Kuuli Muna

Geojahi raames oli ülesanne, et kogu tiim peaks maha joogasessiooni Kuuli Munal. Muidugi hakkasime panema kampa kokku, kellega sinna minna. Algselt oli plaan minna koos konkurentidega, kuid nendele enam ei sobinud kuupäev. Ma hakkasin siis vaikselt otsima neid geopeitureid, kellel sinna külastus tegemata ja kes oleks huvitatud ning kuupäev sobiks. Lõpuks sai 10-pealine kamp kokku. Veel retkepäeva hommikutundidel oli viimane koht veel pakkumises. Aga õhtuks kell viis olid kõik Lennusadamas kohal ja retk koos Andreasega sai hakata. Selline 30-35 min sõitu oli Kuuli Munale, kuhu ülessaamine oli mõttetult keerulisemaks tehtud, kuna meil oli redel kaasas, kuid enamus otsustas mitte seda kasutada. Tuleb välja, et aarde kättesaamiseks oli see redel ikkagi kasulik, kuna muidu oleks olnud akrobaatika ja päti tegemine päevakavas. Natuke sai seal veel ringi uuritud, kohtunikele sobiv foto tehtud ning siis tagasi paati (seekord redeli abil). Taaskord oli umbes 30-35 min sõitu tagasi Lennusadamasse, kuid seekord oli Soome laev just väljunud, mis tekitas kerget lainetust.

Tänud Andreasele reisi eest ja tänud aarde eest!

Eks seda aaret aastaid juba vaadanud ja jälginud :)

Mingid aastat tagasi läksime kaatriga aegnasaarele ja teepeal tegime ka siin kiire peatuse aga kuna tuul oli nii jõhker siis loobusime. Aasta alguses sai niisama väike tiir tehtud ümber selle aga ei olnud piisavalt mahti, et sellega tegeleda, head aaret tulebki ju hoida :) vagepeal sai plaabitud ka kummipaadiga siia tulla aga kuna tuul koguaeg ettearvamatu ja selleks vaja suht tuulevaikset ilma siis ka see jäi. Nüüd pakuti võimalust väheke suurema asjaga kohale minna ja ajad klappisid siis tuli seda kasutada, natuke kahju on seda logida aga no siia saab ju ka ilma põhjuseta tulevikus tulla. Igati äge tripp oli, aitäh aarde ja seltsjonna eest :)

Mind kutsuti kambajõmmiks Kuuli Muna vallutusretkele :) ..ja ega sellist kutset saa tagasi lükata ja lasta ennast kaks korda kutsuda, olin kohe nõus ja nii me lennusadama kailt jahi peale läksimegi 🤗 Oli lahe, oli tore, oli huvitav, oli põnev, oli äge ..mulle väga meeldis.

Aitäh aardemeistrile siia betoonmonstrumile meelitamast!

Sai taaskord seltskond geopeitureid Kuuli Munale ehk siis ametlikus keeles Reidikaile viidud. Ja ka tagasi toodud. :) Sedakorda siis mitte "Windrosel" vaid purjekaks oli "Aurita". Oli tore!

Kui kellelgi veel soovi sinna minna (kui ilm sobib), siis "Aurita" on sel aastal Lennusadamas vees veel ca kuu aega, oktoobri lõpuni, enne kui hooaeg lõppeb.

Detailid sõidu kohta leiab https://www.geopeitus.ee/foorum/teema/31633-purjekaga-aardeid-otsima
Sõidu kokkuleppimiseks on parim viis kas kirjutada info@aurita.ee või helistada 5066628. Võib ka siia postkasti teate jätta, aga kuna hetkel e-mailile teavitusi ei tule, siis võib see pigem tähelepanuta jääda.

