Mission Impossible II

9 november 2024 leidis Imelised matkalised [yksk6ik]

Imelise seltskonnaga sai tuldud, pimedus meid ei takistanud. Tänud

9 november 2024 leidis Helen,Salme,Ingrid,Krissu,Miki,Margus ja [thunder]

Tööd ei karda me juhhei,ametid on kõigil meil :) Eks me seda deviisi järgides oma logid kirja saimegi.

Aitüma juhatamast,tõsine teletorni meenutav puu :)

9 november 2024 leidis Margus, Miki, Allan, Krissu, Ingrid, Salme ja Helen [helen]

Väike mõte imelise seltskonnaga ka see aare vallutada käis küll varem juba läbi aga ega ma seda plaani kuigi tõsiselt ei võtnud kuni viimase hetkeni. Aga peale 9 km rabamatka Hundisaarele oli enamikus meis veel niipalju särtsu, et vaatamata kiiresti pimenevale õhtule ka siia puu alla sammud seada. Kui märkasime, et see aare on GP lehel tervelt 909 päeva leidmata ja 20 kauem leidmata aarde seas, siis lausa pidime seda edetabelit natuke muutma.

Tegime siingi veel paraja ringi, et õige puuni jõuda ja siis pead kuklasse. Õnneks oli piisavalt valgusallikaid kaasas, et see kõrgel-kõrgel olev kastike pilkases pimeduses nähtavaks teha. Ega muud üle jäänudki, kui Margus kraamis varustuse välja, pidasime plaani, kuidas köis üles saada ja hakkas katsetamine. Igaüks sai endale rakendust - liini pusast lahti harutamine, "püssile" õhu sisse pumpamine, laadimine, laskmine, valguse näitamine või mööda heidetud raskuskotikese võsast otsimine :) Kõike seda saime korrata üsna mitu korda ja vilumus aina kasvas. Lõpuks olid kõik tulemusega rahul, köis tõmmati üles ja ülejäänud läks imekiirelt.

Oli toreda geopäeva äge lõpetus uduvihmases aga rõõmsas õhkkonnas. Tänud kõigile asjaosalistele.

15 mai 2022 leidis Madis ja [peakas]

See puu on juba ammu silmapiiril olnud, aga kuidagi pole sinna koos vajaliku varustusega sattunud. Nüüd siis sai see väljasõit ette võetud. Eks see liini paika timmimine läks üsna kesiselt, katseid tuli küll kokku neli, aga kuna kolmandal katsel õnnestus liin lootusetult puntrasse ajada, siis selle kättesaamine nõudis oma aja. Igatahes, paika ta sai ja Madis orbiidile läks. Tänud aarde eest!

18 oktoober 2021 leidis Ove [ove]

Kõigil ronimishuvilistel on see aare juba ammu leitud aga kuidagi oli nii juhtunud, et ma ei olnud siia veel ronima jõudnud. Kunagi aastaid tagasi kui mul veel ronimisvarustust ei olnud, isegi redelit mitte, siis olin käinud seda puud piilumas. Nüüd oli lõpuks võimalus ka ronimine ette võtta. Pesakast on algsest kohast veidi kõrgemale viidud, mis on ronimise mõttes loomulikult positiivne. Laser näitas karbi kõrguseks 20 m. Liini tulistamisega läks seekord 5 katset aga lõpuks sain liini üles just soovitud kohast. Edasine oli juva vormistamise küsimus. Tõsisematest ronimisaaretest on nüüd veel Tartus Varese aare veel jäänud ronimata. Ehk talve poole kui sealsetel puudel lehed läinud võtan ka selle ette.

4 oktoober 2020 leidis Marko [markosu]

Tallinna lähedal liigeldes tehti pakkumine tulla siia ronima. Natukene mõtlemist ja otsustasin ka ühineda. Juba varsti liikusime ühe autoga Järvamaa poole.

Köie üles saamisega kulus omajagu aega, aga mingil hetkel oldi ikkagi edukad. Esimese ronimise tegi Tiit, talle järgnes puu otsa Kristjan. Pärast seda kui aare oli hoolduskuuri läbinud naases Kristjan maapinnale ning nii Airi kui Simone said enne mind üleval ära käia. Kui ise ronima asusin, oli vaikselt hämaraks läinud ja ega ümberringi enam palju näha ei olnud. Huvitav oli katsetada Crolliga üles minekut. Üles minek on kiirem, alla saamiseks sain üleval Tiidu juhendamisel selle lahti ühendada ning hoopis GriGri külge panna. Jälle ühe kogemuse võrra rikkam, aitäh!

4 oktoober 2020 leidis Seltskonnaga [sportlane]

Kust ikka alustada, kõiges on süüdi Tiit, kes tahtis midagi huvitavat teha. Valikuvariante just palju ei olnud. See osutus valituks, sest vana "võlg" oli ju vaja likvideerida. Seekord oli varustust piisavalt ja kätte oleksime selle asja saanud nii või naa. Vahepeal on viskekäsi sedavõrd paremaks läinud, et seekord läks liin üle õige oksa juba viiendal katsel. Natuke tuli vaid vaeva näha selle alla saamisega. Edasine oli juba lihtne. Käisime kõik seal üleval seda ilusat vaadet nautimas. Mingi hetk sai ka logi kirja pandud, tänud.

4 oktoober 2020 leidis Airi, Kristjan, Marko, Tiit ja Simone [simpsu]

Ega polegi enda kaitseks väga midagi öelda, Airi on kõike kenasti juba kirjeldanud. Nagu nimme loobib Kristjan erinevaid ronimistakistusi teele ja kibekähku olemegi nagu kärbsekesed liimipaberil jalgupidi slingi sisse kinni kleepunud. Uhh…

Täna oli sellevõrra erilisem päev, et ka Kristjan ei olnud siia raamatusse sisse kantud. Alguses läks kõik libedalt ja siis ilmnes üks takistus, mida jälitas teine ja kolmas. Neid erinevaid teooriaid, kuidas köie ikkagi üles saab, oli mitmeid. Meie Airiga sättisime end mõnusatesse tugitoolidesse ja vaatasime kogu kino huviga pealt. Viimaks õnnestuski uut tehnikat proovida ja tembeldasin selle kiirelt ronimismaailma kähkukaks. Crolliga oli hoopis etem üles minna, kui köit läbi grigri vinnata.

Tiit oli juba mitmendat tundi oksa peal valvepostil ja lobisedes said ebavajalikud vidinad küljest ning vajalikud külge – võis alata laskumine. Kui lõpuks kambakesi turnimisega ühelepoole saime, oli ootamatult kulunud mitmeid tunde ja õues juba ronimisaardele kohaselt klassikaks saanud pimedus. Aitäh toreda aarde eest!

