Peresaare koolimaja

Nullis oli kiire leid, edasi tutvusime kogu infoga, mis kohapeal pakuti. Väga huvitav lugemine oli. Koordinaatide mõistatamine ka väga keeruline polnud, kohe tundus üks variant õigem kui teised. Eks me sealt selle aarde ka leidsime. Tänud põnevat ajalugu tutvustamast.

Ühe vastuse sain kätte, teist pidin kirvetama ja õnneks lausa esimesest kohast leidsin ka aarde, tänud :) õnneks oli lumega leitav sest siin korralik 40cm lund :)

Siin koolimaja juures käisin ära juba mõni aeg tagasi, aga kuna mõlemale küsimusele vastust kohapeal ei saanud ja internetiga on siin nagu ta on, seega kehvasti on, siis jäi oma õiget aega ootama. Pealegi olin siiakanti sattunud kuidagi pooljuhuslikult ning siinne mõistatuski tahtis lahendamist. Igatahes kodus sain siis selle koolimaja lõpu paika ning kohapeal teiste logide järgi sain aru, et olen lausa õiges kohas, aga no ei leia. Olles jumala avalikult nähtaval olevast aardest oma kümmekond korda mööda käinud, õnnestus lõpuks ikkagi nägijaks saada. No nii pime annab ikka olla, aga mõni kohe on.
Kusjuures täna taas koolimajast mööda sõites või õigemini sellest mis tast järgi on jäänud, parkis seal auto. Olekski totter nüüd olnud seal jalutama hakata, aga võib-olla ei oleks ka, mine sa tea. Igatahes oli mul hea meel, et majaga tutvumine sai varem ära tehtud.
Tänud peitjale selle koolimaja lugu tutvustamast ning aaret peitmast. Seoses koolimajaga sai ka külaelule tagasi vaadatud, polnud mittekuimidagi sellest kadunud külast enne kuulnud.
Ps: aardega kõik korras

Leitud. Aitäh.

Erika Nõva suure perspektiivitundega kujundatud koolimaja, suure hulga õpilastega, suures külas ja suure hävingu eelõhtul...

Arhiivikaadrites kostis Hendrik Visnapuu jutt:
"Käesoleva ja tulevaste põlvede ideaaliks aga on asustada tihedalt kõik vähegi kõlbulised maad, et ükski võõras rahvaseeme siin idanema ei mahuks... Ei ole kahtlust, et eesti rahvas viib lõpuni Balti ranniku Eesti osa kultuuristamise. Selleks on meie tõul kõik voorused olemas..."

Kuidas tänasel kosmopoliitse tolerantsi ajastul selline paatos eestimaalasi kõnetab...?

(Ning pisut teisest kandist: Olen ise naha ja karvadega sees ühes teises haridusetemplis, kus õpilasi koolitada õnnestus kaks korda kauem - tervelt 52 aastat. Uhiuues majas kõlas esimene koolikell 1961. aastal. Aga ka siis unistati liiga suurelt. Kadusid kolhoosid, kadusid inimesed maalt ja Päinurme küla lapsed jätkasid kooliteed juba kusagil mujal...)

Suts rohkem, kui kaks aastat tagasi sai seda käidud mitteleidmas ja kuna seekord ka oli graafik selline libisev, siis sai tuldud sama targalt uuesti. Niipalju läks seekord paremini, et sellest kohast, kus ma möödunud korral aaret ei leidnud, vaatas tops juba kaugelt vastu. Tänud aarde eest!

