Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See aare kutsub Sind taas Ida-Virumaa metsade vahele.
11. septembril 2004.a. avati Maidla vallas Virunurme külas Metsavendade Memoriaalis mälestustahvlid 165 Ida-Virumaal hukkunud metsavenna nimega ning metsavendade punker. Memoriaali asukoht ei ole juhuslik. 8. jaanuaril 1945.a. toimus seal lähedal lahing metsavendade ja haarangule tulnud NKVD üksuse vahel.
Aardele lähenemisel satudki kõigepealt memoriaali juurde ning sealt edasi taastatud punkri vahetusse lähedusse. Punker asub aarde juurde liikumise trajektoorilt veel umbes 40-50 meetrit edasi.
Aare on laias lamedas plastkarbis, klassikalises kohas.
Lumega ei pruugi leida. Välismaalaste logidsid loe GC lehelt.
Vihje: Liiga vanad, et lõkkesse panna
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.hansaco.ee/raudtee/?main=252&sub=272&tlin
Aarde sildid:
vaatamisväärsus (1), metsaonn (1), lumega_raske (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC27FBW
Logiteadete statistika:
69 (98,6%)
1
1
1
0
0
0
Kokku: 72
Äikesepilv ähvardas pea kohal, aga aarde saime logida veel kuiva ilmaga. Geojahi ülesande jaoks oli memoriaali lähedal palju käbisid, ehitasime neist püramiidi. Aitäh!
Lumega oli üsna keeruline, kuid vihjet veeretades õnnestus mingi hetk õiges paigas karbile siiski küüned taha saada.
Tänan peitmast.
Tutvusime siin kõigega, mida meid vaatama kutsuti. Esmalt väike peatus memoriaali juures, seejärel aardekarbi otsimine ja lõpuks tutvumisring punkrisse. Karp tuli välja meie õnneks peaaegu esimesest vaadatud kohast. Puhastasime natuke karbi sisu, mis üsna niiske oli. Punkris oli ka rõske, ei tahaks seal küll ööbida. Aitäh põnevatesse kohtadesse juhatamast!
Punker on väga uhke, siin saaks vajadusel edukalt ka ööbida. Aarde leidmisega läks ikka tublisti aega aga lõpuks sai ta leitud. Vihje järgi otsisin veidi teistsugustest kohtades ja lasin end ilmselt seetõttu eksitada.
Siin oleme 2019 a suveseikluse ajal käinud. Siis ei teadnud me geopeitusest tuhkagi. Tulime uuesti. Tänud
Automatka tuuril sain ka selle aarde juures nime kirja. Boonuseks oli kuulata lugu selle koha kohta. Aitäh peitjale.
Järjekordne koht, kus ajaloo mõttes hetk tagasi oli paras laibakuhi. Kurb, väga kurb, et on põhjust selliseid kohtasid tähistada. Aarde leidsime kiiresti ning punkri samuti. Punkrit vaadates mõtlesin, et Karlile hea koht ööbimiseks. Nüüd loen logist, et seda oligi ta teinud :D
Nagu Kaupo juba mainis, siis Muraka raba poolt oli päris keeruline siia läheneda. Mitu teeotsa olid märgistamatult tahtlikult plokeeritud ja kui arvasime, et oleme sellest tsoonist lõpuks pääsenud, oli torm meile väikse vimka ette söötnud. Kaupo rääkis küll puust, aga tegelt oli neid seal risti ees lausa kaks tükki korraga. Õnneks siiski Kaupo suurepärase abivahendiga murtsime sealt üsna valutult läbi. Siiski kaotasime tänu ekslemisele üle poole tunni väärtuslikku aega. Üllatusin ka mina onni seisukorra üle, vajadusel võib siin ööbida küll, poleks ka minu jaoks probleemi.
Tänud kohta tutvustamast.
