Vaated Toompealt: boonus

Adventure Lab on nüüd ka uuendatud, juhtides täpsemini uude boonusaarde asukohta.

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Juuli lõpus tegi kaasa valmis kolmanda ainulaadse käsitöökonteineri. Ma tulin seda öösel paika panema ja noh... ei leia enam peidukohta üles. Pidin lausa kaardi pealt vaatama, kas ma üldse nullis olen :o) Mis selgus - linn on otsustanud algse peidukoha eemaldada ja teised mõistlikud alternatiivid samuti. Võimalus oleks olnud sinna 4+ maastikuga aare tekitada - aga asukohaga arvestades ning geoturistidega suvel, suht nigel variant.

Mis tähendab - sai see teine lahendus. Nüüd on klassikaline prügiaare ning vastavas peidukohas samuti. Maastik nüüd 2.0, vihjet pole vaja, koordinaat nihkus 5 meetrit, jäänud veel mudida seikluslaborit pisut. Kogu aarde väärtus on nüüd vaid mõistatuse poolel.

Kontrollisin ise ja kahjuks on lood nii nagu viimane otsija kirjutas. Vahepealse mööbeldamise käigus on asi kaduma läinud ja nüüd võtame natuke aega, et kaaluda - kas teha veelkord käsitöökonteiner või leida mingi lihtsam, standardsem, igavam variant. Aga tagasi tuleb see aare kindlasti!

Tee aardeni on taas avatud.
Käisin üks õhtu üksi otsimas - ei leidnud.
Täna võtsin abilise, kel on aare leitud ja logitud, kuid ka tema aaret ei leidnud.
Aitäh mõistatuse eest!

See boonusaare on kuni oktoobrini kättesaamatu. Palun mitte otsima minna.

Selle seikluse läbisin tubli kaks aastat tagasi kui mitte isegi varem. Ei mina tulnud selle pealegi, et võiks ikka vaateid ka imetleda ja vaadata, mida ühest või teisest kohast näeb, kappasin kohad läbi ja siis oli möö... No ok, mõnele kohale sain nime külge, aga mitte kõigile. Nii ta tasapisi tiksus mul siin laua ja sahtli vahet. Küll olin ise küll kohal, aga õigel ajal ei tulnud meelde telefonis õiget kohta lahti võtta, et mõni koht veel ära tuvastada, küll oli meeles küll, mida tegema peaks, aga aeg surus tagant. Igatahes läks aega, aastaid, võib ütelda. Ja ega see asi siis lõpu teadasaamisega ei lõppenud. Esimesel korral kui tekkis võimalus lõppu minna, polnud lõppu kohal. Hmm. Teisel korral oli, aga meie lõpp polnud päris lõpus, väheke vildakas teine. Siis sai koordinaate täpsustatud ja nüüd polnud enam küsimust ega midagi. Maa oli kenasti kahutanud, nii et ohtu alla pudiseda ka nagu polnud, kena lõunane sutsakas nii mõnelegi vaateks olemiseks. Aga eks need heitsid vaid väheke viltuse pilgu mingi kummalise tädi poole, kes ei mõista teerada mööda kõndida vaid turnib ei tea kus. Aitähh, meeleolukas seiklus oli selle seikluse ja aardega.

Leitud, tänud!

Nagu lubatud sai, siis tulime ja panime oma nimed peale taastamist ka õigesse korralikku logiraamatusse kirja. Tänud!

Mõistatus sai enam-vähem lahendatud, aga ma ei teadnud kas see ka õige on. Tundus nagu sobiv koht ning täna hommikul tuli otsus ka siit läbi tulla.
Läks veitsa kauem, aga siis ma ta ikkagi leidsin ning nimi sai kirja
Aitäh peitjale!

