Mission Impossible II

Imelise seltskonnaga sai tuldud, pimedus meid ei takistanud.
Tänud

Tööd ei karda me juhhei,ametid on kõigil meil :) Eks me seda deviisi järgides oma logid kirja saimegi.

Aitüma juhatamast,tõsine teletorni meenutav puu :)

Väike mõte imelise seltskonnaga ka see aare vallutada käis küll varem juba läbi aga ega ma seda plaani kuigi tõsiselt ei võtnud kuni viimase hetkeni. Aga peale 9 km rabamatka Hundisaarele oli enamikus meis veel niipalju särtsu, et vaatamata kiiresti pimenevale õhtule ka siia puu alla sammud seada. Kui märkasime, et see aare on GP lehel tervelt 909 päeva leidmata ja 20 kauem leidmata aarde seas, siis lausa pidime seda edetabelit natuke muutma.

Tegime siingi veel paraja ringi, et õige puuni jõuda ja siis pead kuklasse. Õnneks oli piisavalt valgusallikaid kaasas, et see kõrgel-kõrgel olev kastike pilkases pimeduses nähtavaks teha. Ega muud üle jäänudki, kui Margus kraamis varustuse välja, pidasime plaani, kuidas köis üles saada ja hakkas katsetamine. Igaüks sai endale rakendust - liini pusast lahti harutamine, "püssile" õhu sisse pumpamine, laadimine, laskmine, valguse näitamine või mööda heidetud raskuskotikese võsast otsimine :) Kõike seda saime korrata üsna mitu korda ja vilumus aina kasvas. Lõpuks olid kõik tulemusega rahul, köis tõmmati üles ja ülejäänud läks imekiirelt.

Oli toreda geopäeva äge lõpetus uduvihmases aga rõõmsas õhkkonnas. Tänud kõigile asjaosalistele.

See puu on juba ammu silmapiiril olnud, aga kuidagi pole sinna koos vajaliku varustusega sattunud. Nüüd siis sai see väljasõit ette võetud. Eks see liini paika timmimine läks üsna kesiselt, katseid tuli küll kokku neli, aga kuna kolmandal katsel õnnestus liin lootusetult puntrasse ajada, siis selle kättesaamine nõudis oma aja. Igatahes, paika ta sai ja Madis orbiidile läks. Tänud aarde eest!

Kõigil ronimishuvilistel on see aare juba ammu leitud aga kuidagi oli nii juhtunud, et ma ei olnud siia veel ronima jõudnud. Kunagi aastaid tagasi kui mul veel ronimisvarustust ei olnud, isegi redelit mitte, siis olin käinud seda puud piilumas. Nüüd oli lõpuks võimalus ka ronimine ette võtta. Pesakast on algsest kohast veidi kõrgemale viidud, mis on ronimise mõttes loomulikult positiivne. Laser näitas karbi kõrguseks 20 m. Liini tulistamisega läks seekord 5 katset aga lõpuks sain liini üles just soovitud kohast. Edasine oli juva vormistamise küsimus. Tõsisematest ronimisaaretest on nüüd veel Tartus Varese aare veel jäänud ronimata. Ehk talve poole kui sealsetel puudel lehed läinud võtan ka selle ette.

Tallinna lähedal liigeldes tehti pakkumine tulla siia ronima. Natukene mõtlemist ja otsustasin ka ühineda. Juba varsti liikusime ühe autoga Järvamaa poole.

Köie üles saamisega kulus omajagu aega, aga mingil hetkel oldi ikkagi edukad. Esimese ronimise tegi Tiit, talle järgnes puu otsa Kristjan. Pärast seda kui aare oli hoolduskuuri läbinud naases Kristjan maapinnale ning nii Airi kui Simone said enne mind üleval ära käia. Kui ise ronima asusin, oli vaikselt hämaraks läinud ja ega ümberringi enam palju näha ei olnud. Huvitav oli katsetada Crolliga üles minekut. Üles minek on kiirem, alla saamiseks sain üleval Tiidu juhendamisel selle lahti ühendada ning hoopis GriGri külge panna. Jälle ühe kogemuse võrra rikkam, aitäh!

