Aaret peitma minnes ei teadnud ma veel selle nime. Mõtlesin siis, et tühja - mistarvis mina pean aardele nime panema, aare öelgu mulle ise oma nimi.

Kui hele märtsipäike järve valusvalgelt väljalt ja rüsijääkuhjatistelt tagasi peegeldudes silmad vett pani jooksma, heiastuski lumepimedusest aarde nimi. Ent erk päikesemäng jõudis mulle silma tehes kustuda veel enne kui aare peidetud sai. Küll muutub siin elus kõik vahel nii kiiresti! Jäänud oli vaid nimi... Tühipaljas tähtede jada, taevase peegelduse maine trükimust ühe hetke tundest ja mõtetest.

Mis on selle aarde nimi just nüüd, hetkel mil Sina selle leiad? Eks küsi aardelt. Kuula järele, ja pane see logiteatesse teistelegi kirja.