Seda labi sai lausa kaks korda lahendatud, aga eelmisel korral jäid mitmed küsimused binokli puudumise tõttu veidi õhku rippuma. Seekord sai kodus rohkem eeltööd tehtud, muude aarete lahendamise käigus arvamused (endiselt ilma binoklita) üle kontrollitud ning uuele katsele mindud kui tuli ka loogiline koht kätte, kust siis geokaaslasele torkas üsna kiirelt silma üks kummaline objekt sel ajal, kui ma juba järgmise raksusastme väärilist turnimist planeerisin.

Numbrite kokkupanekuga oli palju küsimusi, kuid täna lõpuks teiste aarete leidmise käigus said juhuslikult kõik küsimused vastuse. Aarde leidmise protsessis sai lausa ekstreemspordiga tegeletud. Õnneks silm oli terav ning õiget asja märkasin kaugelt, misjärel mul jäi osaks näpuga vehkimine kuniks teine ronis. Suur tänu - lahe Lab ning teostus!

Seikluse lahendasime eelmine sügis vist, aga ilma süvenemata... Ehk siis kodus sai leiutatud, kus mis on. Paar asja jäi ikka veel õhku ja sai vaikselt paika tuletatud. Kohapeal läks ka veidi kauem, hästi peidetud. Aitäh!

Taastasin aarde algses peidukohas ja algse teostusega. Kui sinu leid ei vasta lisatud vihjele 100%, siis soovitan uuesti külastada ning logida õigesse konteinerisse.

Välismaalased on kahel korral harrastanud "libataastamist". Nõme komme, mis Kesk- ja Lõuna-Euroopa linnades paraku üsna levinud. Esimest neist asenduskonteineritest ise kohapealt ei leidnud, teise korjasin täna ära. Lisasin vihje + kommentaari GC saidi kirjeldusse, eks paistab, palju see nüüd aitab.

Ühtlasi jalutasin läbi Toompea vaateplatvormid ja tegin paar muudatust seikluslabori tekstis/vastustes, vastavaks veidike muutunud oludega. Samuti lisasin sissejuhatuse lõppu viite sellele boonusaardele. Nüüd on mõneks ajaks jälle peaaegu eeskujulik :o)

Ammu läbitud lab, aga et tops pikalt kadunud, siis boonus siiani logimata. Täna piirkonnas viibides vaatasime üle, mis seal siis kellegi teise geopeituri poolt taastatud oli. Noh, mingi karp oli ja paber ka, panime sinna oma nimed lisaks..Aga ehk leiab peitja ise selle korralikumalt taastamiseks mahti. Võime ka siis uuesti logima tulla, kui praegune logi pole aktsepteeritav. Tänud!

Kahjuks kadunud. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Leitud

Tänud ägeda seikluse eest!

Jalutasime täna Toompeal. Mul oli õnneks seiklus juba lääbitud ja sellevõrra lihtsam. Võtsingi kaasa hea suumiga fotoka ja tegin oma tuulelippude kollektsiooni mõned pildid juurde. Ilm oli kena ja mõningase vaevaga saime ka numbrid paika. Aarde juures oli väga porine aga meid ei see ei heidutanud. Karuonu märkas aaret peaaegu kohe, ma ei jõudnud otsima hakatagi. Selline jupstükk. :) Aitäh jalutuskäigu eest!

Olen minagi see, kes kunagi sai punktid läbi käidud, aga kahjuks sai lõpu lahendamisel mõistus otsa. Nüüd siis küsisin natuke nõu ja oligi lahendatud. Kohapeal ei olnud ka eriti kerge. Oleks peaaegu alla kukkunud. Aga lõpuks sain aarde kätte. Tänud aarde eest.

Rada sai pea 2 aastat tagasi läbitud. Rehnut aga jäi soiku ning alles nüüd jõudsin uuesti täpsustama ja saingi kõik klappima. Liikusin siis lõppu ja peale konsulteerimist kolleegiga sain silmad avatud ja nime kirja. Aitäh.

Labi tegin läbi Jannega, boonus sai leitud koos Kalvi & Co-ga. Tänud, oli põnev!

