Volcan

Natuke pidi ikka kaarti puurima, enne kui õige koha kätte sai. Kohapeal oli kohe aru saada, kuhu minema peab, aga kõhe oli küll. Arvestades, et minu peenel tagumikul oli kitsas, siis seda ma küll ei usu, et konto omanik ise seal seda peitmas käis. Aga tal neid peenemaid jagub, keda üles saata. Mistahes suuruses, kogu peitjate kamp on tänu väärt.

Nii ongi! Selle aasta esmaleid. Üks asi viis teiseni jne. Ühel hetkel teekonda planeerides ja aardeid uurides hakkas silma see, mis kunagi oli kosmoseteadus. Igal oinal oma mihklipäev. Lugesin hoolega kirjelduse ja kõik logid läbi. Uurisin hoolega kaarte ja tutvustasin ideed perele. Valmistusime kohtuma "maaomanikuga". Lähedal olev munitsipaal maa "lauluväljaku" ja "parklaga" on looduses nähtamatu. Kaapisime hoopis susiga 4 in 1 juurde. See jäi parasjagu mäe taha varju, et suurelt teelt poleks näha. Külastaisme ära ka vulkaanikraatri ja noppisime metsmaasikaid. Koputasin objekti ja uurisin selle seisukorda (täitsa rahuldav) ja saatsin logima siiski 30kg kergema isendi. Aare korras, küla "volcan" oli kõrval ettevalmistatud süütamiseks. Täname!

Aitäh peitjatele!

Vaatasin neid kaugusi kaardil ja ikka tuli natuke valesse kohta see täpike. Päris mitu päeva mõõtsin ja uurisin. Siis lõpuks lõin käega ja hakkasin laiemalt seda kaarti uurima ja peale seda leidsin asukoha ikka väga kiiresti. Täna tulin välitöödele ja andis ikka pikkade koibadega seal ronida, aga hakkama sain.

Mind maaomanik kimbutama ei tulnud, kuid märkasin pärast, et jalgrattur jälgis minu tegevust. Loodetavasti ta ebatervet huvi ei hakka tundma nüüd.

Sellest omapärasest vulkaanist kuulsin aastaid tagasi kui üks kolleeg küsis ühel päeval, et kas tead kus eestis asus ainuke vulkaan.
Temal oli see olnud viktoriini küsimus ja keegi ei teadnud vastust.Peale seda jutuajamist olin jälle targem ja seetõttu ei olnud täna otsimisega raskusi.Ilm oli küll õudne, aga logi saime Vähemalt kirja.Aitäh.

Käidud, logitud. Lumesõda peetud. Nüüd grillima. Aitäh.

Täpselt aasta tagasi olime siin ja lahkusime kurvalt leiuta, sest aare oli oma peidukast vehkat teinud. Nüüd oli aeg viga parandada. Sammusime sirge seljaga objektile, Salme pani krabinal ülesse ja oligi karbike leitud. Mõnus tunne, et revanš nüüd tehtud.

Siin olen korra otsimas käinud, kuid siis oli aare parajasti parematel jahimaadel. Täna tagasi tulles, lasin reamehel turnida ja ise tegelesin rohkem vaatlemise ja suunamisega.. nii need nimed kirja said.

Tänan peitmast.

Lahendusega suuri probleeme ei olnud. Logima läks suurema ronimiskogemusega isik, kes kurtis merehaiguslikku enesetunnet, kui aare juba lähistel oli. Ütlesin, et neelaku aga oma merehaigus heaga alla ja logigu ära! Sest ma olen väga toetav ja abivalmis....
Aitäh kenade raskusastmetega aarde eest!

Kaarditöö oli ammu tehtud. Linna Mäggi arvatav asukoht märgistatud. Võibolla mäletan valesti, aga paar suve tagasi isegi mööda sõidetud. Nüüd on kogemusi juurde tulnud ja hakkasime märgistatud ala lähemalt uurima. Päris loogiline koht jäi kohe silma. Sõitsime natuke veel ringi, et leida veel mingit võimalikku varianti. Ütleme nii, et minu entusiasm logiraamatu otsingule suunduda ei olnud kümne punkti skaalal kümme (tegelikult isegi mitte üheksa). Peagi saabus selgus, et peame sinna esimesse kohta tagasi suunduma. Õnneks kedagi kõrvalist ei olnud läheduses, isegi maaomanikku mitte. Sisestasin endale, et ma olen nõus lõpuni minema juhtugu mis tahes ja startisin. Edasised muljed omanikule saadetud. Logiraamat ideaalses seisukorras. Pärast lubasin endale, et sinna ma küll enam kunagi ei lähe. Samas olen seda lubadust vähemalt korra juba rikkunud. Iru shurf aarde juures esimest korda käies olin ka kindel, et sinna kunagi enam ei lähe. Siiski läksin juba paar kuud hiljem, sest oma nimi oli ka vaja kirja panna.

