Õnn on katusega onn 3: Veteranide

Tee pealt tulles silla juures tegin pausi ja keegi parasjagu sõitis talu juurest välja. Jäeti korra seisma, tehti numbrimärgist pilt ilma midagi ütlemata ja lahkuti. Ilmselt oleks nüüd õhk puhas olnud aga ei hakka sinna pressima, eks kunagi teinekord mujalt siis

Tänaseks oli suund paika sihitud, autonina sai Pärnu poole keeratud ning teekond võis alata. Teekonna üks peatustest oli siin😉..meie siinse seikluse on Maret oma logis juba ilusti kirja pannud 🤗

Aitäh aardemeistrile!

Leitud, tänud peitjale!

Meie valisime selle suhtlemisvariandiga mooduse aardele lähenemiseks et ikka välja pakutud raskusastmetega piirduda. Hoiatavad ja võõraid eemale peletavad sildid kenasti seljatatud hiilisime mööda porist sissesõiduteed edasi. Peale vihma polnud siia küll keegi autoga lähenenud, aga mine tea, äkki mõni peesitab kohapeal pikemalt, kuid õnneks haigutas ümbruses täielik tühjus. Käisime vaatasime siis selle onni üle ja panime nimed kirja. Tegelikult polnud kõige meeldivam seal niimoodi varga kombel hiilida, aga alternatiiviks pakutud jõeületus oleks täna kaunikesti probleemne olnud, vesi oli jube kõrge ning lausa tormas kallaste vahel. Tänud peitjale onni juurde kutsumast ning aaret peitmast.

Kuulsime külajuttu, et koht läheb kordategemisele ja ees on muutused. Kuna olime siin lähedal laagerdamas, otsustasime nime kirja panna, enne kui hilja. Üle jõe saaks hetkel suht kiirelt ja kuivalt, koolmekohas on vesi vaevalt põlvini. Teiselt poolt, mööda teed, on niidetud rada. Aarde asukoht hakkas enne silma kui jõudsin nulli asukohta otsima hakata. Aitäh kohta tutvustamast!

Hea,et kummikud jalas olid nii sain üle vee kivili kivile kuiva jalaga,Caro heameelega püherdas seal vees ning Leiko ootas ilusti teiselpool vett.Aitäh!

Kontrollitud! Kõik jälle tipp-topp korras!

Pärapõrgust tulles logisime ja hooldasime ka selle aarde! Tulime läbi jõe otse. Kividest kõrgem koht, kiire vool aga vesi vaevalt põlvedeni!

Onnile sai pilk peale visatud juba teel Pärapõrgusse. Aga logima me ei kippunud. Aardeni jäi küll vai nii 20m, aga maastik meie ja aarde vahel sisaldas üsna laia jõge. Vaatasime küll koos, et jões tundub olevat 2 kivist kohta, kus selle ületamine võiks täitsa välja tulla. Aga otsustasime selle seikluse pärastiseks jätta.

Tagasiteel uuesti onnini jõudes tundus jõgi palju laiem, sügavam ja kiirevoolulisem kui varem. Ületamata ta ei jäänud, kuigi jalad, mis enne olid peaaegu kuivad, kuivaks ei jäänud. Onni imetlesime ja aaret otsisime päris kaua, enne kui leidsime.

Tagasi liikusime onniga samalt kaldapoolelt. Ei teagi, kust tegelikult oleks pidanud kulgema, aga kulgesime tagasi läbi kellegi hoovi. Juttu ei hakanud tegema ja hea oligi, sest tagasiteel kohtasime ka keelusilte - ilmselt meid ei oodatud. Samas ühtki rada, mis oleks hoovist mööda viinud, ka ei märganud. Üks sillake rajalt onni juurde oleks abiks.

Aitäh peitmast!

Tänud aarde eest!

Eks üldiselt olen pigem nö inimpelglik, aga kuna jalutajaid ükski märk ei keelanud, siis vaatasime, et taluhoovis (mis jääb teest eraldi maaüksusele) kedagi pole ja läksime onni uudistama

Aitäh aarde eest!

Ainus tee, mis kohale toob oli eramärgistatud ja tõkkepuuga. Takistustest hoolimata kohale jõudes ootas ees väsinud, kuid veel täiesti kasutatav onn, varjualune ja käimla. Peale mõningast uudistamist oli aare leitud ning mõtted Pärapõrgul. Vaatlesin veidi seda jõekest ja peale pikkade pükste ära võtmist astusin lihtsalt sisse. Olin oodanud sügavamat vett, kuid pääsesin vaid põlvini märjaks saamisega..

Tänan peitmast.

