Arahnofoobia

Teisel katsel, seekord abiväega. Ei. Lihtsalt ei

Kaevasin, mis ma jaksasin, aga lõpuks pidin lumele alla vanduma.

Logiraamat vahetatud

Logiraamat täiesti märg, konteiner vajaks ilmastikukindlamat lahendust.

Leitud

Leitud. Aitäh!

Eile otsustasime siia nurka aardejahile tulla. Kolm punkti kenasti lähestikku. Arahnofoobia juurde minekut natuke kaalusin, kaks mitteleidu ikkagi järjest. Selle tõttu ei võtnud hooldamiseks kaasa ka midagi, et vaevalt leiame isegi.

Parklasse kohale jõudes vaatas telefonist vastu üllatus. Kaks täppi ainult! Hõõrusin silmi, ikkagi kaks täppi ainult! Raputasin telefoni, ei midagi. Õnneks tekkis idee võtta geopeituse lehelt koordinaadid ja need naaberaarde waypointi sisse toksida. Kodus alles selgus põhjus, samal hommikul muutsid omanikud aarde ajutiselt kättesaamatuks. Vaat milline kokkusattumus.

Ideaalne päev sattus rännakuks. Ei olnud palav, ei olnud külm, ei olnud jääd, ei olnud sääski. Kuna selle aarde pärast pidi tegema 3 kildise lisaotsa, siis võtsime rahulikult ja tahtsime konteineri kindlasti üles leida. Kas siis maa pealt või maa alt. Järjepidevus viis sihile. Tänu taimede madalale profiilile leidsime üles. Logiraamat oli märg, sinna oli raske midagi kirjutada. Sobrasin natuke taskus ringi. Näppu jäi tunki Kurna kuuskede juhend. Oli ilusasti tahenenud leidmise hetkest. Mõtlesin sellest uue logiraamatu teha. Järgmistel leidjatel oleks hea. Pildistavad juhendi üles, jalutavad hooga Kurnasse ja logivad Kurna kuused ka ära. Aga kuramus, see juhend oli liiga suur, jäi tagumikust välja turritama. Sobrasin teises taskus. Voilaa, helkur kilepakendis! Helkur rändas taskusse tagasi. Katkine minigripp koos logiraamatu ja helkuri kasutamisjuhendiga, millel meie nimed, läks pakendisse ja edasi kohta kuhu päike ei paista. Natuke ikka parem seis kui varem. Kui keegi plaanib logima minna, siis võiks geopeituse first aid kiti kaasa võtta. Mingi kaas oleks vaja konteinerile tekitada. Mina vaevalt sinna lähima kümne aasta jooksul satun. Kena jalutuskäik, aga jõhkralt pikk. Muidugi kui aare tekib lähedale, siis pole probleemi. Ämblikud mulle meeldivad, vähemalt Eesti omad. Need pikkade jalgadega on nunnud. Musta lesega ei tahaks kokku saada. Aitäh!

Kui juba meil supid täis pumbatud olid, siis tahtsin veel midagi ära korjata. Jutal oli see aare küll korjataud, aga kuna ta oli mulle nõus selstkonda pakkuma, siis tulime koos siia. Lähenesime aardele Vaida poolt. Natuku mööda põlluteid seiklemist ja olimegi jõe ääres. Kohale jõudsime juba täitsa hämaras ja kui veel supid katuselt maha saime oli juba pime. Panime lambid huugama ja aarde poole minekut. Algne plaan oli Sup aaarde kõrvdale parkida, aga kuna puud olid jõe ära plokeerinud, ei hakkanud sealt üle ronima. Seega maabusime sada meetrit enne aarde nulli. Ragistasime kohale, ragistasime siin ja seal, aga ei midagi. Siis helistasime omanikule ja viimati leidjale, aga kahjuks ei olnud sellest kasu. Igatahes peab valges uuesti tagasi tulema.

