Paras tegu oli koordinaadi välja meelitamisega. Tsipa võttis ikka aega kuni leidin koha kus oli täitsa karbi kujuline jälg ainult järgi. Üsna kindel et aare kadunud.

Oeh...eks see selline tavaline kesklinna sisuga võsakas ole...aaret ei leidnud, küllaga on seal aga sodi, sitta ja durexeid...mõnele vähemalt ilus koht. Ei leidnud. Vast rohelisevabamal ajal tagasi, äkki on lihtsam.

 1 

Kuna Carolys oli ette võtnud, et see aare tuleb ära lahendada, siis võtsin ka ise lehekülje lahti. Vedasin kaardile ringi maha ja uurisin saadud piirkonda. Üks koht jäi kõige rohkem silma. Esimene kontroll tuli punane, aga teine juba roheline. Ühesõnaga, aarde lahendus võttis kõige rohkem 3 minutit. Täna nulli minnes, ei saanud ma mitte midagi aru, et kust ja mida ma otsima peaksin. Natuke aega sobrasin seal prügi vahel kuni mulle aitas. Tekkis küsimus, et kas see on siis Tallinna kõige kaunim võsa? Nüüd logisid lugedes on mul hea meel, et ma seal mugudega ei kohtunud, see veel puudus. Kunagi koos teravama silmaga tagasi.

 3 

Millest siis alustada? Kõigepealt siis sellest, et selle mõistatuse lahendamiseks kasutasin kirvest. Ehk siis genereerisin omale vastavad koordinaadid, söötsin need google maps’i ja hakkasin neid siis ebatõenäolistest kohtadest kustutama. No ja ülejäänud koordinaatidega ajasin geokontrolli näost tulipunaseks. Ei ütleks, et selle peale vähe aega kulus, aga mingil hetkel lausus geokontroll: “Pihtas, põhjas”. Aga see kõik oli juba miski kolm kuud tagasi.

Täna võtsin siis ette välitööd. Kodutöö (loe: töö kaardiga) oli väga põhjalikult tehtud. Teadsin täpselt, kuhu minna. No ja kui kohale jõudsin, siis hakkas jama pihta. Nimelt TÄPSELT NULLIS vaatasin ringi ja ei leidnud midagi. Tuuseldasin nagu segane seal lehtedeta võsas, ei midagist. Külm hakkas ja riided kippusid määrduma. Kadus lootus. Lõpuks mõtlesin sõnumeerida ühele eelmisele leidjale ja küsida nõu. Sõnumile aga kiiret vastust ei tulnud. Tulid hoopis mugud ja jäid nägemisulatusse juttu puhuma. Ja siis tulid veel ühed mugud. Lõpuks, tõesti lõpuks võtsin ma oma külmunud kätte telefoni ja läksin GP lehele, et äkki olen ma midagi kahe silma vahele jätnud. Lugesin aarde kirjeldust…. Ja siis tuli mu suust selliseid sõnu, mida siin välja öelda ei kannata. Sain nimelt aru, et olen pool tundi siin niisama ringi vahtinud. Õige aare on hoopis 15m eemal, piip. Ok, seadistasin silmad ümber ja märkasin kohe ühte objekti. Lähenesin ja piip jälle mugud platsis. Taandusin. Ootasin. Külmetasin. Mugud kadusid ja mina kohe kahtlase objekti juurde…piip...seal sees oli midagi vastikut, aaret igatahes seal ei olnud piip. Kõik, mulle aitab, tulen suvel tagasi, siis on vähemalt puudel lehed… Eemaldusin läbikülmunult ja mõtlesin, mille pärast ma ometi geopeitust mängin?? Aga vot sellepärast, et põnev on!

Mõni minut peale minu lahkumist sündmuskohalt saabus mulle sõnum. Olin otsinud natuke valet asja... piip. Igatahes tänud peitjale ja elagu võsa ning külmunud maapind!

 7 

Minus süveneb järjest enam veendumus, et ma tean Tallinna kohta sama palju kui Tartu kohta. Ehk siis ainuke asi on see, et mõistan nime õigesti kirjutada. Jätkan geokontrolli tampimist. Ühtlasi soovin talle pikka iga kah.