Ilm oli ilus ja vaated kenad. Üks punkt oli mulle seni külastamata ja avastamata. Sodisin paberile numbreid, ühe numbri asjus sai kriipsutamist ja sodimist rohkemgi, kui tahtnuks. Päevast oli saanud õhtu. Päike oli loojumas, kui logides ja kirjelduses kirjeldatud oletataval maastikul üritasin loota, et ehk siin või ehk seal. Taskulampi ei olnud ja varjude mäng ähvardavalt pikali loopival maastikul jätkus. Väga valed jalanõud olid mul siia tulekuks täna jalga saanud. Tänud peitjale jalutama kutsumast.

Tänud aarde eest.

Oh sa vana.. oi kuidas tahaks paar krõbedamat väljendit siia panna.

Asi algas juba üsna mitu kuud tagasi, kui Märtenil linnas miskine kohustustevaba hetk tekkis ning ta seikluse läbi tegi. Sealt tuli ta koju üsna mõtlemapaneva ülesandega. Mina kui vanalinna semi-spetsialist suutsin veidike udu hajutada, kuid mingid plekid jäid ikka sisse. Aga polnud hullu, sest saadud koordinaat paistis vastavat aarde maastikuastmele.

Kord varakevadel käisin ma oma õega nullis ka ringi piilumas. No oli libe ja külm ja paaril korral käisime isegi siruli pikali, kuid mitte midagi aardesarnast me tähele ei pannud. Peale esimest tundi tundus küll, et kas meie oleme rumalad või on mul vale koordinaat. Kuna enda lollust üldiselt ei usuta, siis olin pigem koordinaadi ebatäpsuses kindel.

Seega jalutasin ka mina selle seikluse mingi hetk läbi, et oma kahtlustele kinnitust saada. Mingil määral sain ka, lausa nii, et alles jäi ainult üks muutuja. Sellega mängimine viis mind kuhu? Ikka sellesse samasse kohta tagasi.

Kuna nüüd oli mul ka "oma silm on kuningas" kindlustunne, siis tulime Märteniga täna siia oletatavasse nulli tagasi. Vahepeal on malts vohama hakanud ja lumeriismetega kaetud lamedast maapinnast oli asi kaugel. Märten müttas ühel pool nulli, mina teises. Ja siis tuli alla sajandi kõige suurem hoovihm ja maastiku raskusaste tõusis hoobilt 3.5 pealt 4.5 peale. 15 min hiljem olime ligumärjad ja nägime välja nagu kaks uppunud kassi. Ja aarde leidmisele olime täpselt sama lähedal kui 4 kuud tagasi. Nüüd hakkas meel juba mustaks minema, aga kuna meil neid mõistatusi nüüd varnast enam võtta pole, siis pidi selle topsi siin leidma, maksku mis maksab. Seega saatsime hädasõnumi varemleidnule, kes meie koordinaadi üle vaatas ja seal ühte numbrit muutis. Ja kusjuures mitte seda, millega me enne mänginud olime. No olgu, parandatud koordinaat näitas mõnikümmend meetrit eemale. Lirtsusime kohale.

Ja ka seal läks kümneid minuteid aega, enne kui üldse midagi juhtuma hakkas. Enne juhtus muidugi see, et ma suutsin kaks korda mudas püherdada. No siis sai küll minu mõõt täis ja ütlesin Märtenile, et ta veel natuke vihjeid küsiks. Märten, tubli poiss, oli just helistamise nuppu vajutanud, kui jumalal seal üleval sai vist suurest naeru kinnihoidmisest jaks otsa ja ta mind valgustas ja nägijaks tegi. Halleluuja, isegi kirikukellad kuskil kaugel helisesid ja päike tuli välja.

