Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Ida-Virumaa on rikas kaevanduste poolest. See kivikõrb Jõhvi linna külje all on Tammiku kaevanduse pärandus, mis suleti 1999 ning uputati seejärel. Kaevandati siin Eesti tähtsaimat maavara - põlevkivi.
Esimesed kirjalikud märkmed põlevkivist Eestis on pärit 1777 aastast, mil seda kirjeldati kui põlevat kivi Soome lahe lõunarannikul, 1917 sai Eesti põlevkivi endale siin lähedal asuva Kukruse mõisa saksa keelse nime "Kuckers" järgi oma nime - kukersiit. Kukersiiti on Eestis kaevandatud alates 1916. aastast, suurim aastane kaevandamismaht oli ca 30 miljonit tonni (1980. aastal).
Kukruse mägi paistab ka siit aarde juurest kenasti kätte ja ilmselt on mõnedki geopeiturid sinna otsa roninud. Mägi on omapärane selle poolest, et selle sees olev orgaaniline aine vahelduva eduga järjest põleb ja nii tekib mäe sees pidevalt uut vaba ruumi. "Mägi tõmbub kokku, aga kas ta teeb seda sujuvalt või tekib varing, ei oska veel keegi ennustada." / mäeinsener Arvi Toomik. /
Kõrgus merepinnast 99m. Valest kohast lähenedes on tegu päris varisemisohtliku nõlvaga. Võib soovitada näiteks: N 59°20.717' E27°22.487'
Lumega üsna lootusetu! Välismaalaste logidsid loe GC lehelt.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (6), ilus_vaade (3), maasturiga_huvitav (2), marjad (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC27MYD
Logiteadete statistika:
125 (99,2%)
1
3
2
0
0
0
Kokku: 131
Müttasin mis ma müttasin siin selles märjas, madalas võpsikus, sai asi ikkagi tehtud. Koordinaadid viisid mööda ja ega siin ei saa liikuda igal pool, vähemalt kummikuteta. Tuli lihtsalt silmad lahti teha ja otsida midagi teistsugust. Asi tehtud, koht nähtud ja nimigi kirja pandud, et siin olin. Tervitused Mulgimaalt ????????
Geopeituse kolmas päev. Eriti energiat pole kuid entusiasmi jagub. Seega jatkame avastamist. Sama situatsioon kui eelmisel logjal. Jätsime samaks. Tänud
Maastiku raskusaste pelutas veidi selle palavaga, aga õnneks tulime ikka vaatama ja hea oli, sest no tegelikult on ju maastik pigem 1 nüüd. Ka vihjed puu ega kivi ei pädenud, sest kivi me ei näinud ja puu oli hiljuti maha saetud, kuid õnneks oli aardekarp alles, kuigi lebas niisama lageda taeva all. Panime nimed kirja ja juuresoleva puitmaterjaliga veidi maskeerisime teda. Aitäh aarde eest, koht on huvitav!
Täna sai mööda Peipsi servast Alutaguse metsadesse mindud ja kui sealt lõpuks otsa kodu poole pöörasin, põikasin enne pimedat veel paari aarde juurest läbi. See kivikõrb oli siis üks nendest. Nagu taibates, et mul juba väsimus kontides ja kodu kaugel, andis aare end kohe kohale jõudes kätte, ei mingit trikitamist. Tänud peitjale aarde eest.
Hiljuti paigaldati keelumärgid. Eelmisel aastal neid ei olnud. Hiljuti ehitati trepp, kuid selle ees on ka keelumärk. Mina võtsin riski ja läksin üles. Võtsin aarde ära. Peitsin aarde MÄE JUURDE. See on endiselt kivi all peidus.
Päises uued koordinaadid.
GC lehel soovitakse, et aare kinni läheks kuna seal olevat keelumärgid ees. Kas keegi saab kontrollida tegelikkust ja sellest teavitada. Vajadusel aarde ära tuua või legaalselt ümber peita. Aja jooksul, alates peitmisest võib nii mõndagi muutunud olla. Tänan ette.
Tammikus valisime klibuseinas madalaima diagonaali üles matkamiseks. Alla laskusime otse järsust nõlvast, all laiutavale vesisele heinamaale. Tänud peitjale.