Kust ikka alustada, kõiges on süüdi Tiit, kes tahtis midagi huvitavat teha. Valikuvariante just palju ei olnud. See osutus valituks, sest vana "võlg" oli ju vaja likvideerida. Seekord oli varustust piisavalt ja kätte oleksime selle asja saanud nii või naa. Vahepeal on viskekäsi sedavõrd paremaks läinud, et seekord läks liin üle õige oksa juba viiendal katsel. Natuke tuli vaid vaeva näha selle alla saamisega. Edasine oli juba lihtne. Käisime kõik seal üleval seda ilusat vaadet nautimas. Mingi hetk sai ka logi kirja pandud, tänud.

Ja muidugi möödaminnes tegime siis selle hoolduse ka ära. Nüüd peaks kast mõnda aega jälle ühes asendis püsima, raamat kuiv ja korras.

Ega polegi enda kaitseks väga midagi öelda, Airi on kõike kenasti juba kirjeldanud. Nagu nimme loobib Kristjan erinevaid ronimistakistusi teele ja kibekähku olemegi nagu kärbsekesed liimipaberil jalgupidi slingi sisse kinni kleepunud. Uhh…

Täna oli sellevõrra erilisem päev, et ka Kristjan ei olnud siia raamatusse sisse kantud. Alguses läks kõik libedalt ja siis ilmnes üks takistus, mida jälitas teine ja kolmas. Neid erinevaid teooriaid, kuidas köie ikkagi üles saab, oli mitmeid. Meie Airiga sättisime end mõnusatesse tugitoolidesse ja vaatasime kogu kino huviga pealt. Viimaks õnnestuski uut tehnikat proovida ja tembeldasin selle kiirelt ronimismaailma kähkukaks. Crolliga oli hoopis etem üles minna, kui köit läbi grigri vinnata.

Tiit oli juba mitmendat tundi oksa peal valvepostil ja lobisedes said ebavajalikud vidinad küljest ning vajalikud külge – võis alata laskumine. Kui lõpuks kambakesi turnimisega ühelepoole saime, oli ootamatult kulunud mitmeid tunde ja õues juba ronimisaardele kohaselt klassikaks saanud pimedus. Aitäh toreda aarde eest!

Meil oli Simonega raudkindel plaan täna GeoOlümpia korralduslikke asju arutada, kui vahetult enne kokkusaamist annab Simpsu mulle teada, et meil on väike takistus teel. Ahvatlus ronimisaarde näol pilluti meie teele, et siis siia tulla. Tegelikult me ei teadnud, et just siia. Jutt oli Tapa kanti minekust. Palju neid siia kanti ikka pandud on? Kiire aarete kontroll kaardilt ja selguski tõde, et see Kristjanil veel leidmata või siis täpsemalt ikka logimata. Hiljem sai selgeks, et see tal päris viimane ronimise aare meie armsal kodumaal. Muidugi viskasime oma plaani homse varna ja tegime kannapöörde. Jürist liitus meiega veel ka Marko ja Tiit jõudis kohale, kui Kristjan oli nööri üle oksa saanud, kuid raskus koos nööriga alla ei tahtnud tulla. Tehti meile siis seal igasugu vahvat tasuta teatrit. Kõigepealt ronis üles Tiit ja sinna ta jäi vist lausa mitmeks tunniks. Algatuseks tegi koos Kristjaniga aardele hoolduse ja seejärel saime kõik ükshaaval üleval ära käia. Täna sai n.ö. kiiremat ronimise viisi proovida aga kokkuvõtvalt olime ikka terve õhtu selle puu lummuses. Ei oska öelda, kuhu see aeg meil lihtsalt kaob aga eks geojuttu ole ka mõnus ajada ja uusi plaane paika panna. Ei oskagi öelda, kas see teistmoodi ronimine oli kergem või mitte. Peaks vist vahetult erinevaid viise proovima, et siis paremini aru saada. Täna jäi minu sisse ikkagi see ebakindlus, et kui Tiitu poleks üleval abiks olnud, et kas ja kuidas ma siis alla oleks osanud tulla. See osa vajab veel harjutamist ja seda viimast võiks enne pisut madalamal teha. Kuni mina üleval pusisin sai valgus otsa ja laskusin pimedas. Igati kordaläinud õhtu! Tänud kaaslastele ja Hannole mõnusa väljakutse eest. Siia jõudmiseks kulus küll kümme aastat aga parem ikka, kui ei kunagi :)