4 oktoober 2020 leidis Marko, Tiit, Kristjan, Simone ja Airi [airce]

Meil oli Simonega raudkindel plaan täna GeoOlümpia korralduslikke asju arutada, kui vahetult enne kokkusaamist annab Simpsu mulle teada, et meil on väike takistus teel. Ahvatlus ronimisaarde näol pilluti meie teele, et siis siia tulla. Tegelikult me ei teadnud, et just siia. Jutt oli Tapa kanti minekust. Palju neid siia kanti ikka pandud on? Kiire aarete kontroll kaardilt ja selguski tõde, et see Kristjanil veel leidmata või siis täpsemalt ikka logimata. Hiljem sai selgeks, et see tal päris viimane ronimise aare meie armsal kodumaal. Muidugi viskasime oma plaani homse varna ja tegime kannapöörde. Jürist liitus meiega veel ka Marko ja Tiit jõudis kohale, kui Kristjan oli nööri üle oksa saanud, kuid raskus koos nööriga alla ei tahtnud tulla. Tehti meile siis seal igasugu vahvat tasuta teatrit. Kõigepealt ronis üles Tiit ja sinna ta jäi vist lausa mitmeks tunniks. Algatuseks tegi koos Kristjaniga aardele hoolduse ja seejärel saime kõik ükshaaval üleval ära käia. Täna sai n.ö. kiiremat ronimise viisi proovida aga kokkuvõtvalt olime ikka terve õhtu selle puu lummuses. Ei oska öelda, kuhu see aeg meil lihtsalt kaob aga eks geojuttu ole ka mõnus ajada ja uusi plaane paika panna. Ei oskagi öelda, kas see teistmoodi ronimine oli kergem või mitte. Peaks vist vahetult erinevaid viise proovima, et siis paremini aru saada. Täna jäi minu sisse ikkagi see ebakindlus, et kui Tiitu poleks üleval abiks olnud, et kas ja kuidas ma siis alla oleks osanud tulla. See osa vajab veel harjutamist ja seda viimast võiks enne pisut madalamal teha. Kuni mina üleval pusisin sai valgus otsa ja laskusin pimedas. Igati kordaläinud õhtu! Tänud kaaslastele ja Hannole mõnusa väljakutse eest. Siia jõudmiseks kulus küll kümme aastat aga parem ikka, kui ei kunagi :)

30 mai 2020 leidis Sander, Inge ja Jaanika [jaika]

Taaskord väga äge ronimine lõbusas seltskonnas. Sander loopis mutreid, köis üle ja nii saigi peale Inget ennast ka viuhti üles tõmmatud. Aitäh peitjale!

30 mai 2020 leidis Sander, Jaanika ja Inge [aunad]

Siuh ja tehtud. Sander lõi võimaluse ja mina haarasin köiest ning peagi olingi kasti kõrval ja panin nime kirja. Kast veel püsib, kuid 1 irdunud kinnitus ei andunud võimalust teda sirgeks seada. Tänan peitmast.

22 mai 2020 leidis Tanel [phantom]

Kolm nädalat tagasi pidin alla vanduma. Seekord olin korralikult oma odad ära teritanud ja läksin lootusrikkalt kohale. Pilt oli veidi ootamatu - kast lääbakil, katus lahti ja mingi punane nöör ka maas vedelemas. Maast siiski logiraamatut ei leidnud. Esimene katse - alt läbi. Teine - kõrgus hea, aga tüvepõrkest lendas nool tagasi. Kolmandal katsel sai kõrgus ideealne, aga nool otsapidi tüves kinni... sooh. Sikutasin ja sain ta siiski kätte. Neljandal katsel ilusti üle oksa. KÜll ühe võrra kõrgem, kui plaanisin, aga käib see kah. Tõmbasin siis tamiiliga nööri üle oksa, köis külge ja sikutama. Miskipärast ei tahtnud aga köis hästi järgneda, selle asemel läks hoopis nöör pooleks. Eks siis tuli veel üks lask teha. Seekord lendas nool ideaalsest kohast läbi ja ka köis tuli probleemideta järele. Edasi oli juba puhas rõõm - ronides üles, logi kirja, ilupildid ka ja trammiga alla. Üritasin ka kasti veidi sirgemaks sättida, aga liiga hea ta ei saanud. Peitja võiks võimalusel asja üle vaadata. Aitäh peitjale.

25 aprill 2020 leidis Reigo [noexcuses]

Õige vahendi ja õige inimesega no problemo.

25 aprill 2020 leidis Sander [nogravity]

Varajasemalt olen siin vaid piilumas käinud, mõtetes tundus nagu tehtav aga reaalselt jäi kaugeks. Nüüd kohale minnes vaatasin, et hehh, polegi nagu miskit. Väga mõnus ronimine, teinekordki, tänud ;)

27 mai 2018 leidis Kaupo, Silver, Tarmo ja Merle [meteta]

Muidugi ei kahelnud ma hetkekski kui Silverilt tuli ettepanek liituda geotuuriga. Alles järgmisena sain teada, et päeva põhieesmärgiks on just maastik 4-5 raskusastmega aarded, mis tegi ootuse veelgi põnevamaks. Etterutates võib öelda, et siin saadud emotsioonid olid kindlalt päeva naelaks ja saadud energialaksust jätkuks terveks pikaks geopäevaks ja paariks järgmisekski. Lust oli vaadata, kuidas Tarmo meile eeldused logimiseks lõi, vist kiiremini kui orav oli ta logiraamatu juures. Kokkulepe oli kohe, et igaüks kirjutab oma nime ise ja see mõte meeldis kõigile väga. Tarmo poolt väga hästi instrueerituna võisin hakata end konteineri poole hiivama, esialgu keerlesid küll peas mõtted, kas ikka kõik meelde jäi ja välja tuleb..õnneks tuli ja saingi uhkusega oma nime kõrgustes kirja panna. Muidugi oli väike värin sees, sest see oli nii äge! Ja hea oli pärast kõrval targutada, kuidas käsi ja jalgu liigutada, kui järgmisena Karlile õpetussõnu jagati..;) Kaupol ja Silveril ka puu otsas käidud, õhkasime ilmselt kõik vaimustusest.
Tänud kaaslastele laheda elamuse eest! Peitjale aitäh väljakutse eest!

27 mai 2018 leidis Kaupo, Silver, Merle, Karl ja oravapoiss [tarmoxy]

Plaan selline T5 tuur teha j6udis minuni Silverilt ja eks teda oli vist Kaupo takka utsitanud :D. Siis oli aga sydatalv ja erinevalt yhest teisest T5 aardest mille jaoks seda "6iget" talve ei saabunudki otsustasime ronimised j2tta soojemasse aastaaega. Alles see oli kui sai N6mmel snowtuubitamas käidud kui juba ca kuu hiljem v6is torsole p2ikest v6tta. Ilmade soojenemisega kerkis ka ronimistuuri m6te taas päevavalgele. Kui saime siis vibumeeste ja siilipoissidega kuupäeva lukustatud, ei jäänud muud yle kui hakata vaikselt ette valmistuma. See aare oli siis meie t2nase geotuuri nii alustala kui ka ladvik. Kui männipoiste peal sai t6ugu kombel ronimist praktiseeritud, siis siin otsustasin enda elu pisut lihtsamaks muuta ja otsustasin throwline kasuks. Esimene heide lendas loomulikult komeedina v6ssa aga peale teist viset sai juba asja kallale asuma hakata. Kui tee oli ees siis ei olnud muud kui et ämblikmehed(naised) said hakata pesakasti poole liikuma. Härrasmehelikult andsime loomulikult ees6iguse naisterahvastele. Merlele ei valmistanud see mingeid raskusi. Ja siis Karl ja Kaupo ja ... Vahepeal tuli meie tegemisi uudistama yx metsahunt, kes kogu meie asjatamist muigega pealt vaatas. Kui ta mainis et kogu siinne ala l2heb lageraieks, oli m6te et kas t6esti saavad j2rgmised aardeni juba k6ndides. Tegelt väike ärevusmoment ja hirmutunne tuli peale aarde pysimise kohalt. Aga peale v2ikest kaartide uudistamist teatas saemees et see puu jääb nende raiealast välja :D:D Rääkis veel et tal yks tuttav olla ka geocachinguga tegelenud, aga tema pihta ei saanud mis see endast kujutab. Nyyd meid ja seda puud vaadates ytles et ahah selline hullus siis ongi jah :D Seletasime talle et tegelikult on asi palju lihtsam. Lihtsalt on olemas palju erinevaid viise ja äärmusi nagu see siinne ;)