Muraka raba juurest peaks üpris kerge olema siia sõita, aga hoopis ilge nöök oli. Lähim tee oli killustiku hunnikuga suletud, sõitsime teise juurde ning ka see oli suletud. Siis suure ringiga tulles oli puu tee peal ees. Õnneks piisava jämedusega, et käsisaega jõudsime läbi tõmmata ning saime parklasse sõidetud. Seal oli kõik hea ja kerge. Tegime matka aardeni, leidsime kergelt ning siis imetlesime onni. Millegi pärast arvasime, et punker on väga lagunenud ja kokku kukkumas, nagu kahjuks nii mõnigi teine punker on. Seepärast oli huvitav Karli logi lugeda, kus kirjutab, et läheb punkrisse ööbima. Kui aga kohale jõudsime, siis tõdesime, et täiesti heas korras ning ööbitav, aga kuna päev oli poisike ja meil veel teised aarded ees, siis pikemalt mõtlema ei jäänud. Aitäh kohta näitamast. Tänaseks 9,9 km matkatud.
Tatine ilm väga ei soosinud pikemat aktiivset geopäeva, sestap pidasin paremaks pärast Virunurme punkri jalutuskäiku pigem põhku keerata, rohkem homsele panustades ning võimalust mööda ette planeerides-lahendades. Punker ise täitsa kapitaalne, aga ei, päris sinna ma horisontaali ei visanud, selleks tundus auto ikkagi mugavam variant :o)
Suveseikluse ajal oli meil vaja külastada seda memoriaali kui üht olulisemat ja külastamist väärivat paika Ida-Virumaal. Lisaks memoriaalile oli loomulikult vaja ka punker üle vaadata. Nii sai ühendatud meeldiv kasulikuga (või siis on mõlemad, nii GP kui ka suveseiklus nii meeldivad kui ka kasulikud) ning siinne aare üles otsitud. Täname aarde eest!
Peale kartulivõttu oli plaan üks aare ka ära võtta. Sinna metsade vahele, kohta uudistama, tulid põllult mõned kaaslased seltsiks. Metsateede uuendamiste tõttu oli tee vahepeal suht kannatuste rada, aga kohale jõudsime ja tagasi õnnestus ka saada. Huvitav oli teada saada sellest paigast. Tänud juhatamast!
Teine aare teel Geojaanile. Henny sai lahti ja tuiskas ringi. Aarde leidsin nobedasti ja pärast seda tutvusime Karlipunkriga. :)
Tore jaaniõhtu sugulaste seltsis veedetud, võtsin pöörde uuele põnevale väljakutsele - ööbida jaaniööl metsavendade kombel punkris. Juba sõit keskööl läbi maakohtade oli elamus omaette. Särav kuu, põldusid kattev paks uduloor ja jaanilõkete kuma. Kruusasirgel oleks peaaegu teinud kaks jänesepraadi ja pärast seda oli minu lähim kohtumine põdraga.
Aarde ülesleidmine oli paras peavalu. Moraalseks toeks olev lätlane jäi nulli valvama ja tiirutasin märjas võssis pool tundi kuniks jäi loogiline koht silma.
Punkri leidsin pimeda metsa vahelt lihtsamini üles. Küünlavalgel kogun unepisikut. Kohale jõudes avastasin, et madrats jäi autosse maha aga eks metsavendadelgi selliseid mugavusi ei olnud. Koht on igatahes lahe. Tunne on küll nagu elaks 70 aastat tagasi. Muidugi kui nutitelefon välja arvata.
Väga värsked jäljed läksid parklast otsejoones aarde suunas. Tutvusin kõigepealt mälestuskiviga ning siis võtsin jälje ülesse. Kõik märjad kohad kuhu astuda ei tohi, olid ilusti ära markeeritud. Jäljed aga läksid kahjuks aardest väikese kaarega mööda punkrisse. Mõned minutid proovisin aaret leida ja tuhlasin loogilistes kohtades. Igatahes märkasin alles kohapeal lugeda, et lumega võib natukene keeruliseks minna. Otsustasin, et ei ole mõtet praegu aega raisata ja läksin punkrit uudistama. Lisaks ahjule olid isegi küttepuud olemas. Ühe öö saanuks soovi korral seal maa sees vabalt mööda saata. Kuigi aare jäi leidmata, siis tänan peitjat siiski siia juhatamast!
Kõigepealt segasid otsimist mustikad.Neid ikka oli seal.Siis vaatasime punkri üle, mis jättis hea tunde kus võiks täitsa ööbida.Lõpuks siis aarde leid ka.Tänud.
Kui mina objekte uudistamast naasesin, oli Railil ja Helduril juba logimine alanud. Tänud peitjale.
