Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 5.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud ainukese, meie ajani säilinud, Eesti Vabadussõjas osalenud sõjalaeva Uku vrakile. Uku ehitati 1912 Soomes Warkhausi tehases. Vabadussõja ajal oli tema relvastuses 76mm kahur ja kuulipilduja ning ta kuulus Peipsi laevastiku divisjoni. Rahu ajal tegutses meremärkide panijana siseveekogudel. Vene-Saksa sõja ajaks relvastati taas. Peale sõda teenis reisilaeva ja ujuvhotellina ning praegu peab pensionipõlve Kalli järvel. (veematkad.ee andmetel)
Aare on hästi kaitstud suurvee eest, mis võib suvisest tasemest olla kuni 2m kõrgem. Seevastu on ta nõrgalt kaitstud inimteguri eest. Kui aare on siiski oma peidukohast lahkunud, siis on leidmisele alternatiiv. Selleks peate ronima kaptenisillale, andma au viimasele Vabadussõjas osalenud laevale ja laskma ennast selle tegevuse juures pildistada.
Aardeni jõudmiseks võib vaja minna abivahendit - paati, hõljukit või helikopterit, olenevalt aastaajast saab kasutada ka vee- või lumesuuski ning varuge umbes pool päeva vaba aega.
EDU JA ÕNNE OTSIMISEL!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (16), lumega_leitav (5), ujumiskoht (4), ilus_vaade (4), rabamatk (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCXDPD
Logiteadete statistika:
115 (100,0%)
0
10
0
0
0
0
Kokku: 125
3. kord siin Valvuri juures. Otsetee oli veel jääs, kanuuga pidi lähenema pisikese ringiga. Kui gepsu kaasas polnuks, oleks vrakk leidmata jäänud, jäegmistele teadmiseks: eravalduse silt on orientiiriks. Hommikul oli kogu parvemaja ümbrus külmunud ning tuli jäälõhkujat mängida.
Taaskülastus.
Uku aare – endiselt põnev sihtmärk siin kauges Eestimaa nurgas keset suurt sood. Mõned aastad tagasi tundus veel üsna raskesti kättesaadav aare. Eelmisel talve meeldejääva suusamatka käigus sai lõpuks see kaua mõtteis mõlkunud punkt külastatud.
Täna meil tegelikult geoplaane üldse polnudki, veetsime toreda õhtu parvemajas ja tänaseks oli plaanis lihtsalt mõnusalt kulgeda ja nautida sügist soos. Hommik algas arvatust oluliselt varem, kuna imelise vaikuse soos katkestas ühe eriti unetu toodetud süsteemne (ja tema enda arvates vist vaikne) kilekoti krabin ja lukkude ragin, mille peale ka kõige suurem unimüts oleks ilmselt vaevata end jalule ajanud;). Igatahes eeldatav hommikune ärataja pidi pettunult oma kaotust tunnistama, kuna ei saanud öösel vihjatud katseid meie peal rakendada, aga vähemalt sai oma võimalike äratusmeetodite nimekirja uue ideega täiendada;):).
Nali naljaks, varane äratus oli tegelikult väga positiivne, saime imetleda päikesetõusu läbi soo kohal laiuva udu ja ees ootas mõnus sügispäev.
Parvemajast võis igaüks omale välja valida kõige meelepärasemat rohelist tooni kanuu ja varahommikuses vaikuses sättisime peaaegu peegelsileda Kalli järve poole teele. Plaan oli kanuutada üle järve ning kusagil lõuna pool leida paik maabumiseks. Kuna noorem põlvkond korilusest väga vaimustuses ei olnud, siis hõikas Piret välja mõtte, et võiks nad kõigepealt laevavrakki uurima viia. See kõlas ka mulle, kel sügise rabaretkedelt on jõhvika talvevarud juba ülearugi olemas, päris ahvatleva plaanina ja nii võtsidki kaks kanuud kõigepealt suuna Ukule. Veetase vraki juures oli madal, aga piisav, et kanuuga otse treppi navigeerida ning pardale ronida.