Taaskülastus 9 aasta järel. Õige null sai vahepeal kinnituse, tookord nii põhjalikult seal ei otsinud. Selle ajaga oli koht tundmatuseni muutunud, üksik elektripost andis kinnitust, et kunagi sai siit otsitud. Tänud!
Aare korras natuke putitasin kinnitust kindlamaks

Tänasel pidulikul päeval otsustasime natuke pingeid maandada ja teel sihtkohta avastasime äkki, et üks huvitav koht jäi tee äärde.
Kohale jõudes märkasime tee ääres üle kümmne auto ja ei saanudki pihta esialgu mis üldse toimub.
Koolimaja juurde minnes selgus, et toimub kunagiste kooliõpilaste kokkutulek.Nii me sinna jäime tervelt tunniks ja kuulasime piirkonna ajalugu ja kohalike lugusi.
Super ajastus iseenesest mis jääb tükiks ajaks meelde.

Teisel katsel leitud. Kui eelmisel korral sai takistuseks purunenud autorehv, siis sel korral õnnestus selle kordumist vältida.

Pidasime sealkandis jaanipäeva ja mõtlesime ka koolimaja üle vaadata. See oli kahjuks hullemas seisus kui lootsime, aga põnev oli ikkagi. Vahepunkti infost saime läbikäimiseks kolm punkti ja kõige ebaloogilisemast punktist leidsimegi aarde suht kiiresti üles. Margusel aga õnnestus lisaks veel 2 puuki ka üles korjata.
TFTC!

Keerasin kruusateelt parkima koolihoovi minevale teeotsale. Kui autost väljusin kuulsin imelikku susinat. Liikudes heli suunas osutus mu kahtlus tõeks ja tagumine parempoolne rejv vajus susina saatel lössi. Edasi tegelesin aardeotsimise asemel levivabas piirkonnas esmalt levisse jalutamisega ja seejärel kui sain puksiiri järgi tellitud, siis uurisin edasi mis on aarde leidmiseks vaja teha. Pool infost õnnestus kohe leida aga teist poolt ükski infoallikas kohapeal kahjuks ei paljastanud. Sain kirvemeetodi jaoks kolm lõpu asukohta, millest lähimat käisin jala kontrollimas. Teised kais olid veidi kaugemal ja nendeni ei olnud tahtmist jalutada kuna need ei tundunud kumbki nagu loogilised kohad. Eks tuleb uuesti siia millagi tagasi tulla.

Leitud, logitud, tänan!

Mulle tundub küll, et koha pealt saab ainult poole infost, mis koordinaatide jaoks vaja on. Teise poole puhul pidime võimalikud kohad läbi käima. Lõpuks siiski jäi aare silma.

PS: GC-s ei ole viitasid mainitud videotele.

Algusest leidsime juhised ja läksime koolimaja uudistama. Pool rehkendust sai kenasti tehtud, kuid teise poole lahenduseks mängisime bingot. Kõik kolm võimalikku kohta käisime läbi ja otsustasime siis kõige potentsiaalsemas põhjalikuma otsingu läbi viia. Eks tuustitud sai seal omajagu, kuid lõpuks ma siiski leidsin otsitava.

Tänan peitmast.

Koolimaja oli põnev, seal sai ikka üksjagu ringi uudistatud, vahepunkt näitas ennast ka hetkega, aga paraku poolt vajalikku infot vähemalt meie kohapealt leida ei suutnud (ei saagi aru, kas oleks pidanud) ja kuna internetti sealkandis ka ei pakuta, siis nii ta jäi, kolm valikus olnud kohta said põgusalt üle vaadatud, aga silma midagi ei jäänud ja kuna vaatamisväärne osa oli nähtud, siis otsustasime edasi liikuda.

Siin olen mina juba kolm korda käinud ja Dauno kaks korda.
Aga ikka on tore jälle tulla.
Tänud

Põnevat otsimist jätkus kauemaks. Tänu peitjale!

Minu armsa vanaema kool! Äge ja täitsa parajalt nuputamist sooviv aare. Lähipäevil võib nüüd lumega eriti leitav olla, sest mis salata, jäljeread jäävad maha. Õnneks lubati juba soojemat kevadet ja loodus hoolitseb meie vigade parandamise eest :)

Teel Ida-Eestist kodu poole viis tee meid siit kandist mööda. Ega me pimedas ülearu palju lootust ei hellitanud selle aarde leidmiseks, aga mõtlesime, et proovime siiski.

