Valipe

Richardi juurde viiv tee lõppes karjamaa väravate juures. Sealt keerasin kaardi järgi paremale ning paarikümne meetri pärast jäi auto seisma. Edasi viis Sendrisoo poole juba selline „tee“, mida sai pigem ainult ette kujutada kui päriselt olemas olevaks pidada.

Pidasime minu ustava „neljajalgse loomaga“ nõu – pisike jaapanlane ei kõhelnud hetkekski: „Hüppa peale ja läheme!“ Ning nii me sukeldusimegi otse mülkasse. Teel tuli ületada mitu jõekest ja nii mõnigi korralik mudarada, kus iga järgmine meeter pani proovile nii masina kui juhi otsusekindluse.

Aare asus keset jõuliselt voolavat jõge – kummikuga täiesti tehtav. Logi sai kirja ning siis jõudis kohale arusaam, et tagasipööramise võimalust pole siiani olnud… ega ole ka nüüd. Seega – ainult edasi.

Edasine teekond viis läbi ojade, sügavate poriste mudalompide ja rööbastega teelõikude.

Lõpuks jõudsin Saunamäe teele, kus ühel platsil seisis Leidissoo looduskaitseala tutvustav infotahvel. Autojuhi niiske „pampers“ sai seal veidi tuulutada ning tahvlil toodud info andis ka selgituse, miks see teekond nii vesine oli – inimtekkeline „veerežiimi taastamine“.

Lõpp hea, kõik hea – väike ekspeditsioon sai väärika punkti.

Suured tänud peitjale!

Naaberaarde juurest jätkasin jalutamist, nüüd juba veel märjemal rabateel. Kui nulli jõudsin tabas mind esmalt väike ehmatus. Olles aardest 2 m kaugusel seisin mullahunniku otsas ja langetatud puude ning kruusaga täidetud pinnase kõrval. Jõudsin juba mõelda, kas aare hukkunud aga siiski kaks sammu edasi oli kõik, mis vaja ilusti olemas. Napilt on see aare seekord pääsenud. Tagasiteel ukerdas mulle vastu üks suuremat sorti maastikuauto, ütlesid, et tulid uue teega tutvuma. Aitäh aarde eest!

Siinkandis olles ei hakanud sellestki aardest kinniste silmadega mööda minema. Teostus meenutas natuke ühte Saksamaa aaret. Vahva leid, aitäh!

Leitud vana puu ja pealuu ka nagu lubatud. Muudest seiklustest loe Tohuvapohu logist.

No nii, päeva pärl. Kõige kauemaks meelde jääv leid tänasest päevast. Oleks natukenegi süvenenumalt kirjeldust ja logisid lugenud või oma pead kasutanud, oleks Richardi juurest jalutanud, aga kuna geps suunas raja teise otsa, siis asusime autoga sood vallutama. Tsiisas, mitmeid kordi käisin enne mingit mülgast autoga ründamist jala vaatamas, et mismoodi sealt mõistlikum oleks läbi saada ja kas üldse on võimalik saada. No oli, aga ühte kohta oli keegi paekivi latakaid tee tugevdamiseks pannud ja nendele sõites vist üks neist pääses ratta alt natuke kehva nurga all auto põhja uudistama. Natuke kõrvad kikkis kuulatamist, aga kuna auto töötas esialgu tõrgeteta, siis sai peaaegu unustatud, kohe terveks geopäevaks, aga kui mingi nelja viie tunni pärast kodu poole suundusime, lõi õlitaseme märk põlema ja edasi läks juba igavalt. Kindlustusse helistamisest kuni puksiiri saabumiseni läks kaks tundi, hea et olime Harju-Risti kiriku juures, sai seal kõik kenasti läbi vaadatud ja loetud ja pikemalt niisama jalgu kõigutatud. Ja millelgi uue päeva numbri sees sai kojugi. Õnneks puksiirijuht halastas ja tegi väikese jõnksu sisse, nii et saime kilomeetri kaugusele kodust, muidu oleksime pidanud Reval Auto juurest rohkem kui poole rohkem astuma. Igatahes nüüd käivitus mul uus programm - kodu puhtaks, kuna muud Jaanipäeva plaanid autota tunduvad teostamatud.
Ah jah, aardest. See oli seal ja selline nagu lubatud. Tegelikult saigi selle aarde leidmisest või õigemini teest selleni, sündmus, mida me ju otsati otsime. Mulle meeldis, kuigi nüüd olen mõnda aega jalamees, vähemalt senini kuni tööpäeva saabudes asendusauto saan. Aga sellega juba mülkaid ründama ei lähe, selleks vaja ikka oma auto taas kätte saada. Tänud peitjale selle emotsiooni ja aarde peitmise eest.

Siis väike jalutamine ja peagi kohal, tänud :)

Leitud

Leitud. Aitäh!

Tulime otse Richardi juurest. Eksida oli raske, radu oli täpselt üks. Keegi oli siiski sinna lõplikult jäänud. Aitäh!

Richardi juurest siia umbes kilomeeter. No vaatame, kaugele me oma Porgandiga saame. Täitsa hästi roomas nendes mülgastes. Just siis kui Dauno ümber pööramise kohta läks otsima ja mina logima, saabus üks mees suure maasturiga. Vanduma ajas.. teadsin küll, mida see tähendab. Et tema hiiglaslikud rehvid on meie teekonnale nüüd hullud porilaukad tekitanud.
Meie keerasime oma auto ümber, maasturimees tagurdas. Ühes augus me siis end kinni leidsimegi. Maastur sõitis meie juurde tagasi, pani nöörid külge, tõmbas välja. Ühel laiemal kohal tõmbas maastur kõrvale ja lasi meid ette. Rohkem takistusi ei esinenud.
Tänud aarde eest.

