1987: Mis annab tiivad?

Esimese hooga kirvetasin vales puus. Alla tulles nägin õiget ja tegin juba soojade toninilihastega uue väänlemise. Märg puu sunnid nüüd kõik riided pessu panema. Ma tänan.

Paldiskist tagasiteel põikasime sisse ja kasvatasime tiivad. Aitäh, oli lihtne turnimine.

Polegi oma osavust puu otsa ronimisel kaotanud. Külliki ootas all ja mina kribisin logima vaatamata oma 62le aastale. Alla kukkuda on võimatu kuna oksi nii tihedalt, et mõni ikka kannab. Aga tänud enesekindlust taastamast, pole ammu ronimisst katsetanud.

Võin nõu anda, et kartulid annavad täitsa head tiivad :) Aitäh puu otsa kutsumast!

Olen korra siin puu all vahtinud, aga eelmine kord ei leidnud. Nüüd tulin koos kartuliga ja ta nägi kohe. Tema ronis, mina vaatasin.

Tänud aarde eest!

Meiegi oleme siin puu all korra varem vahtinud. Nägime. Puu oli märg (vihma sadas), kärss oli kärnas ja tiibu ei antud kuskilt, nii ta logimata ta jäigi. Nüüd kambaga tagasi ja mõnel pole õnneks nii väikeste kõrguste jaoks tiibu vajagi, aitab kätest ja jalgadest. Ja kui nüüd veel tiivulistest rääkida, siis praegu ikka hea aeg võsades ragistada, pole ei sääski ega okstel lehti, ideaalne. Tänud aarde eest

Leitud, tänud!

Suvel oleks äärepealt tsikliga siia tulnud. Hea meel, et tookord ei viitsinud. Veits tiirutamist ja null sai lokaliseeritud ning nimi kirja. Tänud!

Leitud, tänud!

leidsin

Selline mõnus võsakas. Mulle meeldib neid võtta, Liisile eriti just mitte. Sain ta kuidagi siia nõusse, et tuleks ikkagi vaatama. Korjasime tee peal kõvad portsud ämblikuid näkku ja jõudsime nulli. Millegipärast läks ikka päris kaua, et selgeks teha, kus see aare on. Esimese hooga viis null sellise puu juurde, mis oleks küll 5.0 maastikuga olnud. Ma juba mõtlesin, et nii ongi, et hakka mööda õudset puud üles ronima, kuid lõpuks leidsime palju ronitavama. Ja seal sai juba hops ära käidud. Mulle meeldis, aitäh!

Tiibu mul polnud kuskilt võtta, pidin ilma hakkama saama. Vastik puu, aga ära käisin. Tänan.

Leitud, tänud!

Autosõidu ajal redbull joodud ning aare käes ja logitud.

Leiitud

Tollest aardest ei teadnud ma jälle kedagi. Arvasin, et ilmselt jälle mingi kirves mõistatus aga oli hoopis preemium-värk. Pullijooki kaasas polnud, seega tuli oma musklit pingutada. Alguses vaatasin küll ebalevalt, et seal pole ju täiskasvanu jaoks ruumigi ja ega see looduslik redel mind ei kanna kah ja üldse on seal kindlasti väga vaigune aga katsusin ühte oksa, proovisin teist ja nii ma ühel hetkel ülimalt graatsiliselt seal karbi kõrval olin. Aiteh!

Energiajoogid maitse poolest läheksid peale küll aga hoian teadlikult neist natuke eemale kuna oma lähikonnast on üks kurvalt lõppenud lugu nendega seoses. Aga vahest harva ikka võib mekkida ning spordialad, mida toetatakse, on ka lahedad.

Võtsime küll abivahendi kaasa, aga jõudes õige puu alla, oli selge, et sellega pole tegelikult midagi teha. Indrek viskas soojendusdressi maha ja oma tiibade toel sai aardeni jõutud ja logitud. Aitäh!

Kui Ott tuppa lastud, tulime siia vigade parandust tegema. Kas oli tähtede seis soosiv või ilma hea või ringis kaasasolevate provvade duo selle, et seekord ei kulunud otsimisele üldse aega - kohe esimene puu näkkas. Polegi vist siiani varem õhukestes kummikinnastes aaret otsinud-loginud. Igatahes on nendes are leitav ja neid saab isegi veel kord kasutada, kui vaja.

