Kiri administraatoritele
Päris ääre peal
Peitis 16.08.16 [tunk]
| Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kes MMM 2: Ääre peal üles leidnud, need teavad, et päris ääre peal ta ikka ei asu, vaid veidike eemal. Seiklejate rõõmuks on nüüd päris ääre peal kah aare :o) Praktiliselt sama koordinaat, mis nimetatud mõistatuse nullil, kaardil täppi siiski päris eelmise peale ei pannud, vaid minimaalse nihkega. Ka siin on maastiku raskusaste mingil määral muutlik, hinnake siis võimalikke ohtusid kaine mõistusega ja toimige vastavalt - abivahendid on lubatud, kuigi üldiselt vast mitte päris hädavajalikud. Pildid-videod logides on samuti lubatud, isegi soovituslikud!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (18), ettevaatus_vajalik (6), tiimitöö (5), ronimine (4), lahe_teostus (4), rattaga_raske (3), lumega_leitav (3), gpsita_leitav (3), ujumiskoht (1), kalastuskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6QC6E
Logiteadete statistika:
80 (94,1%) 
5
9
0
0
0
0
Kokku: 94
29 aprill 2021 ei leidnud Maret [madkool]Vesi oli külm ja vett oli palju: ei jõudnud me (st mina ja minu redel) kohale, kuna ma (st mina üksinda) ei jaksanud, rinnuni vees, sellest voolust läbi rassida.
26 november 2016 ei leidnud Britt [brittsuits]Ega logisid ei ole ju vaja eelnevalt lugeda ja ega kaardi pealt ei ole ju ka vaja enne täpselt vaadata, kus aare on. Läksin kohale, et vaatan üle selle ääre ja kui 13m aardeni jäi ja kaardi suuremaks venitasin, siis mu nägu venis ka ilmselt väga suureks...
19 august 2016 ei leidnud Inga, Karl ja Halliki [lkillah]Hommikul linna jõudes andis päike mõista, et tuleb soe päev. Seetõttu otsustasin, et kui lõuna ajal päike paistab, siis külastan seda aaret, mis pani FTF-jahtijaid tsirkust tegema.
Esialgu sõitsin sellest õigest teeotsast mööda. Tagasipöördel panin tähele, et üks punane auto sõidab kuidagi kahtlaselt aeglaselt tee kõrval. Nagu hiljem selgus oli see Karl. Jõe kaldalt leidsin eest Inga, kes hoiatas, et tema küll ei lähe vette.
Piltide pealt oli jäänud mulje, et jõgi ei ole selles kohas sügav. Seega tegin kiire pükste vahetuse ja sulpsasin vette kohe nulli läheduses. Kuna vool oli tugev, siis otsustasin, et peab natuke eemalt vette minema. Valitud kohas oli vesi ainult põlvini. Kuna kõndimine tundus vees vaevaline, siis lasin voolul end lihtsalt ronitava objektini kanda. Paari sekundiga olin kohal. :) Kõik käis kiirelt, seega minu jaoks hirmufaktorit ei olnud. Kui Karli ja Inga logisid lugeda, siis pean vangutama pead... Halliki, Halliki, mis sa tegid?"
Kuna Karl oli otsustanud, et tema ei tule mulle järgi, siis tegin tiiru ümber samba, katsetasin paari varianti, aga pidin tõdema, et ilma abita ma sinna ülesse ei saa. Natuke aega imetlesin jõevoolu ja olin niisama ilus seal samba kõrval. Siis ronisin vette tagasi, millele järgnes viskumine kalda poole. Peale paari ujumisliigutust puutusid jalad põhja ja niimoodi mu ujumine lõppeski Pirita jões.
Mina, Inga ja Karl seisime nõutult kaldal ja püüdsime mõttejõul veetaset vähendada. Kahjuks see ei õnnestunud. Arutasime omakeskis, et mis varustusega järgmine kord kohale peaksime tulema. Samal ajal lasime end Karliga päiksel kuivatada. Mina, kui see hulljulge, ei tunnetanud ise kordagi, et ma oleksin ohus olnud, aga kindlasti ei tohi loodusega pulli teha. Üksi ma seda aaret logima ei lähe, seega loodan Inga ja Karliga varsti jälle kohtuda.
