Ei suutnud me välja mõelda, kus see aare ennast peidab. Mugusid liikus seal ka pidevalt ja tulime tulema. Ju teinekord katsetame uuesti.

Teel Pärnust koju otsustasime mõned teepealsed aarded korjata, aga kohe üldse ei olnud õnne. Ainus, mille leidsime, oli kontakt uudishimuliku kohalikuga, kes tuli uurima, millega tegeleme. Väga sõbralik noormees ütles, et näeb igal õhtul inimesi maja ümber tiirutamas ja kahtlustas, et kõva narkoäri käib. :) Vestlesime veidi, näitas, mida ta on näinud inimesi tegemas, ja läksime sõbralikult laiali. Tema "juhistest" abi ei olnud, igale poole kättpidi minna ei julgenudki, eriti kui ühe süstla maast leidsime. Proovisime abivahenditega kõhedamaid kohti kontrollida, aga jäime kahjuks leiuta. Samas kant on äge ja pole kahtlustki, et tuleme tagasi.

Juba 2014 mitte leides andsin lubaduse et ma siia enam tagasi ei tule. Ilmselt ei olnud see lubadus mul 2018 meeles, kui sain siit veel ühe sinise näo. Ja nüüd, 2020, pärast järjekordselt mitteleidu, läheb aare ignoori. Stressi igasuguste mugude pärast rohkem kui asi väärt. Aitäh.

See oli meie esimene aardeotsing. Koht sai valitud, et oleks lihtne leida. Koha leidsimegi kiirelt aga aaret mitte. Saatuslikuks sai kogenematus. Nüüd lugesin logid läbi, uurisin vihjet. Proovime vast mõnel õhtul uuesti (logide järgi tundub, et pimedus teeb asja mugavamaks). Tänan huvitava piirkonna tutvustuse eest.

Katsusin mõlema serva alt, aga midagi näppu ei jäänud

Oli päris palju kohti kuhu oma sõrmi oleks saanud toppida, aga ei leidnud endas antud asukohas sellist soovi - võibolla mõni teine kord...

 1 

Hämaras oli natuke mugavam otsida küll, aga see-eest kui ise väga kompromiteerivas asendis maas urvitada, käsi õlani tahmases korstnalõõris, ja koera jalutav mugu selja tagant ligi hiilib, siis kipub sõnadest veidi puudu jääma :D

Hea veel, et sealt, endil sabad jalge vahele tõmmatud, minema saime.

Kirjeldus on väga põnev, aga reede õhtul, veel valges, otse kortermaja akende all trikitamine on minu närvikavale liiast. Eks paistab, millal jälle.

Leidsin hunniku prügi sealt, aga aaret mitte. Jääb siis teiseks korraks.

Serva all jah, aga maja aknast oli röötsakil väljas pensionärist naismugu, kes maja ees seisva pensionärist meesmuguga juttu jahvatas. Nende igapäevarutiini järsku ilmunud poollaiguline tegelane, nina mingis aparaadis, oli ilmselgelt nii huvitav nähtus, et kõik jutud jätta ja seda imeasja jälgima hakata. Ei hakanud aarde tervise huvides väga võimlema, jääb järgmiseks korraks.

No ei ole see minule leidmiseks mõeldud aare.

Eelmisel korral käisime päeval, ratastega. No siis siblis mugusid ringi, et lõpuks mul pea käis ringi. Täna siis öösel, kohe päris öösel. Pold mitte hingelistki, kõik magasid. Katsusin uuesti samu kohti, mis eelmisel korralgi. Vaatasin ka tiba mujale, aga no ei leidnud. Jääb ootama… ei teagi mida, ühtegi mõtet enam pole, võib-olla järgmisel korral proovin kõike veel korra uuesti.

No ei läinud selle aardega kohe mitte, sest päevavalges on seal ikka suht vilets toimetada. Vihjele vastavast kohast ei jäänud igatahes midagi pihku. No ja ega seda vihjele vastavat kohta ei saanud tervenisti läbi ka otsida, kõik ju näevad. Ilmselt jääb pimedat ootama.

Enda meelest vaatasime iga serva alla, aga leidu seekord ei tulnud...

See jäi meie ainukeseks mitteleiuks tänasel päeval. Kuidagi imelik oli seal kortermaja akna all taskulmabiga vehikda. Kunagi uuesti!

Peale Laagri külastust koduteel otsustasime seda piiluma minna. Ei meeldinud. Inimeste silme all, kus pealegi vihjele vastavaid kohti mitu. Kõhe oli õhtupimeduses (valges oleks ilmselt veel hullem). Parim selle aarde juures on üliarmas šoti terjer, kes kurjalt meie peale haukus :)

Linnageopeitus sellises vormis ei ole minu jaoks.

Ei tea, ei meeldi mulle sellistes kohtades tuhlata, kus sind võidakse suure maja akendest jälgida. Oli seal servasid ja sai nende aluseid katsutud ja piilutud aga midagi. Enam tagasi ei tule.

Tiirutasin ümber nulli ja katsusin vihjele vastavaid kohti, aga paraku aaret näppu ei jäänud. Ju siis polnud piisavalt osav.

Ei meeldi ka mulle oma kauneid klaverimängija sõrmi ära määrida.

Varahommikul oli ümbrus muguvaba aga telefon ei suutnud otsustada millise seina või nurga juurde juhatada. Vihjet lugesin ka aga ausaltöeldes ei tahtnud käsi kuskile toppida eriti, sest koht on selline kus ilmselt mitte ainult koerad-kassid end kergendamas ei käi. Seega viis minutit visuaalset otsimist ja rohkem ei tahtnud.