See aare on järjekordne näide, et geopeitus paneb sind tegema asju (hulluseid ?) mida normaalne inimene ei teeks. Laske aga tulla, piire on tore katsetada. FP panen siiski mitte asukoha pärast vaid lahenduse pärast. Mulle tohutult meeldivad vanad kaardid. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". No vaatame, kas ja kaua see versioon püsib.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Ei taha enam püsida kuidagi. Ootame lume sulamise ära ja siis vaatame, kas arhiivi või reanimatsiooni.

Kaartide uurimisega tegeles Salme juba mõnda aega tagasi ja sai õige koha määramisega ilusti hakkama. Nüüd aarde lähistele sattudes oli kindel soov ka logima tulla. Objekt on huvitav, ronimine sai ka sooritatud, kuid aaret mitte kuskilt leida ei õnnestunud. Proovisin ka rohu seest otsida, et äkki maha pudenenud, kuid kahjuks polnud leiuõnne.

Ainult ronimise vaev, aga kahemeetrisena üpriski keeruline ronida :)

4/4. Vist kõrgeim kategooria siiani. Erikul oli lihasmälu. Oleme siin olnud. Tänud peitjale

Kuna koht oli juba ammu välja mõeldud, siis põikasime siit ka läbi. Ega see topsi leidmine nüüd kõige kiiremini ei läinud, aga leitud ta sai. Tänud aarde eest!

Tänan aarde eest!

Tulime tagasi. Seekord oli aare taastatud leidjate poolt. Meile just eile öeldi, et nii ei tohi teha. Võta siis kinni, mis õige või vale on..
Vähemalt saime selle täpi nüüd ära.
Tänud

Mõistatus sai eelneval päeval lahendatud, jäi üle vaid logima minna. Kohale jõudes vaatasime küsiva pilguga üksteisele otsa, et noh, kes meist siis sinna ronib? Tüdrukud keeldusid, seega jäi üle vaid Kaido ja mina, mõlemad kõrguse kartjad. Kogusin julguse kokku ning hakkasin üles ronima, oi kuidas oli tahtmine alla tagasi minna, kuid teised aina innustasid ja no eks ise tahtsin ka ikka aarde kätte saada. Üles jõudes ei hakanud aare kuidagi silma ning sealne kõõlumine poleks kõne allagi tulnud, andsin alla ning ronisin alla. Mina nautisin taaskohtumist armsa maapinnaga samal ajal kui Kaido aaret märkas, taaskord küsimus, et kes siis nüüd läheb... Mina rõõmustasin nii väga taas maapinnal olemisega, et sealt lahkumine poleks mõttessegi enam tulnud. Kaidol ei jäänud muud üle kui aardele järgi minna. Võttis ka tema julguse kokku ning käis ära.
Ei tea kas on mõistlik aaret nii kõrgel hoida. Torn näeb üsna väsinud välja ning ei tundu just kõige turvalisem. Või tekitas minus neid tundeid kõrguse kartus, ei tea. Aitäh peitjale! :)

Koht oli ära arvatud ja nüüd siis kohale logima.
Kohapeal selgus, et tuleb turnida kõrgustesse. Kuna mul kõrguse kartus, siis arvata on, et ma ei lähe. Eveli kõige julgem käis ära, aga ei leidnud. Lõpuks ma märkasin, aga Eveli enam ei tahtnud minna. Siis võtsin julguse kokku ja käisin ikka üleval ära. Nimed kirjas lõpuks, aitäh peitjale selle ekstreemsuse eest!

Leitud

Tehtud.

https://idaviru.ee/eesti-ainuke-vulkaan-hakkas-1-aprilli-varahommikul-ootamatult-purskama/

Peitja palvel uus logileht juurde viidud.

Tiimitöö: Lauri söötis mõistatuse ette, mina pakkusin umbluu-arvamust, et mis see mu meelest on, st kus see mu meelest olla võiks, Lauri pakkus muu mõtte eile, ma hommikul ärkasin värskema peaga ja otsisin talle ka selle täitsa õige koha välja, ta pani siis mu nime ka kirja ja saatis pilte-värke. Täname!

Muudetud mitteleiuks. Põhjus: diivanilogi.

Tahaks alustada logiteadet sõnadega “Me lumehanges põlvini lapsed jooksime...”. Tunnel Muumimajja oli mõeldud ainult väikestele karudele. Muidugi vaade Muumimajast oli talviselt ilus. Aitäh Maretile, kes mind selles aitas.

Logiraamat täitsa pilgeni täis.

Kuna ma olin tubli ja tegin eeltöö, et kuhu üldse otsima minna, siis lubasin endale luksust mitte ronida. Andrus käis üleval ära ja pani nimed kirja!

Erko tegi kodu töö. Mina väli töö. Naised vaatasid lihtsalt kaugelt pealt. Kõrgusega väga probleeme pole aga see kõikus küll natukene vastikult.
Vaade oli ilus. Aitüma!

Lõpp oli kergem kui mõistatus ise. Eriti meeldis see, et lõpuks ometi sai minna sellisesse kohta, kuhu muidu eriti põhjust minna pole või mis enne arhiivi läheb, kui kohale jõuan :)