Ei noh, kes see ikka elu huvitavaks teeb kui vaid sina ise kutsele kes teab kuhu kaasa minna jah ütleb. Vaatasin neid varasemaid pilte ja kahtlus puges hinge, see esimene redel tundus naa kõrgel ja natuke nagu kahtlane. Kuid see mure, et kuidas seda mööda küll ülesse saab, langes kohe kohale jõudes ära, seda redelit pole enam olemaski, ühesõnaga see hirm oli asjatu. Seega purjetas meiega koos objektile ka abivahend nimega redel. Kui seda mööda üles jõudes nina püsti ajasin, tervitas meid kaks graatsiat, Fantastiline, vaatepilt korvas kõik muud puudujäägid, mis sel asukohal olid ja neid oli ikka palju. Ei mina kujuta ette, kes siin küll piknikku tahaks pidada, aga inimesi on igasuguseid.
Aga kogu see seiklus oli kokku imetore, seltskond ja üle mere minek ning loomulikult ka logimine. Tänud kaaskulgejatele ja meie laevukese kaptenile ning peitjale, kes tegelikult selle seikluse üldse võimalikuks tegi.

Mõnus mitteseilamine Windrose'ga. Aitäh Helenile kaasa kutsumast ja kaptenile merereisi eest!

Aitäh peitjale!

Kui pakutakse võimalust, siis tuleb seda kasutada. Oli väga mõnus kulgemine, aga eriti mõnusaks tegi asja see, et ise ei pidanud praktiliselt midagi tegema. Niiet aitäh ka organiseerijale ja kaptenile.

Aitäh korraldajatele, kaptenile ja toredale seltskonnale vahva ürituse eest!

Kui ilmataat septembri kuus meile sellised suveilmad kingib, siis ei saanud neid kuidagi raisku lasta. Kapten Andreasega sai esialgu küll kolmapäevane merereis kokku lepitud aga täna hommikul sai kiirelt plaani muudetud ja õhtuks kümme tublit veeseiklejat sadamasse orgunnitud. Minu päeva mahtus veel üks tiir ümber teetöödes Tallinna, et hankida eelmiste logijate kasutuses
olnud ja juba ära proovitud redel.

Purjeka mootori põksudes sõitsime rahulikult betoonkärakani ja seal läks randumine kapteni juhendamisel väga ilusti. Esimese korraga olid otsad kinnitatud ja saime hakata maale minekut sättima. Pikajalgsemad kalpsasid lihtsalt üles ja igaks juhuks paigaldasime ka redeli. Selle abiga said kõik turvaliselt üles ja võis aaret otsima hakata. Ega ta eriti pikalt peitu jäänud, tiimitööna saime talle näpud taha ja siis juba logima. Seejärel natuke vaate nautimist, pildid igas suunas ja siis oligi aeg tagasi purjekasse ronida. Kõik sujus nagu õlitatult ja võiks öelda, et isegi väga lihtsalt.

Tagasisõidul nautisime päikeseloojangut, siledat merd ja sumedat suveõhtut. Oli tõesti ideaalne ajastus täna õhtul Kuuli Munale minna. Väga meeldivad mälestused jäävad sellest logimisest.
Suur tänu seltskonnale, kes merele mineku kutsele kiirelt reageeris ja objektil tublit meeskonnatööd tegi. Ja muidugi palju tänu Andreasele, kes võib geopeituritele varsti Tallina lahel olevate huviobjektide juurde püsiliinid avada.

https://www.ohtuleht.ee/1091604/merevangis-kihlavedaja-kaks-tundi-enne-loppu-ilmus-piirivalve-motlesin-et-nuud-on-pekkis Geopeitur?

Krissu küsis, et kas tahan tulla. Ikka tahan :) Selle aarde ma kandsin enda jaoks maha, kuna tundus üli keeruline. Õnneks sai väga hea päev valitud, vesi oli hea rahulik. Tegime siis kambaka sellele aardele. Täitsa lõbus reis oli. Aitäh kaptenile, kõigile neile kellega sai aare vallutatud ning aarde omanikule, kes nii huvitava koha leidis.

