Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Parika Pühajärv on Parika rabas nimekandvatest järvedest kõige väiksem. Selle juurde ei vii ühtegi teed. Mõni loomarada ainult.
Aare ongi peidetud selle veekogu kalda lähedale üksiku männi juurde. Viimased meetrid aardeni tuleb läbida kaheldava kandvusega õõtsikut. Iga astutud sammust maha jäänud jälg hakkas kõvasti mulisema. Eks Rabavaim teab, mida ta sellega öelda tahtis.
Palun ärge seda aaret talvel otsige. Talvel on seal nagunii üks sile lumine väli ainult.
Meeldivat matkamist!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (7), rabamatk (4), pikem_matk(>1km) (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2DP1M
Logiteadete statistika:
52 (94,5%)
3
10
2
1
1
0
Kokku: 69
Ei, ma ei lähe sinna, vähemalt mitte gp mänguga seoses. Hanno kirjelduse põhjal on plats korrektselt koristatud.
Kunagi soojemal ajal, ilmselt sügisel, käin selle veesilma juures ära. ("Õunasuurused jõhvikad"). Võib olla annan sellest käigust märku kah, et soovijad saaksid GP mängu raames matka kaasa teha.
Taastama aaret ei hakka. Kes soovib, võib endale adopteerida.
Seniks kättesaamatu.
Kui sul on lähikonnas mõned tunnid vaba aega, siis ei saa ju kuidagi vastu panna kiusatusele ainuke selle kandi leidmata aare üles otsida. Eriti, kui auto kastist on võtta räätsad ja ilm on ka superkuldne! Ja niiii ammu pole rappa saanud! Muidu oli Igati tore matk, lõuna nullis mätta otsas ja puha, aga kahjuks jäi karp siiski leidmata... või logiraamat, ei tea kuidas ta seal täpselt olema pidi. Leidsin jupi teibitud kanal.toru, pastaka, mingi plast vidina ja tühja väikese klaaspudeli. Kui just midagi sügavale mätta sisse pole kaevatud, mida ma ei usu, siis pole seal rohkem midag ja olemasolev kvalifitseerus minu meelest juba prügiks ning võtsin selle kaasa.
Täna sai siis pikem matk ette võetud, mööda raba oli lust kandval lumel astuda, metsa all nii lustlik ei olnud, pidi jalgu tõstma ka. Aga tehtud sai. Tänud peitjale!
Mõisatagi on suvel sellises kohas mõnus mütata (tõestaud :) Aga ka talvel on väga mõnus, kui kõik on teisiti. Tänud peitjale!
Eirasime peitja palvet seda aaret talvel mitte külastada – nii suur kihk oli just sellisel esimesel kevadiselt päikeselisel päeval mööda sillerdavat valget lund ja kandvat järve kõndida. Suuskadega oleks muidugi veelgi erilisem tunne, aga hiljem selgus, et need oleks siis vahepeal pidanud nurka, st puu najale viskama. Rabasse jõudes algaski natuke keerulisem retke osa: ikka tirilimps-poolteist ja jälle ühe või teise jalaga kuskil sügavustes.
Aardele juba küllalt lähedal ühtis meie rada juba mõnda aega tagasi Parika Väikejärve poolt käinud suure kamba georajaga. Jäljed lumel! Nüüd oli ainult mööda neid kohale minna, logi kirja panna, viimased võileivad turgutuseks põske pista (eriti Sannule, sest tema oli oma neljal jalal kõige rohkem samme teinud) ning tagasiteele! Järvele jõudes nägime taamal suusatajat edasi-tagasi liuglemas, selleks ajaks oli ka nii paras väsimus jalgades, et oleks endalgi olnud juba mõnus suusad puu najalt võtta ja tagasi libiseda... Ülimõnus õhtupoolik ja kuldne punkt viljakale geopäevale. Suurim tänu, hea peitja!
Leitud. Tagasi jõudes olid krapsakamatelgi silmad hallid peas.
Ei olnud lihtne astumine.Mida nullile lähemale seda paksem lumevaip mulle tundus.Peale leidu oli selline väike mõttepaus,et mis nüüd edasi :) No eks ikka sama teed tagasi autode poole.Korralik vagu oli meil sisse aetud.Tagasiteel püüdsin Kaupo ja Sirja poolt pakutud tempos püsida,kuid millegipärast jäin neist vähehaaval maha.Aeg ajalt vaatasin oma selja taha,et kaugel ülejäänud matkaseltskond minust asub :) No päris pikaks oli see hanerivi veninud :)
Oli mõnus matkapäev toreda seltskonnaga,kõik olid tublid.
Retkekaaslased on kõike juba värvikalt kirjeldanud, aitäh!
Oli see alles matk! Jääb tükiks ajaks meelde. Võrreldes eelmiste tänaste rabadega tundus mättaid rohkem, lund tundus rohkem, vett oli rohkem. Kõike oli kohe palju rohkem ja see andis tunda :) Jalg käis ikka paar korda kuskil sügavamas augus ka. Jalanõud olid mul aga head. Samas oli energiat endiselt piisavalt palju, et mitte alla anda. Jalalihased olid küll imelikud, aga eks ikka trenni tehes jäävad lihased valusaks. Kleone oli see tubli meie seltkonnast, kes kõige ees rühkis minna. Tegi teed ette. Lõpuks juhtis seltskonda Allan. Ja kandis ikka lõpuni välja see jää. Aarde juurest ei saanud me jah kuidagi minema. Eks kõigil andis see rada tunda. Ööseks me sinna ei saanud jääda, nii et tuli minna. Oli suur rõõm näha lõpuks autosid ja tehtud see asi! Aitäh peitjale.