Ma ei nõustunud siia üksi tulema. Ämblikke ma kardan jubedalt. Isegi nende nimi on ju nii õudne . ÄMBLIK.
Aastaaeg on õnneks hetkel suht ämblike vaba. Saab rahulikult võsas tuulata.
Tänud

Saarte aarde juurest tulime koos Otiga siia edasi. Siinne tee oli õnneks varasemaga võrreldes päris kergelt läbitav. Ainult viimased 40 meetrit pidin läbi hõredama (aga märja) võsa minema. Nullis olin natukene aega pime, seejärel märkasin kellegi poolt valmistatud võrku, kus oli suur hulk kookoneid. Aardele sobivalt eelistan arvata, et need olid just ämblike omad. Selle põneva asja ära näinud, jäi läheduses silma ka aare ise. Õnneks ämblikke ei pelga, nii et logimine probleeme ei valmistanud. Aitäh!

Leitud. Üllatavalt lihtsalt andis end näole, arvestades aastaajast tingitud olusid. Abiks oli vast seegi,et oli teine kinni seotud ja ei saanud eest ära joosta. Logiraamat oli endiselt niiske, aga nime sai kirja.

See on nii tüüpiline, et eelmisel nädalal, kui mul oli puhkus, olid ilmad pigem suhteliselt nõmedad (v.a eile), aga täna vaatasin päev läbi igatsevalt aknast välja: õues 17,5 plusskraadi, kuid mina seda nautida ei saa. Koosolek venis ka poole kuueni välja, seega koheselt pärast koosolekut lõin arvuti kinni ja andsin kodus teada, et ma nüüd lähen rappa, ärgu mind enne pimedat koju oodaku. No ei andnud see 10 päeva tagune mitteleid rahu. Nagu lubatud, tulin hoopiski kolmandat teed pidi.

Auto jätsin Metsari "mäe" juurde, armatuurile viskasin igaks juhuks telefonumbri ka. Läbi Aruvälja talu õue suundusin raba peale, rabas liikusin esmalt Maa-ameti kaardil kuvatavat rada pidi, aga kuna ka Linnamägi oli vaid jutumärkides mägi, siis ma veidi lõikasin diagonaalis üle raba ja läksin põhimõtteliselt vaid lagendikule välja. Edasi läks juba tuntavam tee Saarte lõkkekohani, käisin panin Saarte aardesse ka korduskülastuse kirja. Ja seejärel mitte oja äärde, vaid läksin järgmise lagendiku kaudu. Siin oli uudistamist kõvasti, lakupuu ja söödapang koos kaameraga ning väga korralik vaatlustorn, pehmete istmetega ja värki. Uudishimu rahuldatud, läksin seda pigem igavat teelõiku pidi aardeni. Läks aega ikka nii 10 minutit, et nägijaks saada. Koukisin gripistatud raamatu välja, on päris niiskeke teine, aga logida kannatas. Veidike tuulutasin teda ja siis pakkisin tagasi.

Tagasitee oli suhteliselt sama marsruudiga, raba peal läksin suurema osa teest lihtsalt diagonaalis, aga mööda seda sihti on lihtsam astuda jah. Kui sihile välja jõudsin, passisid kaks sookurge mind nii 60-70 meetri pealt. Passisid ja tegid veidi häält. Tegin siis vastu ja nad hakkasid ka veidi enam lärmama. Lärmasid niikaua, kuniks tagasi metsa alla sain. Raba iseenesest täitsa tavaline, aga tavapäratult vähe jõhvikaid oli näha. Muidu ikka eelmise aasta saaki kevaditi rohkem.

Mitte ühtegi looma ei näinud teekonna jooksul. Jälgi rohkelt, aga keegi end näole ei andnud ja liikumistki kuulda ei saanud. Paar kurge ja paar parti jäi silma alla, muud linnud andsid vaid lauluga endast märku.

Tänan peitjaid ja soovitan ka teistele rabahuvilistele veidi teisest suunast lähenemist. Olin mingil hetkel ka seda blogi vaadanud.

Mitteleid ei ole häbiasi. Tegelikult on lugu selline, et kui eelmisel aastal Saarte aaret logisin, siis teadlikult ei hakanud kõrvalaarde juurde kohale minema. Täna hommikul tekkis selline mõte, et aga prooviks teist lähenemisteed. Aardest sain 80 meetri kaugusele, aga no see jõgi on ikka nii ropult sügav, et oleks vaja olnud kas veesõidukit või ujuda. Kahlamispükstega ikka läbi ei lähe, juba kaldast kahe sammu kaugusel oli vesi kõhuni. Aga no ma pidin lihtsalt tulema kohale (auto jäi mingi kilomeetrike eemale, sai vähemalt jalutadagi) ja veenduma, et siitkaudu nii lihtsalt üle ei saa tõesti. Üksinda ujuma ei julgenud minna, vesi külm ja no uppuda võib üks mitte just eriti heast ujujast merepäästja ju ka (jah, olen diplomeeritud, aga eelistan koolitamise tegevusi vesistele tegevustele).

