Ei leidnud ka meie seda aaret. Vahepeal ehmatasid silla alt läbi pressinud oksad meid ning väga kaua ei viitsinud seal töllerdada ka. Eriti, kui oli teada, et eelmised olid alles siin tunnikese kulutanud. Mõni teine kord uuesti, kui karpi leitakse jälle.

 6 

Oli valida, kas minna koju või leida VJS 11 aare. Aare oli avaldatud pea kolm nädalat tagasi ja sel hetkel kui ma logisid lugesin oli vaid reix-i FTF kirjas. Täitsa imelik ju... Parkisin auto korterelamu juurde. Majast astus samal ajal välja vanamees ja must-valge kass. Võtsin suuna silla poole. Vanamees saatis mind sõnadega: "Seal upud." - "Ei ma upu," vastasin vastu. 10 minutit olin ma otsinud kui teise parklasse sõitis auto ja siis järsku ilmus naine. Tegin näo, et lihtsalt naudin vaadet. "Kas kaotasid midagi?" -"Eeeeii.. Ma niisama.." Nojah.. Tegelikult otsisin ikka küll. Sain teada, et mooritz ja tema kaaslane tabasid mind teolt. Minule siis esimene sellesarnane ühisgeoaarde otsing. Oi, kuidas me ikka igale poole oma näppe toppisime ja igale poole vaatasime nii kükili kui kõhuli. Kartsin nii mõnikord, et prillid sulpsavad vette. Vahepeal väristasid jääsaared silda, siis oli hirmus. Viimaks hakkas tibutama ja ütlesime üksteisele head aega. Koju jõudes taipasin, et mu põlved on valutavaid sinikaid täis. Jään huviga ootama teiste geopeiturite leide ja mitte leide!

 3 

Sündmuspaigale jõudes hakkas silma võimlemisharjutusi tegev neidis...nujah, saigi otse teolt tabatud Halliki :) ja siis algas naiste rühmakava: püsti, pikali, keerutus, sirutus, küünitus ja loomulikult lindikava. Meie kava kestis treeneri targutuste, õpetuste ja tutikeste lehvitamise saatel pea tund. Siis oli totaalselt kopp ees, vihm niisutas ka jätkuvalt ja kõik mõtted olid otsas. Jääb kunagi hiljemaks...need ründavad jääpangad ei sisendanud ka usaldust, kui mürtsudes silda tabasid, aga kandevõimet sel asjal on...isiklikult kontrollitud. Hetkel pikk ja vingus nina, igatahes!

Turnisime mõni aeg kuni külmast kopp ees. Selgub et polnudki vist midagi otsida.