Väike-Mati

Pakri reisi esimene leid, aare korras.

Tänase päeva ja Pakri saarte esimene. Pakritele sattusime üldse esimest korda. Mõtlesime proovida pangaäärset teerada pidi tulla, aga see kadus kuskile võsa vahele ära. Et noh kuna rogainikaardiga saartele tulime, siis alustasime kohe asjakohaselt ja ragistasime tihnikus ;) Aare korras, aitäh!

Vääääga vahvad valvurid.
Aare kuiv ja kena.

Tänan peitjat

Lennusadama Merd Mööda Matkama matkapurjetamise raames saabus eskaader neljast purjekas Väike-Pakri reidile. Geopeitur gpsitu võttis kohe mugud sappa ning suundusime aardeid otsima. Mina olin Pakritel juba kolmandat korda ja kuna viimasest külastusest oli kümme aastat möödas, siis leidus ka uut kraami. Seega Mati maja üle vaadatud, oli sobilik Väike-Mati aare. See ei osutunud ka keerukaks, seega karp kiirelt käes ja logi kirjas ning edasi!

Leitud, Tänud

Süstamatka raames sai ka väike jalgsimatk tehtud pankranniku alt ühes suunas ja panga pealt tagasi laagripaika. See torn jäi täpselt teele.

Kajakkidega kahe Pakri vaheliselt siledalt merelt jõudsime nüüd arvestatava lainega avamerele. Ega siin pikalt siiski aerutada ei saanud sest pank tundus liiga kõrgeks minevat ja nii 1,5km enne aaret otsustasin randumise ja jalgsi lähenemise kasuks. Vaated on siin kenad ja minu viimane leidmata aare Pakritel sai nüüd lõpuks leitud.

Edasi viis teekond ümber Suur-Pakri saare, läbi saare läänepoolsete aarete, tagasi Kurkse sadamasse. Kokku sai tehtud tubli 30km aerutamine, mis suutis ikka korralikult ära väsitada, nii et tagasi mandrile jõudes oli kajakkide autodele vinnamine ikka juba eneseületuseks..

Tänan peitmast.

Tänud kutsumast, nautisime vaadet!

Aarde juures suurepärane vaade. Aitäh.

Siis kui matkajad Väikese Matini jõudsid, oli päike juba kõrgel ja kurk kuivas. Tuuseldasime veidi tornis ja segadust tekitanud vihje sai ka selgituse leidmise hetkel. Üks (keldri) reklaam ütles, et mulla all on mõnus, seega vaatasime tunnelid üle ning hingasime niisket jahedat õhku, kuniks sai. Lisaks sai üle vaadatud ka vanad päevamärgid ja teised positsioonid samas piirkonnas.

Ei teagi miks kapten ei tahtnud meid paadiga siia aardele päris ligi tuua. Ju kartis seda järsku tõusu pankrannikult ülesse minnes. Seega asusime silla juurest tulema. See mis juba kaugelt silma paistis tundus nii käega katsutav, kuid samas kulutatud aja järgi oli ikka jupp maad minna. No ja kui selgus, et see polegi aarde torn, ega järgnevgi, oli üllatus missugune. Õnneks jalad olid VEEL värsked ja toimetasid meid nii edasi kui tagasi. Isegi tuul oli teekonnal vaikne ja kannatas sellel aastal esimest korda särk seljast maha kiskuda, et lumivalgele kehale natukenegi jumet saada. Sellel ajal kui teised pimedusse sukeldusid, tekkis mul võimalus veel üks aardeleid oma nimele vormistada. Eks see vanakoolikas jäi õiges kohas juba kaugelt silma. Tehtud, nähtud ja aeg oli sama pikk maa tagasi sõtkuda.

Tänud.

Meie reisijuhiks polnud küll mitte Väike-Mati, vaid oli Väike-Kaupo, aga igatahes juhtis temagi hästi ning jõudsime õige objekti juurde. Uudistamist oli omajagu, kuid õnneks tõmbas Silver aarde välja ja jätkasime enda pakritiiru.

Paat jäi tammi juurde ja jalutasime siia. Heina polnud ja oli mõnus jalutada päikselise ilmaga. Kohale jõudes uudistasime alguses hooneid, Silver aga läks aaret otsima. Kui maa alt välja saime, siis oli juba aare logitud ning saime hiljem ka ise karbi üles otsida. Igati äge koht ja aaret vääriv.

Tammi pealt kaarti vaadates yritasime esimese hooga teed tuvastada, aga peale esimest l6ikamist hakkas horisondilt juba yks vana torn silma. Selle v6tsimegi nyyd orientiiriks. Yle p6llu tundus ta nii lähedal, aga samme muudkui kogunes ja kogunes. Kohale j6udes saime aru et tuleb veel minna ja juba paistiski uus torn. Taas lähemale j6udes tuli t6deda et veel on vaja minna. Kolmandas kohas siis läks juba libedamalt. Käisime kondasime ka maa aluses tunnelis. Erida päikese käest kottpimedusse sukeldudes oli silmal korraks isegi selline tunne nagu poleks lampi käima pannudki :D Korralik vanakoolikas. Tänud peitjale

Väga ilus vaade.
Tänud aarde eest

Meie algselt kahepäevaseks planeeritud Pakri ekspeditsioonist oli olude sunnil saanud ühepäevane reis. Nii polnudki me kindlad, kas kõikide Pakri aarete juurde jõuame. Esimene eesmärk oli Suur-Pakri vallutada ja kui aega üle jääb, siis ka tiir Väike-Pakril. Endalegi üllatuseks olime nii hästi edenenud, et pealelõunal olime juba selle aarde poole pedaalimas.