Õnneks olin veel Tallinnas kui tuli teade, et Kuuli Munale minek, muidugi olin kohe nõus. Kass oli maalt linna toodud ja polnud seega kiiret kuhugi. Nii äge, et selline minu poolt kaua ignoreeritud aare nüüd ära sai logitud ja selline põnev koht ära nähtud. Tänud aardepeitjale, Windrose kaptenile, sõidu organiseerijatele ja kaasakutsujale ning kogu geokambale, tänu kellele see kõik teoks sai.

Kui Krissult tuli küsimus, kas keegi Kuuli Muna logimisest on huvitatud, olime meie Märteniga kaks kätt ja kaks jalga püsti, et "jah-jah"! Eks ta selline natuke trofee moodi aare ole - kui seal käinud pole, siis nagu polekski õige peitur. Sõit sinna oli Lennusadamast ütleks isegi sündmustevaene, ilm oli soe ja parajalt tuuletu, mis muidugi välistas võimaluse korralikult purjekaga seilata. Selle võrra oli aga aarde juures lihtsam - kapten küll ütles, et tiirutab ümber pudru niikaua ringi kuni me logime, aga kuna meri oli üsna vaikne, siis jõudis ta meid muna külge kinnitatuna ära oodata. Aare leidus üsna ruttu ning ühiste jõududega saime karbi kätte ka. Jõudsime veel natuke ka muidu ringi uudistada, kuid üsna pea olime kogu meeskonnaga paadis tagasi. Oli väga mõnus retk, aitäh kaasosalistele ning kaptenile ka! Küllap näeme varsti veel :)

Krissu väga äkitselt saabunud kutsest haarasime ilmselgelt kinni. Kuupäev sobis ideaalselt ja ilmaolud olid samuti vägagi soosivad. Meri oli hea vaikne ja väga mõnus oli kulgeda Kuuli munani. Sildumine läks üle ootuste sujuvalt. Eks seal kohapeal olles see kajakaraipe hais käis ikka üsna üle pea. Kui perele pilte saatsin, siis ema meenutas, et väidetavalt on Tanel Padar kunagi Kuuli munal kontserti teinud. Aardeni proovisin esmalt ise ulatuda, aga õige napilt jäi puudu. Sai siis Mirjamit kergitatud ja ta sai paremini kätte. Kokkuvõttes oli väga mõnus õhtune paadisõit. Tänud Andreasele meid sõidutamast ja seltskonnale samuti. Oli meeleolukas.

Kõik sai alguse sellest, et lugesin ühe aarde Andrease logist, et tema purjekaga saab minna kasvõi Kuulimunale. Vahemadaliku külastamise järgselt sai asja uuritud ja kokku lepitud, et minek toimub. Kohe, kui sobiv ilm saabub. Saabuski ja üllatavalt ruttu. Arvestades praegusi sügisnootidega tuulepuhanguid. Saatsin teated laiali ja poole tunniga oli seltskond koos. Siis aga hakkas tuul meiega mängima, nii et minek oli 50:50.
Poolteist tundi enne plaanitud väljasõitu teatas Kapten, et on minek.
Ja seilasimegi aarde suunas. Laeva kinnitus käis kiirelt,riburadapidi kõik monstrumile ja ühiselt aaret logima. Täitsa lihtne oli, ainult kättevõtmise vaev.
Tänud kõigile seltsi tulijatele ja Kapten Andreasele.

Ma olin juba loobunud selle aarde külastamisest unistada. Kuid õnneks oli veel olemas hulk inimesi, kes siin käinud polnud, seega organiseeriti sõiduvahend ning kamp merekarusid ja nii me kohale seilasimegi. Huvitava ajalooga koht. Tänud kutsumast!

Tuleval suvel, 2024, oleks saanud mul selle aarde mitte leiust 10 aastat. Jõudsin ära oodata selle aarde taaskülastamise ja nüüd lõpuks saan kirjutada, et leitud. Aitäh kaasa kutsumast, oli mõnus merereis aardeni ja tagasi.

