Viimsi rand

Rannas käis hoolimata sombusest ilmast vilgas tegevus ja rahvast jagus igale poole. Aarde suutsime kiirelt kätte saada, aga tagasipanekuks tuli päris palju niisama kõõluda, sest lapsed tulid just meie kõrvale oma Barbiesid ujutama. Iseenesest muidugi tore näha, et mõned lapsed ikka veel päris asjadega päris maailmas ka mängivad. Kena rand, ei olnudki siia varem sattunud. Aitäh aarde eest!

Aare tuli välja sealt kus algul kartsin et on aga ei uskunud sellist teostust. Pikka iga aardele!
Logiraamat oli täis, Skin pani uue ja korraliku.
Juba tuttav kleps konteineril, jälle...[Arweto] palun...
Logime ikka logiraamatusse, mitte konteinerile.

Hooldustööde käigus tuli veel üks viisakas välismaa noormees kes naeratas teadlikult ja tervitas. Skin ulatas talle uue märgistatud logiraamatu ja ma näitasin ka kus aare asus. Terviutused meie poolt!

Täname peitjat aarde eest!

Kiire leid, aitäh!

Jälle hooldus uus logiraamat,logitud konteinerile ka juba.

Siin oli lihtne, parasjagu logiva sommi käest tuli logiraamat kätte saada ja järgmistele anda. Aitäh!

Geopeiturid logisid järjekorras: üks seltskond lõpetas, teine alustas jne jne. Aitäh!

Objektile saabudes siin juba kibe otsimine käis. Egas polnudki muud kui ühinesin kollegidega Soomest. Nac aja pärast oligi tops näpus. Logiraamat aga pilgeni täis. Voltisin siis enda märkmikust sinna uue logilehe et oleks ruumi veel tulevastele tänastele hordidele. Aitähhid

Siia jalutades tundus, et võiks niimoodi käia lõputult. Aardeni on maad meeldivalt vähe ja erinevalt mugudest on mul oma eesmärk, üha suurenev skoor. Aarde juures kükitas lätlane, ta oli veel noor.

Peale MEGA kiire leid, otsijaid oli seal teisigi.

Peale Mega jätsime mehed autosse puhkama ja lippasime Viimsi randa aaret otsima. Tänud peitjale.

Tänud peitjale!

Logiraamat täis

Siin läks kauem kui oleks pidanud. Rand on kõvasti edasi arenenud võrreldes viimase korraga, kui siin käisin. Täname

Eile ujuma tulles oli siin üsna mugurohke. Täna oli kell hilisem ja aardeotsinguks mugavamad tingimused. Aitäh!

Koerad jäid autosse, meri oli rahutu ning ööpimedus varjas mu tegevust. Aitäh!

Viimsi kandis rattaga. Ilm oli väga tuuline ja liikumas olid üksikud ujujad. Tänud aarde eest.

Tänud aarde eest!

Väga lahe peidukoht, tõesti peab lootma, et vesi minema ei vii :)

Millalgi kevadel jalutasime Elvega Viimsis ning sattusime ka siia muulile kuid rahvast oli palju ning otsima tookord ei hakanudki. Aga potentsiaalsele peidukale panin silma peale. Täna oli peale kuumasid suveilmasid veidi jahedam ning veidi varem oli kergelt tibutama hakanud, seega polnud rannas eriti kedagi, ainult rannavalve poisid tagusid muulil jalkat. Õnneks nad meie vastu liialt uudishimu üles ei näidanud ja Inga leidis konteineri eeldatava peiduka juurest lihtsalt maas vedelemas. Pärast pani loogilisse kohta tagasi rippuma. Tänud.

Kahju, et ujuma ei saanud.

Võtsime ette väikese pühadeaegse aardetiiru, et enne õhtust jaanipidu end veidi liigutada. Täname aarde eest!

Vihmaga oli rand tühi ja hea rahulik otsida. Jalutasin kohale, vaatasin ühelt poolt ja teiselt poolt ja siis lõpuks sain aru, kus peidukas on. Seal muidugi oligi aare ja sai nime kirja pandud. Laine aardeni ei löönud, aga korra lõi paar piiska pähe.

Leitud, tänud!

Tänud aarde eest!