Aidus matkatamise järel tulime ka kivikõrbe külastama. Ronisime mäkke, minnes üritasime pisut diagonaalis üles saada, aga alla tegime katseks kõige järsumast nõlvast otse, õnnestus küll. Hea, et jõudsime napilt enne pimedat, sest vaade üleval oli muidugi muljetavaldav, kuigi need endised kaevandused on siiski pisut nukrad paigad. Aitäh!
Eemalt vaadates tundus üsna hullu väljakutsena sinna kivikõrbesse üles ronida, kuid lähemale liikudes vaatasime oma arust madalama koha ja hakkasime ronima. Selgus, et kivid nii kõvasti kinni ja astu nagu trepist üles. Polnudki väga hull. Aarde leidsime kiirelt, siinsetes kivistes tööstusmaastikes juba tavapärane peitmisviis. Tagasi auto poole liikusime juba otsesuunas ja saime natuke järsemast nõlvast alla ukerdatud. Kuid selgus, et palju suuremat väljakutset pakkus tasasel maal olev vesine ala. Saime natuke varbad märjaks ja olimegi tagasi auto juures. Aitäh Kivikõrbe kutsumast!
Neljajalaveoga saab igast kaldest üles ja tuule kiuste ka edukalt logitud.
Tänan peitmast.
Äge ju, siinkandis saab ronida rohkem, kui mujal aastaga. Hea, et hiis vähemalt alles jäeti. Aitäh!
Tuul tõusis ja tuli 1 suur must pilv. Aga leidsime ja loodame elusalt auto juurde tagasi jõuda.
Viimaste päevadega on nii palju mäkke tõuse olnud, et vaikselt hakkab juba ära harjuma. Hea, et meil õhk hõredamaks ei muutu ja saab ühe soojaga ikka üles. Ahjaa, hoolimata sellest, et ette sattus vee takistus, siis jalad jäid siiski kuivaks, mitte ei olnud nii, nagu Liis mainis. Pokud päästsid päeva,.
Tänud.
Kaupo puhkas peale Tammiku hiit, meil Silveriga oli see täpp leidmata. Ülesminek võttis ikka natuke ähkima, aga kuna igasugused Miljonivaated olid selleks ajaks vaadatud ja leitud, siis polnud viga. Üles jõudes panime nimed kirja ja valisime tagasiteed. Kui tulekutee oli igati kuiva jalaga tehtav, siis võimalikult sirge rada autoni enam kuiva jalaga tulekut ei võimaldanud. Otsustasime siis eeldatava vesise koha kõrvalt läheneda. Mul kummikutega polnud viga, kuid Silver ikka päris kuiva jalaga ei pääsenud. Samas oli üks kena koht nähtud ning jätkasime väikest geotuuri.
Üles sai mindud hiie juurest ja alla tuldud kõige kõrgemast järsakust. Käe sai ka veidi marraskile Tänud
Mäkke ronimine oli tore. Vahepeal libises natuke. Aare leitud kiirelt ja nimed kirja, karbil kinnituskõrv murdunud küljest, aga seisab kinni. Tüdrukud läksid ringiga alla, ma otsustasin otse ja libisesingi alla välja. Aitäh peitjale toreda ekstreemsuse eest!
Üles ronimine tundus üsna võimatu, otsisime parimat kohta üles ronimiseks, mingi koha leidsime, kuid ka see tundus üsna hirmutav. Aega läks ning asja sai, kuidagi ukerasin üles. Jalutasime rahus aardeni ning kiire leid. Nautisime ilusat vaadet ning päikeseloojangut. Alla minek tundus palju jubedam kui üles tulek, kuid õnneks sai käidud, aitäh! :)
Leitud. Käisime Tammiku hiisi vaatamas. Tänu selle, et oli vaja aarde leida saime lisaks põnevat kohta jalutamiseks. Ja muidugi väga ilusad vaated. Aitäh peitjale!
