Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Koordinaatidelt leiad vihje. Vihjepilti kannab enamus eestlasi iga päev endaga rahakoti vahel kaasas. Kasuta nimetatud vihjepilti, sest see on samas ka vaade aarde peidukohast.
Kuna alates 2011 rahakotist vihjepilti väga tihti enam ei leia, siis on see lisatud aardekirjeldusele.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
välimõistatus (1), soovitan (1), lumega_raske (1), lumega_leitav (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCW7JR
Logiteadete statistika:
139 (90,8%)
14
3
2
0
0
0
Kokku: 158
No ei tulnud kergelt,päris kaua sai otsitud enne kui näpud karbi taha jäid.Aitäh!
Aega võttis, aga asja sai. Algul olime väga ühes idees siin kinni, aga kui sellest lahti lasime, muutus olukord kõvasti paremaks ning see viiski meid leiuni. Võimas puu ning kindlasti külastamist väärt paik. Aitäh.
Selliste peidukatega on vähemalt meil alati see häda, et tuleb ikka mitu korda ja väga põhjalikult vaadata enne kui nägijaks saab, ei olnud erand siingi. Lõpuks jäi aare ikka näppu sealt, kus juba mitu korda kontrollitud, et "no ei ole seda seal!". Pärast aardeleidu läksime ja kallistasime puu ka ikka ära. Aitäh siia kutsumast, ei olnudki seda kuulsat tamme mujal kui rahatähe peal kohanud enne.
Andis ikka otsida...ja mitte esimest korda. Juba mõtlesin, et on läinud koos harvendatud võsaga, aga ei mitte. Oli hoopis mujal, loobumise hetkel oli abiks kaasas olnud mugu vaist. Aitäh!
Siin läks päris kaua aega enne, kui aarde üles leidsime. Kõik teised olid juba alla andnud, kuid Anett otsustas veel pisut otsida. Lõpuks ta leidis potentsiaalse koha, kus võiks olla. Läksin talle appi sinna otsima ja lõpuks leidsimegi aarde üles. Vahva peidukoht, aitäh!
Aega läks päris kaua, aga lõpuks leidsime aarde ülesse. Oli keerulisem kui arvasime.
Meil läks kahe peale ikka paar kilomeetrit, et jõuda sinna, kuhu jõudma pidi :) Maskeering oli üle võlli, aga Herki tuhnis lõpuks ikkagi välja. Aitäh! Konteiner korras ja kuiv.
Siin läks jube kaua aega. Poku aarde külastus jäi tegemata. Logide järgi tõmbas kõik nii segamini. Kas siis on vaade õige või ei ole? Kas on 84m või ei ole? Kas on võss või ei ole?Kahtlastena tundusid neli kohta. Kui kõik olid üle kontrollitud (paar tükki lausa kaks korda), siis ei olnudki nagu muud teha, kui ära sõita. Viimasel hetkel otsustasin kõige loogilisemat kohta uuesti külastada. No kurivaim oligi seal. Sihuke maskeering, et anna olla. Samas see aitab aaret säilitada. Kui kunagi Pokut tuleme külastama, siis ehk jõuab põhiobjektiga ka tutvuda. Aitäh!
Mõistatuse osa oli selge ja läksin kohe õigesse paika. Mind aga valdas täielik geopimedus ning pidin ootama, et Pille ka minuga liituks ning karbi välja võtaks. Aitäh!
Ei olnud väga optimistlikud, aga siiski aare leitud. Tänud aarde eest!
Logide järgi tundus, et ees ootab keeruline otsimine, aga kuidagi kiirelt sai aare leitud. Aitäh.
Järgmine peatus Pokumaa järel. Juba jõudsin rõõmusrada, et kõrvalisi isikud pole kui saabus üks auto ja pidin ootama kuni nad puud kallistasid. Peale seda mõõtsin sammudega kauguse ja enamvähem teine koht kus kahtlustasin aaret olevat sattus õige olema.
Uhke puu ja ehk poetab veel paarsada aastat tõrusid. Peidukas on hea ja loogiline, aga kümneka tagakülge sealt küll ei paista. Kuiv ja korras, tänud peitjale.