17 ja pool km matkamist väsitas mind nii ära, et ma ei jaksa isegi logisid kirjutada. Pealegi eelmise päeva veetsin Kuutsemäel ja see andis ka tunda. Poolel teel oli juba selline tunne, et pööraks otsa ringi ja läheks tagasi, aga nii kergelt alla anda ka ju ei saa. Vedasin ennast vaevaliselt teiste sabas aardeni. Seal tekkis juba idee, et helistaks päästeametisse ja laseks neil meile helikopteriga järgi tulla. Ütleme, et oleme eksinud ja siis anname meie täpsed koordinaadid. :D Aga kuna ei olnud teada palju see meile maksma võib minna, siis otsustasime siiski oma viimased jõuvarud kokku võtta ja ise tagasi vantsida. Kõik mis ei tapa teeb tugevaks! Tänan kaaslasi ja peitjat.
Täitsa nõus, et kevadine-suvine-sügisene rabamatk annab hoopis teised emotsioonid ja väljakutsed, kui enesealalhoiuinstinkt on mind suvistest raba-aaretest eemale hoidnud. Päris karm oli see matk, jalgades veel eelmiste etappide väsimus. Palju mättaid, millest üle ronida, siis-seal tahtis kummik ära kaduda ja lõpmatu rabaväli. Lõpuks siiski aare leitud ja nimi kirjas. Tagasitee läks sama rada, ees järjest lähenev rabapiir järve ümbritseva metsaga, sealt edasi oli juba matkarada, autod ja kojusõit
Oha sa pühade rist! Oleks enne teadnud, milline teekond aardeni ees ootab, oleks loobunud. No tegelikult valtetan ja ikka ei oleks loobunud. Ootused rabale olid nagu Soomaal ehk jalutuskäik pargis või siis nagu Karukäpa juures läbi lume tuhisedes. Seda mis meid siin ees ootas ei osanud uneski ette näha.
Alustasime teekonda peale Parika Väikejärve logimist. Suund oli otse Pühajärvel. Ümberringi laiusid puhmad, kust tuli end läbi suruda ja kuna mina sattusin ees minema, siis otsustasin veidi raba poole pöörata, ehk on seal parem liikuda kui läbi kidura männiku ja sealse puhmastiku. Veidike parem oli aga mitte oluliselt. Rühkisime vapralt hanereas üle ja ümber puhmaste. Veidi sisse vajumis oli kuid mitte vesiseid. 500 m enne lõppu võttis Allan juhtimise üle ja kui järv paistma hakkas muutus lume all olev maastik täitsa vesiseks ja korra lõime isegi kahtlema, kas aardeni pääseme. Kõigest 100 m oli veel minna aga tegime proovi. Vaatamata sellele, et lume all oli vesi, kandis maastik meid suurepäraselt. Aarde enese leidmisega olime algul kõige rohkem mures ja enne teele asumist varustasime endid igat sorti kühvlikestega mida õnneks vaja ei läinud. Lihne leid.
Olime kõik ääretult väsinud kuid tuli asuda tagasiteele. Algul me lihtsalt seisime aarde juures ja keegi ei tahtnud teha seda esimest sammu 3-st kilomeetrist mis autodeni jäänud oli. Fakt oli ikkagi see, et rabasse me jääda ei saaning autod ootasid. Seega tuli minna. Kuna nüüd oli rada sisse tallutud, siis tagasitee oli veidike kergem kuid väsimus andis tunda. Peagi hakkas paistma Parika Väikejärve ümbritsev metsaküngas, mis jäi orientiiriks. Kohati tundus, et see orientiir ei taha mitte kuidagi lähemale tulla kuni viimaks siiski kõrgus massiivina otse ees. Jäänud oli kõigest viimane km autodeni. Hea oli teada, et raskem osa teekonnast möödas ning Sirjaga lobisedes möödus seegi osa teest kui lennates. Aitäh.
Jopenpuhh. Tulime otse väikejärve aardest. Lund oli piisavalt ja sammal pehme. Õnneks hakkas Kleone gps-iks ja sain orientiire otsimata rahus käia. Tee tundus lõputu. 300m enne aaret hakkasime pidevalt sisse vajuma ja tekkis mõte, mis veel aarde juures toimub. Õnneks oli seal just külmunud ja saime turvaliselt kohale. Väsimus oli suur ja oleks soovinud, et siin oleks Pühajärve SPA. Kohe kuidagi ei viitsinud tagasi kõndima hakata. Nüüd oli geomaantee ees, aga tee siiski auklik. Sirja pani hea tempoga minema, andis alles järel püsida. Tund aega kõndisime aarde juurest autoni. Kohale jõudes oli tuju hea. Vahetasin läbi higistatud särgi kuiva vastu ja palju mõnusam hakkas. Kuna selleks hetkeks oli 16-17km käidud ja jalad andsid tunda, siis Allaniga otsustasime, et lähme koju läbi aarete, et saaks peale kõndida.