Leitud. Ronimist oli palju, làksime valelt poolt ja tegime endale ise raskemaks asja
Lõhkusin oma kindad ja ka ilma maasturita huvitav. Juhtusime märkideväliselt üpris ligi sõitma :)
Ega ma isegi õieti aru saanud, kustkaudu autoga ligipääsu üritasin. Mingite vanade tööstushoonete juures sõitsin paar korda tupikusse, aga siis kuskilt kõrvalt jälle viis kitsas tee läbi. Prügihunnikute vahel slaalomit tehes sain üha kaugemale, õigele kivikõrbe pinnasele - kohati nina taeva poole, tasapisi kõrgemale tõustes. Kuni kohani, kus vallid ja kraav tõkestasid madalapõhjalisega edaspääsu. Tiba kõrgema kliirensiga kannatanuks kindlasti nullile veel tubli mitusada meetrit lähemalegi sõita, kuid ma muidugi ei põlanud jalgsi astumist. Viimasel paarikümnel meetril läks taas käiku hiljuti Kaevur Kalle juures külas käies omandatud tehnika :o) Muljetavaldavate ebamaiste vaadetega koht, aitäh juhatamast! Minu meelest kannataks siin vabalt filmida mingi kosmose-ulme stseene seiklustest kaugel planeedil :P
Esialgu välja vaadatud lähenemisteel oli keelumärk ja eravärvides politseipatrull ees. Ei hakanud endale liigset tähelepanu keelatud sissesõiduga tõmbama vaid sõitsime mööda ja peatusime natuke eemal. Tuli välja, et see teeots ei olnudki see, mida algselt olime mõtelnud, seega saime natuke tagasi sõita. Rada viis ilusti mäe otsa, keerasime ka raja pealt kõrbesse aga see hüplemine eriti mõnus ei olnud seal kivide otsas. Kihvt koht, tänud vaadet jagamast.
Kui õige teeots leitud saime pargitud 70m peale sest edasine tundus liiga vägistamine. Hea, et autoga siia ei tulnud, motikaga oli lahe käristada. Jälle ausa vaatega koht.
Kirjeldus ja ortofotod olid kordades hirmutavamad, kui olukord tegelikult. Täielikult eirasime ka peitja soovitusi lähenemistee osas. Reaalsuses oleks olnud täiesti drive in sobiva sõiduvahendi puhul. Tore oli vaadata, et mägesid on tasandatud, mitte jäetud ebamääraseid hunnikuid.
Tänud!
Offroadi autoga ei teinud, küll aga turnisin mäe risti-põiki läbi. Suurepärane vaade! Aare nagu Matrjoška :)
Jätsime rattad ja muu varustuse alla ning lähenesime soovituslikku teed mööda. Päike kõrvetas kõrbele kohaselt ning ülesminek võttis täitsa võhmale. Everesti vallutama veel ei läheks. Aitäh aarde ja vaate eest!
Mööda uut ja värsket asfaltteed oli kivikõrbe jalamile sõit lausa lust. Kõrbesse me muidugi rattaid ega telliskive täis seljakotte vedama ei hakanud vaid läksime normaalse inimese kombel. Tegemist küll kivikõrbega aga kõrbele omaselt kiskus pingutus otsaesist niiskeks ja tekitas ka joogijanu. Aare oli hea lihtne ja vaade kaunis. Aitäh!
Valisin peitja poolt soovitatud lähenemistee ning saan oma valikut ainult kiita. Selle tõttu ei olnud liiga keeruline. Aare leitud, vaatasin kivikõrbes ringi. On ikka õõvastav see kivirisu, ja neid jagub siia itta ikka üksjagu. Aitäh!
Valisin kindlalt kõige viletsama lähenemistee. Kõigepealt tuli vesine põld, mis tegi jalad märjaks. Sellele järgnes vesine võsa, mis tegi jalad mudaseks. Siis tuli mõnus kivisein, mida mööda oli võimalik liikuda vaid kaks sammu üles ja üks alla. Võrreldes teise mäe otsas asuva aardega oli siin vaade veidi viletsam. Siiski tänud kutsumast!