Seekord olin valmis kiirreageerima. Üks päev sündmuste vahel kodus lebotada tunduski paljuvõitu. Kapten hindas olusid piisavalt heaks ja nii oligi. Geopeiturid olid korralikult valmistunud. Abivahendeid oli piisavalt varutud, üheski etapis hätta ei jäänud. Kõige paremaks abivahendiks osutus lõpuks Mirjam. Tänu temale saime aarde kergelt kätte. Küll on tore, kui maastik 5,0 puhul ei pea pingutama. Minule esmakordne selline kruiisimine Tallinna lahel. Aitäh Andreasele meid kohale toomast. 1184. Aitäh aarde eest. Ilma aardeta poleks kunagi siia jalga tõstnud.

Tore seltskond tahtis kontrollida, kas Reidikai on ikka oma koha peal. Oli. Kuuli muna aare samuti. Kel veel huvi minna, siis @windrosecruising aitab kohale kui ilm lubab ja Vana hoiab. Pardale saan võtta kuni 10 geopeiturit ja sõitu võib küsida kas Facebooki, Instagrami või kodulehe kaudu kontakteerudes. Või siin privaatsõnumiga.

Tuline kolme mereaarde jahile ja siin sai 2/3 kirja. Lihtne siin polnud algusest peale ja põnevust jagus. T tüüris ja M turnis. Esmalt tuli kuidagi üles saada, siis ei andnud regular-aare end näole. Kommunikatsioonivahendi abil sai aarde asupaik pikapeale selgeks, aga kätte see end ikka ei andnud. Meeskonnatööd ka teha ei saanud, sest T pidi tehnikat valvama. Ônneks oli mootorsõidukis sobiv abivahend ja nii see logi kirja sai. Aitäh, hirmus huvitava ajalooga koht. Vist on esimene maastik 5 aare meil. Uhh! Ja nüüd lihtsamat jahtima, Vahemadalale. Aitäh!

Leitud. Tänud!

Naissaare teekonna alustuseks sai soodsat ilmaolu ära kasutatud ja vahepeatus tehtud. Sobiva aluse olemasolul käik kiire justkui tanklapoe külastus. Aitäh aarde eest!

Kuna juba Paunküla veehoidla saari sai ujudes väisatud, siis otsisime geoloogiga uusi väljakutseid – ja näe, siin üks oligi – mis see Kuuli Munale ujumine siis ikka ära ei ole! Plaan oli selline, et meie geoloogiga ujume munale ja tagasi, aga pandakrahvinnale rentisime SUP-laua. Valisime eelduste kohaselt tasasema ilmaga varahommiku ning juba enne päikest olime merekaldal. Ilm oli üsna külm ja vihmane, tuul küll enamasti vaikne, aga laine päris elav. Pandakrahvinna, kes oli SUP-lauaga varasemalt sõitu teinud vaid korra Keava rabas, proovis merd ja otsustas elutargalt, et elab meile kaasa maalt. See tähendas kaht mitte just Ironmani-vormis natuke napakat meest, üht vaba SUP-lauda ja piisavalt lõbusalt lainetavat merd. Otsustasime valida tee, millest ilmselt lapselastele lugude rääkimise ainest suuremat loota ei ole, aga mis jätab vähemalt võimaluse nii kaua elada, et mingite järglaste tekkimise võimalus üldse säiliks. Ehk siis kaks meest ja üks SUP-laud.

Kui SUP tähendab võõramaa keeles stand up paddleboarding’ut, siis meie puhul oli pigem tegemist SDP-ga ehk sit down paddleboarding’uga. Püsti seista sellel laual küll ei kannatanud – meel oli meil kindel, aga jalad mitte nii väga. Vaikselt aerutades jõudsime aga isegi oodatust kiiremini sihtpunkti ja ümber pidime selle kestel peaaegu minema ainult paar korda. Võtsime ka igaks juhuks ise köie kaasa, aga muna küljes rippus küllaldaselt nöörijuppe, mille abil end üles vinnata. Üleval läks aarde asukoha kindlakstegemine üsna kiiresti, selle kättesaamiseks pidime aga geoloogiga jõud ühendama, üksi oleks tulnud midagi leiutama hakata. Panime nimed kirja, tegime munal väikse tiiru ja siirdusime taas veepinnale.