Meile peitja soovitus sobib ja jagame tema seisukohta seigelda sellistes kohtades lumevabal ajal. Samas kujunes sellest küll minujaoks ootamatult paras ristiretk. Kantavaks ristiks olid räätsad, neid sai kasutatud küll vaid 10 %-l teekonnast, aga siis olid nad ka asendamatud. Nagu tervisekindlustus, mida maksad ja kirud, et mille jaoks siis , aga kui probleem on ja siis näed arvet mida oleks tulnud tasuda, siis mõistad.
Kulgemise põhitakistuseks sai üle põlvede ulatuv alustaimestik, mis muutis teekonna Parika Väikejärvelt siia sarnaseks tõkkejooksuga, aga sellisega kus tõke on asetatud iga poole meetri tagant. Kui me lõpuks mõne loomaraja leidsime, mis vähegi õiges suunas kulges, siis tundus elu juba päris lill olema.
Lõpus panime vast 300 m enne aaret alla räätsad, oleks saanud ka kauem edasi ilma aga milleks mitte kasutada seda, mis kaasas. Siis kui aardekoht juba paistma hakkas, siis tekkis küll nõutus. Meie pidime üksjagu nuputama ja vaidlema kuidas läheneda. Ma tõesti ei saa aru kuidas paljud sinna räätsadeta kulgevad. On nad siis kergemad, või puhtama hingega? Vat mitte ei tea. Väga tahaks kellegagi teist sellises kohas koos olla ja seda veepeal kõndi ise näha. Meie vaidlesime. Mina tahtsin läheneda ühelt poolt - oli nii ju lühem ja tundus ka parem, Piia tahtis jälle teiselt poolt. Elu on mind õpetanud naiste arvamust kuulama ja arvestama. Seega läksime Piia poolt pakutud teed mööda. Ta sai küll kogu teekonna kuulda minu torisemist tema valiku üle. See sisutu jorin lõppes muidugi nullis, kui sain aru et teiseltpoolt oleks ka räätsadega probleem suur olnud. Kohapeal oli imeilus, päike sillerdas vete peal, vaikus ja rahu paitas kõrvu. Tänan sellise ilusa koha jagamise eest!
Tagasiteel sain laksu hüpoglükeemiast. Neid ootamatult tekkivaid ja pea täielikult töövõime halvavaid hooge on olnud lapsepõlvest alates. Kellel kogemusi, need teavad kuivastik sellel ajal tunne on. Seekordne andis aga taaskord õpetust kahes osas. Esiteks kipub meil sageli olema nii et mina torman ees ja Piia proovib end järel hoida. Nüüd sain tunda mida tähendab, kui teise selg hakkab ees juba metsasisse ära kaduma ja teiseks olid Piial kaasas olevad kuivikud, sellises olukorras tundsin küll piinlikust, et olin mõni aeg targutanud, et kas ikka on mõttestatud tegevus see kuivatatud Läti saiaviilude ostmine. Meil endal ju ka piisavalt vanaks läinud leiba saia on. Seekord need osutusid lausa päästeingliteks.
Raja lõpu eel olevat Väikejärve ootasime ka pikkisilmi. Õnneks olid eelnevalt siin lustinud seltskonnad lahkunud ja me saime neile ja endale piinlikust tekitamata minna ujuma. No küll see oli hea! Eelnevad lustijad olid põhjakihte ülesse toonud. Kuna minu keha katab üksjagu pärandit evolutsiooni esivanematelt, seetõttu väljusin järvest tunduvalt enam meie Aafrika esivanematele sarnaneva kehavärviga, kui sinna minnes. Sain tõestuse, Piiale sellised mehed ikka ei meeldi - likvideeris ta väga kiiresti minult selle kunstpäevituse. Tänud veelkord väga vahva retke saime.
Geotuuri 1. päeva 9. leid. Rabamatka viimane, Sai kõik Parika aarded korraga ära võetud. Paksu lumega võib olla keeruline aga ilma suure lumeta talv ja külmunud raba on imeline kooslus.
Sorry, ehkki peitja Sa palusid, et mitte talvel otsida, aga kui ikka meeldivalt kutsutakse, no ei saa ju mina keelduda!
Raba oli tõesti valge aga valge on ju ilus. Taneli gepsu järgi minnes tundus küll kohe, et see ajab meid vette ehk jääle aga õnneks nägin enne aaret. Tänud siia juhatamast.
Kui ma muidu alati arvan, et vaevalt ma rohkem siia satun, siis järgneva päeva veetsin justnimelt ma uuesti käidud aardeid külastades ja tõesti oli tore.
Sõitsime autoga seni kuni rööpad liiga sügavaks läksid ja edasi jala. Eelmiste aarete juurest oli kõvasti enesekindlust kaasas maa tahkuse suhtes. Siin päris nii hästi ei läinud, kohti oli ikka üsna mäda ja aegajalt oli ka saapajälgedes vett. Kohale siiski jõudsime. GPSi nulli vaadates tekkis algul tunne, et mismõttes... aga seal ta siiski oli. Aitäh peitjale.