Tulin Pärapõrgust mindud teed tagasi ja heietasin peas mõtteid, et teisel pool Ura olevat Veterani ei saa maha jätta, kui juba nii maailmalõppu tuldud on. Käisin vastaskaldal edasi-tagasi ja püüdsin leida kuivemat teed. Lõpuks ei jäänud ikka muud üle, kui üleriided seljast, telefon kurgu alla ja kepid kätte ja jõge forsseerima. Vesi oli ainult puusani, aga hämaras polnud seda võimalik hinnata. Nüüd jäi üle aare üles otsida, oeh, selles tares on ikka uhke mesilaskärg lae all. Toimetused tehtud, võtsin suuna jõkke ja läbisin selle teist korda kummarites ja pesu väel. Päris humoorikas pilt, õnneks tunnistajaid polnud. Kui auto juurde jõudsin, sain kuivad riided selga ja kummaritest vee välja. Ja kuradi hea tunne oli, et tagasi ei pea tulema. Aitäh, nendest onnidest ei teadnud ma midagi.

Me lähenesime ka kartlikult valelt pool jõge ja läbi metsa otse nagu orienteerujad ikka. Õnneks talv oli andnud mõnusa silla. Tänud!

Nii lahe paik! Jõe ületamine oli väga lõbus!

Olime siin matkarajal jalutamas, kuid loomulikult valel pool jõge. Koolmekoht oli kenasti olemas, kuid jõe ületamiseks tuli mõnda kivi veidi sättida, et kuivade varvastega üle ja ka tagasi pääseks. See õnnestus edukalt ning peale mõningast ringivaatamist ja otsimist õnnestus ka aarde leida. Tõsi, asukoht oli veidi üllatav, aga näib, et aare kestab seal kenasti. Täname toredasse onni kutsumast!

Meilgi tekkis küsimus, miks siin selline on ja kelle oma.. Üks mees lõpetas just niitmise ja sõitis ära.
Tänud aarde eest

Teel oli silt, mis võõrastel lähenemise keelas ja kuna lähedalasuva talu juurest kostus aktiivset inimtegevuse hääli, siis ei hakanud sinna lähedale trügima. Liikusime hoopis mööda jõekallast ja peale kõrge rohu seal muid takistusi polnud. Onn on tõesti väga asjalik, tundus, et kõik eluks vajalik seal olemas. Me otsisime üles aardekarbi, puhkasime korraks pingil jalgu ja liikusime tagasi. Aitäh!

Võtsime väikese seltskonnaga ette Kõveri matkaraja läbimise ja boonusena panime nimed ka kirja. Jõgi oli kivilt kivile hüpates hõlpsasti ületatav neil, kes tundsid kehas sportliku vaimu. Kena koht, kuhu tuleb leida tee tagasi, aitäh.

Nummi kohake ja metsavahel väga ilus jalutada. Aitäh aarde leiu eest.

Väga lahe koht ja ei ühtegi mugu. Kopraonud on laisk olnud ning veetakse madal. Aitäh peitjale siia juhatamast!

Esimene aare leitud! Tänud peitjale. Minu enda suvetalu siin ja sõbralikud aardeotsijad ikka teretulnud. Autoga treppi ei pea ju sôitma võib ju jalutada ja nautida loodust.

Siin tuli nüüd kõigepealt väike jalutuskäik ette võtta ja siis üllatus-üllatus, kuidagi üle jõe saada. Hea, et eile muulil kivilt kivile hüppamist harjutasime - täna oli kohe poole lihtsam. Koht on tore tõesti. Sai kõik onnilaadsed üle vaadatud, nii palju kui väikesed sumisejad võimaldasid ja peagi jäi ka aare näppu. Aitäh peitjale!

Tänud peitjale!

Üle jõe oli mitmeid puust "purdeid", aga need olid selliste võimlejate talade moodi kitsad ja kiitsakad. Mille pealt ma raudselt suplema lähen. Niiet kasutasin jõe ületuseks kivilt kivile hüppamist.
Üle jõe jõudes hüples GPS korralikult ja ma otsustasin otsimist alustada valest kohast. Aga ei kurda, tore koht oli ikkagi.

Matkasime kohale, vaatasime, kuulasime linnulaulu. Väga kena koht aga igasuguste vahenditega antakse teada et sa ei ole siin oodatud. Aitäh!

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama ühest paari aasta tagusest suvepäevast, kui otsides teisi aardeid sealkandis, jäi ka onn silma. Lugesime lähenemisteid ja soovitusi siit ning sealt suunduda, kes ujus, kes roomas, kes jalutas läbi õue. Otsustasime läheneda õuevaatest. Seal aga autod ja elu ning kuidagi ei tihanud. Ka ujumisvariant sel päeval ei tundunud ahvatlev. Nii ta sel korral jäi. Ja iga kord kui kaarti vaadatud, siis see täpp küsis, et: " Äkki nüüd oleks aeg?". Iga kord meenus eelnev ning vastus - ei - oli kiire tulema.

