Vooremäe karjääri

Kadaka leidsime, aga aaret mitte.

31 kraadise palavusega matkamine ei ole hea. Isegi siis kui ennem voorte vahele minekut on alla söödud üks külm jäätis. Auto parkisime igatahes discgolfi parklasse ja aausime teele. 500m möödudes pidi hakkama juba riideid vähemaks võtma aga ka see palavust ära ei kaotanud. Proovisime siis vähemalt aardeleiuga enda pingutust premeerida. Pool tundi võsa ja kärbeste peletamist. Seejärel paar abikõne, mille järel tekkis üsna kindel veendumus, et õige peidukas võib tühi olla. Tundub siiski ebaloogiline, et miks ja kuidas võiks see kaduma minna. Jään ootama tulevasi logisid. Võibolla olime lihtsalt pimedad.

Need rajad on aastatega päris selgeks saanud sportimise eesmärgil. Aaret ei leidnud. Vähemalt ilm oli ülihea ja marjad imemagusad. Tulen siia niikuinii veel ja veel tagasi.

Ei tea, kas süüdi oli äikesepadukas, nõrgad närvid või saatuse kuri käsi, aga aaret meile näppu ei jäänud. Iseenesest äge koht. Seal üks valvurionu oli ka, kes meid kõrvale rajale juhatas (kuigi arvan, et me läksime ikka valest kohast, et oleks pidanud selle metsaraja peale minema, kust me tagasi tulime). Järgmise korrani.

Äkkpidurduse suunas sõites jäid silma metsaveeres parkivad autod, mispeale tekkis huvi ise ka uurima minna. Kahjuks ei olnudki ühtegi geopeiturit parasjagu objektil, keda vahele võtta. Küll aga liikus ringi mugusid, keda just puhkevad piibelehed metsa olid meelitanud.

Ega väga leida ei lootnudki, rohkem saigi õnne peale välja mindud. Kuna tegelikult olime kodust välja tulnud selleks, et korra poes käia, siis telefoni aku oli suht tühi ja kahe esimese leiuni jõudmine oli tühjendanud veelgi. Lühikeste sõidusutsakatega jõudis ainult paar protsenti tagasi laadida.

Kena metsaalune aga peibutas piisavalt ja seepärast oli hea tunne ka ilma leiuta jalutada. Mingi aja jooksul sai isu täis seal tiirutamisest ja jätsime järgmiseks korraks ka võimaluse tulla kena kohta nautima.

Tänud karbi korralikult peitmise eest :) Teinekord tuleme tagasi.

Kahjuks aaret ei leidnud

Olgu öeldud, et karjääri valvavad kaks ketistamata suurt koera. Väga agressiivsed. Ei lähe enam sinna.

Käisime igaks juhuks veelkord läbi. Tuuseldasime mis me tuuseldasime, aga aaret küll välja ei tulnud.

Ikka ja jälle öösel, esimeste miinuskraadide, madala kuu ja tähistaevaga. Geps töötas hästi: tuvastasime kohe alguses nullis kaks väga põhjalikult näpitud kändu ja sealt hakkasime tegema üha suuremaid võsaringe. Eriti hoolikalt uurisime läbi kändude kahe-kolmemeetrise ümbruse ja leidsime kuuse alt ühe valge ETK kilekoti jäänused ja ühe läbipaistva kileümbrise. Aaret paraku mitte, vaatamata mitmele väga tõenäolisele õõnsusele. Koht oli hästi sümpaatne, aga aarde olemasolu tasuks tõesti ülekontrollimist.

Andis ikka üles vantsida mäest. Nulli jõudsime, isegi mõned potentsiaalsed peidukad olid seal, aga aaret ei tulnud neist ühestki välja :( Tagasitee oli õnneks allamäge ja läks libedamalt.

Jõudsime ilusti nulli, aga aaret sealt küll välja ei tõmmanud. Kadaka juure all valitses tühjus. Natukene eemalt leidsime väikese sinise kilekoti tüki.

Sai omaarust iga meeter prognoositud paiknemisalast mitu korda läbi tallatud aga seekord ei õnnestunud meil aardega tutvust teha.