Seekord veel mitte. Täpselt teada, mis puudu jäi. Järgmine kord naaseme parema relvastusega.

Aardele lähenesime kõige halvemast suunast, mis võimalik. Alguses oli ilus rohtukasvanud tee, kuid juba mõnisada meetrit edasi leidsime end täielikus võsas. Oksi oli nii horisonaalselt, vertikaalselt kui ka diagonaalselt ning muidugi kõikides teistes suunades ka. Oi, kuidas sai kahetsetud otsust mitte pikki pükse jalga panna, aga ega tagasi ka ei raatsinud enam minna. Nii me siis teokiirusel edasi liikusimegi. Mingi hetk oli ees kaks potentsiaalset puud ning õnneks valisin kohe õige, muidu oleks saanud veel mõned minutid seda võsa "nautida".

Aarde juurde jõudes helises Kristjani telefon. Me olime mõlemad õnnelikud, et see natuke enne ei juhtunud, sest kui ta oleks seal võsas veel telefoni ka hakanud välja otsima, oleksime kindlasti lõpetanud putukate kõhtudes, mitte aarde juures. Nüüd algas kõige pikem ja toredam (või nõmedam, oleneb suhtumisest) osa. Järgmised kaks ja pool tundi veetsime seda raskusasja (terminid on mul silmnähtavalt selged) kõrgustesse pildudes. Õigemini Kristjan pildus ja mina aitasin abitöödega või tegin täiesti suvalisi asju, et igavust, palavust ja putukaid eemale meelitada. Tipphetkedeks olid ühe haava maha võtmine, kellegi (äkki Sandri?) raskuste põõsast avastamine, ühe enda raskuse ja pika punase nöörijupi puule ohverdamine, lillekimbu tegemine, mullale joonistamine, okstest pingi tegemine, lagendiku rohimine, mitmed-mitmed ahked ja ohked ning lõpuks raskuse üle oksa saamine. Muidu oleks selle oksa poolt vist aardeni ulatunud küll, aga kuna aarde kinnitus oli ühelt poolt lahti, siis nüüd ei ulatunud enam kindlasti. Sellegi poolest otsustas Kristjan natuke asja kõrgemalt vaadata, sest pärast mitut tundi oleks ju patt ilma ronimata minema minna. Algse plaani ülevalt järgmist oksa sihtida kuulutasime mõlemad liiga ohtlikuks ning nii see kindlaks mitteleiuks muutuski. Panime oma kompsud kokku ning tagasi läksime juba läbi metsa. Teele jäid suured metsmaasikad ja võsa polnud kordagi. Eks see nii geopeituses olegi, et aardeni läbi kõige võimaliku looduse ja tagasi mööda asfaltteed.

Kuigi me nimesid kirja ei saanud, siis oli jällegi omamoodi kogemus ning selle eest tuleb ikka tänada. Aitäh!

Taaskord väga äge ronimine lõbusas seltskonnas.
Sander loopis mutreid, köis üle ja nii saigi peale Inget ennast ka viuhti üles tõmmatud. Aitäh peitjale!