Erinevalt minu talvisest külastusest õnnestus karp seekord loomulikult kohe leida. Panime logiraamatusse külastuse kirja, turnisime veel veidi vrakil ning seejärel osad läksid jõhvikale, teised lõbutsema.
Jõhvikad olid siin tõeliselt pirakad, noh, vähemalt sellel, kes esialgu korjata ei viitsinud ning seetõttu natuke kaugemale jalutas ja nii megasuurte marjadeni jõudis, nendega täitus anum üsna kiiresti. Usinamad asusid varem agaralt korjama ning pidid poole väiksemate marjadega leppima, mille vähesuse üle ei saanud aga keegi kurta, jõhvikate talvevarud said lühikese ajaga korjatud.
Ja vahva päev jätkub.
Tuleb välja, et selle laeva puhul ei olegi tegemist Ukuga vaid hoopis kalakaitselaevaga Valvur. Aga ilmselt siis sellest ka küsimärk aarde nimes? :)
See aare sai küll ca 5 aastat tagasi leitud aga hoopis teistes tingimustes, südatalvel mööda jääd tulles. Täna kajakimatka käigus õiget objekti märgates tuli tahtmine aare taas üle vaadata. Mõnus puhkehetk, aare väga heas seisus.
Me käisime geopeitusel ja lõppes see sellega, et Kuninga aarde saime kätte aga Uku? aare jäi meist vähem kui 1 km kaugusele. Läksime uiskudega Vanapalult Kalli jõe jääle. Jää oli paks ja algus oli kõik väga tore ja enne viimast käänakut (et oleks kohe järvel olnud) kukkus äkki vette Kaspar! Keerasin ümber ja päästma ja kukkusin ise ka sisse! Siis Indrek päästis Kasparit- tõmbas suusakepist välja (Nendega andsime hoogu) ja mina sikutasin end ise jääle. Kaelas olid jäänaasklid aga pidasin esialgu targemaks end niisama välja ukerdada ja saingi.Jää kordagi me all ei praksunud ega pragisenud aga oli kohati konarlik. No siis ots ümber ja tugeva vastutuulega tagasi autoni pea 6 km. Noh, kintsud olid tulipunased ja käed külmast kanged aga muidu oli soe, sest uisutades ju kogu aeg liigutad end. Lahe oli! Ma polegi nii vara ujumas käinud! Vesi ei olnud külm, lihtsalt tuul oli vali! Kordagi polud meil ka paanikat, et oih! Upume!Isegi ei tea, miks? Kunagi uuele katsele!Lihtsalt teistele teadmiseks, et jää enam ei kanna :D Eile sai Ahja jõel uisutatud ja jää oli ikka väga paks!Muidu poleks meil seda mõtet pähe tulnudki!
Haa, logis oleva nime järgi tundus jah, et sina seal käisid, teepeal jalutav seltskond oli siis jah keegid muud. Kusjuures jõudsime vrakini u 20 minutit hiljem, selline ebaõnn siis.
Taaskord käidud UKU juures. Seekord siis kõige lihtsamal viisil. Aga veeseis on väga kõrge. Raudkonstruktsioon vraki kõrval oli kusagil vete sügavustes. Leidsime selle mõlaga kompides üles.
Mootorpaadiga parvmajani. Sealt laenutasime kanuu. Tegelikult oleks sel korral saanud kõrge veeseisu tõttu mootorpaadiga ka vrakini. Ehk ainuke asi siis oleks olnud see raudkonstruktsioon vees, mis oleks võinud peavalu tekitada, sest olime selle unustanud ja see ei paistnud välja. Oli tore sügispäev vahvate kaaslastega! Eks nad kirjutavad pikemalt!
Militaarfoorumis on ühes postituses ka laeva õige nimi antud:
Kalli vrakk - see on Teise maailmasõja eelne Eesti piirivalvelaev Valvur. Toodi Tartust puksiirlaevaga (AITA/PRAAGA või LIISU) ja tehti jaanituld. Konsa Toivo ajas vraki pukkide otsa sirgu.
Ehk peaks aarde nime muutma, kas "Liba-UKU" või "Valvur"?