Uudistatud sai seda igast ilmakaarest. Mina sukeldusin ühte tukka, Dauno teise. Enda omast vaadates ei näinud ma pildiga sarnasust. Leidsin roostes reha. Läksin Daunole appi hoopis. Tulemusteta. Liikusime tagasi minu avastatud kohta. Tegime abikõne lõpuks, jeebus, kust otsida tuleb ja veel kuidas. Me olime sinna juba korduvalt vaadanud. Tänud
Tähtsa puu poole sõites ei näinud maanteel päris pikka aega ühtegi autot liikumas ja siis kui jõudsime parklasse, saabus sinna meie järel veel 2 autotäit mugusid. Läksime siis tamme juurde, tegime tiiru ümber puu ja hakkasime ühe suuremaid ringe tegema, et vaatenurka õigeks saada. Valisime ühe suuna välja ja sukeldusime võsasse. Forsseerisime mingit kraavi ja rapikut, kui äkki tuli mõistus koju, et ei saa ikka sellisesse kohta keegi aaret peita. Läksime uuesti puud takseerima ja võtsime uue suuna. Nüüd õigel kaugusel olles tuli üsna kiirelt tunne, et see võiks õige koht olla. Aga sama tunne oli veel miljonil sääsel, kes meid rõõmsalt tervitama tulid. Otsida aaret sellises olukorras polnud võimalik ja Salme lippas autosse tõrjet tooma. Kui sääsemure oli leevendatud, siis natuke sihikindlat otsimist ja oligi karp näpus. Hea, et tehtud sai, sest polnud just meeldivaim koht. Aga puu on igati väärikas ja selle juurde tasub alati tulla. Aitäh!
Mõnus jaanipuhkus Lõuna-Eestis hakkas lõppema, nautisime veel õhtuni kuuma suveilma, aga vaikselt hakkasime autonina kodule suunama. Mugusõbral oli soov Otepääl väike kalmistupeatus teha, tee tõi sobivalt meid siit mööda.
Imetlesime uhket vihjeobjekti ja üritasime samme loendada. Eks see õige suuna määramine selline natuke subjektiivne hinnang oli, aga kui esimesest arvatud kohast midagi leida ei suutnud, muutsime pisut tõlgendust ja suunda.
Huh, edasi võiks tulla ving ja kiun… otsimine oli paras ikaldus. Eks ma muidugi süüdi olen ainult ise, kes käsib tulla siia võssa ragistama soojal suvepäeval, kui sääsed-parmud tahavad elusast peast nahka pista.
Geopeituri visa hing ei lubanud alla ka anda, sest olin kindel, et siia uuesti ma niipea seda otsima ei tuleks. Lastel sai ruttu kopp ette, mugu leidis muud tegevust, lõpuks tegin hädakõne, mis mind paraku edasi ei aidanud. Samal ajal saatsin Karlile appikirja. Olin just loobumisvõitu andmas kui tuli päästev vastus ja sellest oli suur abi. Natuke pidin ennast ka veel kiruma, sest korra olin olnud ka täiesti õiges kohas.
Õudus ruudus oli see otsimisprotsess, lõpuks autosse jõudes kihas kogu keha hammustustest ja võsa kriimustustest.
Huh, tehtud. Jään arvamusele, et nii väärika koha juures võiks meeldivam mõistatus ja aare olla, aga see on vaid minu selle päeva ja hetke emotsioon. Oleks ma näiteks lumevabal talvel tulnud ilmselt oleks mulje teine.
Aitäh ikkagi! Igal juhul oli värvikalt meeldejääv otsing.
Karlile kõige suurem aitäh, et päästis mu päeva.
Alexi esimene geoaare. Tegime palju visuaalset analüüsi ja raske oli ühisele meelele jõuda, kust pilt ikkagi tehtud on, aga lõpuks tundus ikkagi päris õige. Aitäh peitjale.
Nulli parklasse jõudsime täpselt õigeks hetkeks, et näha millisest suunast eelmiste leidjate seltskond tagasi parkla juurde liikus. Läksime siis mööda sissetallatud rada kohale, panime nimed kirja ja läksime Võimsa puu alla tapva kuumuse eest varju. Varjus oli jahedam, puu andis energiat ja tagatipuks pakuti auto juures veel arbuusi ka. Nii võiks ju öelda, et lausa täitsa tore päev... aga hädasti oleks ujumiskõlblikku kohta vaja. Aitäh aarde eest!
Siin läks oluliselt kauem kui võinuks. Mitmekesi vaatasime õigesse kohta, aga ei näinud. Peale rasket leidu premeerisime ennast arbuusiga. Enne lahkumist käisime puud ka kallistamas.