Siuh ja tehtud. Sander lõi võimaluse ja mina haarasin köiest ning peagi olingi kasti kõrval ja panin nime kirja. Kast veel püsib, kuid 1 irdunud kinnitus ei andunud võimalust teda sirgeks seada. Tänan peitmast.

Tänud info eest! See on ühe algaja peituri teadmatuse tagajärg, nimelt püüti kasti nööriga alla sikutada :D. Üritan end millalgi sealt läbi sõidutada.

Kast on viltu ja ei olnud nõus sirgelt olema, tundub, et mingi kinnitus on järgi andnud. Peitja võiks võimalusel olukorra üle vaadata.

Kolm nädalat tagasi pidin alla vanduma. Seekord olin korralikult oma odad ära teritanud ja läksin lootusrikkalt kohale. Pilt oli veidi ootamatu - kast lääbakil, katus lahti ja mingi punane nöör ka maas vedelemas. Maast siiski logiraamatut ei leidnud. Esimene katse - alt läbi. Teine - kõrgus hea, aga tüvepõrkest lendas nool tagasi. Kolmandal katsel sai kõrgus ideealne, aga nool otsapidi tüves kinni... sooh. Sikutasin ja sain ta siiski kätte. Neljandal katsel ilusti üle oksa. KÜll ühe võrra kõrgem, kui plaanisin, aga käib see kah. Tõmbasin siis tamiiliga nööri üle oksa, köis külge ja sikutama. Miskipärast ei tahtnud aga köis hästi järgneda, selle asemel läks hoopis nöör pooleks. Eks siis tuli veel üks lask teha. Seekord lendas nool ideaalsest kohast läbi ja ka köis tuli probleemideta järele. Edasi oli juba puhas rõõm - ronides üles, logi kirja, ilupildid ka ja trammiga alla. Üritasin ka kasti veidi sirgemaks sättida, aga liiga hea ta ei saanud. Peitja võiks võimalusel asja üle vaadata. Aitäh peitjale.

Mängisin jupp aega puu all lolli ja katsetasin oma uut mänguasja, aga jõudsin järeldusele, et tuleb veel tehnikat täiustada ja teinekord tagasi tulla. Aga nii ma seda asja ei jäta!

Õige vahendi ja õige inimesega no problemo.

Varajasemalt olen siin vaid piilumas käinud, mõtetes tundus nagu tehtav aga reaalselt jäi kaugeks.
Nüüd kohale minnes vaatasin, et hehh, polegi nagu miskit. Väga mõnus ronimine, teinekordki, tänud ;)

Sattusin siia kanti ja käisin vaatasin asja üle, ümbritsev pilt on paljugi muutunud, seal kus varem oli lage on nüüd võss ja järgmine lapike on lagendikuks tõmmatud, aardepuu on ilusti kahe vahel ja püsti. Head otsimist!

Viidates 27. mai leiulogidele on peitjal väga hea meel, et leidub ka selliseid seltskondi, kus kõik käivad karpi oma käega katsumas, mitte, et üks teeb töö ära ja kümmekond toidab all sääski! :P See muidugi ei tähenda, et ülejäänud leidjad vähem tublid on olnud :). Igatahes innustasid need viimased logid mind teile uusi väljakutseid nuputama ja eks tegelikult ole neid ka varem küsitud;). Ja kui tekib küsimus, et kuidas asja tehniliselt lahendada või kõige ohutumalt teha, aitan hea meelega alati, helistage või öösel :D.