Viimaseks ronijaks jäi meil Silver ja tema yles saamiseks olid mul palju kavalamad plaanid. Kuid ei teagi täpselt kas see oli geopimedus v6i 2revus publiku ees. Aga ladusin oma plokisysteemi valesti kokku nii et too t6mbas ikka kohe t2iega plokki.. Pikalt m6tlema siiski ei j22nud vaid saatsime ka Silveri samal viisil nagu k6ik teised sinna k6rgustesse. Minagi tänan geoseltskonda ja eelk6ige muidugi peitjaid selle väljakutse eest. Nagu Karl eelpool mainis siis see täpp siin jääb kindlasti eredalt meelde ;)

27 mai 2018 leidis Tarmo&Merle&Karl&Silver& [lepalind]

Eks seda aaret ole juba mitu aastat vaadatud ja mõeldud. Saades tuttavaks Silveri ja Tarmoga tuli neile oma ideed rääkima hakata, sest Paavo moodi voodilinadest tehtud köit kasutaksin ainult vanglast põgenedes. Tarmo tehnikat on hea jälgida, nii kerge tundub kõik. Endal tuleb väga vaevaliselt, aga ülesse ma jõudsin. Eks igasugu aardeid on vaja, õnneks äärmuslikke palju pole. Aitäh peitjale ja kaaslastele.

27 mai 2018 leidis Tarmo, Merle, Karl, Kaupo ja [silver0]

Kui me juba talvel Tarmoga Haapsalu vallutamas käisime, ristusid me teed „kogemata“ ka Kaupoga ja tol hetlel sai sahtli põhjas vindunud idee ronimisaardeid vallutama minna välja käidud. Mõte oli super ja kõik osapooled olid nõus, et teeme selle kevadel ära. Veel siis kui lumigi alles maas oli,säutsus juba Tarmo, et kibeleb sellele tuurile, ega jaksa ära oodata. Esimese hooga oli plaanis minna juba aprillis aga siis oli nii minul kui ka Tarmol ÄMM projektiga käed-jalad tööd nii täis, et asi lükkus maisse. Õnneks sai Tarmo vist oma suurema erutuse juba seal radadel rahuldatud ja kannatas edasi lükata küll. Järgmine pauk mis meie plaane venitas oli Kaupo kohustused riigi ees SIILI radadel. Nii see seiklus meil mai lõppu lükkuski. Esimese hooga oli autos neljas koht meil bronnitud Allani jaoks aga millegipärast viimasel minutil selgus, et ta tulla siiski ei saa. Kuna seltsis ikkagi segasem ja Merle oli mulle oma ronimisosavust juba G-punkti rindel piisavalt tõestanud, siis sai see vaba kohta talle pakutud. Kõhklematult tuli vastuseks „jah“ ja paari minutiga oli taas vaba koht täidetud. Karl oli ka haisu ninna saanud et meil sellised plaanid on ja nagu 5 kopikat ta meid kokku lepitud ajal, kokku lepitud kohas ka ootas. Lähenemissuunda oli algul raske valida, millegipärast selle aarde juurde ei paistnud ühtegi georada minevat!!! Õnneks oli võsa värskelt kõvasti harvendatud ja kuidagi ukerdades me selle raja alge tekitasime. Hea et redeliga ei tulnud nii nagu me alguses planeerisime. Tarmo oli selle mõtte õnneks kiirelt maha materdanud. Pealegi sellega võsas ragistada oleks juba katsumus omaette olnud. Kohale jõudes asus Tarmo omale teed aarde poole rajama ja teised keskkonda inimsõbralikumaks muutma maha lõigatud võsa jääke strateegilisest kohast minema loopides. Miskipärast arvasin, et see algus on kõige raskem, aga Tarmo suutis juba teise katsega otse kümnesse visata ja edasine ettevalmistus oli juba köki-möki, vähemalt selle tarzani jaoks. Kohe alguses sai kokku lepitud, et igaüks läheb ise oma nime kirja panema ja teenib selle logiraamatusse auga välja. Mina, kes olin antud abivahendeid paar korda rohkem näinud, lükati kohe rivi lõppu, et kui siiski peaks kellelgi hirm julgusest võitu saama, siis ma lähen vormistan vähemalt selle katsegi ära. Äitäh seltskonnakaaslased selle veksli eest. Minu jaoks tähendas see hoopis seda, et sain seal pikemalt oodates rohkem närveerida. Ma ei ole kunagi nii kõrgel käinud ja viimastel aastatel tekkinud hirm kõrguse ees mõjus mu närvikavale ikka päris laastavalt. Kuna aga lähenemistehnika oli siiani kõigil sama, siis sai välja pakutud variant, et ma võiks läheneda hoopis teistmoodi. Las mina istun õrrel, Tarmo klopsib kokku skeemi mis mind 4x kergemaks teeks, et siis kallid kaaslased saaks mind üles vinnata. Miski läks aga nihu ja ma muutusin hoopis 4x raskemaks ja 3 väge täis meest ei suutnud mind paigastki liigutada. Nii ei jäänud minulgi muud üle kui juba teistelegi tuttavaks saanud meetotil ennast üles vinnata. Algus läks libedalt, aga kui poole tee peal alla vaatasin muutus käsi pehmeks ja jalg hakkas värisema. Võtsin siiski ennast kokku, suunasin mõtted mujale ja vinnasin ennast üles. Pärast seda kui ma nägin kuidas Merle oli ennast mängleva kergusega üles vinnanud, ei saanud ju kehvem olla! Laskumist ma juba nautisin rohkem, kuna seda olen varem ka natuke rohkem praktiseerinud. Selleks jäi puu isegi natuke lühikeseks, oleks tahtnud veel lõbutseda.

Väga vinge värk! Suured tänud nii peitjale, Tarmole, seltskonnale ja ka rikkis saega pealtvaatajast metsamehele kes tegid selle geotuuri hommikupooliku superägedaks.