19 august 2016 ei leidnud Halliki, Inga ja Karl [zdrk
]Kui aare avaldus ja esimesed logid ilmusid, siis paistis asi päris õudne. Kuid tundus, et hea ilma korral võib vabalt maastikupallikese ühe võrra allapoole tuua. Hommikul suhtlesin Ingaga ja mainisin oma rasket dilemmat kas minna seda aaret vaatama. Oli ju ilus ilm ja roheline libe ala peaks olema ilusti läbitav. Inga plaanis seda aga õhtul minna vaatama. Kokku sai klapitatud kuldne kesktee ehk tööinimeste lõuna ajal. Kohale jõudes oli üllatuseks veel ka Halliki kohale tellitud. Soojendusriided kiirelt seljast ja vee poole. Kohapeal paistis see videos olev ohtlik koht tõepoolest lihtne kuid jõgi ise nägi välja lahjalt öeldes hirmuäratav. Ehtne Pirita jõe kärestiku näidis. Olin viisakas ja kasutasin naiste eelisõiguse seadust ära ja lubasin Hallikil esimesena vette suunduda. Üks hetk järgnesin ja oli kohe kindlasti sügavam võrreldes piltidel nähtuga, mul üle naba. Kuna risti ei olnud võimalik läbi voolu minna, siis Halliki võttis ette hulljulge plaani läheneda nullile hoopis ujudes silla poolt allavoolu. Päris kiire hooga tuli ja napilt sai sillatalast kinni. Üles aga ei saanud. Ma seisin terve aeg tardunult jõevoolus hoides kümne varbaga kinni jõepõhjast. Mind prooviti küll veenda et ühineksin nulli, siis ehk saab kahepeale üles aga hindasin olukorda enda jaoks kui mitte eluohtlikuks siis tõsiste vigastuste saamine paistis olevat päris suure tõenäosusega. Nüüd peab lihtsalt ootama, et suuremad vihmaveed jõuaks merre ära voolata ja lootma, et päike püsib. Vähemasti keha alumine pool sai nüüd sellest tugevast veevoolust kindlasti väga puhtaks küüritud. Veest lahkumise jaoks pidin ümber pöörama ja selle käigus tõmbas vool mind ikka pikali ära aga kaasa siiski õnneks ei võtnud. See kõik mida aga Halliki tegi, tundus minule ületamatu raskusena. Ehk siin aarde juures ongi mingi aura, et tüdrukud teevad kõike paremini ja osavamalt.
19 august 2016 ei leidnud Halliki, Karl ja Inga [kingu]Mõtlesime, et lähme vaatame ka olukorra üle. Karl võttis optimistlikult igasugust varustust kaasa, nii et tema kohale jõudes jäi temast mulje kui rannamõnusid nautima tulnud suvitajast. Kui mina vee äärde jõudsin, sai mulle jällegi kohe selgeks, et ma jään seekord pealtvaataja rolli. No nii tugevavoolulisse sügavasse kärestikku ma küll kuidagi sulistama ei tahtnud minna. Samas Halliki vahetas riided ja tormas lainetesse enne kui isegi takistada jõudsime. Poolel teel aga tahtis vool Halliki vägisi kaugemale kaasa viia, nii et Halliki otsustas teist lähenemist kasutada - las jõgi teeb siis pool tööd ära. Kuniks Halliki ülesvoolu ukerdas, hindas Karl kalda lähedal olukorda ja näoilme ütles suuresti seda, et see aardeleid ei olegi tegelt enam nii oluline. Siis käis sumakas ning nägime Hallikit nulli suunas triivimas. Kuidagi sai ta küüntega seinast kinni enne, kui post selja taha jäi. Siis aga sai ka selgeks, et üles ta ikkagi ei saa. Halliki veenas Karli appi tulema, kuid Karlile ei meeldinud see mõte kohe üldse. See tähendab mõte lasta end lainte harjal kohale kanda. Polnud sugugi kindel, et teda poleks tulnud siis mitmeid tunde hiljem kõrkjatest välja õngitseda. Niisiis, Halliki istus turvaliselt keset jõge, Karl kobis varsti minu juurde kivi peale ja siis jõudis Hallikile kohale ka mõte, mille üle mina juba veerand tundi juurelnud olin - kuidas ta tagasi saab. Jooksin autosse köit tooma, et kuidagigi turvata, aga see ei ulatunud poole jõe pealegi. Järgnes mitmeminutiline mõttepaus, kus kõigil erinevad kohalejõudmise variandid silme eest läbi käisid. Lõpuks võttis Halliki südame rindu, lartsatas vette ning hetk hiljem nägime teda mitte väga kaugel allavoolu puu otsa ronimas. Hingasime vist kõik kergendatult. Karl isegi aplodeeris ainsale julgele meie seltskonnast. Ma endast parem ei räägigi, kuna ma istusin üldse kõik see aeg nagu konn kivil, vaadates, kuidas teised laintes möllvad. Üldiselt leppisime kokku, et tuleme uuesti katsetama, kui vool vähe nõrgem ja vesi madalam. Praegu on mul lihtsalt väga hea meel, et ma ei läinud sinna õhtul üksi katsetama, nagu algselt plaanis oli.
Nulli jõudmine oli juba pool võitu