Algul läks päris kenasti, pea olematust levist hoolimata. Tõsi, pink ja sellel olev info on väsinud ja sellega läks keeruliselt, kuid aimasime, mis see olla võib. Ka teise vajaliku infoga saime hakkama, küll mitte esimesel, aga teisel korral siiski. Esimeses katsetatud kohas ei leidnud midagi. Kuna Annal õnnestus vahepeal natuke levi hankida, siis saime olla kindlad, et teine punkt oli õige, aga kahjuks selles pimeduses jäi tops seekord leidmata. Tuleb valgel ajal taas tulla.

Igal juhul mäletamist vääriv paik, täname kutsumast!

Lõpuks avanes võimalus Peressaares veidi ringi vaadata. Koolimaja on olnud kunagi väga kena, hetkel vaid mälestus sellest. Lähtepunkti leidsime kiiresti aga kehvades levitingimustes hakkasime mõistatama, mis võis olla Pätsu kingitus koolilastele. Üks valik tundus päris ok, sõitsime sinna ja metsa minek. Ei andnud lootust. Järgmine valik, kohale jõudes tundus ikka liiga võsa. Hea küll, siis viimane valik. Rada lisas optimismi, mis metsa all kippus jälle kaduma. Ja siis kaheteistkümnendal tunnil nö, kui oli juba aeg minema hakata, ilmutas otsitav end meile ja nimed said kirja.

Tänud siia kutsumast.Aitäh!

Seda kanti siin töö juures uurides, tuli jutuks ja selgus, et mu töökaaslase vanavanematel oli ka siin külas majake ning ta veetis oma lapsepõlves, siinsetel hiilgeaegadel, päris palju aega. Sain vähemalt tunnise loengu kes kus ja kuidas siin elati. Väga huvitav oli. Nüüd sain oma silmaga kõik üle kaeda, aga kahjuks on kõigest sellest väga vähe järgi jäänud. Kurb. Koolimaja on siin ka ikka väga suur ja korralik olnud. Kahju, et elu selles uhkes külakeses otsa sai. Tänud tutvustamast.

Täiesti juhuslikult kujunes see aare minu jaoks kogu tripi kõige meeldejäävamaks aardeks, millele olen hiljem mitmeid kordi tagasigi mõelnud. Silver tegi hea kokkuvõtte, kuid ma ise veel täiendaksin seda natuke.

Mulle tõesti avaldas muljet see, kui eluterved olid need kolm endist õpilast. See, kui hästi nad enda kooliaega mäletasid ja sellele heldimusega tagasi vaatasid. Täpselt sihuke ,,Kevade" tunne oli peal. Et juhtugu mis tahes, ka palju-palju aastakümneid hiljem tulevad nad justkui eikuhugi tagasi enda ammu lagunenud koolimaja juurde ja proovivad seda korras hoida. Kaasas loomulikult fotomaterjal ja peas uued ideed, et kuidas pinke teha paremaks või kuidas kokkutulekuid korraldada.

See pani ennastki veel rohkem veenduma, et kui palju annab ikka inimesele juurde see, kui ta on kasvanud oma kogukonnas, kus üksteist aidatakse ja nt põldugi küntakse kõigile, mitte igaüks ei aja oma joru ning ei võta naabriga mõõtu. Lapsed on kõikide lapsed ja on igas elamises oodatud ja nädalalõpus on tantsulkad. Tundub kuidagi palju elutervem kui tornmajas istuda, saatjaks lapsehoidja-nutiseade.