Väikejärve juurest võtsime suuna otse Pühajärvele. Otsisime ikka paremat ja kindlamat maapinda, et mitte esimestel meetritel ennast kohe ära väsitada, sest teadsime, et ees ootab päris pikk rabamatk. Korraga kuulsime meeste jutukõminat, mis tasapisi meie poole liikus. Meie esimene mõte oli muidugi, et tegemist on kindlasti meie saatusekaaslastega aardeotsingul või siis jahimeestega, keda olime eelmise aarde lähedal äsja kohanud. Jäime lausa seisma ja ootasime võimalikke matkakaaslasi järgi. Meile lähenesid kaks nooremapoolset meest, kellel oli kaart käes ja kes aeg-ajalt näpuga siiapoole ja sinnapoole suunda näitasid. Tegemist ei olnud geopeituritega, vaid noorte metsameestega, kes 2x2 ruutkilomeetrisel alal loomastiku seiret tegid. Meile näidati kaarti ja kohti, kus nad olid nii ilvese, kui hundi jälgi näinud ja üldse ajasime mõned minutid head muhedat juttu. Siis läksid nemad oma teed ja meie astusime vaikselt järve poole edasi. Õnneks ei kohanud meie ühtegi looma, ainult mingi suurema linnu (kotkas?) jalajälgi oli ohtralt näha. Kohale jõudes olime küll väsinud, kuid logi kirjutades rahul, et selle rännaku ikka ette võtsime. Nüüd tuli veel autoni tagasi jõuda … Aitäh seda paika tutvustamast. Ilma aardeta ei oleks me kindlasti nii sügavale rabasse sattunud.
Päris arvestatav sügismatk oli siia. Oli mulgi pliiatsijupp taskus aardesse jätmiseks, kuid lagedale jõudes märkasin kohe kahte tegelast minu sihtkohas kükitamas. Seega Neeme arvas õigesti. Räätsasid mul ei olnud, kuid jalad jäid matkasaabaste ja bahillidega kuivaks. Vaid positiivsed mälestused sellest kohast, seega tänan peitjat ja boonuseks korjasin veel mitu liitrit jõhvikaid.
Käisime rabas imeilusat sügispäeva nautimas, noppisime jõhvikaid, õnnistasime sisse Anne tutikad räätsad ja ühtlasi vaatasime ka aarde üle. Millegi pärast asetses see oma pesast eraldatuna mätta peal, aga kenasti suletud ja komplektne. Ehk oli mõni neljajalgne seal uudistamas käinud. Karbi sisule organiseerisime mõnusa päikesevanni ja täiesti juhuslikult on geopeituril alati jupp pliiatsit taskus :), mahtus kenasti aardesse. Tänase retke muutis eriliseks veel üks noor merikotkas, kes madallennul meie ligiduses tiire tegi. Ei ole kordagi nii ligidalt seda uhket lindu näinud - võimas!!! Ja hiljem silmasime eemalt veel üht tegelast, kelle määramisega veidi hätta jäin, paljude tunnuste järgi siiski geopeitur - aga võisin ka eksida :).
Parika Väikejärve aarde juures lõin koordinaadi sisse ja nägin ka reaalselt kohapeal olles, et vahemaa ei valeta ning 2km on tõsiasi. Hakkasin vaikselt minema, proovisin pidevalt enda asimuuti paika seada päikese järgi. Teine aga püsis pilve taga. Nii ma esimesed 500 meetrit vaatasin vahelduva eduga telefonist kaarti, et suund püsiks õige. Raske oli võtta ka silmapiiril ühtegi reaalset objekti mille suunas liikuda, kuna kõik paistis ühesugune. Lõpuks kui päike andis mulle varju, läks asi suisa lihtsaks. Ühe jutiga panin järveni välja, hoog oli enda arust täitsa hea antud maastikut arvestades. Järve enda juures aga läks asi väga vesiseks. Eemalt vaadates võis järve kirjeldada Saturni välimusega. Keskel oli järv, siis vahepeal käidav maapind ja ümber selle ühtlane ringvall kahtlase ja teadmata sügavusega veest. Otsisin kõige võimalikemaid kohti ületamiseks ja proovisin. Ühes kohas vajus päris kiiresti ja palju, et ühe jala väljasikutamise järel oli teine sama sügaval nagu eelmine ennem. Õnneks pääsesin sealt. Paaris kohas piisas ühe sammu tegemisest, et ümber pöörata. Lõpuks jõudsin kohani, kust nägin silmadega üht täiesti loogilist marsruuti järveni. Tegin ennast sulgkergeks ja hõljusin ühest ohutust kohast teiseni. Järve äärde jõudes oli tunne väga hea. Esimest korda oli tunda aga külmust. Tuul puhus just teiselt poolt järve ja vesi oli siis arvatavasti niivõrd külm. Tundsin, et keegi oleks võinud kunagi sinna lõppu mingi istumiskoha tekitada. Soov istuda oli niivõrd suur aga ühtlaselt suurde lompi enda tagumikku panna ei olnud tahtmist. Logisin aarde, mässasin enda pastakatega, kirjutasin veebiteadet, tegin pilte ja asusin tagasiteele.