Geopäeva kolmas aare. Taaskord omamoodi kogemus. Sellistes kohtades rändab mõte tahes või tahtmata ajalukku ning kinnistub arusaam, et meie elu on ikka täiega õnnelik! Tänud peitjale ja kaaslastele! EVEJ.
Mõned aastad tagasi siin kandis tööd tehes avastasin ka selle memoriaali. Nüüd lisandus teadmistesse ka taastatud metsavendade punker. Tänud peitjale huvitavasse kohta kutsumast.
Kirjelduse järgi erilist lootust ei olnud, aga punker tundus ikkagi huvitav. Kui see vaadatud, siis kaevasime erinevates GPSi pakutud nullides. Ühes sellises kohas õnnestus kogemata ka aare välja kaevata. Aitäh peitjale.
Mälestusmärk ja punker said üle vaadatud, aitäh kohta tutvustamast.
Mina mõtlesin, et lähme aga mööda jõeäärt edasi, aga kaart näitas, et tee saab otsa. Seetõttu pidime väikse ringi sisse tegema. Jätsime auto mälestusmärgi juurde ja jalutasime kerges vihmas punkrini, mis on tõepoolest lahe. Siin veedaks isegi mõne öö (nali). Aitäh!
Täiesti mõtetu peidukas! Liiatigi kui aardekirjeldust lahtigi polnud ma teinud. Siis aga tuli välja, et siin ka punker ja vau!!! Aare muutus paugupealt väga ägedaks. Punkris täiesti tutikas fliistekk tudumiseks, tänud kohta tutvustamast, mulle meeldis!
Kohale jõudes tegi kamp laigulisi + üks erariides poiss + üks koer parajasti mingisuguseid ettevalmistusi, mis eeldas võsa mahalõikamist ja kohale tassimist. Mälestuskivi juures seisis mingi auto seltskonnaga, kes kiirelt jalga lasi kui ma teepervele manööverdasin. Koer, kes nägi uut inimest metsa minemas, tervitas seda sündmust rõõmuga ja asus mulle palumata teejuhiks. Koertel on ilmselt mingi sisemine (õige) tunne, et ma võin metsa ära eksida, kuna alati pakuvad nad end mulle kaaslaseks. 500 m kõndisime siis selliselt, et ma üritasin koeral, kes teed väga hästi tundis, järel püsida, kuid see oli päris vaevaline. Rada oli mõnusalt libe ja mudane ja koera neli jalga liikusid seal tunduvalt lihtsamalt kui minu kaks. Igatahes aardeni jõudmisel koer hüppas karbist lihtsalt üle, nagu hiljem selgus, ja läks edasi. Mina asusin nulli taga ajama, mis tähendas seda, et ragistasin metsa all ringi, koer eemal arusaamatu näoga pealt vaatamas. Õnneks leidsin suhteliselt kergesti karbi, logisin ja asusin tagasiteele. Kutsa, kes nägi, et ma rohkem ei kavatse temaga metsa all jalutada, jooksis taas 200 m ette ja liikus nobedasti meeste juurde, mina mätastel libisedes kannul. Väga tore jalutuskäik igatahes ja mõnus tutvumine neljajalgsega. Tänud aarde eest.
Alati on tee viinud kas põhja või lõuna poolt mööda. Täna otsustasime spetsiaalselt siitkaudu sõita. Tuleb tunnistada et väga häid teid tehakse sinna kus inimesi ei ole. Huvitav miks nad Tallinnas nii ei tee vaid kogu aeg oma auke kiruvad. Aare paljastus kiiresti. Tänu tuulutusele on punker heas korras. Erinevalt ühest teisest Lääne-Virumaal mida ma hiljuti külastasin. Aitäh!
Tükk aega otsisin aaret enne kui sain karbi ära vahetatud. Täiesti mõttetu peidukas. Aga oma geopeituse algusaegade ajaloo huvides jäägu ta sinna ja sellisena nagu ta on. Käige ikka punkris ka.
Kallasime ka karbist vett välja ja panime minigripid kinni, aga hoopis rohkem kirusime seda elukat, kes teealused truubid sassi oli sõitnud, nii et tee memoriaalist punkrini oli üks paras jura. Kus voolas vesi lahinal üle tee, kus oli lihtsalt muda. Igatahes sai maailm jupikese maad avaramaks jälle. Aitäh näitamast!
