Kuuseheki maitse suus ja nutt kurgus, olin sunnitud viie minutiga alla andma.

 14 

Niisiis, NKT jalgsimatka 5. päev. Täna noppisin karbid 270-333. Või noh, vähemalt proovisin, 333 jäi igal juhul leidmata koos 328, 315 ja 310-ga... Öömajale tulin täna Agnese puhkemajja, lahke pererahvas oli mind nõus majutama ja seda siis tervet maja välja rentimata, kuigi Raplamaa turismilehel tutvustavad nad oma majutusteenust just nii. Ja reeglina on etteteatamisaeg neil ka palju pikem kui kõne eelmisel õhtul.... Meil on ikka nii toredad inimesed ümberringi :). Maja näeb välja superluks, on väga mugav ja puhas ja ilus ning perenaine jagas mulle pessu kaasa isegi juuksepalsami... Jaa, ma tean küll, et kõlab nagu Esimese Eesti mure, aga sellised asjad panevad sind õhkama, kui sa eelmine päev oled pead pesnud tükiseebiga...:D. Üldse on tunne, et olen sattunud taevasse peale kogu seda päeva otsa põrgulikku astumist, toiduks pakuti mulle just-just pannilt tulnud kotlette ja magustoiduks jäätist ja lõpetuseks veel Jura masinaga tehtud imehead kohvi... Ja varsti on veel saun :). Tõesõna kogu see kole jalavalu on peast peaaegu ära auranud praeguseks hetkeks (no kuni kõndima ei pea, näiteks treppidest :D) ja seljale saan ka ilmselt tunni pärast kindla abi :). Nii et murdumist enne lõppu ei tule (või no kui, siis ainult kipsiga, kui see peaks mul õnnestuma veel viimastel päevadel kuskilt võssist hankida :D) ja homme olen jälle rajal :).

 1 

Selle aarde juures läks kõik halvasti, lasin korraks oma valvesüsteemid maha ja seni minu ümber umbes 10 meetri kaugusele hoidnud manasõnad lendasid peale, mille tulemusena ma torkasin juba langenud hämaruse varjus endale nii valusalt kuuseoksaga silma, et otsustasin selle aarde otsimise katkestada ja kiiresti põgeneda, jättes maha tilkuva silmamahla vesise rea.