Tulime Eesti kuulsaimat tamme vaatama. Kõigepealt muidugi aare, mille leid tuli oluliselt raskemalt kui pidanuks. Kolm inimest peab vaatama samasse kohta ennem kui nägijaks saime. Pärast aardeleidu arbuusi nosimise paus ja siis puud kallistama. Aitäh aarde eest!
Siin tuli natuke aega oodata mugude lahkumist ja siis sai logima suunduda, tänud.
Algul ikka veidi valest kohast ja siis läks poiss ronima ja leidiski! Aitäh!
Tegelikult olin juba koduteel, kui see aare pruunide suunaviitadega mind kohale viipama hakkas. Ei olnud pikka mõtlemist. Kiirelt tuli mõte, et päev tuleb ikka leiuga lõpetada. Ja lisaks veel meeldis idee, et saaks ühe mõisatuse siitkandist jälle vähemaks. Tegin maanteel päris korraliku kannakaga ümberpöörde ja nina aarde suunas. Tänud siia kutsumast! Väga võimas vaatepilt. Seda peab ikka päris lähedalt vaatama ja tunnetama. Põline jõud. Aarde leidmiseks püüdsin leida peitjaga sama suuna. Natuke võsas ragistamist ning ühel hetkel sain aru, et olengi kohal. Aitäh!
Tundus selline kiire välimõistatus. Haha ei. Enda arvates täiesti õigest vaatekohast ega selle ümbrusest ei leidnud ma midagi. Siis sai otsitud üle kõik kohad, mis vastavad vihjele. Pärast 20 minutit olin mina jubs nõus loobuma ning otsisin, kuhu mu ema oli kadunud. Oi wow. Lõpuks on minuga ligi kümme aastat aeg-ajalt aarete otsimine tallegi kasuks tulnud. Tema hüüdis, et leidis aarde. Aitäh!
Vaatasin puu üle ja suundusin peidupaiga poole. Ega see karp ennast kaua ei peitnud ja tundus olevat ka päris nähtavalt. Aga logi kirjas ja panin samasse kohta tagasi. Täname!
Kolmandat päeva mööda tuttavat teed. Ega siin neid aardeid raisata pole ja samuti sai nüüd üks piirkond puhtamaks. Mõistatus lahenes iseenesest alguses kergesti. Õigel objektil olles läksin tegin ümber puu tiiru. Meenus, et väiksemana rääkisid vanemad, et selle puu sees on päkapikkude kodu. Täna kontrollisin, et toona näidatud kodu koht on alles. Aare ise end aga kergesti ei ilmutanud. Olin oma esialgses idees nii kõvasti kinni, et oleksin ilma leiuta ära tulnud. Kui ideest lahti lasin, siis tuli ka leid. Ütleks, et aare oli lausa avalikult. Ei teagi, kas peabki nii olema.
Suundusin autost sirgjooneliselt täiesti valesse kohta, kujutasin sealse vaate endale sobivaks ja olin valmis juba võssa sukelduma, kui mind siiski ümber veendi, et on vaja natuke teisest kohast otsida. Seal ei lasknud aare end enam kaua otsida. Panime nimed kirja ja tegime ringi ümber tamme ka. Aitäh peitjale!
Olin selle aarde kuidagi alati peljanud keeruliseks ilma süvenemata, aga kui täna silt tamme poole juhatas, keerasime esialgu sisse lihtsalt suurt puud vaatama. Siis lugesin juba aardekirjeldust ja Taavil tekkis mingi geogeen ja ta utsitas, et otsime siis selle ka üles. Pusisime omajagu, aga ei leidnud midagi. Siis tekkis mul esimest korda juhus, kus õpilasest sai õpetaja sõna otses mõttes. Helistasin oma õpilasele, kes selle aarde nädal tagasi leidis. Sain väikse vihje, aga ka siis ei läinud väga kiiresti. Tuul tõusis ja vihm peksis näkku, mehed taandusid autosse. Sain lõpuks logitud, olin porine ja õnnelik. Oh, geopeitus, oled lahe!
Laheda sisuga ülesanne, mis kohapeal mulle ootamatult raskeks kujunes. Sisuliselt kõndisin vihjes nimetatud sõõri praktiliselt 80% ulatuses läbi, enne kui lõpuks peidukohta sattusin. Ja isegi sealt polnud puhtalt visuaali teel soovitud vaaternurga tuvastamine mingi täppisteadus :o) Aarde peidukoht on õnneks lihtne ja loogiline, sellelt pinnalt lähenedes oleks vahest lausa esimesena õigesse kohta tulnud. Aitüma.
