Batjuška 14
Kirjeldus
Batjuška 14 leidis endale koha Nina külas Peipsiääre (Alatskivi) vallas Tartumaal.
Esimesed andmed külast pärinevad 1582.aastast (Noss Derevnja). Nina küla on nime saanud järve ulatuvast ninakujulisest kaldajoonest. 17. sajandi teisel poolel kujunes Ninal välja püsiv vene küla, millel on tüüpilise vene küla jooned: elamud asuvad fassaadiga tänavajoonel ning paiknevad ümber suletud hoovi, kuhu pääseb katusega hoovivärava kaudu. 2000.aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 131 elanikku. Nina küla üheks vaatamisväärsuseks on järve suubuv kiviseljak, mida rahvasuus kutsutakse Kalevipoja sillaks. Muistendi järgi olla Kalevipoeg kandnud suure hulga kive kokku, et Peipsile silda ehitada. Sild olnud aga pooleli, kui torm selle purustanud ja kivikülvi järele jätnud. Kalevipojal aga tulnud ikkagi sammuda läbi järve, kus talle vesi olevat ulatunud poolest kehast saadik. Nina küla on kuulus ka kevadistel jääminekutel tekkivate jäämägede poolest.
Nina Jumalaema Kaitsmise kirik asub Peipsi järve läänerannikul. Õigeusu pühakoja avamine Nina külas oli seotud vanausuliste laia levikuga Peipsi järve kaldal Mustvee ja Kallaste kandis. Vene elanikkond ilmus siiakanti XVII sajandi lõpul. Põhiliselt olid need Venemaalt põgenenud vanausulised, kes toetasid Feodossi suunda ning otsisid pääsemist Vene impeeriumi võimude tagakiusamiste eest. Pühima Sinodi määrusega 21. jaanuarist 1824 avati Nina külas kui Peipsi-äärse piirkonna keskuses õigeusu kogudus ning anti luba kirikuehitusega algust teha. Sinodi ülemprokuröri Nina küla kirikuehitust puudutava ettekande servale kirjutas keiser Aleksander I resolutsiooni: “Nii olgu. Aleksander”.
8.aprillil 1824 asetati Jumalaema Kaitse kivikiriku nurgakivi maatükile, mille oli kinkinud kohalik suurmaaomanik paruness Stackelberg, kes annetas ehituseks ka 1000 rubla ja 20 000 tellist. Kiriku projekti töötas välja Pihkva arhitekt Jabson, ehitust juhtis aga riigikassa vahenditest töödeülem Jefimi Rumbaltsev. Ehitust toetasid ka vabatahtlikud annetajad, kelle hulgast võis leida isegi kohalikke luterlastest mõisnikke, ja see läks maksma peaaegu 35 000 rubla. XVIII sajandi ikonostaasi annetas kirikule Pihkva, Liivimaa ja Kuramaa piiskop Mefodi (Pišnjatševski). Kirik pühitseti Jumalaema Kaitsmise kirikuks 5. novembril 1828.
Kirikukoolina 1847.aastal loodud kool tegutses külas 1973.aastani.
1827.aastal ehitatud ja 1908.aastal ristikujuliseks laiendatud õigeusu Jumalaema Kaitsmise kirik, kus leidub 18. sajandist pärit ikonostaas, ning aastal 1936 rajatud raudbetoonist Nina tuletorn. Pühakoda seisab kaugele järve ulatuval kõrgel neemel, millest tuleneb ka aleviku nimi – Nina, ning hakkab juba kaugelt silma. See on alati olnud pühaks majakaks meremeestele, kes viibivad rahutu Peipsi järve vetel. Seepärast ongi see pühakoda pärimuse järgi pühendatud ristirahva Jumaliku Eestkostja Kaitsele.
XX sajandi algul laiendati pühakoda oluliselt kõrvalaltarite juurdeehituse arvelt. Vasak kõrvalaltar pühitseti 1917.aastal püha piiskop Nikolaose auks ning selle ikonostaasi kirjutas ja paigaldas meister F. Rookso. Parema altari pühitses Käteta Tehtud Pühakuju auks 14.detsembril 1926 Narva ja Irboska ülempiiskop Jevsevi (Grozdov).
Kirikut kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Nina Jumalaema Kaitsmise kogudus.
Kirik on 1997.aastast arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.
Enne aarde otsimist tee väike jalutuskäik kiriku ümber ja võimalusel ka sees.
Aare on peidetud kirikust ja tulepaagist eemale, mitmeharulise puu külge. Lühemad peavad ilmselt kikivarvule tõusma!
