Kalmeoja lõkkekoht

Tänud aarde eest!

Lõkkekohas oli imelikul kombel täielik vaikus, aga oli ennelõunane aeg kah, ju veel jõutakse tulla. Siin puu all olen ma korra suud vesistamas käinud, aga tundus, et redeligagi jääb selle lõppedes julgusest puudus, et naa kõrgele pürgida. Täna aga olime lisaks redelile varustatud ja kartulinimelise abivahendiga, nii et probleemitult sai logi kirja. Tänud peitjale siia kaunisse kohta kutsumast ja aaret peitmast.

Kunagi ma turnisin siin aga meeletus kõrguses hakkasin hapnikupuuduse tõttu teadvust kaotama ja kobisin kiirelt alla. Ma ju teadsin juba kodus, et pean redeli kaasa võtma! Miks ma seda ei teinud siis? Äkki järgmine kord olen targem...

Parandasin karbi ära, aardega kõik korras!

Kunagi jäi siin redeli pikkusest puudu, täna tulime kohe kahe abivahendiga ning neid kombineerides tuli leid kergelt. Sai natuke topsile teibituuningut tehtud, aga logiraamat oli iseenesest täitsa kuiv ja korras, peaks edasi kestma küll nüüd. Aitäh aarde eest!

Kunagi sai käidud ja vaadatud ja mõeldud, et sinna kõrgusesse see minust jääbki. Seekord huvipärast uuesti vaatama minnes oli keegi hea inimene aarde vähe ohutumasse kõrgusesse toonud. Tänan väga. Aare vajaks remonti uue karbi näol.

Ca kaks kuud varem tegime mitteleiu, nüüd olime varustusega tagasi. Sel ajal, kui ma puu otsas lolli mängisin, tulid marjulistest mugud küsima, et millega ma tegeleme. Kaupo vastas, et kaotasime marjaämbri puu otsa ära. Ma hoidsin naeru tagasi ja möllasin aardega edasi.

Hooldusvajadus on väga aktuaalne.

Iseendale märk maha, et peab veel treenima, et kärbeskaallaseks saada. Järgmine kord abivahenditega tagasi.

Leitud!Tore!

Karp katki. Vajaks hädasti uut karpi, et logiraamat jääks kuivaks, ja võib siis juba uue logiraamatu ka lisada

Üks suur pusserdamine käis ja saime lõpuks logitud

Naaberaarde juurest suundusin otse siia. Korra oli m6te et kas peaks autost midagi kaasa ka tarima, aga tulin siiski kaks kätt taskus tipa tapa kohale. Ma ei tea mis abikad siin kärbeskaallastele olid , aga minu jakos oli kohapeal k6ik olemas et paljakäsi karbini j6uda. Nimi kirja ja auto poole tagasi. Aitähhid peitjale

Vaatasime siis ka selle lõkkekoha üle. Täitsa tore oli.
Ja siis läksime ja logisime aarde ka ära.
Aitäh!

Õige asi oli autos kaasas. Ilma abivahendita ei tahaks proovida. Aitäh!

Ronitud, aitäh.

Mul korralik abivahend autos, mõtlesin et mis ta siis ära ei ole, aga oli ikka küll. Aardega vähemalt silmside loodud, aga sellega minu puhul asi piirdubki.

Olime natuke valmistunud selle aarde otsimiseks, st redel oli autos. Ega ette ei kujutanud, kas sellest piisab aga proovida tasus. Kohapeal selgus, et kärbsed on enamus oksi juba murdnud ja vaid tüükad järgi. Õnneks redelist piisas niipalju, et sai juba ronitavate oksteni. Kuigi täpselt ei tea, kus see karbi algne koht on, siis tundus, et hetkel ta ka natuke madalamale rännanud. Võtsime pakutu lahkelt vastu ja panime pärast täpselt samuti ka tagasi. Karp oli seest märg, kuivatasime seda. Logiraamatul polnud väga viga. Täitsa tore hommikvõimlemine, aitäh!

Panin tagasi, aga peitja võiks ikkagi üle vaadata.

Karp vedeles maas ja sisu on läbimärg. Saatsin peitjale teate, et võtsin karbi kaasa.

Tänud peitjale!

Leitud, logitud, tänan. Midagi otseselt hooldusväärset seal ei näinud. Ainus puudujääk oli paberil ja veebis logitud leiuteadete vahel. Raamat nagu tühjavõitu...