Geoloogil kripeldas nähtavasti veidi enam kui minul, et algne ujumise plaan vett vedama läks (mis seal salata, ujumisvorm oli tal ka sedapuhku etem), ja nii proovis ta tagasisõidu hakatuseks siiski ka ujumise ära. Jälgisin seda mees vs. meri mõõduvõttu mugavalt laua pealt ja tundsin ühele neist kaasa – see ei olnud meri. Aga eks targem anna järele ja nii kohtusime geoloogiga peatselt jälle laua peal. Natuke veel ja juba hakkas paistma ka rannal lehvitav pandakrahvinna. Pakkisime laua kokku, et see järgmise aarde juures taas välja võtta.

Leppisime kokku, et kui kunagi raudmeesteks hakkame, siis käime Kuuli Munal ikka ujudes ka ära – ei tule edasi-tagasi ju kokku isegi mitte 2/3 Ironmani ujumisdistantsist, vahepeatus ka veel keskel. Aga eks elame ja eks näeme.

Aitäh peitjale!

Sellel hooajal algas suvi minu jaoks 16. mail, mil sattusin Kõrvemaal ühe mõistatusaarde tõttu rabajärve sulistama. Vesi oli jäine ja vaatamata lühikesele distantsile, tundus ettevõtmine krampi kiskuvate jalgade tõttu võrdlemisi väljakutsuv.
Nüüd, hooaja lõpu poole, realiseerisime Pantograafiga pikalt marineerinud plaani logida Kuuli muna. Algne mõte oli nulli ujuda, milleks pretsedent ju uhkelt olemas. Tabamaks võimalikult rahulikku merd ja puhkust mugudest, startisime koos Pantograafi ja Pandaga varahommikul 5:15. Kuna keegi meist ei olümpia, Ironmani ega isegi põhikooli koerastiili meistrivõistluste taset just välja ei anna, pidasime plaani ohutuse eesmärgil SUP laual kulgeva Panda tuules ujuda ja vajadusel sellel keset teed puhata. Esimene pilguheit merele tegi selgeks, et kuigi jäi ilmateatega jutt, et tuleb kuiv ja tuulevaikne hommik, siis tegelikkuses lainetas meri viisaka vihmasabina tausal ikkagi päris arvestatavalt. Panda tegi lauaga väikese proovisõidu ja otsutas vägagi tervemõistuslikult edasist üritust kaldalt vaadata. Ka meie ei olnud ujumisest enam niivõrd vaimustuses. Meisterdasime plaani B ning triivisime Pantograafiga kahekesi SUP laual aardeni. Mida lähemale munale jõudsime, seda soojemaks paistis meri muutuvat, kuid suve haripunkt oli ilmselgelt pöördumatult möödunud.
Nullis olime pigem tänulikud, et saime kohale tuldud kahekesi, sest üksi nuputades, läheks aarde kätte õngitsemisega pigem keeruliseks. Jaheda tuule käes sai lõdisedes paar pilti klõpsutatud ning tagasi merre pagetud. Proovisin uudishimust siiski natuke ujuda ja tänasin jumalat, et olime lõpuks SUP laua kasuks otsustatud. Jõudsin kulgeda munalt peaaegu poideni - üritus, mis meenutas laual hõljuva Pantograafi perspektiivist pigem tumma leilis. Vehib, mis kole, aga kasu sellest ei miskit. Ei saa öelda, et vesi oleks olnud sama temperatuuri, mis tookord kevadel, kuid kombinatsioon siiski pigem leigest Läänemerest, viisakast lainetusest ja puhuvast tuulest, röövis küll igasugused jõuvarud. Ronisin löödult lauale tagasi ja lõdisesin kuni kaldani.

Suurepärane aare, mis oleks iga hooaja tippsündmus, kui teda ei pandaks ühte patta ettevõtmistega, mis meid sel päeval veel ees ootasid. Ma tänan aarde eest.