Batjuška 14 leidis endale koha Nina külas Peipsiääre (Alatskivi) vallas Tartumaal.
Esimesed andmed külast pärinevad 1582.aastast (Noss Derevnja). Nina küla on nime saanud järve ulatuvast ninakujulisest kaldajoonest. 17. sajandi teisel poolel kujunes Ninal välja püsiv vene küla, millel on tüüpilise vene küla jooned: elamud asuvad fassaadiga tänavajoonel ning paiknevad ümber suletud hoovi, kuhu pääseb katusega hoovivärava kaudu. 2000.aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 131 elanikku. Nina küla üheks vaatamisväärsuseks on järve suubuv kiviseljak, mida rahvasuus kutsutakse Kalevipoja sillaks. Muistendi järgi olla Kalevipoeg kandnud suure hulga kive kokku, et Peipsile silda ehitada. Sild olnud aga pooleli, kui torm selle purustanud ja kivikülvi järele jätnud. Kalevipojal aga tulnud ikkagi sammuda läbi järve, kus talle vesi olevat ulatunud poolest kehast saadik. Nina küla on kuulus ka kevadistel jääminekutel tekkivate jäämägede poolest.
Nina Jumalaema Kaitsmise kirik asub Peipsi järve läänerannikul. Õigeusu pühakoja avamine Nina külas oli seotud vanausuliste laia levikuga Peipsi järve kaldal Mustvee ja Kallaste kandis. Vene elanikkond ilmus siiakanti XVII sajandi lõpul. Põhiliselt olid need Venemaalt põgenenud vanausulised, kes toetasid Feodossi suunda ning otsisid pääsemist Vene impeeriumi võimude tagakiusamiste eest. Pühima Sinodi määrusega 21. jaanuarist 1824 avati Nina külas kui Peipsi-äärse piirkonna keskuses õigeusu kogudus ning anti luba kirikuehitusega algust teha. Sinodi ülemprokuröri Nina küla kirikuehitust puudutava ettekande servale kirjutas keiser Aleksander I resolutsiooni: “Nii olgu. Aleksander”.
8.aprillil 1824 asetati Jumalaema Kaitse kivikiriku nurgakivi maatükile, mille oli kinkinud kohalik suurmaaomanik paruness Stackelberg, kes annetas ehituseks ka 1000 rubla ja 20 000 tellist. Kiriku projekti töötas välja Pihkva arhitekt Jabson, ehitust juhtis aga riigikassa vahenditest töödeülem Jefimi Rumbaltsev. Ehitust toetasid ka vabatahtlikud annetajad, kelle hulgast võis leida isegi kohalikke luterlastest mõisnikke, ja see läks maksma peaaegu 35 000 rubla. XVIII sajandi ikonostaasi annetas kirikule Pihkva, Liivimaa ja Kuramaa piiskop Mefodi (Pišnjatševski). Kirik pühitseti Jumalaema Kaitsmise kirikuks 5. novembril 1828.
Kirikukoolina 1847.aastal loodud kool tegutses külas 1973.aastani.
1827.aastal ehitatud ja 1908.aastal ristikujuliseks laiendatud õigeusu Jumalaema Kaitsmise kirik, kus leidub 18. sajandist pärit ikonostaas, ning aastal 1936 rajatud raudbetoonist Nina tuletorn. Pühakoda seisab kaugele järve ulatuval kõrgel neemel, millest tuleneb ka aleviku nimi – Nina, ning hakkab juba kaugelt silma. See on alati olnud pühaks majakaks meremeestele, kes viibivad rahutu Peipsi järve vetel. Seepärast ongi see pühakoda pärimuse järgi pühendatud ristirahva Jumaliku Eestkostja Kaitsele.
XX sajandi algul laiendati pühakoda oluliselt kõrvalaltarite juurdeehituse arvelt. Vasak kõrvalaltar pühitseti 1917.aastal püha piiskop Nikolaose auks ning selle ikonostaasi kirjutas ja paigaldas meister F. Rookso. Parema altari pühitses Käteta Tehtud Pühakuju auks 14.detsembril 1926 Narva ja Irboska ülempiiskop Jevsevi (Grozdov).
Kirikut kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Nina Jumalaema Kaitsmise kogudus.
Kirik on 1997.aastast arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.
Enne aarde otsimist tee väike jalutuskäik kiriku ümber ja võimalusel ka sees.
Aare on peidetud kirikust ja tulepaagist eemale, mitmeharulise puu külge. Lühemad peavad ilmselt kikivarvule tõusma!