Tagasimineku algus oli eriti raske. Nüüd tundus see ringvall hoopis teistsugune ja ei olnud õrna aimu ka kus see minu tulemise koht oli. Proovisin jälle erinevaid variante aga igal pool tundus olevat lausa väga ohtlik see. Otsisin üle 5 minuti kuni ähmaselt nägin ühte vaikselt kadumisstaadiumis jalajälge. Teisele poole saades oli tunne veel parem kui järve enda äärde jõudes. Tagasiteel leidsin ka ühe raja. Ei olnud kindel kas looma või inimese oma. Üpris kitsas oli (kõndima pidi modelli kombel catwalki) kuid nägin sellel ka mõnda varasemat inimjälge. Enamusteest möödus sujuvalt kuni ühe kohani. Täiesti süütus kohas metsa vahel vajusin raja peal olles järsku nabani sisse. Märg ei olnud aga ebameeldiv. Ei saanud aru ka mis auk see selline oli. Tõmbasin ennast välja, pühkisin suurema mustuse maha ja läksin edasi. Enne Väikejärve tuli väga supper mustika metsaalune. Toppisin ennast marju täis ja suundusin RMK Parika puhkekoha istumisplatsi poole.
Katusealuse juures hüüdsid 2 murelikku naist, et ega mulle vahepeal juhuslikult punast ämbrit vastu ei olnud. Olin segaduses ja uurin mis mõttes. Ütlesid, et korjasid mustikaid ja üks hetk oli ämber kadunud. Mõlemal olid näod üleni mustikased. Mõttes käis läbi, et pole ime kui ämbri ära kaotab mustikaid korjates kui mustikaid korjad vaid põske. Ütlema aga ei hakanud. Läksin istusin hoopis järve äärde pingile maha. Panin sokid, kummikud, särgi ja ennast päikese kätte kuivama ja puhkasin. Nii hea oli esimest korda istuda pärast 2 ja pool tundi rabas müttamist. Tagasitee lõpu osas olid jalad juba nii pehmed. Samal ajal tuli seltskond ujuma. Alguses arvasin, et välismaalased aga siis sain aru, et kolm tudengit tõid ühe välisõpilase siia. Esimene hüppas vette niimoodi, et kogu vesi voolas minu kuivaks saama hakanud asjade poole. Kiirelt päästsin oma ärakuivanud riided. Karma tuli ka sel tüübil. Kaotas oma päikeseprillid seepeale järve ära. Välja tulles nägid kõik välja nagu sookollid. Kuna endal samu kogemusi olnud, siis andsin teada miks nii juhtub ja jagasin soovituse kuidas kiirelt puhtaks saada. Panin enda asjad kokku ja suundusin auto poole. Väga mõnus retk oli. Pigem matkan 2.5h rabas kui otsin linnas mugude keskel mõne pingi alt mikrot.
Pärast seda aaret sain öelda, et mõlemad tegevused miks Viljandimaa kanti georetke tegema tulla tahtsin said linnukese kirja. Esiteks oli tutvuda ja leida geokrahvi aardeid. Teiseks, et saada vähemalt üks hea ja mõnus rabamatk. Mõtlesin, et see sobiks perfektselt minu geotuuri viimaseks aardeks aga geovaim oli tõsiselt ellu ärganud ja suundusin mõnda paika veel. Tänud peitjale!
Sinist mutrivõtit ei saa kahjuks panna. Vaatasin, et suurus normaalne ja pliiatseid mu geovarustuses nigunii ei ole, siis haarasin peoga pastakaid kaasa. Tuli aga välja et pool cm jäi puudu kinni mahtumisest. Panin konteinerisse pastaka tera ja ühe terve pastaka panin kuiva kohta konteineri kõrvale
Kuhu kadus aardest pliiats?
Järgmiselt leidjalt sooviks näha sinist mutrivõtit.
Pliiatsikaaperdajal pole kah keelatud aarde juurest läbi astuda.
Kui lapsed kodust ära, lähevad vanemad (omadega) rappa. Igatahes oli aeg küps haarata räätsad, paar ämbrit ja marjakombaini ja kodule lähim aare lõpuks ära logida. Peitja oli lähenemisteele organiseerinud suuri metsmaasikaid, mis punasid põlvekõrguste varte otsas, siis mustikapuhmad ja lõpuks murakapeenrad. Esimesed paar tundi oli liikumiskiirus selle kõige tõttu üsna aeglane. Räätsi läks vaja viimasel 200 - 250 meetril, aga saaks ka ilma. Aardes puudus pliiats; raamatut tuulutasime, muidu oli kuiv. Ja Liviko toodangu etiketil oli aimatav N-täht, pudelis loksus veel veidi.
Jätsime ränduri, aitäh!
(Süda)suvel on selle aarde logimine nii meeldiv kui kasulik, ma pole vist kunagi varem nii palju mädapäid (loe: üliküpseid murakaid) söönud :)
Rabagurmaanina oli Parika Pühajärv üks kindlamalt kavasse võetud sihtpunkte Viljandi geotuuril. Seda enam, et siinkandi rabadesse polnudki üldse kunagi varem sattunud veel. Ideaalne ilm - vahelduv pilvisus, sajuta, tugev tuul ja NULL tiivulist mutukat häirimas. Mis nii viga liikuda!