Muidugi ei kahelnud ma hetkekski kui Silverilt tuli ettepanek liituda geotuuriga. Alles järgmisena sain teada, et päeva põhieesmärgiks on just maastik 4-5 raskusastmega aarded, mis tegi ootuse veelgi põnevamaks. Etterutates võib öelda, et siin saadud emotsioonid olid kindlalt päeva naelaks ja saadud energialaksust jätkuks terveks pikaks geopäevaks ja paariks järgmisekski. Lust oli vaadata, kuidas Tarmo meile eeldused logimiseks lõi, vist kiiremini kui orav oli ta logiraamatu juures. Kokkulepe oli kohe, et igaüks kirjutab oma nime ise ja see mõte meeldis kõigile väga. Tarmo poolt väga hästi instrueerituna võisin hakata end konteineri poole hiivama, esialgu keerlesid küll peas mõtted, kas ikka kõik meelde jäi ja välja tuleb..õnneks tuli ja saingi uhkusega oma nime kõrgustes kirja panna. Muidugi oli väike värin sees, sest see oli nii äge! Ja hea oli pärast kõrval targutada, kuidas käsi ja jalgu liigutada, kui järgmisena Karlile õpetussõnu jagati..;) Kaupol ja Silveril ka puu otsas käidud, õhkasime ilmselt kõik vaimustusest.

Tänud kaaslastele laheda elamuse eest! Peitjale aitäh väljakutse eest!

Plaan selline T5 tuur teha j6udis minuni Silverilt ja eks teda oli vist Kaupo takka utsitanud :D. Siis oli aga sydatalv ja erinevalt yhest teisest T5 aardest mille jaoks seda "6iget" talve ei saabunudki otsustasime ronimised j2tta soojemasse aastaaega. Alles see oli kui sai N6mmel snowtuubitamas käidud kui juba ca kuu hiljem v6is torsole p2ikest v6tta. Ilmade soojenemisega kerkis ka ronimistuuri m6te taas päevavalgele. Kui saime siis vibumeeste ja siilipoissidega kuupäeva lukustatud, ei jäänud muud yle kui hakata vaikselt ette valmistuma. See aare oli siis meie t2nase geotuuri nii alustala kui ka ladvik. Kui männipoiste peal sai t6ugu kombel ronimist praktiseeritud, siis siin otsustasin enda elu pisut lihtsamaks muuta ja otsustasin throwline kasuks. Esimene heide lendas loomulikult komeedina v6ssa aga peale teist viset sai juba asja kallale asuma hakata. Kui tee oli ees siis ei olnud muud kui et ämblikmehed(naised) said hakata pesakasti poole liikuma. Härrasmehelikult andsime loomulikult ees6iguse naisterahvastele. Merlele ei valmistanud see mingeid raskusi. Ja siis Karl ja Kaupo ja ...
Vahepeal tuli meie tegemisi uudistama yx metsahunt, kes kogu meie asjatamist muigega pealt vaatas. Kui ta mainis et kogu siinne ala l2heb lageraieks, oli m6te et kas t6esti saavad j2rgmised aardeni juba k6ndides. Tegelt väike ärevusmoment ja hirmutunne tuli peale aarde pysimise kohalt. Aga peale v2ikest kaartide uudistamist teatas saemees et see puu jääb nende raiealast välja :D:D Rääkis veel et tal yks tuttav olla ka geocachinguga tegelenud, aga tema pihta ei saanud mis see endast kujutab. Nyyd meid ja seda puud vaadates ytles et ahah selline hullus siis ongi jah :D Seletasime talle et tegelikult on asi palju lihtsam. Lihtsalt on olemas palju erinevaid viise ja äärmusi nagu see siinne ;)

Viimaseks ronijaks jäi meil Silver ja tema yles saamiseks olid mul palju kavalamad plaanid. Kuid ei teagi täpselt kas see oli geopimedus v6i 2revus publiku ees. Aga ladusin oma plokisysteemi valesti kokku nii et too t6mbas ikka kohe t2iega plokki.. Pikalt m6tlema siiski ei j22nud vaid saatsime ka Silveri samal viisil nagu k6ik teised sinna k6rgustesse.
Minagi tänan geoseltskonda ja eelk6ige muidugi peitjaid selle väljakutse eest. Nagu Karl eelpool mainis siis see täpp siin jääb kindlasti eredalt meelde ;)