27 mai 2018 leidis Tarmo, Merle, Karl, Kaupo, Silver ja metsamees [zdrk]

Kui sain kutse seda aaret logima minna ei olnud kalendrisse vaatamise järel hetkeski kõhklust oma vastuse üle. Vahepeal kui see täpp häiris, istus aare mõni aeg ignooris. Siis hoidsin pöialt, et Järvamaa teatud piirkonda tabaks üks halastamatu ja laastav torm. Kohapeale aarde puud imetlema polnud aga senimaani sattunud.

Hommikul kui teine ekipaaž juba sõitis, pikutasin ma alles voodis. Lõpuks kella vaadates läks jube kiireks. Asjad siuh sauh kokku ja minekut. Kohale jõudes märkasin, et kaaslaste auto juba kohal, sest pargitud maanteele täpselt nulliga risti. Sabasse parkima hakates vahtis vastu aga täiesti tundmatu nägu. Igaks juhuks parkisin 50 meetrit eemale ja mõtlesin, et kas see on mõni geopeitur keda ma ei tea ja on ka kutsutud ronima. Paar minutit hiljem tuli juba tuttav hõbedane masin.

Kohale marssisime läbi tiheda mahalangetatud ja püstise võsa. Mõne viskega oli esimene nöör edukalt üle oksa, millele järgnes köis. Seda mis puu juures edasi toimus oli mulle kui ronimisvõhikule üsna selgusetu. Tarmo paistis olevat oma ala proff. Seda võis ÄMMa külastusejärgselt juba eeldada. Esimesena tõusis puu otsa just tema. Vedas köie veidi kõrgema oksa otsa, et meie logimist lihtsustada. Muidugi Tarmo üles ja alla mineku kiirus oli ka imetletav. Esimese vabatahtlikuna istus rakmetesse Merle. Tarmo jagas instruktsioone ja Merle sai kogu protsessiga suurepäraselt hakkama.

Seejärel jõudiski kätte minu kord. Alguses oli mehhanismile pihta saamine täiesti pudru ja kapsad. Polnud sellist ime asja oma elus varem kunagi teinud. Lõpuks sain poindile pihta ja oli aeg õppida laskumist. Laias laastus sain aru. Teel tippu tegin ikkagist asju valesti. Kasutasin ülemäära palju toorest kätejõudu. Mis oli kummaline, oli see, et kõrguse kartust absoluutselt ei olnud. Võibolla oli asi usalduses Tarmo vastu või siis oli kogu mõttetöö piinatud õige kordinatsiooni hoidmisest. Nime kirja saamise järel oli kehv mälu unustanud ära kuidas alla saab. Kui õiged asjad eemaldatud, siis jäigi üle vaid maapinnale jõuda. Alles siis kui jalad puudutasid maad, sain aru, et mingi pinge oli terve aeg ikka peal olnud, sest saabus mõnus pingelangus ja heaolu saavutatu üle.

Minu ronimise käigus ilmus meie tegemisi jälgima tee ääres kohatud metsamees. Rääkis, et siin on tulemas lageraie. Kuid meie mure peale, et kas see puu langetatakse ka maha, uuris järgi kusagilt oma plaanist, et see jääb alles. Vahepeal näitas oma oskusi Kaupo ja siis algas Silveri üles upitamine, milleks oli välja mõeldud hoopis teistsugune meetod. Ideeks oli, et me tõmbame ta maapinnalt tippu. Kui ennem oli Tarmo ülesseatu esmapilgul segadust tekitav kuid ronimise järgselt arusaadav, siis see viimane konstruktsioon oli hoopis omaette keerukuse klassist. Lausa nii keeruline, et see ei töötanud ja Silver sai ikka meie kombel üleval ära käia.

Kogu see ettevõtmine oli superluks. Suured kiidusõnad eelkõige Tarmole, kes ei pidanuks paljuks meid instrueerimast ja lubamast kasutada oma varustust. Kui päeval oli juttu, et kui nii palju aardeleide, siis ei tee enam paljudel vahet, siis see jääb kohe kindlasti pikaks ajaks meelde. Tekitas isegi isu seda kunagi veel proovida.

Aitäh ka peitjale!

1 mai 2017 leidis Martti, Juta, Sven, Janar ja Karin [gepsur]

Esimesel katsel ei osalenud ja olin näinud ainult pilte, millega tegemist. Aga kui kuulsin, et plaanis on uus üritus pikema redeliga siis pakkusin ka end appi. Õnneks ei mindud seda vallutama lume ja tuisuga. Esmaspäeval super ilma ja seltskonnaga sai asi teoks ning kõigi poolt ka nimed logiraamatusse kirja. Suured tänud seltkonnale, minu esimene 5-ne. Tänud loomulikult ka peitjale.

1 mai 2017 leidis Juta, Sven, Martti, Karin ja Janar [matkymbereesti]

Istusin arvuti taha ja mõtlesin, et kirjutan selle aarde logi ära. Siis jäin mõtlema, Janar sa ei ole normaalne inimene. Selle nimel, et sa saaks ühe plastkarbi kuskil kõrgel puuotsast kätte ja sinna lihtsalt sisse kirjutada oma nime, et siis muutuks internetis sinu kaardil üks kollane täpp roheliseks, sõidad sa Tallinnast Rakverre laenad sealt redeli, sõidad sellega Jänedale, möllad 2 tundi kuskil võsas redeli ja nööridega, saad selle nime sinna kirja, siis viid redeli uuesti Rakverre tagasi ja siis lähed tagasi koju. No ja peab ikka see valu nii suur olema, sest sa ju oled siin selles võsas teist korda, kuna eelmine kord tegid sa seda sama ja see ebaõnnestus. Alleluuja. Õnneks ei ole sa siin maamuna pääl ainukene ebanormaalne. Sellel korral oli neid hulle sinuga koos veel neli tükki.
Nüüd ma sisi lähen sellesse hullu Janarisse sisse. Üritus tegelikult ju oli hullult äge. Sellel korral olid meil veel üks mees kätepaar juures ja selle 73 kg redeli viimine oli puuni nägu käkitegu. Tähendab Sven ja Martti vedasid ees ja meie lehvisime siis naistega taga. Vahet ei olnud, et teed polnud võsas. Nüüd peale seda vist jäi. Kui olime varustuse üles saanud ja Sven oli üleval turvakinnitused ära teinud, läksin siis minagi üles. Peale logi kirja saamist, vaate nautimist, tahtsin hakata alla tulema, kui Sven hõikab mulle. Hüppa alla sealt. Ma saan aru, et ma olen natuke peast soe, aga nii soe ma ka ei ole, et ma selliselt kõrguselt alla hüppaks. Sain natuke alla tuldud, kui siis jõudis kohale, et see mees ei teinudki nalja. Ta tahab tõesti, et ma alla hüppaks. Natuke julgust kogudes lasin sellest redelist lahti ja ma ei kukkunudki alla. Nüüd tulid alt hüüded, aja jalad sirgu ette. Teda ma ei taha peega vastu maad kukkuda, aga äkki tõesti sellel on mingi mõte. Ohoo, vot see oli alles äge alla tulemine. Peale seda, kui olid kõik teised saanud ka üleval ära käija ja logida, sain veel ühe mõnusa langemise endale lubada. Peal seda tuli see tüütu asjade kokku panemine ja redeli läbi võsa vedamine. Nii meie üritus läbi sai. Aaa. Muide me saime ka auhinnad. Seda võite muidugi oletada kellelt. Väga tänan oma toredat meeskonda, sellistega võib teine kordki sellist üritust veel korrata ja muidugi suured tänusõnad omanikule. Kõikidele teistel soovitan kindlasti minna.