Juunis käisin Savikoja aaret otsimas. Siis siia ei jõudnud, kuigi oli algselt plaanis. Täna keerasin siia sisse. Kedagi teist tamme imetlemas ei olnud, seega hõivasin piknikulaua. Nösisin parmesanivorstisigarit ja tõmbasin geop'is 84m ringi õmber puu. Nii-nii, esimene katse tulemust ei andnud. Tuleb edasi otsida. Teine katse oli tulemuslikum ja sain logi kirja. Vaatasin puud ka üle, neid seal ju lausa kolm. Vanaisa, isa ja poeg? Tegelikult vist siiski 680 aastane issi kahe pojaga? Igaljuhul võimas puu. Tänud siia kutsumast!
Tulime enne arstile minekut Tamme Lauri tamme juurest läbi. Vaatasime kuidas puu on kasvanud ja kui vana ta on. Arvutuste kohaselt saime puu vanuseks 693 aastat. Puud vaadates torkas pähe mõte, et äkki on siin mõni aare. Vaatasime järgi ja oligi. Alguses läksime täiesti valele poole. Vihjet uuesti vaadates saime aru kuhu minna. Aitäh peitjale!
On ikka võimas puu. Puu juurest võtsin täitsa õige suuna ja kaugus sobis hästi. Kuid eks seal neid peidukaid jagub. Kui kohe ei leidnud vaatasin veel kõrval olevad peidukad üle ja suundusin ikka esimese juurde tagasi. Süvenesin otsimisse ja lõpuks sain ka aarde kätte. Maastikku hindaks pigem 2,5. Tänud peitjale.
Pikalt läks, pimedaks läks, ikka veel läks pikalt. Varemleidnute kaasamisel läks lühemalt sest vähemalt suund sai kinnitust. Tänud kõigile!
Alguses sihtisin natukene mööda, aga pärast puu ümber ringi tegemist taipasin õigesse kohta vaadata.
Oi, oi, oi, oi, üksi ma seda aaret leidnud ei oleks. No ei näe mina seda pilti ja puud niiviisi. Aga logi sai kirja, aitäh, koht väärt aaret!
Läksin puuni, tegin tiiru peale ja läksin otsima. Polnud üldse oma kohas kindel ja ega ei leidnud ka. Siis läksin uuesti puuni ja jõudsin õigesse kohta. Päris hästi oli peidetud, tuleb hoolikalt otsida.
Otsisin õige rakursi, vaatasin loogilistesse kohtadesse aga ei midagi. Kui olin ringi tammele peale teinud ja iga nurga alt teda silmitsenud, tegin abikõne. Selgus, et olin kohe alguses otsinud õigest kohast aga polnud olnud piisavalt põhjalik.
Tänud aarde eest!
Peale koolitust tagasiteel kodu poole külastasime ka 10-krooni puud. Aarde leidmisega läks aega aga lõpuks hüppas peidukoht eemalt juba silma. Aitäh! EV J: pastaka
Uurisime vihjepilti ja uurisime reaalsust, kuid tundub, et pea veerandsaja aasta tagune olukord on tänaseks natukene muutunud. Otsisime kaua, üle ootuste kaua. Õnneks mugusid ei olnud ega tulnud ja kuna aega meil oli ei jätnud me asja ka pooleli. Sealt, kust Ain aarde lõpuks leidis, olime me tegelikult juba korra otsinud. No ei näinud me millegipärast kohe seda õiget kohta. Tore taaskohtumine oli tammega, täname!
Uhke paik tõesti! Natuke ümber puu jalutamist, et õige nurk valida ja siis leidmise rõõm.
Esimest korda külastasin tamme, kui geopeitust polnu veel leiutatud. Täna vaatasin veelkord tamme üle ja avastasin sealt maastikult 3,5 huvitava peiduka: uks puha ees. Peatselt jäi silma rohus looklev rada silma ja just samas suunas minu ideega ja pildivõrdlusega. Asutasin end mööda rada teele ja tee lõpus sain autasustatud aarde näol. Aitäh.
Vaatenurga õigeks rihtimine võttis veidi aega, kui see tehtud, siis oli leidmine juba kerge. Täname suunamast.
Jällegi huvitav koht, kuhu polnud varem sattunud. Aitäh!
Siia tamme juurde polnud me kumbki varem sattunud, nii et põnevat uudistamist jagus. Tammed on ka minu suguvõsa sümbolid, aga sellist hiiglast annab ikka otsida. Aaret pelgasin esimese hooga keeruliseks, tegelikult aga oli väga lihtne ja loogiline. Aitäh peitjale!
