Aidu parv

 5 

Sander, laupäeval toimus Ida-Viru kaevandusaladel 4x4 võistlus MudEst, mille TURIST klassi üks etapp oli legendi järgi sõitmine Aidu karjääris. Ju see õlileke mõnest osalenud maasturist pärineb. Eks nii mõnigi jäi tee äärde. Sai ka ise üks uppunud chero ära päästetud ja veest välja tiritud. Aardeid, mida oleks saanud noppida, jäi tee peale palju, paraku ei olnud mahti neist ühtegi otsima minna. Nii siis ka sellega, kuigi FTF oli veel saadaval. Muidu oli rada ülivinge, Kaevur Kalle juurest laskumine oli jälle sees ja väga kihvt oli Viivikonnast lõunasse jääv vana kaevanduse ala.

gepsulogi

 12 

Olin 62% kindel, et selle topelt "a"-ga Jaanika ja Marguse 2/2 aarde lehele ilmub esmaleiulogi ühekordse "a"-ga Janika ja Marguse poolt. Või siis alternatiivina registreerivad Kuldsed Pagarid hiljemalt järgmisel hommikul olukorra kuld-roheliseks. Aga nii ei juhtunud. Kui reede õhtuks oli seis endiselt endine, siis see tõmbas juba tähelepanu. Lugesin kirjelduse läbi ja asi hakkas jube huvitav tunduma. Laupäeva hommikuks niisiis siht paigas!

"Hommikuks" - muidugi :D Tund pärast lõunat + kopikad pealegi, maandusin parklas, mis sest, et võibolla täitsa vales. Kui kirjeldus lubab parvesõitu, siis see on ju juba elamus omaette! Käigupealt telefoni näppides eksisin kuskil rajalt ning avastasin end mingil hetkel täielikku kuumaastikku forsseerimas - 3.0 kindlasti. See võttis võhmale ja esimese lamedama lõigu peal rändas jope t-särgi pealt vööle - jäädes sinna kuni autosse naasmiseni.

Kena päikesepaistelise ilmaga oli objektil lausa järjekord, mulle umbes 15 minutit ootamist. Rahvast liikus peamiselt ühtpidi, aga osaliselt ka teistpidi. Teistpidi tulijate seas torkas juba kaugelt silma üks eriti ilus ja keskmisest aktiivsem koer. "Nagu hunt," ütlesid 15+ kiloste seljakottidega matkajamugud. Kusjuures, ka peremees ise kutsus teda Hunduks! Nautisin vaatemängu, kuni ärkasin parvelt kostnud hüüde peale: "Vabalt võib kaasa aidata!" Ma ei tea miks, aga kohe ei ühendanud ära, ilmselt olin maastikuvormide ja koera lummuses. Igatahes randudes mees tervitas ning küsis: "Ega sa juhuslikult midagi otsima pole tulnud?" Kinnitasin, et: "Jah, olen midagi otsima tulnud," ise antud hetkel täiesti teadvustamata nööriga kaelas rippuvat Garmini käsigepsu. - "Ära mine," kõlas soovitus. Aga no kuidas sa jätad minemata, kui oled juba veerand tundi lõbustuspargi põhiatraktsiooni järjekorras seisnud!? :D Niisiis - läksin (koos paari seljakotimatkajaga), nautisin veeteekonda ning kümmet minutit teisel kaldal 40-kraadise nurga all, mitteleidsin aarde, tulin tagasi, suundusin auto poole, vahepeal vahtisin jälle liiga keskendunult telefoniekraani, magasin maha õige rajaharu, eksisin teelt, võtsin terve kilomeetri võrra ülearu tõuse-languseid, seejärel korrigeerisin suuna ning lõpuks maandusin autos, sättides konditsioneeri minimaalse 16 kraadi peale, kuigi väljas oli 8 kraadi :o)

Mitteleid ei olnud sellega lõppenud. Pärast kerget kosutust jätkasin veel paar tundi :o) Aga päris "geopeituri instinkti" ilmselt peale ei tulnudki. Paarkümmend korda geokontrolli sõtkumist jätsid kontrolli endiselt punaseks. "Paremale" on muidugi geoloogikale võrdlemisi raskesti alluv suunamäärang, säilitades isegi 10m distantsi puhul mitmeid erinevaid tõlgendusviise, lumega_raske [jaika] aare vaid kasvatab mitteleiuhirmu :o) Täna igatahes pidin alla vanduma. Aga nii laiemas plaanis, koht ja idee on igatahes kuldaväärt, sellepärast juba soovitan!