Eks seda aaret ole juba mitu aastat vaadatud ja mõeldud. Saades tuttavaks Silveri ja Tarmoga tuli neile oma ideed rääkima hakata, sest Paavo moodi voodilinadest tehtud köit kasutaksin ainult vanglast põgenedes. Tarmo tehnikat on hea jälgida, nii kerge tundub kõik. Endal tuleb väga vaevaliselt, aga ülesse ma jõudsin. Eks igasugu aardeid on vaja, õnneks äärmuslikke palju pole. Aitäh peitjale ja kaaslastele.

Kui me juba talvel Tarmoga Haapsalu vallutamas käisime, ristusid me teed „kogemata“ ka Kaupoga ja tol hetlel sai sahtli põhjas vindunud idee ronimisaardeid vallutama minna välja käidud. Mõte oli super ja kõik osapooled olid nõus, et teeme selle kevadel ära. Veel siis kui lumigi alles maas oli,säutsus juba Tarmo, et kibeleb sellele tuurile, ega jaksa ära oodata. Esimese hooga oli plaanis minna juba aprillis aga siis oli nii minul kui ka Tarmol ÄMM projektiga käed-jalad tööd nii täis, et asi lükkus maisse. Õnneks sai Tarmo vist oma suurema erutuse juba seal radadel rahuldatud ja kannatas edasi lükata küll. Järgmine pauk mis meie plaane venitas oli Kaupo kohustused riigi ees SIILI radadel. Nii see seiklus meil mai lõppu lükkuski. Esimese hooga oli autos neljas koht meil bronnitud Allani jaoks aga millegipärast viimasel minutil selgus, et ta tulla siiski ei saa. Kuna seltsis ikkagi segasem ja Merle oli mulle oma ronimisosavust juba G-punkti rindel piisavalt tõestanud, siis sai see vaba kohta talle pakutud. Kõhklematult tuli vastuseks „jah“ ja paari minutiga oli taas vaba koht täidetud. Karl oli ka haisu ninna saanud et meil sellised plaanid on ja nagu 5 kopikat ta meid kokku lepitud ajal, kokku lepitud kohas ka ootas. Lähenemissuunda oli algul raske valida, millegipärast selle aarde juurde ei paistnud ühtegi georada minevat!!! Õnneks oli võsa värskelt kõvasti harvendatud ja kuidagi ukerdades me selle raja alge tekitasime. Hea et redeliga ei tulnud nii nagu me alguses planeerisime. Tarmo oli selle mõtte õnneks kiirelt maha materdanud. Pealegi sellega võsas ragistada oleks juba katsumus omaette olnud. Kohale jõudes asus Tarmo omale teed aarde poole rajama ja teised keskkonda inimsõbralikumaks muutma maha lõigatud võsa jääke strateegilisest kohast minema loopides. Miskipärast arvasin, et see algus on kõige raskem, aga Tarmo suutis juba teise katsega otse kümnesse visata ja edasine ettevalmistus oli juba köki-möki, vähemalt selle tarzani jaoks. Kohe alguses sai kokku lepitud, et igaüks läheb ise oma nime kirja panema ja teenib selle logiraamatusse auga välja. Mina, kes olin antud abivahendeid paar korda rohkem näinud, lükati kohe rivi lõppu, et kui siiski peaks kellelgi hirm julgusest võitu saama, siis ma lähen vormistan vähemalt selle katsegi ära. Äitäh seltskonnakaaslased selle veksli eest. Minu jaoks tähendas see hoopis seda, et sain seal pikemalt oodates rohkem närveerida. Ma ei ole kunagi nii kõrgel käinud ja viimastel aastatel tekkinud hirm kõrguse ees mõjus mu närvikavale ikka päris laastavalt. Kuna aga lähenemistehnika oli siiani kõigil sama, siis sai välja pakutud variant, et ma võiks läheneda hoopis teistmoodi. Las mina istun õrrel, Tarmo klopsib kokku skeemi mis mind 4x kergemaks teeks, et siis kallid kaaslased saaks mind üles vinnata. Miski läks aga nihu ja ma muutusin hoopis 4x raskemaks ja 3 väge täis meest ei suutnud mind paigastki liigutada. Nii ei jäänud minulgi muud üle kui juba teistelegi tuttavaks saanud meetotil ennast üles vinnata. Algus läks libedalt, aga kui poole tee peal alla vaatasin muutus käsi pehmeks ja jalg hakkas värisema. Võtsin siiski ennast kokku, suunasin mõtted mujale ja vinnasin ennast üles. Pärast seda kui ma nägin kuidas Merle oli ennast mängleva kergusega üles vinnanud, ei saanud ju kehvem olla! Laskumist ma juba nautisin rohkem, kuna seda olen varem ka natuke rohkem praktiseerinud. Selleks jäi puu isegi natuke lühikeseks, oleks tahtnud veel lõbutseda.