Karbis oli vett, logiraamat kuiv. Kuivatasime, tuulutasime asju. EVEJ
Päeva veetsime Maidlas viimastel vallapäevadel. Mitte, et meid sealse kohaga midagi seoks vaid lihtaslt niisama, ekspromt väljasõidul nägime rohkem kui ootasime. Meie kohale jõudes olid punnvõrrid (Maidlas siis) kuhutanud juba 20h. Sellele aardele lähenesimegi peale üritust Maidla poolt. Silt teeotsas ei jätnud eksimisruumi. Kruusatatud ning rullitud kruusatee tegi auto vaid veidi tolmusemaks. Mälestusmärgi juurest aardeni marssisin siiski üksi kuna unemati soovis senikaua lastega tegeleda. Viimane lõik oli samuti linnakingaga võetav - plätad ja lühikesed püksid sobivad ka. Putukad ei tülitanud. Õige koha avastasin nii enamvähem vaistu järgi. Kogu ümbrus oli harvesteri tee tõttu üsna sarnane. Punkri katuse torniks kahtlustatu osutus peldikuks. Punker oli vägev. Aardest kah. Kilekott selle ümber on selline vanakoolikas - kogub ja hoiab niiskust karbi ümber ja sees. Tõenäoliselt peaks selle siiski sealt eemaldama ja ka aardele veidi parema pesa muutunud lähiümbruses vaatama. Kasvõi punkrisse lavatsi alla. Igatahes karp oli niiske seest. Logiraamat minigripis oli kuiv kuid rõske. Sai niipalju tuult vahele kuipalju soe suveilm võimaldas. Panin aarde tagasi nagu oli (ei eemaldanud kilekottigi). Nautisin tagasiteed. Tänud juhatamast ning tutvustamast kohta. Edasi ei vaadanud milline tee seal oleks olnud. Sõitsime mööda kruusa tagasi.
Lähenesin Oonurme poolt. Ühel lõigul ilmselt pole jõutud veel killustikku tasaseks ajada, aga sai läbi ukerdatud. Parklasse jõudes selgus, et pool esistanget on kuhugi kadunud. Aga pole hullu, käiski teine pidevalt kuhugi vastu. Leidsin aarde ja tutvusin vaatamisväärsustega.
Sellele aardele lähenesime kummikutega. Algul ma küll kahtlesin jalatsite valikus, kuid juba peagi osutusid nad vägagi vajalikuks, sest mülkad olid ikka pärsi mudased ja libedad. Aarde leidnuna vaatasin ka punkris ringi. Huvitav koht, aga kuna sääsearmee oli ikka võimas siis väga kaua aega ei viitnud. Tänud!
Ajarännak tagasi kadunud matkadesse joonas444 ning tõenäoliselt ka soengu juurde
Kui olime natuke aega monumenti uudistanud, kuulsime võsast hirmsat raginat ning meie poole tormas üks suur, karvane ja märg elukas, ise kangesti rõõmus. Esimesest ehmatusest üle saanud, saime aru, et see koer meile mingit ohtu ei kujuta ning hakkasime mööda sihti nulli poole astuma. Kutsa kord meie ees, kord meie järel nagu teades, kuhu me läheme.
Nullis ta meile aaret kätte ei näidanud, saime ikka ise otsida. Sirje ja Andrea leidsid enne kui mina. Peidukas enam kui traditsiooniline, konteiner märjas ja ligases kilekotis. Aga sisu siiru-viiruline. Võtsime geomündi, sest tundub, et see jumalast mahajäetud paik pole just sagedasti külastatav.
Pärast aardeleidu vaatasime veel punkreid nii seest kui väljast ja asusime tagasiteele. Koer ikka saatjaks kaasas. Arutasime, et äkki on ta peremehe metsa ära kaotanud vms, aga tagasi teele jõudes ning nähes, et me autosse istume, hakkas koer rahulikult mööda teed ära minema. Ju siis oli lihtsalt kohalik, kes aeg-ajalt nii geopeituritelt kui ka laigulistelt maiust norimas käib. :-)