1 mai 2017 leidis Juta, Sven, Janar, Martti, Karin [jutsi]

Alles see oli, kui me siia sinise näo joonistasime ning ma peale ebaõnnestunud katset kõigile, kes vähegi kuulata tahtsid, oma muret kurtma hakkasin. Õnneks leidus aga tutvusringkonnas inimesi, kes lihtsalt tahavad aidata. Pakuti kõikvõimalikke skeeme, millest ohutuim tundus redel-nöör kooslus.

Ohhh, milline õnn, et abivahendina oli kaasas just tõmberedel (vot sulle päästekeskset mõttemaailma), võrreldes eelmise korraga tundus redeli püstitamine lapsemänguna. Turvasime ka nii nagu oskasime ning õnnelikuna said meie logid kirja. Samas, kui on juba redel ja on nöörid, siis ei ole ju normaalne, et sa käid üles-alla ainult ühte vahendit kasutades. Kokkuvõttes oli süsteem - redeliga üles, nööridega alla kõige lahedam. Tänud peitjale, üks kollane täpp jälle vähem.

1 mai 2017 leidis Karin, Janar, Juta, Sten, Martti [karinten]

Me tegime selle ära! Kui mõni aeg tagasi käisime 10meetrisega ja ei õnnestunud, siis sain nüüd teada, et kamp on leidnud pikema redeli ja valmis minema. Tegin siis oma laadatralli ära ning uurisin, et ega nad ometi veel kohal ole. Ei olnud. Seega gaas põhja ja 50 km seljatada. Ma ju tean, et tõenäosus, et ma seda millalgi hiljem saan korjata, on nulli lähedane. Kohale jõudes oli kamp redeliga juba poolele teele jõudnud. Läksin siis appi. Ega see võsa läbimine 70 kg redeliga lihtne ole, kõik 5 panid käed külge. Kamp oli võtnud kaasa ka meeletu koguse igasugu rihmasid ja nööre ja rakmeid ja muud turvavarustust, seega olid hästi varustatud. Peale redeli üles saamist, paigutas Sven ka teiste jaoks turvavarustuse. Ja siis hakkas toimuma. Kohe teatati Svenile, et ta võib vaid enda nime kirjutada, sest kõik kohalolijad peavad üleval käima. Ma siis ei teinud suud lahti ja seedisin olukorda. Peale Janari, Martti ja Juta üleval käiku olin ma piisavalt kindel kogu ettevõtmise ohutuses ja võtsin ka ette teekonna üles. Küll oli lihtne ja mõnus. Üldse polnud hirmus, kohe tundsid, et on ohutu. Ja alla sai tulla ikka hüpetega ja ilma redelita. Mulle hakkas nii meeldima, et tegin ühe käigu üles veel. Oleks veelgi teinud, kuid teadsin, et aega selleks pole. Kuigi ma olin viimane logija, ei olnud ma viimane turnija - Janar ja Sven võtsid ka uue teekonna ette. Nüüd tuli siis ette võtta kogu ettevõtmise raskeid osa - redeli kokkupanek ja autosse tassimine. Tänan peitjaid nii hea kogemuse eest ja nüüd on mul tahtmine minna ronima ja laskuma. See geopeitus on ikka hullumeelne hobi.

22 mai 2016 leidis Kajaliisid, Tommid, Mooritz, Alex, Reix ja [satiire]

Hommikukohvi juues teatas Reigo, et me käime Venemäel ka ära, aga teised võivad juba aarde juurde minna ja nööri üle oksa visata, et talle jääb siis ainult ronimise vaev. Nii ikkagi ei läinud ja lõpuks sai ta ise seda nööri seal loopida. :P

Õnneks juba teisel katsel lendas nöör sinna kuhu vaja. :)

Kuna kogu see ettevalmistus võttis korralikult aega, siis sai mul seal seismisest villand ja hakkasin oksi otsima, et endale mõnus istumiskoht valmistada. Väga hea istumiskoha sain valmis ja sättisin siis ennast sinna "kino" vaatama. Kauaks seda mõnusat istumist seal polnud, kuna järsku tundsin, et keegi siblib mul püksis. :D Tuli välja, et ma olin ennast sättinud täpselt sipelgapessa ja nemad minu kohalolu üle küll ei rõõmustanud. Kargasin kiirelt püsti, tegin natuke sipelgatantsu. Peale seda ei üritanud enam kuhugi istuda. Seista oli ka päris mõnus. :P

Kuna Reigol see ronimine juba korralikult käpas, siis edasi käis kõik kiirelt. Mõne hetkega oli aarde juures, nimed kirja ja kiirelt alla tagasi. :)

Tänud peitjale.

22 mai 2016 leidis Nöörlased ja [reix]

Keerasime siis oma meeldiva Kõrvemaa tuuri lõpetuseks maatiku maksimaalseks ja tulime siia. Kaaslaste logisi lugedes jääb ilmselt arvamus, et mingi nööri harutamine-kerimine-punumine on selle leiu juures esmatähtis. Julgeks siinkohal jääda eriarvamusele, kuigi jah, ega ma viimasega ei tegelenud, sest mingi lõbu peab teistele ka ikka jääma. :) Minu lõbu oli üles minna. Ja ma olen rahul, et selle endale sain, sest ega neid aardeid meil kahjuks palju ei ole, kus korralikku ronimisvarustust vaja läheb. Redeleid ostetakse ka järjest pikemaid. ;) Seekord oli eeltööks vajalik paremini ettevalmistatud ja teine võistlusvise tabas juba märki. Köie alla, ja veel meetri kaugusele tüvest, jäi küll ka üks kuivanud oks, aga see ei tahtnud ei järgi anda ega ka köit sellel liigutada lasta. Alla ka ei tahtnud tõmmata, et uuesti visata. Seega ronisin rahulikult, sest väga ei ahvatlenud meeter allapoole jõnksatada. Kuid midagi ei juhtunud ja olingi kohal. Aare oli vinks-vonks korras, samuti kinnitused. Alla tulek ei olnud enam töö vaid puhas nauding. Tänan peitjat ja sihvakat puud!