Täna õhtu kujunes väljasõiduks Links aarde kangelastegude likvideerimisele, ning "võtame peale selle veel ühe aarde, et jõuaks poodi ka" programmiga suundusime teele. Ettenähtud asjad aetud, vaatasime, et võtame lähima RB aarde pruukostiks, ja siis tagasi koju. Peale RBga maiustamist jäi aga kaart jällegi nii ja naapidi ette. Loomulikult see punkt ka. Aga läheks vaataks seekord siitpoolt... No lihtsalt vaataks. Ei hakka minema, kui võss, pole sellised riided. See ju siinsamas peaaegu. Pilk Pirrr pilgus oli hindamatu. "Hakkab jälle peale". Väljas hakkas hämarduma ning sokk põllul vaatas meid kui hullikesi.

Esialgu sõitsime aeglaselt mööda sellest teelõigust, edasi ja tagasi, nagu kahtlustav politseiauto. Silla juurest, mööda jõeäärt matkateel? Ei, vist ikka mitte. Mäletasin kirjeldust ja koprahoiatust. Tagasi metsasihi ja traktorijälgede manu. Või olid need laia Hiluxi jäljed, mitte ei eristanud ;D. Kaua sa ikka vahid, üsna hämar ka juba ning otsus oli selge - selle võsa me forsseerime! Hooga. Forsseerisime. Hooga. Kuni veetakistuseni. Möh... Ei mäletanud, et just NIIPIDI minnes see ees on. Erinevalt varasematest ujujatest, oli veekogu ületatav hüpeldes, vaid üks koht vajas teivashüppaja oskusi.

Onn oli kena, mõnusalt natuke ripakil ja arhailine. Mulle sellised meeldivad, kõik esmased elemendid ööbimiseks, kaasa arvatud aare, olid olemas, nagu lubatud. Aare korras ning kuiv.
Noa-koerapäevaks just sobiv aardeleid sokuhaugatuse saatel. :D

Vahepeal oli jõudnud me maale pimedus, peale veetakistuse taaskordset ületust paari teivashüppetehnikaga jäi silma, et see põletud matkarada on ikse peris ahvatlev ning kena. Ja oligi!!! Lahti saetud, hooldatud... tõmba kuuehõlmad sirgeks ja ainult kõmbi. Seega klassika - läbi võssi kohale ning sirge seljaga, puhta jalaga autoni. Rada oli nii äge, et siia tuleme valges tagasi.

Aitähhh, oli vahva seiklusaare, jääb meelde. Lemmiku kindlalt välja teeninud. :)

P.S. Poodi me ei jõudnudki ....

Kui siin aaret ei oleks, siis sellisesse kohta ei tuleks, sest näeb välja nagu tavaline eravaldusesse kuuluv grillimiskoht. Kui aga aare pandud, siis palju julgem tulla. Autoga maja ette ei hakanud sõitma, jätsime selle vähe eemale ja jalutasime. Sellist jõge tahaks endalegi hoovi, aga ei hakanud kaasa võtma.

Siin oli meil küll natuke segadust. Justkui on sildid, et ei tohi sõita ja eramaa, samas on soovitatud talu juurest läheneda. Leidsime kuldse kesktee ja jõudsime aardeni. Leid tuli kiiresti ja lippasime minema.

Täpselt aasta tagasi käisime siin väikese abilisega seiklemas, aga lähenesime meie jaoks valelt poolt. Tookord oli ka matkaraja juures olev sild päris katkine ja hüppasime sealt kuidagi üle. Jube oli!
Nüüd meenutasime, et see oli vahva rada ja tegelikult ju teadsime juba kaugelt vaadates, kus aare ennast peidab. Jättis väga kustumatu mulje ja tagasi minnes sain aru, kust meie jaoks on parem ligineda.
Eile tegime plaani,et tuleme täna siia piknikku siis pidama.
Selle aasta numbri sees pole saanud üldse aardeid väga otsida. Aga nüüd siis üle tüki aja leitud aare, mis väga piinas mind.
Aitäh!

Lähenesime aardele pikemat teed mööda. Muinasjutuliselt kaunis jõeäärne matkarada lummas kogu oma talvise iluga. Kui kätte jõudis aeg jõge ületada, ei tekkinud kordagi mõtet, et kes läheb ja aarde ära logib. Kõik läksime, ainuke erinevus oli tehnikas, mida keegi oma äranägemise järgi ja looduslikke vahendeid kasutades veekogu ületades rakendas. Aarde leidmisega muret ei tekkinud. Kui logi kirjutatud, tutvusime natuke ka ümbrusega ja suundusime peagi üle jõe tagasi matkarajale. Ja siis juhtus väike apsakas: Ain vajus läbi jää! Õnneks õnnelikult, kuid piisavalt niipalju, et üks jalg saapas korralikult lirtsus. Vaatasime, et kähku auto juurde jõuame ja soojenduse sisselülitatud saame. Selline väike seiklus siis seekord. Aitäh kutsumast! Ei olnud siin varem käinud, ilus koht.