Veiseid nägime siin saarel oma asju ajamas igal pool ja eks seda veisesi..a oli ka teedele laotatud palju. Mõnes kohas lausa pritsis värsket kraami rataste alt kahte lehte. Loomad üldiselt olid kartlikud ja meie lähenedes eemaldusid aupaklikult. Eriti nunnud olid väiksed karvased vasikad, kes uudishimukikult meid piidlesid. Selle aarde poole sõites oli üks grupp neljajalgseid kohe rattateele ennast sättinud, kuid meie lähenedes nad siiski taganesid rohumaale ja hirmuhetki nende sarviliste loomadega kohtudes tundma ei pidanud.

Aarde leidmiseks vaatasime ikka kogu säilinud hoone läbi. Peidukoht 1.0 kohaselt eeldasime, et aardekarp meile kohe vastu vaatab, tegelikult oli ikka vaja vähe hoolikamalt vaadelda. Eks sõltub muidugi ka lähenemissuunast. Aardekarp oli seest väga märg, valasime vee välja, puhastasime sisu, panime uued minigripid ja juhendi.
Aarde nimi tuletas mulle meelde Dagmar Normeti kirjutatud Päris-Mati ja Une-Mati seiklusi, kuigi selle looga siin siiski mingit puudet polnud. Aitäh aarde eest!

Kosutava õppeekskursiooni Pakrite päeva traktorituuri järjekordne peatus. Pilk kaardile ja oh üllatust! Jälle kuskil varandus! Sai siis seegi reliikvia leitud, pärast pankranniku alla turnitud, sealseid imesid vaadeldud ja käpuli üles tagasi tuldud. Tänan!

Àge vaade ,
Super

Lilla Rågö dessandi viies (ja viimane) aardeleid :)

Aare leitud!

Siin sai jälle enne suur ring peale tehtud kui õigesse kohta sattusime. Tänud peitjale

Kätte oli jõudnud hetk, kui tagant kostus torinat ja jorinat. Mina oleksin edasi pannud, aga olime jõudnud kohta, kus pidime oma koibadega ka midagi asjalikumat tegema, kui pedaalima. Ja ikka ei saa üle ja ümber sellest, et ise teeme oma elu raskeks. Suur ring ja aardeleid. Suured tänud peitjale aarde eest.

Aarde poole kõndides nägime esimesi lehmi. Ei tea kumb meist rohkem ehmatas. Pakri ringkäigu lõpuks olid lehmad juba tavalised.

Kuna aarde kirjelduses lubati ilusat vaadet sai siht sinnapoole seatud ja plaan oli ka laager aarde lähedale püsti panna, et seda vaadet veidi kauem nautida

Aaret otsides sai üle vaadatud torn ning hiljem ka muud rajatised, mis seal maa all- ja peal.

Ning seda pean tõdema, et head vaadet oli seal küllaga :)

Leitud.Aitäh!

Süstaga üle mere, päev haigena pikali ja eile sain jalule ja võtsin enamus saarte aardeid ära. Nüüd saared vallutatud, v.a. üks vaatetorni aare, mis minu maitse jaoks liiga hull. Eluisu veel oli, seega jätsin pigem võtmata. Siin aga oli lihtne logida.
Mulle väga meeldis selle torni juures ja pani kohe huvitatult jälgima aastaarve nendel betoontellistel, mis valatud. 1944 jookseb läbi. Niiet kohe peale sakslaste väljalöömist pandi see torn püsti. Ma ei saa siiani aru, mismoodi siseneti alumisse ruumi ning mis seal sisi olema pidi, nii sügav ja samas mingid torud. Imelik värk. Aga muidu uhke hoone, aitäh.

Kuna Pakri saartel ei olnud varem käinud siis sai võistkond kirja pandud Libahundijälg rogainile. Rogaini ei saa ju ilma geopeituse aarete võtmiseta läbida ja nii sai mõned aarded ka logitud. Eriti mugav kui ka kontrollpunktid geopunktidega kokku langevad. Esimese aardega sai ikka enne raskemad kohad ülevaadatud ja siis kergemast kohast leitud. Tänud peitjale.

Pakrile sattumine oli üsna juhuslik ja etteplaneerimata. Kahepäevasel jalgsimatkal Vilsandil juhtusin pealt kuulma kõvemate matkajate juttu homme Pakrile minekust. Nagu ikka, julge küsida...selgus, et üks koht olevat just vabanenud ning nii ma lubasingi järgmisel hommikul Kurkse sadamas kohal olla. Päris huvitav tõotas tulla aktiivne matk, mille eesmärk ei olegi geopeitus. Minust kordades tegijamate matkajate tempos püsimine oli mõnus väljakutse, kuid suutsin siiski teha ka mõningad põiked aarete juurde.

Matka esimene lõik siia tippu avaldas saartel ilmselt kõige rohkem muljet. Pankrannikul üritasime kõndida võimalikult palju panga all, et sellest tõeliselt võimsast vaatepildist rohkem osa saada. Aeg-ajalt tuli siiski pangapealsele tagasi ronida, sest allakukkunud megakamakates kuiva jalaga möödumine ei olnud turvaline.

Kuni teised veel tunnelites seiklesid, logisin kiirelt aarde ja jõudsin ka maa-alusega tutvuda.

Tõotab tulla kihvt matkapäev.

Lähenesime paadiga ja seetõttu pidime pankrannikust üles ronima. Päris vahva kogemus oli. Aitäh!

Sellest sai meie retke teine aare. Esmalt külastasime pikka tunnelit ja siis asusime otsingutele. Veidi kulus aega, aga siis sai tehtud. Aarde kõrval on kerkimas uus maja, mida usinad sipelgad ehitavad. Aitäh!