22 mai 2016 leidis Reix,ABKKST ja [mooritz]

Mõte see aare ka osavamate abiga ära logida tekkis juba Saue tammikus. Vaadates ,kuidas mõni mees lihtsalt puu otsa jalutab, tundus seegi täitsa teostatav olema. Enne Kõrvemaale suundumist julgesin lõpuks ka otse oravalt endalt küsida, et kas ta on sellele mõelnud. No vastuseks sain, et kui olete vibud ja nooled valmis teinud siis on tema käpp.
Vaatasin lootusrikkalt A poole, temal vibu aga polnud, nagu hiljem selgus polnud sellest kambast kellelgi, aga no pajuvõssi ju leidub, asi siis see vibu valmis painutada. Mina otsisin siis varudest kenakese kera kummi välja ja jäin põnevusega ootama.
Laupäeval kogu pundiga kokku saades tsillisime ja grillisime ja kui B ilmutas juba ärakustumise märke sai talle nööripundar ( mitte niit :P) kätte pistetud ja tööülesanded kätte jagatud. B oli ju ometi koos T-ga Saue tammikus omandanud punuja-harutaja kvalifikatsiooni. Nii läks ka seekord, tore oli kohe vaadata kuidas kaks unist kärbest kangast kudusid :D. Lõpuks oli kogu pundar lahtiharutatult kastis ja üks üpriski vildakas toigas jäi seda puntra kokkurullumist seal takistama.
Kui noorsportlased olid hommikul Võhma rabast eluga tagasi tulnud jäi see kast kõige tundlikuma jalaga sohvrile autosse sokutada ja palverännak puu juurde võis alata.
Parkisime tee äärde ja kõik vajalikud vidinad sai ühes haaratud, A toppis igaks juhuks tasku ka ühe granaadi, selle mitte pauku tegeva, ning siis sai targemate järgi võsa vallutama asutud. Mingi hetk olime suure puu juures ja selle ümber oli kenakest nõiatantsu peetud. Aga kuidas me ka oma silmi ei punnitanud, puu otsas midagi silma ei jäänud. Vaatasime juba lootusrikkalt maapinnalt kui gpsi omanik teatas, et kulla kodanikud 47 m on veel minna :P. No jah, seal võsas oli veel teine puu ja selle ümber oli neid tantsuplatse rohkem. Ja mis kõikse olulisem... seal oli ka meile vajalik kohe silmaga näha, khm, khm kui ikka õigelt poolt vaadata :D.
Väike mõttepaus ja kiired ja osavad asusid viskeharjutusi tegema. Kui juba piisavalt end väsitatud oldi, kerisid tegelinskid nööriotsa karbist ümber visatava toika ja ... see toigas lendas võssa :P. Võrguharutajad hakkasid kohe tööle ja töö käigus tekkis uus moodus seda va nööri lapata, et ikka lendaks nobedamalt.
Niih...uus katse ja kaigas lendas üle pealtnäha kuivanud oksa mis tummisema oksa kohal kõrgus. Katsetused seda oksa katki painutada tulemust ei andnud ja nii osavnäpud nüüd juba köie puu otsa tõmbasid ja ma sain vabanenud peene nööri kenasti kerasse kerida, et teine kord hea võtta ;).
Reix pani omale traksid, klambrid jm vidinad külge ja hakkas targutamise saatel maapinnast kõrgemale kerkima. Kahe meetri peal teatas muidugi, et tema enam ei jaksa ja tuleme teine kord :D, aga no ronis ikka edasi, sest eks saatetiimil oli kael juba kange sellest taevasse vahtimisest ja muudkui õpetati. Lendleva kergusega jõudis Reix oksale ja seal tundus tal eriti mugav olema, sättis mingid nöörid risti rästi ja istus puhkama. Ok, ok... mingi hetk võttis ka karbi välja ja pani nimed kirja.
K ei jaksanud enam seda tasuta tsirkust püsti seistes vaadata ja istus potsti maha...mingi aja pärast hakkas ta aga imelikult nihelema, sest... ta oli istunud sipelgapesa ligidusse ja need tulid piiluma, et kas see suur asi siin passiks pessa tirimist...noh ühesõnaga hakkasid talle ligi tikkuma :D. K kargas püsti tegi kiirreageerimistantsu ja vaesed sipelgad pidid saagita taanduma. Vahepeal oli Reix oma köite punumisega üleval valmis saanud ja hakkas laskuma. Seekord olin tema kiirlaskumiseks paremini ettevalmistunud, jõudsin mõned pildid teha ja siis oli ta juba maas. Kangakudujate voor läks libedalt ja juba me mööda mingit rada metsast välja sprintisimegi, et siis vangla poole teele asuda.
Suured tänud peitjale, Reixile ja kogu vahvale kambale seal võssis, täitsa lahe oli taaskord ja püksikummi ja granaati ei läinudki vaja :D.

22 mai 2016 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Tõsine ettevalmistus aardeleiuks sai hoo sisse juba eelmisel õhtul, kui punuti paela ja arutati, kes vajadusel oma püksikummi loovutab. Täna mõningaid tagasilööke esines, kuid ükski neist õnneks ei tabanud pead ja lendasid suure kaarega mööda. Kokkuvõtteks: mission completed.

1 jaanuar 2016 leidis R,M,S [raku178]

Mõtlesime, et alustame uut aastat eriti uhke ja vägeva aardega. Oleme sealt enne mööda sõitud ja ka aarde logisid lugenud, nii et teadsime, mis meid seal ees ootab. Õnneks on endal kogu varustus olemas, millega aardeni jõuda. Nii, et asjad lihtsalt autosse ja minek. Kui oma tavaariga puu juurde jõudsime, läks kõik juba sujuvalt. Rakmed, köied, karabiinid, nöör, kiiver, pliiats jne. valmis, võis ronima hakkata. Ruttu logi kirja ja alla tulek. Aitäh ägeda aarde eest.

29 oktoober 2015 leidis Anne, Tiia, Einar, Tanel, Kalmer, Priit [armastan]

Teised rääkisid nagu kõik juba ära, ei oskagi midagi lisada.

Tänud peitjale :)

29 oktoober 2015 leidis Tiia, Einar, Priit, Anne, Tanel ja [kalmer]

Selliseid aardeid võiks veel olla. Polegi varem niimoodi puu otsa roninud. Väsisin poole puu peal ära, aga kui sai lõpuks käppa tehnika läks juba lõbusamalt. Ülevalt oli väga ilus vaade. Tahtsin pildistada ja isegi väikse selfi teha, aga mobla oli jäänud autosse, mis oli väga kurb. Tänud pagaritele varustuse ja korda läinud päeva eest. Tänud ka Hannole, kes nägi aardega vaeva.

29 oktoober 2015 leidis Tiia, Einar, Priit, Anne, Kalmer ja Tanel [timix]

Tegelikult algas mõte üldse sellest, et tahaks Nava aaret logida. Eelmine nädal me aga kompanjone ei leinud ja seetõttu lükkus selleks päevaks. Hommikul käisime kummikuid šoppamas, siis tegime Nelijärve nullile hoolduse ja jõudsimegi mõni minut enne kümmet nulli lähedale, kus oli juba ootamas Priit ning kohe saabusid ka pagarid. Vedasime siis pagarite varustuse puu alla ja hakkasime leiutama. Kõigepealt tuli köis üle oksa saada, mis korduvalt algul ebaõnnestust. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et Anne oleks võinud üles ronida, aga peale esimest meetrit andis ta siiski alla. Seejärel ronis Kalmer rakmetesse ja proovis aardeni jõuda. Poole peal ütles, et jube raske on. Siis sai aga nipi selgeks ja läks kribinal üles. Seejärel siis allatulek. Sama tehnika ei töötanud, mis üles minnes. Järelikult sai jälle natuke leiutatud ja nii Kalmer alla jõudiski. Ega me nüüd kõike vist päris õigesti ei teinud, aga liiga valesti ka mitte, ma usun. Igal juhul on logitud. Jehuuu. Aitäh peitjale kah! PS. Ärge targutage, me pole esimesed, kes oma meetoditel selle kätte on saanud!