See aare oli aegade ammusest juba pinnuks silmas. Sest see oli ju koguaeg silme all aga paraku sinnani kunagi ei ulatunud. Lugesin ka logisid kes kuidas sinna pääses aga ükski neist ei tundunud õige lahendusena.

Korra käisime D-kategooria väikelaevaga Kuuli muna läheduses aga sealt ei oleks küündinud kaini.

Niisiis tuli ootama jääda sobivat võimalust.

Teisipäevaks oligi plaan kaubavedu Naissaarelt ja võtta kurss Naissaar-Miidurand. Kui olime oma kaubast vabanenud, siis oligi järgmine peatus Kuuli muna. Otsejoones läksin peidukani ja lasin Herkil karbi ära võtta.

Nüüd, kui see tehtud on, on päris hea tunne :)

Tänud! Enam ei peagi ootama, et meri jäässe läheks. Sai ka teistmoodi.

Ei läinud viite aastatki, kui taaskord Elektraga Kuuli Muna juures sildusime. Seekord juba kogenud kipperina. Ilma valisin siiski sellise, et lainet ja tuult ei oleks ning kõik turvaliselt sujuks. Tõsi, päris kohe silduda ei saanud, sest laine tekitamise eest hoolitsesid lahte kündvad suured laevad ja mõned väikelaevad, kellel kohe tingimata oli vaja täiskiirusel ring ümber meie teha...

Aga siis tuli sobiv hetk ning mina ja Kristjan hülgasime laeva, jättes naised maha. Samas, Liina on ka just värske paberitega väikelaevajuht, nii et kõik oli kindlates kätes. Üles ronimine oli veidi vaevaline, sest redelist ja köitest pole enam haisugi ja nii pidime oma vahenditega hakkama saama.

Aarde otsimiseks ronis Kristjan kohe kõige kaugemasse punkti, mina jäin, nagu tagantjärgi selgus, õigesse kohta hängima, aga aaret siiski näha ei suutnud. Lõpuks ronis Kristjan kah ülevalt alla ning koostöös saime aarde kätte.

Nüüd oli vaid vaja tüdrukutele raadios hüüda, et tulgu võtku meid peale. Ning Liina silduski nagu proff ja meil jäi üle vaid pardale hüpata. Tore sügisene seiklus!

Täpselt see aare, mille poole isegi ei olnud veel piilunud. Nüüd aga läks nii, et oli väga hea võimalus aardest mööda kärutada ja patt oleks olnud leiuta jääda. Hüppasime kolmekesi mootorpaati ja panime muna poole ajama. Kõik oli sihuke mõnus ja rahulik hetkeni, mil jõudsime pärale. Just see, et kuidas saada üles. Poisid viskasid mingi köie ja hoidsid paati seinast eemal, mina kiskusin end üles. Ahhaaa, aga kus see aare siin on. Esmalt otsisin valedest kohtadest ja siis taipasin õigesse vaadata. Tead, et on seal, aga kuidas see kätte saada. Õnneks on see platvorm piisavalt võimalusterohke ja suure rõõmuga sai logi pandud kirja. Nüüd oli vaja veel paati tagasi saada. Väike loits, parasjagu õnne, vedamist ja eelkõige väga kindlaid kaaslasi ja oi kui hea oli, et hüpe lõppes paadis, mitte vees.

Kliima ilmselgelt soojeneb, pole kahtlustki. Meie 7 aastat kestnud geokarjääri jooksul ei ole Tallinna laht ära külmunud nii palju, et saaks ette võtta jalgsi matka üle jää Kuuli Munale. Tuginedes sellele seitsmeaastasele ajaloole ei tasu vist lootma jääda, et tuleval talvel või üldse lähitulevikus see talvine retk teoks võiks saada. Seega, otsustasime aardeleiu ette võtta ikka traditsioonilisel viisil, üle vee. Selleks olid meil abivahendid SUP-laudade näol ning muidugi kõva tahe. Ilm tegelikult kõige parem ei olnud, pilvine ja kagutuul ca 3,5-4 m/sek. A küllap siis tahe ol isedavõrd suur, et see kompenseeris need mõningased puudujäägid.