Läheduses olevad aarded
Pildid
Logiteadete statistika
Logiteated
Leidsime aarde kohast, kus ta olema poleks pidanud. Jätsime uue logirulli, kinnitasime peitja suuniste järgi oma õigele kohale. Aitäh!
Olen varem juba käinud siin ja möödunud kevadel leidsin ka üles, aga jäi pliiatsi puudumise tõttu logimata. Nüüd seda enam selles kohas ei asu.
Aitäh!
Oli ka täitsa alles
Huvitav surnuaed siin, järve kaldal ja imelik aardekonteiner, algul ei saanud aru.
Leid tuli just sellest kohast, kuhu mõte alguses viis. Lahe teostus. Peale aarde leidmist tegime siin mõnusa ujumise. Tänud aarde eest.
Armas aare! Koht on varasemast tuttav, siin on mitmeid kordi kevadisi jäämägesi imetlemas käidud. Täna sai kuuma eest siin ka värskendav ujumispaus tehtud. Tänud peitmast! :)
Leitud,aitäh!
Ilus koht! Kiire leid! Aitäh peitjale kohta tutvustamast! :D
Leitud,aitäh!
Pärast geojaani sõitsime siit läbi ning sai taas üks aare leitud. Tänud peitjale!
Geojaanipäeva järgne tuur tõi meid ka siia. Rahvast kordades rohkem kui Nina kordoni juures. Toimetasime oma toimetused ära ja liikusime taas põhja poole tagasi. Tänud!
Leitud
Käisin vaatamas, mis jäämägedest alles on jäänud, täitsa olid teised veel alles ja sulasid hoogsasti. Mõnus koht ja nunnu aaare, aitäh peitjale!
Tore paik. 2021 talvel matkasin Tallinnast Riiga ja siin puhkemajas ööbisin. Geopeitusest polnud ma siis kuulnudki. Täna oli tlraske leida parkimisruumi ja kirikukorstnast kerkis valget suitsu, ehk valiti paavsti?
Olime valmis juba alla andma kui lõpuks nägijaks saime. Aare tegelikult lihtsamini leitav kui eeldasime nähes seda puud ja ümbrust. Täname aarde eest!
Enne kui Katsejäneste sündmus peale hakkab, teeme mõned kiiremad tiirud ümbruskonnas. Kuna juhtus olema ka Peipsi toidutänava päev, siis oli vaatamist palju. Sõitsime kõige kaugemale ja hakkasime sealt tagasi tulema. Siin oli kohe palju, mida uudistada. Toidupuhvetid, batjuška ja järv. Aare kuiv ja korras. Aitäh!
Nautisime Sibulatee maitseid ja logisime aarde.
Täitsa tore koht. Võttis veidi aega leidmine ja jube palavaks läks juba ilm. Võtsin jope seljast ja uurisin ja puurisin. Ükshetk nägin sisalikku, mida pole ammu kohanud. Lõpuks läksin veidi kaugemale ja siis sain nägijaks. Aitäh!
Kuna piirivalvajad olid oma autonina täpselt aarde suunas keeranud, siis sai nende valvsa pilgu all logimisprotseduur tehtud. Tänud aarde eest!
Vägev, sai ujumas ka käidud, vesi 24°
Siin kaua ei läinud kuniks seltskond märkas aaret.Tänud peitjatele.
Kõik sai uus maikuus.
Kuna kevadkoristus on ukse ees, siis lisan siia igaks juhuks märke, et aare saab korrastatud vahemikus 27.05-02.06. Kerlulli ausõna.
Logiraamat märg ja võimatu midagi kirja panna.
Tegime väikese sõidu linnast välja. Hetkel on Peipsi ääres lahedad jääkamakat. Tegemist on väga nunnu aardega, mis vajab pisut hooldamist. Aitäh peitjale!
Ei ole paraku ajutiselt kättesaadav. Aare on tervenisti jäässe külmunud ja lisaks imetlemisele ei õnnestunud ka abivahendiga aaret kätte saada. Tuleb tagasi tulla.
Mõnus paks lumi oli ja ilgelt rõve tuul. Liisi isegi keeldus aardeni tulemas ja otsustas külmetada kõrgemal. Ma otsustasin, et tuulates aarde järele on soojem olla ja seega jäi mulle aarde leidmise vaev. Logimiseks jooksin ikka Liisi juurde ja tagasi - lihtsalt sooja saamise eesmärgil. Ega täna ei hakanudki neid sibulatee aardeid väga rohkem otsima. Sõitsime kogu sibulatee niisama läbi aga lumega tuulama ei hakanud. Aitäh.
Mõnus kohake, katsusime Peipsi veetemperatuuri ka ära. Aitäh!