29 oktoober 2015 leidis Tiia, Anne, Priit, Tanel, Kalmer, Einar [pagarid]

Kui foorumis tuli Taneli üleskutse külastada seda aaret, võtsin kohe tuld. Selle aarde logimine tundus meile ületamatu takistusena. Kahekesi poleks sellest midagi välja tulnud, vajaka jäänuks nii jõust kui ka oskustest. Taneli palvel hakasin siis ronimisvarustust kokku otsima. Lõpuks oli seda kolm kotitäit, aga misjaoks neid vidinaid kõike vaja läheb lootsin teadvat kaasosalistelt. Kokkulepitud ajal olime kohal, selgus, et paar asjatundjat oli. Nägemus tulemuse saavutamiseks oli natuke erinev. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi ja rohkeid vaidlusi õnnestus Anne rakkesse saada, kuigi tema arvates oleks pidanud mõned köied veel juurde lisama. Sikutasime siis kolmekesi teda üles,aga köied ei libise kohe mitte. Vahetasime taktikat ja lükasime tanki Kalmeri. Priit tassis muudkui kottidest lisavarustust. Pärast kodus mul mõistatada, kelle oma mis on, sest laenanud olin kolme inimese käest. Poolel teel eesmärgini tuli Kalmerilt teade, et ta sai asjale lõpuks pihta, kuidas neid vidinaid kasutada. Peale logimist oskused jälle otsas, et kuidas alla saada. Kuidagimoodi see siiski õnnestus ja lugesime missiooni täidetuks.Tänud peitjale ja Tanelile sinna kutsumast, Annele,Priidule ja Kalmerile toreda elamuse eest.

29 oktoober 2015 leidis Anne, Priit, Tiia, Einar, Tanel, Kalmer [nuffi]

Kui Einar mind nägi, siis ta ütles, et oli kindel, et mina täna kohal olen, seda oli niihea kuulda. Ei petnud ma mehe lootusi! Loomulikult 5,0 on ju täitsa minule loodud ja Astangul olin ma ikka vägagi "tegija" ju. Ehh endal pole ju üldse mittemingisugust varustust ja veelvähem teadmisi. Tähtis on kohal olla. Oh sa püha püss, mis varustus sealt Einari autost välja tuli, kõik võtsime kaasa ja mis tehnikaid me selle nodiga proovisime. Aega meil oli. Kohapeal üles vaadates tundus, et ähh kui lihtne, mõned meetrid taevasse vaid, minge aga proovige! Kuni siiani arvasin, et Astangul Hanno mind lollitas lõpuni välja, et minusuguse kaaluga ei ole võimalik teistel mind "ülestõmmata" nööriga, et liiga raske! NOMISASJA!!! Siis siin proovisime selle järgi ja tuligi tõdeda, olen raske, mis raske... Hakkasin ronima, ronisid teisedki, raske oli, kuna Hannot ju polnud, kes ütleks mida täpselt tegema peab aga tore oli meil ja logi sai kirja. Meeskonnatöö oli ääretult tähtis ja see meil toimis, tänud ja kallid Teile ja ilma aardeta seda "pulli" poleks ma iialgi teinud, tänan!

9 mai 2015 leidis Kaur, Hannes, Inga, Triin ja Hanno [kaurp]

Leitud

9 mai 2015 leidis Kaur, Hannes, Triin, Hanno ja Inga [kingu]

Nojah. Juba teine aare, kus tuleb tõdeda, et ega ma väga kindel ei ole, et mu nimi seal logiraamatus on, aga kontrollima ma seda ka ei lähe.
Igatahes algas asi sellest, et Hanno teatas, ta läheb aaret taastama ja kas ma tahan ka tulla, oleks võimalus nimi kirja saada "wink wink nudge nudge". Loomulikult polnud mul selle vastu midagi ja nii ajasin end laupäeva varahommikul üles, et kokkulepitud kokkusaamisele minna. Seal üritasin pehmel diivanil lesides ka logiraamatusse nime kirja saada, aga selle peale öeldi, et ma pean vähemalt puu juurde tulema.
Sõit nulli oli pehmelt öeldes närvesööv. Nägin autoaknast mööda vilksatamas kohti, kus mina oleksin kindlasti kinni pidanud ja pildistama läinud. Kuna aga Hannes oli juba nullis, lubati mulle kott pähe tõmmata, et ei tekiks isegi kiusatust kuskil vahepeal seisma jääda.
Maanteel vaatasin, et juba enne nulli jõudmist on maastiku raskusaste 5.0 - selline mõnus puuke täis võsa, et anna olla. Kuid läbi me sealt läksime ja siis algas asja põnevam külg. St kuidas kellelegi. 4 inimest seisid ja vaatasid, kuidas Hanno askeldas. Vahepeal osad ikka lõid ka minutiks käed külge, aga üldjuhul läks pooltunnike vaatamisele. Siis läks järgmine pooltunnike, kuniks Hanno üles sai, vana karbi eemaldas ja uue paigaldas. Aga aega läks piisavalt, et logija Kaur seni põõsastes väikest uinakut tegi. Ning lõpuks algas vaatuse viimane osa, kus Kaur hakkas üles ronima. Enne seda tehti korralik koolitus, mida peab tõmbama, mida lükkama, mida sikutama, mida alla laskma, nii et mõtlesin, mul pole lootuski üles minna, kuna aju ei võta seda kõike kinnigi. Kauril läks aga kõik väga hästi ja nimed said raamatusse kirja. Loodetavasti ka minu nimi, ehkki Kaur väitis käsi südamel, et ta mu nime ei tea ja paneb kirja "Hannes, Kaur ja võõras naine".
Ja oligi kõik läbi. Asju oli tagasiminnes käes kuidagi rohkem kui enne ning seetõttu oli võsast läbimurdmine veelgi keerukam, aga autoni jõudsid kõik ja lõpuks sai vaid Hannesele ja Kaurile järele lehvitada.

9 mai 2015 leidis Kaur, Hannes, Inga, Triin ja Hanno [hpalang1]

Lubasin kunagi Hannole, et kui ta selle aarde taastab, siis ma kirjutan siia pika traktaadi armastatutele aarete tagasipanemisest jne jne jne. Ja nii läinudki :) Kõigepealt võttis Hanno ette aarde taastamise. Vana putka jäänused olid veel kenasti objektil, keegi oli sinna suisa kaks golfipalli sisse munenud - kui keegi tahab loendamist harjutada, palun, laenan ;) Muidugi, pärast õhulendu see putka enam nii komplektne ei ole ja lõpetab ilmselt lähipäevil ahjus. Andsime siis Hannole uue peidiku ette ja pöörasime delikaatselt pead kõrvale, et mitte näha, kuhu ta selle paneb. Igatahes mingil hetkel oli Hanno all tagasi ja siis oli Kauri kord. Eks ta selle võimaluse pärast ju kaasa kobiski. Mis nii viga, läks nigu nööri mööda tal kogu see värk, vana K90 kogemusega ronija nagu ta on. Nii et nimed kirjas ja - aitäh armas Hanno, et sa meile selle aarde taastasid.