Hommikuses kasteses rohus mugusid veel ei olnud, mõõtsime meetrid ja logisime aarde. Aitäh.
Sai otsustatud, et pühapäeva puhul tuleb teha üks tsiklitrip lõunaosariikidesse. Endal õnneks mõned aarded siin ikka veel leidmata, nii et oli, mille ümber marsruut kokku panna.
Seda puud teab vist pea iga inimene Eestis, aga näiteks mina ei olnud teda küll kunagi oma silmaga kaeda saanud. Parklast tundus teine kah puu nagu puu ikka, aga lähemale jõudes peab nentima, et on ikka jurakas küll. Täitsa pikk jalutuskäik on see puule ringi peale tegemine.
Kuna aga krooniaeg ammu möödas ja mälu olematu, siis pidi minema tagasi infotahvli juurde, kus minu vaieldamatuks lemmikuks oli aastarõngaste skeemile märgitud Jüriöö ülestõus (!). Sealt sai uurida, mis nurga alt siis puud vaatama peab. Samuti nentisime, et 10 krooni ekvivalendi eest oleks esimeses klassis saanud 10 kohvisaia, tänapäeval aga heal juhul ühe Walteri. Abiks seegi...
Kui õige koht leitud, andis siiski natuke siit ja sealt otsida enne kui karp paistis. Tulemusena sain sellel aastal esimesena oma nime logiraamatusse :)
Parklas enne starti vaatasime veel lähemale rulluvaid tumedaid pilvi ja nentisime, et jah, läheb vist nagu alati ja jääme varsti vihma kätte, aga veel oli hea ja kuiv...
Aitäh!
Oli siingi vaja veidike oodata kui sai tegutsema hakata. Üldiselt läks kiirelt.
Vihjepilti polnud käepärast, aga õnneks oli selline ka kohapeal parklas olemas ilusti. Jätsin siis meelde ja läksin õiget nurka otsima. Varsti jäi ka loogiline koht silma ja sealt see karbike välja tuligi. Võtsin aardest kaasa kitse ja lisasin mikroskeemi. Aitäh peitjatele.
Tore infotahvel loetud, läksime vihjet otsima. Leidsime hoopis tamme sisse viiva luugi. Selle jätsime rahule ja läksime hoopis logi kirja panema. Aitäh!
Vihma sadu muudkui tugevnes ja siin oli ikka tõeliselt märg olemine. Hea et hoolitsev abikaasa sundis vihmakeebi selga ajama. Tänu sellele said püksid põlvini likkeks, muidu oleks ilmselgelt munanditeni. Aga aare seevastu oli kuiv ja korras. See ajalukku jäänud taskus kandmise tarvikutel kujutatud objekt on ikka võimas küll. Ja näeb oma eale vaatamata ergas ja värske välja. Ennemalt ei mäleta teda näinud olevat. Tänud põhjust andmast siin käia.
Vahva koht, mida tutvustada, seda enam ,et neid rahatähti enam kõigil alles pole ( mul õnneks on :D), millest on muidugi äärmiselt kahju. Et vihm hetkel pilvesse peituda otsustas, siis sain kuivalt kohale ja logisin enne kui taevakraanid taas avanesid. Tänud!
CMLXXX. Vahelduseks üks lihtne mõistaus. Paik tutvustatud mulle jällegi spordivõistluse kaudu (paari aasta tagune XT-spordi 48H). Seekord oli aga aega tamme suursugusust imetleda ja talle patsu lüüa. Leid tuli lihtsalt, eelmiste jäljeradagi näha.
Eelkõneleja sõnu kinnitades pani geps täiega jala ämbrisse- ligi 20 kilomeetrit ringi teha- see on ilmselge liig mis liig. Aga... Allaandjatega tegu ei ole, seega võtsime asja siiski ette. Kohale jõudes tervitas meid üpris korralik vihmavalang- sestap ootasime tiba, kuni ilmastik paranes ja taevaluugid olid sulgunud. Täiesti omavahel öeldes- ega see nurk just päris õige olnud, kust me aarde leidsime, kuid see mäng vääris küünlaid- ja olime küll praktiliselt jalalabadest kõrvatagusteni märjad, kuid siiski rahulolevad. TFTC :)
Minu ainuke leid kolme päeva jooksul! :D Seda armsam ta aga on...