Olin vähemalt kaks korda siin puu all käinud. Ühe korra ilma mingi eelinfota ja varustuseta. Pöördusin kiiresti tagasi. Teisel korral oli redel kaasas, kuigi vist mitte spetsiaalselt selle pärast. Oleks ilmselt algusest edasi saanud, aga ikkagi tundus liiga kõrgel. Mina eelistan kas madalamaid ilma abivahenditeta kergemini ronitavamaid puid või nende puudumisel juba korraliku ronimisvarustusega ronitavaid puid.

Sel korral sai nii redeliga kui ka ronijaga tuldud ja nimi saigi kirja. Eeldus oli vaid see, et trollimise aaret lähen mina logima, kuigi polnud veel täpsemalt ette teada mis seal ees ootamas on, ainult aimdus.

Seitse kuud läbitud. Ainult viis kuud veel minna. Kuhu? Ikka "365 päeva jutti aardeid [CHALLENGE]" aarde logimise poole :)

Eks tänagi oli vaja miskit võtta (loe: leida ja logida) ja tahtsin seda siin näha. Ajasin alles tosse jalga, kui Margus juba esimese lasu puu otsa tegi ja nii see ka jäi. Vähemalt talle sobis küll. Aga kuna sealt ma poleks veel päris karbini ulatunud siis ta ronis kõigepealt ise üles, et köis veelgi kõrgemale saaks.

Kirjutan ja kujutan ette, kuidas lugeja, kes selle aarde leidnud on pööritab silmi, et miks seal küll köit vaja on. Aga miks ka mitte, kui see juba olemas on? Kujutan endale ette, kuidas enamus teist kribinal krõbinal ilma igasuguse julgestuse või abivahendita siin üles on roninud. Aga võibolla ma mõtlen üle. Ei tea. Eks igaüks peab ise otsustama, kuidas on talle õige ja mis peamine - ohutu! Kuna ma ei arva, et oleksin nii tugev ja osav ja kindlasti mitte julge, siis just köiega ronimine on mulle kõige sobilikum viis. Ka siin. Aga see selleks.

Igatahes kuulan kuidas taevas ähvardavalt paugub, kuid loodan vaikselt, et ehk ikka jõuan enne üleval ära käia, kui sadama hakkab. Tõmban rakmed selga, jubinad omadele kohtadele ja minek. Tutkit prat. Nii, kui üles liikuma hakkasin otsustasid vihmapiisad kukkuma hakata. Taganeda oli nüüd hilja. Olin küll kiirelt üleval aga ega vihm ei lasknud oodata. Taevas sähvis ja paukus, latv kõikus tuules ja mina koos sellega. Logiraamat nägi kurb välja. Püüdsin oma kehaga teda vihma eest kaitsta ja kirjutasin nimed esimesse ettejuhtuvasse kohta, et mitte seda õnnetut paberikogu rohkem räsida. Kiirelt alla, asjad kokku ja autosse. Läbimärg.

Nüüd siis ka äiksevihmaga ronitud.

Aitäh!

Vähemalt nägin!

Leitud tänan

Kiire leid möödasõidul... Nali :P

Nimed kirjas. Aitäh.

Hoopis positiivsemaid emotsioone pakkus logimisjärgne piknik maitsva sushiga, mida Anna nobedad näpud olid kokku keeranud :)

On siin käidud korduvalt, isegi redeliga.... aga alati on aarde juures olnud arusaamine, et noh las ta siis olla, ongi hapud viinamarjad.
Nüüd olid päevakaaslased oma toetamises kindlad. Seega kiigutati auto lumes ilusasti nulli lähedale. Üks lõkkekoht oli korralikult hõivatud, teises valitses tühjus. Suundusime siis nulli, seal oli tegvust taas kõigile, Piia igatahes logis. Seejärel suundusime tühjale lõkkeplatsile, kus suutsime tuha alt leida sädeme ja sellest siis leegi tekitada. Seegi oli vaid meeleolu tõstmiseks, sest kaasas olnud sööke jooke me nautsime sellistena nagu nad olid.

Suundusin siia Viru rabast lähedalasuva logimisvajaduse aarde kaudu. Mets vaikne valge ja kohev. Aitäh!

Karbi sisu ja logiraamat vettinud, ilmselt mõistlik veidi parem konteiner panna või majake ümber ehitada, et ilmastikule vastu peaks.

Peale frustreerivat avastust, et VOL 11 on mugude poolt hõivatud, loksusime vaikselt hoopis siia. Abivahend aitas esimesest otsast üle ning edasi sai juba oravalike liigutustega minna. Karbi sisu vajab kõvasti hooldust, päris väsinud teine. Aitäh!