Kulgesime mööda inimvaest tühermaad aardest aardeni kuni jõudsime siia koolimajani. Kohale jõudes ootas meid ees 3 vanahärrat kelle lahkel loal me neid tüüdata võisime. Selgus et tegu oli selle kooli vilistlastega, kellest vanim suisa peagi 95 aastaseks saav. Päris koolikokkutulek see siiski ei olnud kuna need pidid toimuma üle aasta ja märksa suuremas koosseisus. Ju siis nostalgitsesid niisama ja pidasid plaane pingi taastamiseks. Peitja muretsema ei pea kuna olemasolev info pidavat ka uutele pinkidele edasi kanduvat. Kui aga papid haisu ninna said, et me ka sellest koolist midagi teame ja ei ole siin juhuslikult, kus siis läks alles jutuvada lahti. Infot tuli nii palju peale, et ma ei suutnud seda kõike vastugi võtta. Miskit jäi ikka meelde ka.

1) Uhke koolimaja veevärk töötas tänu katusel asetsevale veepaagile. Elektrit aga polnud ja seda tuli aeg-ajalt käsitsi täis pumbata. Selle töö tegid loomulikult ära lapsed. Ise nad seda päris karistuseks ei nimetanud aga selle rõõmu osaliseks said siiski need poisid kes õpetajatele kuidagi eriliselt silma jäid.

2) Kord kutsutud üks koolipoiss raadiosse viiulit mängima. Poiss vaatas oma nirakat viiulit ja otsustas selle eelmisel õhtul põlve peale pooleks lüüa ning tegi öösel uue. Pärast võis üleriigilistest ajalehtedestki lugeda, et Peresaares elavad nii tegijad poisid kes ise omale viiuleid meisterdavad.

3) Üks populaarsemaid aja veetmise kohti oli võrkpalli väljak. Kuna aga lapsi oli nii palju, siis tatikatel sinna mängima saada polnud lootustki vaid see oli ikka tegijate poiste pärusmaa.

Neid lugusid jõuti meile seal veedetud 15-20 minuti jooksul ikka veel ja veel rääkida, aga kes neist juba rohkem teada tahab saada, minge liituge kooli kokkutulekuga.

Tänud.

Nullis läks kiiresti ja koolimajaga tutvumine oli ka lihtne. Lõpus suutsin ikka üksjagu pikalt õigest asjast mööda vaadata, tänud.

aare tundus olema sama peidus nagu Peresaare kunagine hiilgus. Samamoodi oli peidus alustuseks internet, seega oli peidus ka üksosa lahendusest. käisime kõik võimalikud kohad läbi, ikka oli peidus. Helistasime tuttavatele, need pugesid sõna peresaare kuuldes kohe peitu, seega oli logiraamat ikka peidus. Lõpuks saime viite kuhu võiks terasemelt kaeda, no ikka oli peidus, palju ei puudunud et oleks sinna jäänudki. Õnnestuks kasvõi suurte punnitamiste peale kohapeal ka endine hiilgus välja leida, aga see vist niilihtne pole

Leidsime. Tänud peitjale

Kuna levi seal karupepus ei olnud tegime kogu valikule ringi peale. Alustasime uuesti ja no milleks oli vaja seda ringi teha, kohe alguses ei saanud siis logida? Tänud peitjale aarde eest.

See koolimaja on tõsine vaatamisväärsus. Isegi praeguses seisus veel annab aimu, mis siia 83(!) aastat tagasi tehti. Kahju jah, et ajaloo keerdkäikude tõttu hoone kasutusaeg nõnda lühikeseks jäi. Aardeotsinguga alustasin millalgi eelmisel aastal, kuid aeg oli limiteeritud, kodutöö oli tegemata, internet oli olematu ja ehku peale lahmimiseks puudus nii võimalus kui ka soov. Sestap piirdusin vaid mõnede andmete kogumisega ning hoones kolamisega.

Täna tulin märksa paremini ette valmistatult, videod enne kenasti vaadatud, konkreetne lõpp-punkt kaardile kantud - põhimõtteliselt lihtsalt logi kirja panema. Aitäh, see on absoluutselt tähelepanu vääriv koolimaja ning üks viisakalt koostatud aare!

Leitud