Lahendades viimasel ajal järjest keerulisemaid mõistatusaardeid, mille lahenduskäik on päris kosmosesse läinud; otsides tavalisi aardeid, millest igaüks püüab eelmist lahenduse poolest üle trumbata; leides mikroaardeid, mis idee poolest ei kvalifitseeru isegi enam mikroks; kihutades multiaaret tuvastada püüdes ühest punktist teise, mis oma olemuselt sarnaneb mõistatusaardega - oh, hing hakkas ihkama millegi eriti tavalise ja vanaaegse järgi, mida Tallinna ümbruses polnudki enam kuskilt võtta. Seega tuli ise teha.

Ja nüüd tuleb lugeda kirjeldus hoolikalt läbi, et teaks, milliseks õuduseks end ette valmistada.

Käesolevat aaret pole talvel paksu lumega mõtet otsima minnagi. Tõenäoliselt on muul aastaajal ka õhtul pimedas selle leidmine üsna vastik. Aare on täiesti robustsel viisil maha maetud ning ka igasugune ahhetama panev maskeering puudub. Nänni mahub sinna samuti vähe. Kuid see-eest on seal päevavalges ilusad vaated, suvel soe vesi ja õhtul mõnus vaikus, mida suure tee ääres kohtab harva.