Kuna aeg pressis peale ja pidin vähem kui kaks tundi hiljem tagasi Tallinnas olema, siis õigest suunast täna lähenema ei hakanud: mis ma ikka jooksen, siin ju rahulikul sammul tore astuda ja vaadata koprate suutööd.

Seega valin järgmisel korral tee, mis jääb õigele poole jõge, küll aga olen veidi kaarti vaadanud ja sealsed mäed-rabad tunduvad palju ahvatlevamad kui ojaäärne pigem igav teejupp. Ilmselt siis järgmine katse arahnofoobiaga tutvuda tuleb jälle veidi omamoodi.

Kuna olime varustatud korraliku geomobiiliga, siis sai peaaegu nulli sõidetud. Kahjuks ei saatnud otsimisel meid edu, ilmselt oli lumine ilmastik suureks segajaks. Peale lume sulamist proovime uuesti tulla.

Peale auto parkimist vaatasime, mis meid siis ees ootab. Selle aardeni näitas 4,3 km. Mööda metsateed jalutades ja loodust uudistades läks see matk väga mõnusalt. Mida kaugemale jõudsime, seda huvitavamaid märke loodusest leidsime. Tee peal nägime nii kitse kui põdrajälgi. Püüdsime ka uurida, kust nad tulid ja kuhu läksid ning leidsime ka loomade jõe ületamise koha. Päris palju oli ka kobraste tegevuse märke, ühes kohas väga selgelt eristatav kobraste metsaveo tee, kustkaudu nad oksi jõkke veavad. Kobraste tammi uurides märkasime, et puu külge on kinnitatud ka rajakaamera, seega on metsa all jäädvustamist väärivat tegevust palju.

Aardele lähemale jõudes hakkasime siis uurima, et mis meid ees ootab ja mida see võõrsõna üldse tähendab. Suurt paanikat ei tekkinud ja peale väikest võsas ragistamist ühte ronivat isendit ka märkasime. Tundus, et ajaga on konteineri kaas kaduma läinud, kuid õnneks on logiraamat ilusti kuiv.

Niimoodi kiirustamata kulgedes ei tundu 10 km matk üldse liiga pikk. Ja kui sellel teekonnal on eesmärgiks ka aare leida, siis see ainult lisab häid emotsioone matkale. Kokku veetsime looduses 3,5 tundi ja see oli igati tore aeg.

Suur tänu mõnusale matkale kutsumast ja vahva aarde eest!

Peale Saarte aarde külastamist jalutasin loomulikult siit ka läbi. Kuna tänane ilm on eilsest pisut jahedam, siis sääsed vist külmetasid kuskil peidus ja nendest ma pääsesin (või on siin väga näljased ämblikud?), selle asemel sain endalt priiküüdiga kaasa rändavaid puuke korjata. Tagasiteel tegin Angerja oja sillakesel pisikese jalapuhkamise ja jälgisin vesilike huvitavat elukest. Täitsa mõnus matk. Tänan peitmast.

See ja kõrval aare said plaani võetud juba aasta tagasi. Suvel putukad ja palav ja võpsik ja laiskus ja kõik veel mida suudab juurde mõelda. Talvel külm ja lumine jne, no eks teate isegi...
Nüüd sain mõtlemine alla surutud ja lihtsalt mindud, teekond oli pikk ja väsitav aga positiivne oli see, et tehtud said. Tänud

Tükimat aega olen võtnud hoogu, et see logi kirja saada. Põhi probleem on alati laiskus olnud, sest pikk maa on kõmpida jne jne. Täna oli see päev kus sain laiskusest võitu.Tänan

See oli Saarte aarde järel igati loogiline jätk. Seekord polnud kohale jõudmine migni probleem. Aarde leidmisega läks omajagu aega, ikkagi mikro vÕsas ju. Otsisin kuidagi valelt kõrguselt. Lõpuks ta siiski leitud sai. Aitäh peitjale.