Viimaseid logisid lugedes tundus et lhenemine on raske. Tegimegi autoge ümber kõrbe luuret. Õnneks laitis Piia ühe minu väljapakutud suuna maha, teab kuhu me oleksime sealt sattunud. Logides olid ka soovitused mida järgisime ja sealt kulgenud rada oli täitsa kenasti kõnnitav. Sõime mäepeal kasvavaid maasikaid. Huvitusime iserajatud puhkekohast, mina nautisin põlevkivi kunsti, korjasime ka mäle mahajäetud pandipakendeid, et need viia sinna kus nende koht. Huvitav oleks siia tula tagasi 10 aasta pärast
Olen vaimustuses! Kaunis vaade, huvitavad kivimid, põnev maastik matkajale. Kindlasti külastan veel seda kohta! Tänud peitjale!
Ei leidnud tegelikult seda lähenemisteed mis meile oleks sobinud.
Oleks tahtnud autoga üles turnida, aga ei julgenud.. jala julgesime. Palju kive ümber ei tõstnud. :)
Sellesama suure mäe ühest teisest servast olen kunagi veel üsna lapsena otsinud mingeid ägedaid kivistisi, millest mõni ikka veel suvilas istub. See oli enne seda aega, kui keelumärgid iga väikese sissesõidutee ees ilutsesid ja kus autoga oli võimalik sama hästi kui mäe kõrvale ennast parkida.
Kuigi ega meil läks ka üsna hästi, mingi papi sissesõidutee juurde jätsime tema loaga auto ja siis panime otse üle heinamaa, läbi mülka ja siis nõlvast üles.
Aarde juurest avanes päris hea vaade ja kompassi + gepsuga sai siis üritatud kindlaks teha, milline suitsev korsten millisele asulale kuulub.
Tagasi saime mina, Martin ja Indrek tuldud teed mööda üsna kerge vaevaga, Gertrud ja Arvo ei olnud laskumisel päris nii pädevad ja ma jõudsin üsna palju metsvaarikavõsa ahistada enne kui lõpuks liikuma saime.
Aitäh!
Siin kiirelt eelmisi logisid sirvides jääb mulje, et on kaks lähenemisteed: kas kaugelt ja sujuvalt või lähedalt, läbi padriku, lurtsuva pinnase ja mööda varisemisohtlikku nõlva. Kümme korda võite arvata, milline meile sattus :) Kusagilt võsast ilmus veel üks käruga papi, kes lubas meil lahkelt oma sissesõiduteele parkida.
Kui minu kõva tallaga matkatossud on jääl paras ikaldus, siis teravatel kividel turnimisel jäid nad alla vaid Rudolfi kõrbesaabastele. Gertrud oma daamilike poollahtiste asjadega oli samas püstihädas. Kuidagi me siiski üles saime, vaid käte maha toetamisega õnnestus mõned kriimustused saada. See vaade samas... ooo. Võrdlesime kohe kaardiga ja tuvastasime, mis kohti näha on.
Alla läksime suhteliselt hooga ja kui auto juba paistis, selgus, et Arvo ja Gertrud on kadunud. Ootasime, sõime metsvaarikaid, ootasime veel. Ja veel. Lõpuks nad siiski ilmusid ja leidsid, et ega vist sellel päeval väga rohkem geopeituda ei taha. Õnneks suutsime nad Viivikonna ilu kirjeldades siiski natukeseks ümber veenda :) Aitäh peitjale!
Järgmiseks tundus Kivikõrb päris hea väljakutse ladistavas vihmas ja ulguvas tuules. Aga maastik oli omapärane ja vaated olid head. Mulle igatahes meeldis.
Hoolimata vihmasest ja tuulisest nädalavahetusest oli meeldiv geotuur, tänan peitjaid! See oli ka esimene geotrip, kus Kristel sai minust vähem leide. Tegelikult oli talle küll tagasiteel seisu võrdsustamiseks planeeritud peatus Mõtlemiskivi juurs, aga kuna Nuffi parasjagu säutsus mul telefonitorus, siis panin mööda. :)
See oli vist mu lemmik sellel nädalavahetusel. Koht oli lahe, no ehtne kivikõrb. :) Boonuseks sain veel maasikaid. :P
Suured tänud peitjale.
