Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Saamaks teada, kus aare asub, tuleb üles leida laul, millele mõistatuses viidatakse ja leida sealt laulust kuupäevaline vastus.
Otsitav laul oli 1972. aastal USA edetabeli Billboard Hot 100 tipus neli nädalat ning jõudis edetabeli tippu ka Austraalias, Kanadas ja Uus-Meremaal. Aastal 2000 tegi üks naisartist sellest kaver versiooni, mis oli samuti mitmetes riikides edukas.
Kui oled kuupäevalise vastuse kätte saanud, siis sisesta see (PP.KK.AAAA formaadis) SIIA ning sulle antakse teada aarde asukoht.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC99AEJ
Logiteadete statistika:
67 (98,5%)
1
1
0
0
0
0
Kokku: 69
Kukele see peitja oma lihtsate mõistatuste ja huvitavate asukohtadega. (sorry, Madis, sa tegelt oled tore)
Niisiis, õppisin mina (nagu ikka) esmaspäevaseks pärimisõiguse eksamiks (ääremärkus: pärimisõigust läheb ikka vaja. Kunagi keegi ikka sureb). Lükkasin hommikust saati söögipausi edasi, et rohkem asju ära õppida, kui tegin saatusliku vea ja läksin GP-lehele. Vastu vaatas kirjelduse järgi väga lihtne mõistatus ning 4min ja 20sek-i peale selle avastamist, oli geokontroll roheline ja asusin teele. Kaupo oli GPS-i kaaperdanud ning pidin telefoniga läbi ajama. Kes mind vähegi teab, siis no 80% tõenäosus on mul telo väljas või hääletu. Sel korral oli akut natuke liiga vähe, aga otsustasin siiski kehastuda luureratturiks ja teele minna.
Ma tõesti vaatasin eelnevalt kaarti, aga mida teeb geopeitur, kes näeb kaardil teed ja veekogu, aga mitte ühtegi silda? Õige. Ta loodab, et see sild on seal. Niisiis kimasin vastavasse paika ja võite kolm korda arvata, kas minu ees laiuva ookeani kohal oli sild? No ei olnud. Lukustasin ratta, koorisin maha saapad, sokid ja oleks veel mõned asjad maha koorinud, sest üksik kant ja kes siia ikka satub, aga otsustasin igaks juhuks muud asjad selga jätta ning nuputasin, kuidas üle minna. Mingi väga väsinud purre oli. Algselt seistes, siis toetades, lõpuks põlvili, roomasin üle purde, palvetasin, et lukuta taskust rattavõti ookeani ei kukuks ja sõrmede vahelt telefoni ära ei uputaks. Haakaksooo oli soe, aga see selleks. Mingi hetk ilmusid mingid võõrad geonäod, kes mu uppumisteekonnale esmalt kaasa elasid, aga kuna effteeeff oli kaalul, siis märkisid, et no küll sa sealt tagasi saad ja tegid vehkat. Huhh.
Niisiis roomasin edasi, kui korraga eikusagilt kostis kõmisev meeshääl: ,,Tere!"
Üllatusin ja vastasin: ,,Tere!". Seejärel märkasin, et veel paar veeületust edasi istusid kolm vanemapoolset muhelevat kalameest.
Mees: ,,Kas te otsite midagi?"
Liis (ohates ja mõeldes, kuidas ta ookeani kohal mööda olematut purret kõhuli roomab): ,,Praegusel juhul enda eneseväärikust"
Hiljem täpsustasin, et mul oleks tglt nende juurde vaja saada. Seepeale hakkasid nad valjuhäälselt naerma. Nad vist mõtlesid midagi muud. Igatahes sain teada, et päris suure ringiga on võimalik nende juurde saada. Sain esimesest takistusest üle, aga järgnevast polnud mitte mingisugust võimalust üle saada, nii et tasaatasaaaapisiiiii läksin teisele poole tagasi, otsustasin enda selle aasta esimese supluse lõpetatuks lugeda ning kulgesin tagasi õppima. Saab eksam tehtud, siis tulen selle ringiga...