Eks ta oli, minna oli hea, ei saanud arugi, et tuult oleks, sest kui ta oli, puhus see seljatagant. Ka lainega oli hästi, vaid päris sihtkoha lähedal hakkas see laudasid veidi enam kõigutama. Probleem ei olnud "munale" üles ronimine, vaid pigem Annal all ankrus olemine ja ootamine. Eeltöö oli ikka täitsa tegemata ning alles kohapeal lugesin kiiruga, kus aare olema peaks. Siis lugesin ka välja, et on karbis ja mustas kilekotis, aga et alla pumbaruumi ei ole vaja ronida, seda ma kiiruga välja ei lugenud. Nii ronisingi kõigepealt alla ja vaatasin seal ringi, aaret muidugi ei kusagil. Küll aga oligi seal üks lõksu jäänud kormoran. Paraku ei saanud ma teda kuidagi aidata. Siis ronisin välja ja vaatasin, kas Annaga on kõik hästi. Oli, küll aga soovis ta, et ma aarde kiiremini leiaks ja et saaksime tagasi hakata minema. Kiiruga vaatasin ringi, leidsin uue potentsiaalse peidukoha, aga ka seal ei olnud midagi. Siis oligi veel üks võimalik peidukoht jäänud, õnneks seal see karp end peitiski. Mustast kilekotist polnud muidugi enam haisugi. Siis kiirelt nimed kirja ja minema. Mu SUPilaud oli nööriga kinni ja veidi eemale triivinud. Seega alla ronides pidin saama laua enda alla õigesse asendisse, enne kui selle peale söandasin end toetada. Õnneks läks see muretult ja ma sisse ei sulpsatanudki.

Tundus, et selle vast umbes kümne minutiga oli tuul veidi tõusnud, igatahes oli see meile nüüd täpselt vastu. Ka lained olid kõrgemad kui tulles, seega tuli tublisti tööd teha. Vilksamisi sai üle õla tagasi vaadatud, et aerutame niisama paigal või ikka liigume ka. Oli näha, et Kuuli muna meist kaugemale ikka jääb, järelikult kaugeneme. Siis möödusime juba suurtest poidest ja peagi olime sadama akvatooriumis ja ka finišhis. Tehtud! Saigi see peljatud ja kardetud retk tehtud ja see 7a ootel olnud "siinsamas" olev aare leitud. Meie täname!

Selle aarde puhul sain enda ülesandeks paati kinni hoida. Oi tundus et meestel läks seal üleval terve igavik. Küll oli vaja arutada kas jätta sinna saarelt leitud rändur või mitte. Lõpuks tahtis üks hull sealt ka veel vette hüpata ja siis pidi teda veenma et võõras kohas vettehüpped ei ole kunagi hea mõte, eriti veel lagunevate hoonete juures.

Kõik Aegna saare aarded said reede ja laupäeva jooksul leitud ning kuna ilmaneiud ennustasid pühapäevaks tuule tõusmist otsustasime saarelt varem lahkuda ja nautida siledat merd. Kuna ei tahtnud aga seiklust poolikuks jätta pikendasime oma retke Kuuli munani, kuna ka see aare oli olnud juba mitmendat nädalat kavas

Teel aardeni pakkus kilkeid ja nalja Tallinki superlaine, mis kõik paadisolijad kenasti ära kastis - see laine oli hea näide, miks Aegna sadamas oma paati mitte hoida...

Üles ronimine erilist vaeva ei valmistanud aga aarde kätte saamiseks pidi küll korralikult upitama ja ma pole just kõige lühem inimene - aare käes, nimed kirjas ning georada koristatud, siis asusime alla ronimise juurde. Minu esimene mõte oli, et kõige mõistlikum oleks lihtsalt vette hüpata aga kui nägin, millise kergusega Paavo all läksi, siis sai valitud ka kuivem tee.

Peitjale tänud huvitava rajatise tutvustamise eest :)