Rannakaluri töö toob vist ikka hästi sisse. Kui uhked majad on kalurid suutnud siia poolsaarele mereäärde ehitada. Ja ka siinsamas asuv Oko nimeline töölissöökla - ka see nägi uhke välja. Oleks pidanud ikka isegi omal ajal kaluri ameti valima

Väga mõnus rand ja kiire leid. Aitäh!

Aitäh!

Tänane õhtune rattasõit kujunes päris sisukaks aarderetkeks. Kokku sai läbitud ligikaudu 33 kilomeetrit ning selle distantsi sisse mahtus ka viie aarde leidmine. Kõik need aardekohad olid peidetud ühe ja sama peitja poolt, mis tekitas juba ette teatava uudishimu – kas stiil on ühtlane, leidlik või hoopis midagi muud.
Kohale jõudes sai aga üsna kiiresti selgeks, et paraku ei olnud peitmise kvaliteet just kõige parem. Kõigi viie aarde puhul jäi silma, et peitmisviis oleks võinud olla märksa läbimõeldum ja vastupidavam. Eriti torkasid silma kaks aaret, mille asukoht oli vahetult mere läheduses sellisel moel, et tugevam laine või kõrge veeseis võib need lihtsalt minema uhuda. Selline olukord tekitab veidi muret, sest on kahju, kui aare kaob loodusjõudude tõttu nii kergesti.
Ka ülejäänud kolm aaret ei olnud peidetud kuigi püsival viisil. Mõned konteinerid olid lihtsalt asetatud või kinnitatud nii, et pikema aja jooksul võivad need üsna kergesti kaduma minna või teiste poolt kogemata nihutatud saada. Mõnes kohas tundus, et natuke rohkem vaeva ja läbimõtlemist oleks teinud peidukoha palju jätkusuutlikumaks. Samas tuleb tunnistada, et kõik aarded olid siiski leitavad ning otsingulusti jagus.
Lootus jääb, et vaatamata nendele tähelepanekutele püsivad aarded siiski oma kohtadel ja pakuvad leidmisrõõmu ka järgmistele otsijatele. Geopeitus on ju suuresti kogukonnamäng ning iga panus loeb – võib-olla jõuab ka peitjani tagasiside, mille põhjal saab asju tulevikus veel paremaks lihvida.
Ilmast rääkides siis õhtune aeg oli ratastamiseks üsna ideaalne. Õhk oli soe, tuul pigem tagasihoidlik ja sõit sujus kergelt. Tempo sai hoitud mõnusalt kiire, nii et liikumine aarde juurest aardeni kulges ladusalt ning kilomeetrid möödusid pea märkamatult.
Tagasitee pakkus aga väikese ehmatusemomendi. Vahetult enne koju jõudmist kerkis silmapiirile äkitselt tume pilvemass ning ühel hetkel oli tunne, et kohe-kohe võib alata korralik padukas. Taevas läks üsna kiiresti kurjakuulutavalt mustaks ning mõttes käis juba läbi stsenaarium läbimärjast kojusõidust. Õnneks piirdus asi siiski vaid mõne üksiku vihmapiisaga. Need esimesed pigad küll kukkusid, kuid suuremat sadu ja äikest seekord ei tulnud.
Seega võib päeva kokku võtta üsna positiivses võtmes: korralik rattaring, mitu uut leidu ja väike annus seiklust nii aardekarpide kui ka ilmaga. Ning mis peamine – lõpuks jõudsin siiski täiesti kuivana koju.
Tänud peitjale aarete eest ja loodan, et need püsivad veel kaua omal kohal!

Jätkasin Mareti jälgedes, suvel soovitan maskeeruda elektrikuks. Muguvabadust annab leida kella 2.00-4.00 vahel.

Tundub, et rannahooaeg on täiega alanud. Rahvast oli ikka tõeliselt palju. Aga ei ma lasknud end sellest segada, kalpsasin mööda kive õigesse kohta ja potsatasin sobiva kivi otsa istuma. Kui kõik, kelle tähelepanu olin seal kivide otsas turnimisega köitnud olid taas oma endiste tegevuste juurde tagasi pöördunud, napsasin aarde pihku ja panin logi kirja. Sokutasin taas siis konteineri oma endisele kohale tagasi ja nautisin väheke aega veel ilusat ilma.
Tänud peitjale randa kutsumast ja aaret peitmast.