Logiraamat uuendatud!

 4 

Päeva viimaseks aardeks jäi Vadi kooli hooldamine ja taaskülastamine. No põhimõtteliselt pidin tegutsema ka kogu muu protsessiga, sest ei teadnud ma kus aare asub ega täpselt ei teadnud missugune see konteinergi välja nägi. Ma viimane kord vatrasin telefonis kui Joonas kõik ära tegi.

Parkisin ratta nulli ja asusin otsima. Esimese minutiga ma seda ei leidnud. Kui karp käes, siis proovisin logiraamatut kätte saada aga iga korraga lükkasin selle aina sügavamale. Lõpuks ei liikunud see enam üldse, oli põhjas kinni. Oksad olid abivahendiks kehvad. Kiskusin välja ratta multitooli ja hakkasin sellega kookima. Vahepeal oli minu tegevust vist pealt näinud kooli peremees, kes tuli muret tundma, et kas ratas vajab remonti. Seletasin talle ausalt millega ma siin tegelen ja informeerisin, et need kes silti käivad näppimas ei ole pätid. Oli üllatunud, et siin midagi sellist on. Asukohta ma ei reetnud. Lõpetuseks andis teada, et kui ma tahan, siis saaksin teisel pool maja jões ujumas käia. Pidavat hea ujumiskoht olema. Tänasin aga keeldusin. Õhtu oli käes ja edasised plaanid selged. Asetasin konteinerisse uue logiraamatu ja suundusin ööbimiskoha poole Lohusuule.

Kõigepealt muidugi külapoest läbi. Mõni aeg tagasi sai seal kõrval isegi chillitud. Ööbimiskoht oli aga ulmeline. Vajab eraldi peatükki. Esiteks hind oli ainult €12. Bookingus oli maksumus ka nii naljakalt lahti kirjeldatud. Majutus ise oli €1.83, käibemaks €0.17 ja linnamaks €10. Kohale jõudes ei olnud päris kindel kas see koht ikka õige on. Vaid üks koer tervitades lõugas ning eemal tegid mees ja naine tööd. Naine tuli ikka uurima. Kõik oli õige. Juhatati minu majani. Seejärel tahtis meesterahvas teha mulle tervele kompleksile ringi peale. Näitas ühte maja, siis teist maja. Ütles, et vaataksin ikka teisele korrusele ka. Mees rääkis ainult vene keelt, ta naine oli meile tõlgiks. Siis olid peldikud, mille kallal nad just töötasid. Uhke pirakas suitsusaun. Tiik, mille süvendamine parasjagu käsil. Loetles üles kõik kalasordid kes seal elavad. Selle tiigi keskel saareke kus paadikujuline istumisnurk ja kõrtsihoone. Paistis, et kõik oli selle mehe enda kätetöö, sest ise oli kõigega väga rahul ja hingega tutvustas kõike mis tal seal oli. Väga vahva kogemus. Öömajaks oli Camping Elulõng. Kõlab nagu mingi rehabilitatsioonikeskus.

Silma ei jäänud ainult ühtegi pesemisevõimalust peale minu maja kõrval olevate imelikku tooni veekanistrite. Hakkasin kahetsema, et Vadi kooli peremehe pakkumisele ei ütlesin. Uurisin siis oma öömaja pakkujatelt, et kas Peipsi on siin ujutav. Soovitasid jõkke minna, et seal pidavat olema päris ujumiskoht ja riiete kabiin jne. Ma läksin siiski Peipsi äärde. Ka seal oli ilus väikene rannake. Pink otse vee kaldal. Jalutasin kilomeetri vette ja ujusin vöökohani vees. Õhtul oli vesi kõvasti soojem kui õhk. Pärast ujumist jäin kaldale pingile silmi puhkama ja logivõlga klaarima. Lõpuks tulid mingid tegelased sinna kes lasid minu jaoks ebasobivat muusikat liiga valjult. Võibolla proovisidki mind ära ajada. Igatahes see õnnestus ja sõitsin tagasi oma ööbimiskohta. Kilomeetreid kogunes tänasel päeval 93. Aardeleide selle portsu peale ainult 4. Vaaamisväärsusi külastasin aga oluliselt rohkem. Oli nauditav päev.

<_Eelmine |1.päev|2.päev| Järgmine_>

Rannachill

Tänane öömaja

Interjöör

Usku siin Peipsi ääres jagub