Nagu peitja, nii ka mina soovitaksin rabas rohkem lumevabal ajal päevavalgusega käia. Talvel on oma võlu, aga paksu lumega on mets üldiselt kaunim. Raba eredad värvid tulevad esile teistel aastaaegadel. Olen kuulnud, et mõned pelgavad soist maad. Aga asjatult, sest linnas sõiduteed ületades on oht suuremgi. Liikluses lähtume märkidest ja valgusfoorist, ka rabas on oma foor, vaid värvide tähendus erineb. Juuresoleval pildil on väike välimääraja, millest võib lagerabas liikumisel abi olla. Lisaks mõned põhitõed, mida geopeitur eeldatavasti nagunii teab juba:
V: karu + lonksu energiajooki aarde kõrval lebavast pudelist
J: auto
Parika Väikejärvelt võtsime suuna otse siia ja linnulennult kahe kilomeetri jooksul kogesime ilusti ära kõik erinevad suvised maastikutüübid, mis siin logides varasemalt mainitud on.
Isiklikult leidsin ma enda jaoks kõige kergemini läbitavana viimase, järvele kõige lähema, aga see on kindlasti kallutatud arvamus mehe poolt, kes esindab selgelt madalama otsa kaalukategooriaid.
Kui lõpuks järve äärde välja murdsime, ei osanud eriti muud teha kui lihtsalt tükk aega vaadata ja imetleda seda, mis kõikjal ümberringi paistab.
Aarde kallale asudes jäi silma väike pudelike, mis, tuleb välja, on juba vaikselt kultus-staatuse siin aardes omandanud. Omalt poolt kiidan heaks. Ülejäänud sisu vähe niiske, aga on mitte midagi liiga tõsist. Kahjuks ei olnud võimalust teda päris kuivaks ka saada.
Pärast logimist ja veel natuke naudisklemist võtsime suuna tagasi. Kokku 4 kilomeetrit rabamaastikku ikka tõmbas veidi läbi, aga samas oi kui mõnus!
Aitäh!
Tiimi leidude sünkroniseerimine andis hea võimaluse taas seda elamuslikku kohta külastada - nüüd sain, nagu peitja soovitas, ka suvise leiu kirja. Rabas liikumine oli hilistalvisest raskem, aga ootasin hullemat. Vaid lõpuõõtsikus tuli älvelabürindis endale sobivaim rada leida. Ja kui lõpuks nullis kohal, siis sinna olekski hea meelega jäänud. Rabas on mõnus! Aitäh taas peitjale!
PS! Aare oli seest veidi märg. Kuivatasime võimaluste piires, aga järgmine otsija võiks igaks juhuks natuke salvrätte kaasa võtta.
Kergetes tossudes igati tehtav, kui märgumist ei karda! Huvitav, kuidas muuhulgas selg ja püksitagumik veel märjaks said? Suur aitäh mõnusalt vetruva, kergelt hingematva ja ülimalt älverohke matka eest!
Nagu peitja soovitas, ei läinud talvel, ei läinud ka lühemat teed pidi vaid otse Väikejärve äärest. Loomaradu on siin tõesti palju. Ükski neist kahjuks Pühajärve äärde ei viinud.
Teekonna võib jagada kolme looduslikku kategooriasse: sookailumännik, rabamännik ja järveraba (minu enda pandud nimetused). Väikejärve aarde juurest algas jube ala - põlvini sookailu ja muude taimede puhmastes põlvi kõrgele tõstes edasi rühkimine, jalge all lirtsus korralikult. Sellist maastikku oli 1,2km. See "mis-see-teha-ei-ole" tunne Väikejärve ääres, kui vaatasin nutikast, et linnulennult Pühajärveni 1,95km, hakkas asenduma ettevaatlikusega, pole vetki pudeliga kaasas.
Siis lõppes sookail ja jäid alles jändrikud männid. Nüüd oli jalgealune juba päris mäda, tuli vaadata, kuhu astuda. Suutsin ka kuhugi põhjatusse vajuda. Veidi alla kilomeetri oli seda ala ja juba pidi tegema veerandminutilisi puhkepause. Vihma hakkas tulema, mul kurk kuivab, Pühajärvest joomine oli juba eesmärgiks.
Viimane 300m oli ikka väga tüma maa, pidi hoolikalt teekonda planeerima suurema rohukasvuga mätaste ja alade kaudu. Ega planeerimiseks ja peatumiseks aega ei antud. Iga sekundiga vajusid 1cm allapoole ja sealt uuesti sammu alustamine oli vaevaline. Ühel hetkel otsustasin ühe teekaare lühendada ja otse järgmise mättareale minna. See oli viga, nagu ühe hüppesarnase liigutuse tegin, oli maandumisjalg põlvini sambla all ja kummik tundus õõtsuvat juba pinnakihi all, nii kergelt liikus ta seal. Õnneks sain käega aidates kummiku päästa. Nii jõudsin aardest 30m kaugusele. Siin solberdas vees ennast aga väga ebameeldiv samblik, mis tähistab väga vedelat olekut. Vaatasin teist lähenemisteed aga see tegi suurema ringi ja mul oli jube joogijanu. Ühel hetkel võtsin tahte kokku ja läksin, käed laiali kikivarvul aarde juurde. (No umbes nagu õhukest jääd ületades - kiiresti ja tasakesi).