Lähenesime mööda kruusakat ja jäime peatuma väikest prügilat meenutava sodihunniku lähedal, kus otserada soovitatud lähenemiskohani viis. Poolel teel peidukani hakkas järsku paduvihma ja rahet sadama, nii et elamusi saime peale kivikõrbe avastamise juurdegi. Tegime logimistoimingud paduvihmas, aardekarpi ja logiraamatut kohapeal tekitatud "katuse" all kaitstes. Sel hetkel kui viimase nime kirja saime, lõppesid ka ekstreemsed ilmaolud sama järsku kui nad alanud olid.
Aitäh aarde- ja vahva koha eest, aare oli korras :)
Väike jalutuskäik ja olime kohal, aarde leidsime ruttu. Sattusime sinna vahetult enne päikesetõusu ja vaade oli imeline. Aitäh peitjale!
Aardeni sai ikka mööda karjääri jalutada küll, aga tänu heale seltskonnale möödus aeg kiiresti. Kuna kell oli juba palju, siis sai ka päikesetõusu näha. Suurepärane vaade. Aitäh!
Lõpuks ometi sai see teekond ka ette võetud. Kodus tegin natuke pliis-pliis-pliis, anna oma autot, lootuses aardele võimalikult lähedale jõuda. Mäe all tõusuteed vaadates oli see ikkagi liiga blond mõte ja läksime üles jalgsi. Äpp küll vahepeal lollitas, aga leid tuli üllatavalt kiiresti, isegi liiga kiiresti :D Olin selle aarde otsimise endal peas ülikeeruliseks ja raskekes mõelnud, reaalselt oli asi palju lihtsam. Ja milline vaade kodulinnale :) Aitäh peitjale !
Peale põhjalikku mägimatka I-W-Maa mägedes tegi Kalle sellise -- raskesti keeldutava ettepaneku külastada ka kivikõrbe. Tehtud-mõeldud, vähemasti väike vaheldus kõigile neile kolmele mäele, mille otsas täna juba ronitud on. Navigeerisin lähimasse võimalikku, teelaadset moodustist sisaldavasse punkti. Põllutee ääres terendasid videvikuvalguses keskmise õuna mõõtu kuprad kuivanud varte otsas. Mis "põllukultuure" kohalikud farmerid siin kõrbeveerel küll kasvatavad?!? Kalle tormas uurima kuid "kupar" pudenes tema käes eriliselt fliisi-atraktiivseks pudinaks. Ebaedu. Kuna päevaplaanis polnud mitte Agronoomia vaid GeoPeitus, siis GPS juhatusel kõrbemaastikuga tutvuma. GPS juhatas aga hoopis padrikusse, mis läks sujuvalt üle keskmisest ligasemaks loduks, keset mida laius täiesti laevatatav metsatee. Ebaedu. Kuskil pidi siin ju kõrb olema... Vesisevõitu vihmametsa-elamuse täienduseks tuli Taevast Ülevalt parajalt värskendav sahmakas vedelet... Mõte liikus erinevatele vedelseebi retseptidele, kus prominentses osas kõrbehullu Kallet, kõrbet kokkulubavat aarde peitjat ning I-Wiru Maagiliselt-Mururohelist-Settevett (MMS). Niisama ootamatult, kui padrik algas, see ka lõppes -- peaaegu vertikaalse kividüüniga, kust Kalle paraja kivipilve varjus üles ronis. Pakkisin fotokola võimalikult põrutuskindlalt ära ning järele. Olid need eelmised mäed mis nood olid kuid see Düün nõudis ülessaamiseks kõigi kahekümne küünise ning kohati ka hammastiku abi. Ehh kivikõrb. Üritasin mitte mõelda kivi-ussidele, ning asjaolule et väga tõenäoliselt on aare peidetud -- kivi alla... Järsak lõppes Kiviplatooga kus üha süvenevas hämaruses kasutasin ära võimaluse lüüa varvas vastu kivi ära. Auch!!! Ebaedu. Sellal kui pildistasin Kangelaslinn Jõhvi panoraami, urgitses Kalle aardelaeka selle kõikseõigema kivi alt välja. Kiire logimine ning tagasi. Kuna varvas oli leidnud tõeliselt nurgelise kivi, siis üritasin leida pisut lihtsamat tagasiteed. Kusagil paistsid mingid rattajäljed, mis läksid üle täiesti käimiskõlbulikuks