Väga vinge värk! Suured tänud nii peitjale, Tarmole, seltskonnale ja ka rikkis saega pealtvaatajast metsamehele kes tegid selle geotuuri hommikupooliku superägedaks.

Kui sain kutse seda aaret logima minna ei olnud kalendrisse vaatamise järel hetkeski kõhklust oma vastuse üle. Vahepeal kui see täpp häiris, istus aare mõni aeg ignooris. Siis hoidsin pöialt, et Järvamaa teatud piirkonda tabaks üks halastamatu ja laastav torm. Kohapeale aarde puud imetlema polnud aga senimaani sattunud.

Hommikul kui teine ekipaaž juba sõitis, pikutasin ma alles voodis. Lõpuks kella vaadates läks jube kiireks. Asjad siuh sauh kokku ja minekut. Kohale jõudes märkasin, et kaaslaste auto juba kohal, sest pargitud maanteele täpselt nulliga risti. Sabasse parkima hakates vahtis vastu aga täiesti tundmatu nägu. Igaks juhuks parkisin 50 meetrit eemale ja mõtlesin, et kas see on mõni geopeitur keda ma ei tea ja on ka kutsutud ronima. Paar minutit hiljem tuli juba tuttav hõbedane masin.

Kohale marssisime läbi tiheda mahalangetatud ja püstise võsa. Mõne viskega oli esimene nöör edukalt üle oksa, millele järgnes köis. Seda mis puu juures edasi toimus oli mulle kui ronimisvõhikule üsna selgusetu. Tarmo paistis olevat oma ala proff. Seda võis ÄMMa külastusejärgselt juba eeldada. Esimesena tõusis puu otsa just tema. Vedas köie veidi kõrgema oksa otsa, et meie logimist lihtsustada. Muidugi Tarmo üles ja alla mineku kiirus oli ka imetletav. Esimese vabatahtlikuna istus rakmetesse Merle. Tarmo jagas instruktsioone ja Merle sai kogu protsessiga suurepäraselt hakkama.

Seejärel jõudiski kätte minu kord. Alguses oli mehhanismile pihta saamine täiesti pudru ja kapsad. Polnud sellist ime asja oma elus varem kunagi teinud. Lõpuks sain poindile pihta ja oli aeg õppida laskumist. Laias laastus sain aru. Teel tippu tegin ikkagist asju valesti. Kasutasin ülemäära palju toorest kätejõudu. Mis oli kummaline, oli see, et kõrguse kartust absoluutselt ei olnud. Võibolla oli asi usalduses Tarmo vastu või siis oli kogu mõttetöö piinatud õige kordinatsiooni hoidmisest. Nime kirja saamise järel oli kehv mälu unustanud ära kuidas alla saab. Kui õiged asjad eemaldatud, siis jäigi üle vaid maapinnale jõuda. Alles siis kui jalad puudutasid maad, sain aru, et mingi pinge oli terve aeg ikka peal olnud, sest saabus mõnus pingelangus ja heaolu saavutatu üle.