Võtsime täna siis selle matka ette. Jätsime auto märgi taha ja minekut. Koos Saarte aardega kokku kogunes 9.53 km. Mõnus. Aitüma

:)

Alguses olin täitsa kindel, et selle aarde juurde me minema ei hakka. Noh, et liiga pikk matk ja mingit rada nagu ka ei lähe. Siis aga studeerisin natuke kaarti ja avastasin, et mööda Angerja oja äärt võiks olla aardeni jõudmine reaalne.

Oi, kui hirmus oli see teekond, mul oli selline ärevus sees ja süda värises kogu aeg. Aga kohale me jõudsime ja sukeldusime ka võssa. Kehva lugu oli sellega, et mul nutividina netipakett oli lõpetanud koostöö ja korralikki kaarti enam alla ei laadinud. Seega võttis nulli kalibreerimine kauem, kui vaja oleks olnud. Null käes, oli ka aare käes. Igavene hirmus teine. Aitäh!

Siin läks kuidagi eriti ruttu, minutike peale võssa sukeldumist oli kahtlusalune leitud. Kuigi katkise koti murega ma kursis ei olnud, siis juhtumisi olid vajalikud vahendid kaasas ja raamat sai omale uue minigripi. Tänud peitjale!

Magusa mustsõstralõhna seest tuli see ämblik välja. Vaatasime alguses, et talukoht - künkad ja marjapõõsad - ilmselt olid aga künkad mingist ammusest jõesüvendamisest tekkinud, põõsad ... kes teab, kust see seeme siia kohale lendas.

Ilmselt pole ma ainuke kes seda aaret on ignoreerinud aga igal oinal on oma mihklipäev. Nii võib öelda ka selle aarde kohta. Lõpuks püsis ilm ilus ka sellel momendil, kui ka minul oli piisavalt aega et hulkuma minna. Soov oli ka vähe pikem jalutuskäik ette võtta ja kohe tuli meelde see nurgatagune siin ning pikemalt mõtlemata olingi juba teel. Kuigi parklasse sõites hakkasid tekkima väikesed kõhklused kuna igal pool jäi silma loikudes põllud ja üleujutavad ojad. Ei osanud ette kujutada mis olud siis siin veel valitseda võivad. Õnneks minu teekonnal sedasorti probleeme ei olnud. Küll aga oleks olnud keerulised olud siis, kui läheneda mööda matkarada Ähijärve poolt. Sild millelt peaks saama ületada Angerja oja, oli ikka päris nukras seisus ja sinna poleks isegi mina julenud oma jalga tõsta. Hülgasin sõiduvahendi keelumärgi taha, veendusin et nüüd ootab 4km aardeni tatsamist ja asusin teele. Oligi hea koht kus saab veenduda, kas jalg on pärast viimast intsidenti ka lõpuks taastunud. Jalake lõpuks enam tunda ei andnud ja härra Palang võib nüüd rahus luksumise lõpetada. Teekond oli küll pikk aga suutsin leida endale tegevust looduses. Enamjaolt siis vaatlejana. Esimese asjana tõmbas ligi kiirevooluline oja. Ilmselgelt oli hetkel veetase keskmiseks kõrgem ja voolukiirus nii väikse oja kohta ebaloomulikult kiire. Üsna pea tõmbasid tähelepanu endale räuskavad sookured. Oli see siis pulmatants või kluugutasid niisama, igatahes oli see hea märk, et nad varakult kohal olid. Loodan et tõid kevade ka kohale. Teekonna selgroog murdus partide saatel kes otsustasid minuga piki oja kaasa ujuda, või õigemini minu eest põgeneda. Ning viimasel kolmandikul pakkusid silmailu kobraste vägiteod. Ühtegi ämblikut ega muud putukat veel silma ei jäänud, aga küll nad varsti välja ilmuvad, nii et ei jõua äragi kiruda. Üsnagi ootamatult leidsin ennast nullist. Loomulikult pidi see olema kogu teekonna kõige tuulisem koht. Lagendikult puhus otse külma tuult peale. Juba see oli märk et minu lõbus rada sai otsa. Asusin siis seda mikrot metsast taga ajama. Silmad hakkasid juba röntgen pilgust valutama ja näpud käisid kohtades kuhu neid juba paari kuu pärast ei julgekski toppida. Kas tõesti saab see nii olla, et pärast sellist pikka matka tuleb mitteleiuta naasta! Haarasin õlekõrre järele ja helistasin sõbrale ise samal ajal silmadega endiselt ringi rännates. Ju siis vahel piisab ka sellest et appihüüd valjult välja öelda ja lahendus kargab sulle sülle. Keskendusin ikka liialt ühele huviobjektile. Ise pime mis muud. Loomulikult olin ma räbaldunud kotist teadlik ja olin asendusvariandid ka autosse valmis pannud. Aga paistab et suures tuhinas ma sinna need ka unustasin. Õnneks kullake ise ja logiraamat heas korras ja kotikese mure polegi nii suur. Nimi kirja ja oligi aeg tagasi liikuda Saarte aarde poole.