teeks, mis võttis otsustavalt suuna allapoole. Paraku aga jäi tee valitud allapool väga teisele poole Kividüüni minu GeoMobiili parkimiskohaks valitud allpoolest. Kalle veeretas mõtet ronida tagasi mäe otsa ja siis [veereda] mööda kivinõlva alla, mille peale aga mu, keskmisest lopergusem suur varvas otsustavalt protestima hakkas. Mida sa turtsud, me oleme mäest all, kindlal teel ning läheme lihtsalt ümbernurga!!! Nurga taga aga Kividüün jätkus. Ja jätkus ka järgmise nurga taga... Ebaedu. Kui jõudsime Kalle järjest hingestatumaks ja kõlavamaks muutuva hädaldamise saatel kolmanda nurga juurde, siis seal Düün lõppes ning üha tihenevas hämaruses seisid meie ees mahajäetud ja ärauputatud Tammiku kaevanduse tontlikud hooned. Loomulikult olid taskulambid jäänud autosse. Õ-ÕUDNE! Loomulikult olid välgud jäänud autosse. J-J-JUBE! Loomulikult oli kolmjalg jäänud autosse. KRR-RRIIIPI! Loomulikult polnud ei objektiivil ega kerel stabikat. HI-IR-MUS! Nii kaugel oma mugavustsoonile pole ma vääga tükk aega olnud... Keerasin mulgu nii lahti kui sain, ISO põhja ja sealt veel kaks tiiru üle ning üritasin kivistuda. TereKõikSeeMüra ja JääJumalagaDünaamika. DoF, sellest me täna lihtsalt ei räägi... Pulss tõusis, peopesad läksid niiskeks ja keha kattus külma higiga... Vähe sellest, olime lubanud olla kell 1900 võõrastemajas ja võõrastemajapidaja juba ootas meid kohapeal, autoni oli linnulennult tubli kilomeeter väga murtud murdmaad ning seesamune võõrastemaja asus Narwas, kuhu ca 50 kilomeetrit ning ziljard tigedat kiiruskaamerat. Kell aga 1910... Oehhh... Sa oled jõudnud kõige tontlikumal ajal kõige tontlikuma hoonekompleksini ja sul lihtsalt ei ole aega seda uurida ja ei ole võimalust pilti teha... Kuidas võib küll üks nii ilusasti alanud sügispäev nii rämedalt lõppeda. See on see Karma, olime päev otsa I-Wirulasi hirmutanud kuid nüüd näitas Ida Wirumaa meile, mis tähendab sõna Hirmus...
PS. EVEJ.
Selle aarde juurde jõudsime juba hämaras,kui me jõudsime tossudega veidi vesisema alani mäe nõlval pakkus metsjeesus loobumisvõitu,mille ma tagasi lükkasin.Üles ronima hakates läks päris tugevaks vihmaks,nii ma seal siis vihmavari ühes käes üles rühkisin metsjeesus kannul.Aarde leidmine õige kivi alt nendest miljarditest tundus müstika aga polnud ka keeruline.Lühemat teed tagasi tulemast metsjeesus keeldus ja minu torisemise taustal tegime paarikilomeetrise ringi ümber kõrbe.
Tahtsin alguses GPSi soovitatud teed mööda kohale sõita, aga kaardilugeja hakkas protesteerima. Lõpuks leidsime end aardest paarisaja meetri kauguselt, ainult et tee aardeni läks hoopis mujalt. Ei tahtnud mitmekilomeetrist ringi tegema hakata ja lähenesime otse. Mägi oli üllatavalt stabiilne, isegi nelivedu polnud eriti vaja. ülesminnes vast paaris kohas, allatulles üldse mitte. Aare tuli kiiresti välja. Lahe vaade oli aarde juurest. Aitäh peitjale.
Pöördudes tagasi ühelt lähenemisteelt blokeeriti tee vastutuleva auto poolt ning päriti ega ma prügi metsa vii. Rääkisin ausalt oma kavatsused ära ning lasti tulema. Kohalikud on prügi metsaalla sokutajate peale päris kurjaks aetud ning iga autoomanik võetakse ette. Kuna rohkem neid pisikesi teid seigelda ei viitsinud jätsin auto suure teeäärde ja tegin mõnusa jalutuskäigu. Kuna rada oli ees siis ei valmistanud see ka erilisi raskusi. Aitäh, vaade oli ilus!