Jess, kohal! Aardest avanes aga jube pilt - kõik oli laiali, nii karp ise kui sees olnud nänn ja logiraamat. Korjasin kokku: logiraamat, teritaja, nööbid, täring, klaaskuul, jääkaru, SM Kase münt, Vana Tallinna pudel(ei saanud lonksu võtta, sest ei saanud korki maha), juhend. Logiraamat oli eilse päikse käes kuivanud ja saanud ainult tänast vihma. Hullu ei ole, niiske ainult. Kahjuks polnud autost võtnud jopet kus taskus rescue varustus on. Panin kõik tagasi karpi, mis on terve. Aardega jäi kõik OK, ainulr logiraamatul puudub minigripp. Järve äärest tagasi järverabale läksin ikka väikse ringiga piki järve äärt. Kaks korda jeesukest mängida tundus looduse narrimine. Ja juua järvevett unustasin selle segadusega.
Ja nüüd järverabal astudes ei tundunudki see nii õudne jube, kui tulles. Koha, kust ma rabamännikust väljusin, olin meelde jätnud ja nii sain teeotsale tagasi. No mida hirmsat rabamännikus käia, see ju lausa lust, oli mu mõte kui võrdlesin mineku ja nüüd tuleku loodushinnanguid.
Sookailumännik oli nüüd aga jalutuskäik looduses. Juba Väikejärve raja peal auto poole minnes, arutlesin, et mida ma siin teen, põlvist saati märg? Ega vastust ei pidanud pikalt otsima. Mind ajab välja emotsioonijanu. See on loodus, hiied, linnamäed, matkarajad, metsaonnid ja kõikide asjade juhtumise ajalugu.
Tänud! GK, GP ja RMK!
Jalutuskäik ilusas metsas, ilusas rabas, lumi, kord jää, siis jõhvikad, palju jõhvikaid ja Vana Tallinn. Tänud peitjale.
Viimastel aastatel olen igal aastal üritanud vabariigi sünnipäeva rabas tähistada. Sellel aastal pani noorsportlane minugi mõtte jooksma ja Matu logi ajas mõtte S-kurvid dollari märkideks teha. Üksi ma reeglina pikemaid rabaretki teha ei soovi, seega üritasin Siimu ja Antsu kaasa meelitada, ent neil oli vaja metsa teha. Krista võttis raba mainimise peale kohe vedu ja nii see väljasõit plaanitud sai.
Seda, et ilm pole töötava geopeituri sõber, olen juba pikemaid aegu märganud. Tööpäevadel särab päike ja on kuiv ning kena, aga puhkepäevadel võib kõiksugu asju juhtuda. Nüüd sadas öö läbi ja hommik oli kõike muud kui tegudele suunav. Aga kokkulepe pani mind liikuma ja tore oli. Kuigi saime vihma ja mitte vähe, oli Parika Pühajärve retk tänase päeva peaeesmärk ja suutsime seda vaatamata nirule ilmale nautida. Päris sirgeks me minnes Matu kurve ei kõndinud, aga naastes sai see enam-vähem tehtud.
Õõtsik õõtsus õrnalt. Eelmised otsijad olid meile mõnusasti jõhvikaid jätnud ja meie tegime sedasama. Vana Tallinna jätsime puutumata, meil oli soe ja hea ilmagi. Järgmistel on seda ehk rohkem vaja kui meil.
Suur-suur tänu aarde eest!
Sellest aarderetkest sai Matsi sünnipäevamatka põhisündmus. Eks mõte tuli ikka sellest, et kui "Noorsportlane Einar" otse Bonzolt kohale kepsles, siis meie poole lähemalt ehk Väikejärve juurest ikka hakkama saame :)
Kerge kõhklusega hinges asusime teele, aga see lahtus iga astutud sammuga: pind kandis üsna veenvalt, GPS toimis asjalikult, temperatuuri oli rohkem kui piisavalt ja kõik oli NII ILUS! Selle tähistamiseks tegime muidugi marsruudi kaunilt S-kujuliseks :)
Lõpule lähenedes tabas meid üllatusena, kuivõrd järsult saab maastik muutuda. Ometi suutis ka siin jää meid kanda ja nii liuglesime rohkem või vähem graatsiliselt üle veeväljade otse nulli poole. Leidmine-logimine tehtud, veetsime veel hea hulga aega jõhvikaid süües, pildistades ja niisama mõnuledes.
Tagasitee proovisime võtta otsem, aga kuidagi juhtus nii, et kuigi tulemus võis tõesti otsem olla, oli see ka üldiselt paksema lume, kõrgemate mätaste ja märjema seljaga. Lõpus lõikasime üldse läbi kuusiku ja üle kraavide, nii et auto juurde jõudes oli keel vestil ja korralik janu. Väikse kosutamise järel õnnestus siiski kokkuleppele jõuda, et mis see üks väike Pingu järv enam ära pole :)
Aitäh peitjale vahva matka eest!