3 detsember 2013 leidis Raivo [raivo]

Ega ma täna siia päris juhuslikult ei sattunud. Hiljuti oli paar suuremat tormi ja oli väike lootus et äkki on puuhiiglane nendele alla vandunud. Ei olnud, küll on aga aare räsida saanud. Puu all lumel oli kaks kitse magamisaset ja ühes märkasin lauajuppi ja kiletükki. Viimane osutus minigrip-kotiks, sees jääkamakat meenutav logiraamat, pastakas, pliiats ja papist tigu. Võtsin asjad kaasa, sulatasin ja kuivatasin logiraamatu. See on raskesti loetav, päris näru, targem oleks sinna uus viia. Eks peitja otsustab.

5 juuni 2011 leidis Leelo, Allan ja Priit [maipri]
Leitud koos iksidega. Tore ettevõtmine! 100% redeliga võetav.

5 juuni 2011 leidis Allan, Priit, Leelo [iksid]
Võtsime kodunt abivahendid ja logisime. Kiire leid. Aitäh peitjale.

26 september 2010 leidis Carolina, Hanno, Maario, Paavo ja Triin [trine]
Eks Paavo ütleski juba kõik ära. Võsanädalavahetusele pani ilusa punkti SEE 5.0 võsa. Täname peitjaid :)

26 september 2010 leidis Carolina, Triin, Hanno, Maario & Paavo [speedy]
Täitsa pe***s täpivärvimine. Aare korras. EVEJ. Aitäh peitjaile! :-D

4 august 2010 leidis Piret jt [sylli]
Lahe, kuidas ühe aarde võtmiseks terve tiim rakendust leidis. Igal ühel oli oma osa omal ajal. Tõeline meekonnatöö ülesanne! Tänud peitjale!

4 august 2010 leidis Mart, Piret, Timo, 2x Marko, Oxana, rassiss [bigmarx]
Eelkõnelejad ütlesid põhilise ära. Tehtud!

4 august 2010 leidis Kristo, Marit, Rasmus, Piret, Mart, Timo, jt [rassiss]
Aarde asukoht sai juba mõnda aega tagasi tuvastatud, kus selgus, et kaaslase kukile vötmisest ei piisa. Mardi-Timo tösine ettevalmistus ja kätetöö ( handmade varustus ) viis meid siis löpuks aarde logimiseni. Meie poolt siis eraldi tänud veel Marlai tiimile. Tänud peitjale ka.

4 august 2010 leidis Mart, Piret, Timo, 2x Marko, Oxana, rassiss [marlai]
Aarde asukoht sai juba mõnda aega tagasi tuvastatud. Ükskord sai ka veel varustust katsetamas käidud, aga tookord polnud korralikku turvavarustust jäi aare võtmata. Nüüd siis, ühendatud jõududega, korraliku turvavarustusega sai aare võetud. Lahe, tänud peitjale.

25 mai 2010 leidis Jaanika,Elvis [ullunt]
Leitud.Peale mässamist paljude abivahenditega.Rohkem kui tund aega tagasi sai logitud,kuid käed surisevad siiani.Jäetud paar golfipalli,kaasa ei kippunud midagi.

22 mai 2010 leidis Triin, Telc, tiim Jussike ja Arvi [liinu]
Ilmselgelt kahtlane seltskond. Ühel tuleb lambist Rakvere kandis idee, teine arvab, et jube vahva on hämaras puude otsas turnida ning kuidas siis ülejäänudki koju jääda saaks. Igal juhul õhtuhämaruses väga hirmus isegi lihtsalt vaadata, käsi värises igal juhul korralikult ainult valgust näidates. Aga äge oli ikkagi, poleks arvanudki, et vaid 30 sekundiga keegi üles ronida jõuaks. Aitäh :)

22 mai 2010 leidis Triin, Tanel, Arvi, Urve ja Hannes [jussike]
Õhtuhämaruses ühendasime oma jõud telc’i ja liinu tiimiga ning kaasa kutsutud sõber Arvi võttis enda peale raskeima teelõigu läbimise. Telc turvamas ja ülejäänud alt teekonda valgustamas sai poolpimeduses vormistatud. EVEJ.

19 mai 2010 leidis uduangerjas, Miki, Leopold, Algaja, marx303 & co [leopold]
Eino nii virka oravat pole ikka enne näinud, aga lahe ja leidlik oli :)

19 mai 2010 leidis uduangerjas, Miki, Leopold, Algaja, marx303 & co [miki]
Väga selgelt võib nüüd aru saada, mis vahe on professionaalsel varustusel ja ise tehtud pusserdisel. Nagu paneks sapaka ja ferrari joonele. Kaotused elavjõus olid õnneks vaid sääskede poolel.

19 mai 2010 leidis uduangerjas, Miki, Leopold, Algaja, marx303 & co [marx303]
Selle aarde kirjeldust nähes mõtlesin oma suurtele lastele, kelledest üks oli Tartus ja teine tegi mingit järjekordset eksamit. Orienteerumispäevaku järgsel õhtul läksimegi Taavi, Siimu ja Maritiga ning mõningate abivahenditega kohale, et olukord üle vaadata. Ajastus oli väga hea - leidsime ühe toreda seltskonna juba osaliselt teel aardeni ja sõbralikus õhkkonnas läksid ka meie nimed kirja :) Tänud!

19 mai 2010 leidis uduangerjas, Miki, Leopold, marx303 & co, Lauri [algaja]
Vaadates profi tegutsemist ei saanud ma küll aru, misasi on impossible. Arusaamiseks meenutasin enda pingutusi ja siis oli jällegi kõik selge. Siiski polnud see aardeleid selline mida ma järgmiseks teha üritasin. Aga nähtu pani kukalt kratsima küll. Igatahes on see üks väga hea väljakutse. Ja sel aastal oleva sääsepilve sees ei olegi see suitsutegemine niivõrd paha asi.

19 mai 2010 leidis uduangerjas, Miki, Leopold, Algaja, marx303 & co [uduangerjas]
Aarde kirjeldust lugedes oli esimene mõte, et "see on miskit minule" ehk piisavalt adrenaliini pakkuv ning oskustele vastav. Miki õrritas veel natuke ja nii saimegi kolmapäeval puu juures kokku. Üles liikusin puud kallistades ning kogu kallistamisprotsess ning hilisem laskumine möödusid altpoolt kostvate kommentaaride ja ergutuste saatel. Töö oli ka ilusti jaotatud, mina ronisin ja teised toitsid sääski. Aega kulus pool tundi üles minekuks, mõned minutid tühja logiraamatusse kirjutamiseks veel adrenaliinist värisevate kätega, kümmekond minutit laskumise valmistamiseks ning loetud sekundid alla saamiseks.

Palun rohkem selliseid aardeid ;)

p.s. see aare nõuab kindlasti üksjagu palju turvavarustust ning oskusi selle kasutamiseks, palun ärge ronige uisapäisa.