Minu ronimise käigus ilmus meie tegemisi jälgima tee ääres kohatud metsamees. Rääkis, et siin on tulemas lageraie. Kuid meie mure peale, et kas see puu langetatakse ka maha, uuris järgi kusagilt oma plaanist, et see jääb alles. Vahepeal näitas oma oskusi Kaupo ja siis algas Silveri üles upitamine, milleks oli välja mõeldud hoopis teistsugune meetod. Ideeks oli, et me tõmbame ta maapinnalt tippu. Kui ennem oli Tarmo ülesseatu esmapilgul segadust tekitav kuid ronimise järgselt arusaadav, siis see viimane konstruktsioon oli hoopis omaette keerukuse klassist. Lausa nii keeruline, et see ei töötanud ja Silver sai ikka meie kombel üleval ära käia.

Kogu see ettevõtmine oli superluks. Suured kiidusõnad eelkõige Tarmole, kes ei pidanuks paljuks meid instrueerimast ja lubamast kasutada oma varustust. Kui päeval oli juttu, et kui nii palju aardeleide, siis ei tee enam paljudel vahet, siis see jääb kohe kindlasti pikaks ajaks meelde. Tekitas isegi isu seda kunagi veel proovida.

Aitäh ka peitjale!

nägime, kuid redelid ei ulatanud poole pealegi.

Nõustudes eelmise kommentaariga, siis tegelikult me selle aarde ikka üles leidsime. Logi kirja saamisega on aga hoopis teine lugu. Olles eelnevalt aarde kirjelduse ja raskusastmetega tutvunud, teadsin täpselt, mis meid ees ootab. (Seda enam, et kuigi ma ei oska inglise keelt on aarde nimi mulle tõlgitud ja õigustab ennast igati). Noored aga olid hoos ja tahtsid "oma silmaga" objekti ja raskusastme ära kaeda. Auto tee äärde pargitud ja nii me sammud objektini seadsimegi. Hämardunud metsas okste eest põigeldes vasardas peas ainult üksainus mõte, et kuidasmoodi selles võsas veel suurt abivahendit vedada? Tundus niisamagi piisavalt ekstreemne :) Nulli jõudes tuvastasime objekti... Oeh, küll on ikka aktiviste ja hulljulgeid. Meiegi seltskonnas noored ja hulljulged olemas, kuid seekord pidasime targemaks selle siiski noorematele ja hulljulgematele jätta, seda enam et tulev põlvkond vajab samuti geopeituse tutvustamist. Kiidan noori otsuse eest, et kuigi kohal olles tekkis idee, et asja saaks lahendada ka teistmoodi (vihjeks olgu muhameedi ja mäe jutt ning mootorsaag) siis otsustasid nad ühiselt seda täpikest mitte nii lahendada ja rahulduda ainult objekti ülevaatamisega. (Kadus ju eelminegi nimekaim antud poliitikast lähtudes, et peale mind tulgu või veeuputus.) Seda kui kauaks ja kui rahule antud täpike neid jätab, näitab ainult aeg. Sellest saab siis kirjutada juba järgmisel korral ja järgmises logis :)

No tegelikult me selle aarde ikkagi üles leidsime, kuid tõesti. Kas peitjal on niiiiiiiiiiiiii igav olnud. Siin ei olnud tolku Red Bullist ega Minioni õlgadele võtmisest. Ilmselgelt kui pinsionipõlves midagi targemat teha ei ole, siis tuleb sellele järele minna. Samuti tuksles tagaajus vanasõna "Kui Muhamed ei tule mäe juurde, läheb mägi Muhamedi juurde", käes druzba ja silmis hullu pilk :D