Ei hakanud seljakoti soovil tsikliga aardele "treppi" sõitma, sai hoopis veidi jalutatud. Peidukas on lausa kaugelt nähtav :D
Lähenemistee valik sai tegelt täitsa hea. Sussid jäid terveks ja esisillavedu polnud ka vaja kuskil sisse lülitada - ainult astu mööda teed. Selline mõõdukas tõus, mida ka autoga saaks. Üleval - noh, vaade on aus. Aardest meetri kaugusele on tüng aretatud - keegi on vana matkatarkuse kohaselt plastikut matnud ... Õige koha peal hakkab kukersiiti nappima, aga pisikese loodusteaduse tunni jaoks veel piisab. Jälle üks koht, mis meeldis - aitüma!
Lähenemistee leidmine oli päris vaevaline aga leitud ta sai.Jalanõude valik sai kah vale(plätud)nii ei jäänudki muud üle kui käpuli üles ja alla sammuti.Aga vaade tasus ronimist.Tänud peitjale!
Lõpuks ometi sai see kodupiirkonna kollane täpp roheliseks värvitud. Aega võttis, aga asja sai... Kui gepsul natuke lasta rauneda, näitab ka õige koha kiirelt kätte. Aitäh peitjale.
Muidugi mitte ei mõistnud me ka õige nurga alt läheneda ja alles kolmas katse oli õige. Tagantjärele tarkusena, tuleks ikka kirjeldusst ka lugeda. Siin oli küll veidi kahju, et maasturiga ei tulnud, sellega oleks võinud nulli sõita ja otse auto kõrval logida. Tänud aarde eest!
Sellele aardele lähenedes saime auto katusele sahmaka vihma, mis (tagantjärele tarkusena) jäigi selle päeva ainsaks. Mäe otsast oli lahe vaadata, kuidas pilved ta ümber tiirutasid, õnneks meie teele nad rohkem ei tulnudki. Esiteks kohtasime eriti punast kõrberebast, järgnes vaevaline mäkketõus maasikapausidega ja kiire aardeleid. Müstiline koht, laskudes sain pildi peale isegi siinsed viljaringid ;) Tänud peitjale!
Seda kõrbe nägin ka eelmine kord, kuid lõuna poolt Jõhvi sõitsin, aga kuna jalad polnud siis sellest aardest kohe mitte huvitatud, siis läksime sinna täna. Koht on muidugi megavahva. Sellistes kohtades ronida on tore, vahepeal oli ainult kole palju floorat. Hakkasin küll enne otsima, kuid õige koha jätsin vaatamata. Liis tuli ja võttis karbi välja. Aitäh!
Kõigepealt turnisime, siis sõime maasikaid, siis leidsime aarde. Ja siis veetsime aarde juures lebotades väga kaua aega. Nimelt ei suutnud me kuidagi otsustada, mida edasi teha. Oli ilmselge, et oma algset plaani, rattaga Sondasse sõitmist meil viie-kuue tunniga täita ei õnnestu, valikuteks jäid siis kojuminek või rongiga Sondasse sõitmine. Mina tahtsin ikkagi veel telkida ja seekord saigi nii. Ahjaa, aare on taaskord kategooriast "Üles saad aga alla ei saa", lõpuks üritasin lihtsalt kuidagi mäest alla veereda. Aitäh!
Kiva oli palju ja igasuguseid. Taastasime ka aardele vihjekivikihi. Aitäh!
Väike mägironimine ilusa ilmaga. Seda kohta oleme palju kaugelt vaadanud, aga nüüd on lähedalt ka nähtud. Aitäh!