Tänud jalutama meelitamast, oli mõnus kulgemine.

Kui juba Saartele jalutatud sai, siis tuli see lõpp ka ära sammuda. Ega kergelt ei läinud - ronisin täiesti vales kohas, liiga vara võssi. Kui lõpuks enam-vähem nulli paika sain siis seal läks ka üsna kaua. Leiuta lahkuda ometi ju ei saanud kui nii kaugele oli tuldud. Õnneks lõpuks märkasin. Ei olnud nii pisikest minigrippi vahetuseks panna, rullisin samamoodi kokku. Tänud!

Aare meenus, kui leidsime mõned päevad tagasi samanimelise aarde ühes teises riigis. Olles seal koperdanud jäisesse kaldus tunnelisse mäesuusasaabastega ning kohtunud poolemeetrise ämbliku ja selle pojaga, tundus mõte Eesti ämblikust üsna vähehirmuäratav.. Matk piki rmk-matkateed läbi Saarte aarde oli superilmaga väga nauditav. Kohapeal läks mul piinlikult kaua, tiirutasin seal ikka pikalt, jõudsin kiruda mikrot võsas, õnneks sain juba mossivajunud näo lõpuks naerule. Üritasin minigrippi vahetada, kuid mul kotis leidunu oli liiga suur, mässisin vanasse tagasi, logiraamat kuiv. Tänud peitjale siia juhatamast! Polar kiitis mind 9,6km matka eest "excellent! todays goal reached":)

Lõpuks võtsime siis kätte ja kõmpisime nende kahe aardeni. Ainult 6 aastat läks aega. Praegu oli just hea aeg, veidi külmanud tee ning mitte väga palju miinuskraade.

Auto jäi keelumärgi ette ja hakkasime astuma. Alguses nägime kõiksugu huvitavaid jälgi, jänese ja põdra ja rebase ja hiirte omi, lõpuks kadusid needki. Jäid vaid eelmise nädala geopeiturite omad. Otsustasime, et käime enne kaugemas punktis, ehk Arahnofoobias ära ja tagasiteel põikame Saartesse. Vaatasime üle ka koha, kust me suvel olime tahtnud üle jõe tulla. Siis oli meil vaja veel pulma jõuda ning jõe forsseerimine jäi katki. Ragistasime veidi mustsõstrapõõsastes ringi ning õnneks langes pilk lõpuks ka aardele. Esimene töövõit sel päeval! Nüüd tagasi Saarte poole. Mõnus matk, aitäh!

Teen logisid korda. Tänud peitjale!

Minna või mitte minna... selles küsimust polnud. Muidugi minna. Jää krabisedes ja purunedes lähenesime ämblike kuningriigile. Ma polnud teadlik, et koprad on ämblike suured sõbrad, igatahes oli nende tegevuse jälgi seal ohtrasti.

Teravsilm Heldur märkas otsitavat esimesena ja mina üritasin logiraamatut kätte saada. Minigrip oli juba enne katki ja nüüd purunes ta veidi veel, sest kogu krempel oli aardesse kinni külmunud. Keerasin ettevaatlikult kile ümber logiraamatu, sest väikest minigrippi meil kahjuks kaasas polnud. Järgmine otsija võiks selle võtta ja välja vahetada. Loodan, et logileht püsib logitavana.

Aitäh aarde eest!