aga oma nimesid nad meile ei avaldanud, selle osa pidime lihtsalt ära aimama, õnneks sõbralik peremees andis vihjeid, sest kirjelduses toodud vihjele pidavat nad seal kõik vastama:).

Vahvalt teostatud aare. Aitäh.

Olime täna siinkandis liikumas koos poja ja tema klassivennaga. Oma poeg on varasemalt nooremana meiega ikka aardeid otsimas käinud, aga teise poisi jaoks oli see esmakordne kogemus. Valisime siis selle jaoks selline huvitava ja natuke nuputamist nõudva aarde. Kui algusest saime kenasti minema, siis poole peal oli selle nuputamisega nii, et olime isegi päris hädas ja ei osanud aru saada, et kust me vajalikku infot ammutama peaks. Internetiavarused aitasid meid siis välja ning edasi läks me seiklus siin lumisel muuseumiõuel nagu lepase reega. Lõpus lasime poistel vihjele vastavast kohast aarde üles otsida ning sellega said nad eduliselt hakkama. Kui varem oleme siin käinud õunamahla tegemas (ehk Ubinapäeval lasknud Triinul oma õuntest mahla pressida), siis seekord sai laiemalt ringi vaadatud. Meie täname.

Eelmine kord olime asjast poolikult aru saanud ja muuseumi sulgemisaeg ka segas rahulikult otsimast. Seekord olime kohal veidi enne avamist ja kõik vajalik oli ka nüüdseks teada. Siirdusime kohe lõppu ja seekord ei läinud üldse kaua, et laegas tuvastada. Väga lahe! Aitäh aarde eest ja varem külastamata kohta kutsumast!

1013 on ka peaaegu sama ilus number kui 1000. Seekord olime kodutöö paremini ära teinud ning olime ka enne muuseumi avamist juba järgmiseks katseks valmis. Seekord sujus kõik kui see välja arvata, et olime Kasparile lubanud lambaid näidata, kuid õnneks ta oli üsna leplik. Seekord tuvastas Anni aarde sealt, kust ma seda omaarust kindlasti kontrollinud olin või siiski mitte... Ilma aardeta poleks ma siia muuseumisse kindlasti sattunud, aitäh kutsumast! (1013)