Leitud ta sai, õige lähenemiskoha leidmine on kõige keerulisem. Lõpuks jätsin auto ning läks kondiauruga kõige kiiremini. Ilus vaade on ülevalt
tulin ida-virru väiksele aarde-, silmaringi- ja lõõgastustripile. tallinnast ärasõit jäi äärmiselt hiliseks nagu ikka, ja esimesel päeval polnud õiget geopeituse-maitset suhu saanudki kui juba sügav öö. kuna aga kuu paistis kenasti ja taskulamp on kaa uus ja hea, ei lasnud ennast sellest väga häirida ja andsin aaretele tuld. see oli neist vist kõige ägedam.. kuuvalgel (viimasel?) suveööl mööda neid mäenõlvu turnida oli päris eepiline. tänud irokale!
lisan ka tee mida pidi sain lõpuks väga mõnusalt autost aardeni nii et maastik jäi pidevalt enamvähem 2.0-2.5 piiresse. korra proovisin ka väga valest otsast, mille peale kogu küla koerad lõugama pistsid ja poleks vist sealt ka üles saanud nagu hiljem ülevalt alla vaadates tundus. samas oli ikka väga pime, ega tegelt väga ei näinud (:
See aare kvalifitseerub meie lemmikute alla ja saab tunnustuseks GC-lehele ka tuti. Lisaks aardele ja kukersiidile leidub seal ka meeletult vaarikaid ja koht sobib ka maasturitega hullamiseks. Üks selline punane ja korralik nuki otsas ka ukerdas. Täname peitjat! Aardesse jätsime sõdur-TB.
Kuna viimaste leidude ajal on karp pidevalt vett täis olnud, siis sai see välja vahetatud. Ehk on abiks.
Käisime päris mitut lähenemisteed piilumas, enne kui ühe kasuks otsustasime. Kohalikud tegid seal parasjagu küttepuid ja jätsime auto nende pilgu alla niikauaks kui aaret otsima läksime. Läbi poolsoo ja muu si*a me sinna mäe jalamile ka lõpuks jõudsime. Algas mäkketõus, mis kulges suhteliselt valutult arvestades sellega, et kolmeaastane ja kuueaastane tegid seda iseseisvalt. Pärast seda, kui olime läbimärja aarde ära kuivatanud ja tagasi pakendanud, liikusime tagasi auto juurde. Kohalikud tundsid elavat huvi selle vastu, et kas seened juba mäe otsas kasvavad, millele me kahjuks vastata ei osanud, kuna ei olnud seeneväljadeni liikunud. Muidu kõik korras ja väga lahe koht!
Leitud teisel katsel. Esimene kord juhatas mingi anomaalia 50 meetrit eemale.
Parkisime soovitatud kohale kui tõusis jube äiksepilv. Tuule suunda ja kiirust hinnates, arvutasin tormi lõpu aja. Sinna mahtus täpselt kalorivarude täiendamine ja nutika laadimine.
Üleval ootas ilus vaade ja mõtisklus tonnaazi kohta, mida transportima on pidanud. Tänud!
Alustasin soovituslikust punktist ja hakkasin mööda teid-radasid minema kuni jõudsin kivikõrbeni. Suur killustikust lagendik kõrge mäe otsas. Päris huvitav oli seal kõndida. Kallasin karbist vee välja ja logisin. Tagasi läksin kõvasti otsemat teed. Kui järsakul natukenegi kohta valida, ei ole see ka midagi hullu. Teoreetiliselt üles minek peaks isegi lihtsam olema. Sattusin ka mitmele lõkkekohale.
Enne kui soovituslikud lähenemiskoordinaadid sisse lõime said vist kõik teed ära proovitud, välja arvatud see õige :) Aardest kallasime päris korraliku koguse vett välja, kuid üllatuslikul kombel oli logiraamat ainult niiske. Maasturiga aarde juurde minek lisas veelgi boonust juurde, tänud peitjale.
Polnud miskit nii raske kui algul kartsime. Auto sai mööda põldu küllaltki mäe alla sõidetud vastavalt soovituslikule algusele ning hakkasimegi üles rühtima. Aarde leidis jälle õnnelikult Mari-Liis. Lähedusest leidsime ka ühe täiesti korraliku pastaka ning patarei. Mõnus kõnnak. Logiraamat kuiv ja korras, karbi sisu kuivatasime veidike. EVEJ
Leidmine eriti aega ei võtnud, kuigi vihje on seal küll üsna kasutu. Logisin, imetlesin vaadet ja läksin tagasi. Vinge koht, aitäh!