Aitäh Salmele ja Helenile lennuka aarde ja ajaloo tutvustamise eest!

Ma olin täna see "lucky charm" kaasas. Kui kaaslased jäid eelmine kord pika ninaga, siis täna oli vaid kohale jalutamise vaev. Herr doktor sai ka vajalikud kummikindad operatsiooni teostamiseks. :)

Esimese hooga vaevas geopimedus ja ei jäänud midagi silma. Õnneks Leho pilt aitas õigele teele ja siis läks juba libedalt. Aitäh peitjale.

Kõigepealt sai kogu minu tähelepanu üks võrratult uhke mänd. Aardeotsingut alustasime tühja ringirallimisega. Õnneks aitas õigele teele varasemast logist saadud vihje. Nimede kirjapanek käis ütluse kohaselt: kes mees, see ees!). Saadud energiaga suundusime järgmise aarde otsingule. Aitäh peitjale!

Leitud teisel katsel, täna ilm soosis akrobaatikat.

Tiibu oleks siin aarde juures vaja küll olnud, kuna ilma nendeta osutus see teekond üsna keeruliseks. Parkisin masina peatusesse ja sukeldusin metsa. Ega kaugele ei jõudnudki kui lahtine vesi siis vastas oli. Purre päästis olukorra ja sain edasi. Mõned sammud eemal aga käis karmauh ja vajusin põlvini läbi jää. Kiire taganemine ja vähe eemalt uuele katsele. Ja nii mitu korda, kuna seda läbivajumist juhtus ikka korduvalt ja korduvalt. Õnneks korralik saabas, suusapüksid ja kiire reageerimine päästis hullemast ja jalad jäid kuivaks. Nulli jõudes jõudsin juba korraks rõõmustada, aga kui järgeva 10 minuti jooksul aaret silma ei jäänud, kippusid suunurgad taas alla vajuma. Aga siiski, koordinaatidest vähe eemal miskit huvipakkuvat seal ometi oli. Väike võimlemine veel ja nimeke kirja saigi. Tagasitee oli juba vähe valutum, kuna teadsin kuhu ronida ei maksa. Reeglina kõnnin sellest Bullist suure kaarega mööda. kui just mõnikord öösel keset pidu rumalat otsust ei tee ja seda mõne ühe teise vähe kangema vedelikuga kokku ei sega.

Tänud.

Proovinud olen aga tiivad kasvanud pole. Loobusin kiirelt. Nii ka aardega, kui seda nägin. Õnneks ma olin ainus, kes teise peale lootis.

Kõrv või paar oli karbikesel katki.

Aitüma aarde eest!

Jõime Monsterit, aga see ei and nii võimsaid tiibu. Aare leitud, kuid kevadel tuleme Red Bulliga sellele järgi. ????

Kuna Lauri nelipakki ei tahetud enam otsida, otsustasin vähemalt sellegi veel koduteel kiirelt ära noppida. Mitte maantee poolt tõi täitsa viisakas autotee aardeni. Muidugi sain alles nullis aaret kohe kiiruga mitte silmates esimest korda raskusastet vaadata. Nojah, selleks polnud valmis - uued kallid metsapüksid, uhke kingitud dressipluss ja pealekauba ronimiskindadki (mis vihuti kaasa said võetud!) ka autos. Otsisime siis nulli ja aaret, aga ei näinud kumbagi või vähemalt mitte ühes ja samas kohas. Kuna aare jäigi silmamatuks, tuli kerges hämarduvas metsas käega lüüa. Ei hakanud eeldatava(te) puu(de) otsa turnimagi. Saa veel ilmaasjata vaiguseks ja pärast ei jõua isegi ennast ära kiruda. Teine kord taas. Ju jama selles on, et pole ühtki energiajooki joonud ega tunne vajadust ka.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Aare on taas oma õigele kohale pandud.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Tops vajab uut kotti oma õigele kõrgusele.

Olles seda juba korra mitteleidmas käinud siis teadsin täpselt mida tegema peab ja lohistasin paraja abivahendigi kaasa. Kohapeal selgus aga, et seekord ei olegi vaja ronida aardetops vedeles lihtsalt maas.

Peale logimist ronisin ikka üles kah, et vaatan kus ta olema peaks aga ei suutnud küll seda kotti leida kus ma seda eelmine kord nägin. Seega topsi panin sama puu alla kuna seal okstevahel ei oleks ta niisama küll kaua püsinud.