Leitud, logitud, tänan!

Autoga sai päris lähedale. Leidsime hea koha parkimiseks ja viimased 200 meetrit jalutasime kohale. Ilmselt lähenesime nii õigest suunast, et märkasime aaret juba kaugelt. Edasi suundusime naaberaarde poole jalutades. Aitäh!

Leidsin. Autoga esimese kahtlase mülkani ja sealt edasi jalgsi. Tänud mõnusa matka eest, ilm detsembri kohta soe ja tuuleta. Aardega kõik korras.

Raske uskudagi, et siin kunagi on elatud. Äge aare! Tänud!

Ilus ilm ja kena sügisene loodus, aare korras, aitäh!

Mõnus jalutuskäik kollase metsa rüpes. Aitäh!

Kui naaber aarde juurde minnes, põrutasin sellest hooga mööda, siis tagasi tulle, hoidsin rohkem nina telefonis. Aare ilmutas ennest kiiresti. Peale logimist imetlesin veel natuke aarde katet ja siis võis jätkata jalutuskäiku ning teeveeres olevate mustikate nosimisega, mida oli siin kandis ikka tohutult. Tunne on, et enamikus need ka siia metsa jäävad. Suured tänud aarde eest.

Lahe maastik tõesti. Tekkis kohe mõte, et siin tuleks üks lahe pikem rattamatk korraldada, piirkond ja võimalik marsruut kõrva taha salvestatud. Aitäh peitjale!

Tee oli kohati kõveram kui see, mida kaardil üldse polnud, aga kohale ta viis. Panime nimed kirja ja suundusime Richardile külla. Aitäh peitjale.

Poleks uskunud, et sellisesse sohu on selline kõva ja hea tee rajatud ja võta ainult kätte ning jaluta. Lähenesime lühemalt poolt. Jalutasime vaikselt. Mets juba rohetab.

Tulin kogemata Vanaküla poolt, just nagu soovitatud, nagu nüüd kirjeldusest välja loen. Või mis kogemata - eks peitja ole naaberaardega selle eest hoolitsenud, et täpivärvija automaatne geoloogika ikka pigem õiget suunda eelistaks :o) Koht ja hääled, muidugi meeldivad, ega säärast geopeiturit meie maalt vist naljalt leia, kel loodus sügavalt hingelähedane poleks. Aitäh kutsumast!

Vat seda maaomaniku piilukaamerat ei taibanud tõesti märgata, alles praegu tagantjärele mõtlen, mis sinna kaadrisse võis jääda :D Einoh, kui ta kuskil nulli läheduses oli, siis ei midagi erilist. Aga kui "terane poiss" Richardi juures parkimiskoas, siis näiteks riiete vahetamine. Ok - tegelikult mu püksid pole kuigi häbelikud nagunii. Lihtsalt viisakas oleks pildipurgi kohta mingi hoiatussilt välja panna, muidu mõni tuleb veel lips viltu ees vms :P

Leitud,aitäh!

Tänud aarde eest!

Raja alguses oleva tara sees sarvilisi ei kohanud. Väga lahe matkarada. Kord natuke kõrgemat metsakest ja siis pehme soine-vesine maastik, mille keskel kitsas kuiv rada tammil kulgemas. Tänud peitjale.

Auto jätsime Richardi juurde ja sealt jalutasime siia.Tänud peitjale.

Jalutasime Richardi juurest siia. Tore tulek oli. Kõigil olid keebid kaasas, nii et vihmal polnud põhjust sadada. Seega mõnus matk oli. Aitäh!

Kuna ei ole vaja oma auto maastikuvõimekust kellelegi tõestada siis jätsime ta kilomeeter enne aaret maha. Nüüd logi kirjutades vaatan et ühe kättesaamatu kuid siiski vist saadaval aarde kõrvale. Sellega siin läks hästi. Aitäh!

Lähenesin ülevalt ja esimese hooga jätsin auto esimese võsasema koha juurde. Jalutades tundus see ainult pisike lõiguke olevat ja edasi jälle kena tee. Läksin autoni tagasi ja rammisin end läbi, kuni aardeni jäi nii paarsada meetrit. Aare ise tervitas juba kaugelt, kuid aardevalvuritest põdrakärbsed tegid elu keeruliseks. Tagasiteel leidsin keset teed mingi autojupi vedelemast.. lähemal vaatlusel selgus, et see mu enda auto lumelükkaja.. Korjasin ta kokku ja siirdusin edasi Suurekivi ära tegemisele. Tänan.

Siit siis algasid päeva vintsutused. Parmud, sääsed, kärbsed ja puugid ning 2km rännak. Tee oli kohati väga hea, aga siin-seal mõni soonik vahepeal. Kogu aeg arvasime, et mingi surnud looma pealuu, aga kohapeal oli üllatus suur. Aitäh.

Lähenesime aardele mööda männimetsa....vastava autoga sai päris kaugele...oleks saanud ka ilmselt nulli aga meeldivam oli teha üks kilomeetrine matk pärastlõunases metsas :) aare ise ehmatas hetkeks aga pärast pakkus kuhjaga nalja :) Aitäh siia juhatamast