Bonzolt näitas GPS ligi neli kilomeetrit. Noorsportlane spurtis otsejoones üle soo. Praeguste ilmadega oli teekond ideaalne, kes tahab, kasutagu juhust. Laukad jääs, lund ei ole, soo külmunud. Aardeleid tuli ruttu, kõigepealt huvitas Vana Tallinna pudel, klõmakas enne ja pärast logimist, mätaste pealt jõhvikaid sakuskaks. Aitäh peitjale!
Tegime veidi hilisevõitu jõhvikamatka aardepaiga ümbruses. Kõik kenasti korras, isegi Vana Tallinnat oli veidi järel :)!
Ühedamaks meeldivat meeldivaga sai pikem tiir Parika rabas tehtud. Kevadised ilmad ja eelmise päeva elamuslik jalutuskäik Meelva rabas ajas mõtte taas rappa. Jõhvikaid jagus ja vaateid ka.
Kui me siiamaani olime veel lootusrikkad ka muude rabaaarete võtmise osas, siis siin jõudsime otsusele, et seekord jääb see nali ära. Matkasime umbes kaks kilomeetrit ja kuidagi jõudsime lõpuks kohale. Koht oli väga äge, ka siin sai natuke Jeesust mängitud. Tagasiteel sai söödud paar jõhvikat. TFTC!
Siia matkasime edasi Väikejärve juurest. Ma olin selle seadnud endale peas tänase päeva eesmärgiks. Et kui see on logitud, siis tulgu või veeuputus. Ei saa öelda, et see maa just lühike oleks olnud, kuid kuna raba oli mõnusalt tahke, siis tegi see asja tunduvalt kergemaks. Retke esimene pool oli selline huvitav rabamets, kus ükskõik, kuhu sa vaatasid - kõik oli täpselt samasugune ning ilma gepsuta sealt vist küll välja ei jõuaks. Ainult Väikejärve ümber olevad suured puud olid mõnda aega veel orientiiriks. Jõudnud Pühajärve juurde, oli vaade muidugi vägev. See tühjus. See tühjus oli nii lahe, pea mitte ühtki puud. Küll suvel võib seal vesine olla. Vaade üle järve oli veel huvitavam. Mõlemal pool olid metsad ja keskel oli üks osa punane. See pani fantaasia tööle - mingit kahe maailma vahelist võitlust meenutas see :) Laukakesed moodustasid aarde juures nagu omamoodi maailmakaardi, kust üle mandrite tuli üle pääseda ja ookeani vältida. Tagasi minek...toimus ka. Ega ta nüüd lihtne polnud, aga siiski tehtud. Ja koht on külastamist väärt. Kui ainult seda 2km vahel ei oleks :) Aitäh!
Ei saa mina aru, mis aastaaeg see praegu on. Kirjeldus soovitab talvel mitte otsida, sest "Talvel on seal nagunii üks sile lumine väli ainult". Tõepoolest, ühe tutsu lund me kuskilt puhma varjust leidsime ka. Kelv, arvas Triinu aastaaja kohta - lund pole, raba on paljas, aga sügavalt kõvaks külmunud, kõik muu peale õõtsumise ja putukate on kohal. Kõnnid kuhu tahad. Mingil hetkel hakkas selja taga mõnuhääli kostma - ei olnud karu, hoopis Triinu korjas mõnuga jõhvikaid. Ja neid oli palju. Veebruaris. Õõtsik siiski ei õõtsunud, mis tähendab, et aare leidsime probleemivabalt. Keegi eelkäijatest on karbi alla jätnud pisikese pudeli Vana Tallinnat - nuusutasime, eht, aga maitsma ei hakanud, minge proovige ise. Aare ise korras. Ja sihukesel aastaajal nagu praegu annab raba eriti sürri kogemuse. Tänud juhatamast, ilma purgita ei iial ....
Nagu alati mul meeldib reegleid eirata,nii saigi seatud sammud Parika Väikejärvelt aardeni mis oli oodanud 850 päeva külastamist.Super ilm, tore seltskond ja plaan pidada piknik Pühajärvel.Kõik läks plaanitult ja sai ka aare leitud.Paremat aega kui hetkel, ei ole selle aarde külastamiseks,ühtegi sääske polnud ja jalad kuivad.Tänud
Selle aasta tiir järvekese ääres jälle tehtud :). Loomulikult heitsime ka aardele pilgu peale. Kõik üldjoontes korras. Väikese kuivatusprotseduuri siiski tegime. Kinnitusnööri vastu oli ka keski teravate hammastega tegelane suurt huvi üles näidanud aga õnneks oli ta jätnud piisavalt pika jupi alles ja sellega sai aarde jälle kenasti oma kohale kinnitada.
Logiraamatut oli täidetud peale meie viimast külaskäiku vaid ühel korral. "Niisama matkajad" Sille ja Co olid paari nädala eest oma logi jätnud. Kahtlustan, et käisid järve ümbruses kasvavate imemaitsvate jõhvikatega maiustamas :).
Tegime pisikese rabamatka ja ühtlasi viskasime ka aardele pilgu peale. Õige veidi oli karbis kondentsi, aga see sai paberiga ära kuivatatud, nii et kõik on OK. Jõhvikaid jäi sinna veel ;).