Antslas leidsime mõnusa koha, kus hommikukohvi katuse all juua ja uurisime, mis aare see Jakobi üldse on. Kus asub vajalik objekt, oli enamusele teada. Siiski oli vaja anda gepsule käsk meid kohale juhatada. Mis putukas teda aga hammustas, et ta meid peaaegu Petseri (või siis Sangaste kaudu ;) )kaudu kohale saatis, selle asemel, et otse minna, sellele vastust ei teagi... Igastahes tegime suurema ringi kui vaja oli, imetlesime juba kordi varem käidud kohti ja meenutasime edukaid leide. Lõpuks leidsime end õigest kohast. Lasime mööduda hirmsal padukal ja tuvastasime stendilt vihje õige suuna ning sukeldusime pikka heina. See veekogus, mis imendus me pükstesse ja voolas me kummikutesse on ilmselt mõõdetav liitrites... Ja loomulikult seal aaret polnud. :D Lasime siis vaimu vabamaks ja lubasime peitjal armulikult vaatenurgale puule loominguliselt läheneda.. Sedasi hakkas asi soojemaks muutuma. Lisades veel Matu nägemuse huvitavast kohast ;) õnnestus lõpuks ka aare leida. Mhh, ah et selline põnev koht...
Logisime ja arutlesime lahkudes, et milleks oli meil tarvis siis küll nii palju vett heinamaalt ära tuua?? Pepu märg ja vaid üks särg...
Aitäh aarde eest! Kõik OK EVEJ
See aare oli täna "igaks juhuks" nimekirjas, kui peaks olema tahtmist veidi pikem ring teha. Oli!
Nautisin Tõrva-Sangaste-Võru tee vaateid ja kruisisin kohale. Tamm oli lähedalt veel suurem, kui lapsepõlvest mäletasin. Otsisin õige nurga välja, tegin n pikka sammu ja suundusin põneva koha poole. Oligi seal! Kui logimise lõpetasin, avastasin neljajalgse aardevalvuri, kes mind jälgis. Õnneks liputas ainult saba.
Tagasi tsikli selga ja ülinauditavaid kruusateid mööda Otepääle ja sealt koju tagasi. Vaatasin veel, et kuhugi Vidrike kanti peaks vist ühe aarde peitma. Aga sellest juba mõni teine kord... Aitäh!
Autos vaatasin vihjepildi üle ning sellest piisas, et otsejoones õigesse kohta minna. Ei tasu üle mõelda ja iga hinna eest ülitäpset rakurssi taga ajada.
Tamm oli vägev, tema on isegi Jüriöö ülestõusu näinud, käisime ja ammutasime temast jõudu.
Kümnekas oligi juba ununenud, kuid nagu võluväel ilmus ta taas silme ette. Siit ja sealtpoolt uurides, võililledesse jäljeridu tallates, leidsime ka aarde. Vahetuskaupa ei teinud. Täname!
Seda puud uudistasime päris tükk aega. Tundub, et puul on omad salakäigud :P Aarde leidsime ka.
Urvaste tamm päikesesäras kesk sätendavat lumevälja on uskumatu vaatepilt, kuigi sinnajõudmiseks mööda sulaporist külavaheteed tekkis vahepeal kiusatus suisa periskoop välja pista. Vihjepilt oli rahakoti vahel ausalt olemas, aga välja teda tegelikult ei võtnudki. Vaatasin natuke ringi siin ja seal, aga siis ujus vihjepildi kompositsioon kuskilt mälusügavikest esile, kahlasin õigesse kohta ja võtsin karbi välja. Kuskilt oli meeles, et mikro on, aga see oli küll üks äraütlemata matsakas mikro. Võimas - aitäh!
Vägev puu. Vaate asukohta sai päris pikalt otsitud. Vihjest oli päris palju abi. Aitäh peitjale.
Alguses väga libedalt ei läinud, sest Sirje pakkus hoopis teist rakurssi. Samas meetrid klappisid. Lõpuks läksin oma teed ning polnud vist veel kümnendikkugi kujutletavast 84 meetrise raadiusega ringist läbinud, kui leidsin koha, kuhu isegi peidaks ning seal see aare oligi.
Nii et läks natuke üle kuue aasta geopeitusega tegelemist, enne kui kõikides Eesti maakondades vähemalt üks täpike roheliseks saada. Jah, te kuulsite õigesti - see oli minu esimene (päris) aardeleid Võrumaal! Tänud peitjale!