Tagasi normaalsele maastikutasemele jõudes sai natuke porilompides ketse puhastatud ja vihmaveerenni viimastest niredest käsi pestud. Ja me ei käinud isegi kuskil pärapõrgu metsas - siinsamas Tallinna kõige nooblimas rajoonis! Oeh.

Ei kunagi enam.

Aitäh peitjale sellise koerustüki eest ning abistajale kah, ketsid määrdusid vähemalt millegi positiivse nimel.

Püha jumal, see õudus on läbi. Oli üks külm sügisene või talvine õhtu, kui ma otsustasin minna vaatama neid vaateid. Teadsin ette, et midagi lihtsat ei tule, kuid labi võis ju läbi teha. Punktid olid toredad, aga see numbrite kokkulöömine võttis aega ning jäi ootele. Mirjam millalgi lahendas asjad ära, pani miski punkti kaardile ja jõudsime mõlemad korra isegi vaatamas käia, mina sügaval talvel, kui oli ca -20 kraadi külma ja libe ja Mirjam millalgi ka. Nüüd lootsime, et saame ilma vihmata tulla koos vaatama. Tutkit, ilmateade valetas näkku ja korralik tugev hoovihm sadas krae vahele. Igatahes vaatlesime kõiki võimalikke punkte oma koordinaadi järgi, kuniks saatsime varemleidjale appikarje. Tuli välja, et üks number oli me koordinaadis tõesti vale, aga mitte see, mida ise arvasime. Korrigeerisime siis end ja siis oli järgmine piinajada. Libisesime tänu märjale pinnasele mõlemad korduvalt. Nii jalatsid kui käed olid ikka päris mustad. Mirjam ütles peale tund aega otsimist väga kurjalt, et enne me siit ei lähe, kui see aare leitud on. Nojah, mis siis ikka. Otsime siis veel... Lõpuks tabasime teiste varemleidjate logidest ära, millega tegu ning siis oli tõesti kerge upitamise vaev ja samal ajal tasakaalu hoidmise vaev, sest üks vale samm või liigutus ja kumbki meist oleks vertikaalasendist horisontaali üpris kiiresti jõudnud. Kokku kulus üle pooleteise tunni otsimiseks. Logi päev hiljem kirjutades tuleb tõdeda, et need tossud, millega otsimas käisin, kuivavad endiselt praegugi... aga mis ikka, emotsioonid olid suured, kui leitud sai. Tõepoolest tunkilik aare, tänud.

joppas, et binokkel kaasas oli. üllatavalt ruttu leidsime isegi selle, väga vahva - tänud! :)

Leitud.

Korduvkülastus osutus edukaks. Kõigil oli midagi - kellel koer, kellel taskulamp, kellel teadmine, et siin peaks aare olema. Kui valgel ajal ja roheluseta jäi aare leidmata, siis seekord õnnestus kaval konteiner siiski tuvastada. Suureks plussiks oli kindlasti see, et jää on ära sulanud ning ei tõstnud maastikuastet +1.
(1136) Aitäh!

Erinevalt eelmise aarde juures kobatsemisest plaanisime siin tegutseda kiirelt, efektiivselt, professionaalselt! Spoiler alert: ei läinud päris nii.

Aardeni sõites kirjeldas Inga mulle kus ja mida me otsime, seega trampisime esimese sobiva kohani, ronisin natuke sobivamale tasandile, leidsin kirjeldatud maskeeringu, haarasin sellest kinni (Inga vist jõudis midagi öelda selle kohta) ja raksaki! oli mul oks käes, mille kenasti Ingale ulatasin, ise samal ajal tasakaalu säilitada püüdes. Õnneks oli see täiesti vale koht, pärast seda vahejuhtumit läksime õige objektini, topsi saime kätte vahejuhtumiteta ja aardega on kõik korras. Kahjuks ma ei oska juhtunut piisavalt naljakalt kirjeldada aga terve ülejäänud õhtu möödus suvalistel hetkedel naerupahvakute ja itsituste saatel. Tänan.

Leitud.