9 september 2019 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

6 september 2019 soovis arhiveerimist gk [geokrahv]

Ei, ma ei lähe sinna, vähemalt mitte gp mänguga seoses. Hanno kirjelduse põhjal on plats korrektselt koristatud.

6 märts 2019 kommenteeris gk [geokrahv]

Kunagi soojemal ajal, ilmselt sügisel, käin selle veesilma juures ära. ("Õunasuurused jõhvikad"). Võib olla annan sellest käigust märku kah, et soovijad saaksid GP mängu raames matka kaasa teha.

Taastama aaret ei hakka. Kes soovib, võib endale adopteerida.

Seniks kättesaamatu.

6 märts 2019 ei leidnud Hanno [hanno5000]

Kui sul on lähikonnas mõned tunnid vaba aega, siis ei saa ju kuidagi vastu panna kiusatusele ainuke selle kandi leidmata aare üles otsida. Eriti, kui auto kastist on võtta räätsad ja ilm on ka superkuldne! Ja niiii ammu pole rappa saanud! Muidu oli Igati tore matk, lõuna nullis mätta otsas ja puha, aga kahjuks jäi karp siiski leidmata... või logiraamat, ei tea kuidas ta seal täpselt olema pidi. Leidsin jupi teibitud kanal.toru, pastaka, mingi plast vidina ja tühja väikese klaaspudeli. Kui just midagi sügavale mätta sisse pole kaevatud, mida ma ei usu, siis pole seal rohkem midag ja olemasolev kvalifitseerus minu meelest juba prügiks ning võtsin selle kaasa.

18 märts 2018 leidis Merit, Manfred ja Katrin [lihtsaltsilvi]

Täna sai siis pikem matk ette võetud, mööda raba oli lust kandval lumel astuda, metsa all nii lustlik ei olnud, pidi jalgu tõstma ka. Aga tehtud sai. Tänud peitjale!

3 märts 2018 leidis Külli, Sannu, Heldur [heldur]

Mõisatagi on suvel sellises kohas mõnus mütata (tõestaud :) Aga ka talvel on väga mõnus, kui kõik on teisiti. Tänud peitjale!

3 märts 2018 leidis Heldur, Sannu ja [ky]

Eirasime peitja palvet seda aaret talvel mitte külastada – nii suur kihk oli just sellisel esimesel kevadiselt päikeselisel päeval mööda sillerdavat valget lund ja kandvat järve kõndida. Suuskadega oleks muidugi veelgi erilisem tunne, aga hiljem selgus, et need oleks siis vahepeal pidanud nurka, st puu najale viskama. Rabasse jõudes algaski natuke keerulisem retke osa: ikka tirilimps-poolteist ja jälle ühe või teise jalaga kuskil sügavustes.

Aardele juba küllalt lähedal ühtis meie rada juba mõnda aega tagasi Parika Väikejärve poolt käinud suure kamba georajaga. Jäljed lumel! Nüüd oli ainult mööda neid kohale minna, logi kirja panna, viimased võileivad turgutuseks põske pista (eriti Sannule, sest tema oli oma neljal jalal kõige rohkem samme teinud) ning tagasiteele! Järvele jõudes nägime taamal suusatajat edasi-tagasi liuglemas, selleks ajaks oli ka nii paras väsimus jalgades, et oleks endalgi olnud juba mõnus suusad puu najalt võtta ja tagasi libiseda... Ülimõnus õhtupoolik ja kuldne punkt viljakale geopäevale. Suurim tänu, hea peitja!

10 veebruar 2018 leidis kõik see tore seltskond [berti]

Leitud. Tagasi jõudes olid krapsakamatelgi silmad hallid peas.

10 veebruar 2018 leidis Vanda, Reet, Sirja,Kleone,Mari,Reino,Kaupo ja [thunder]

Ei olnud lihtne astumine.Mida nullile lähemale seda paksem lumevaip mulle tundus.Peale leidu oli selline väike mõttepaus,et mis nüüd edasi :) No eks ikka sama teed tagasi autode poole.Korralik vagu oli meil sisse aetud.Tagasiteel püüdsin Kaupo ja Sirja poolt pakutud tempos püsida,kuid millegipärast jäin neist vähehaaval maha.Aeg ajalt vaatasin oma selja taha,et kaugel ülejäänud matkaseltskond minust asub :) No päris pikaks oli see hanerivi veninud :)

Oli mõnus matkapäev toreda seltskonnaga,kõik olid tublid.

10 veebruar 2018 leidis seltskond parimaid geosegaseid [kassikakk]

Retkekaaslased on kõike juba värvikalt kirjeldanud, aitäh!

10 veebruar 2018 leidis Allan, Kaupo, Kleone, Mari, Reet, Reino, Sirja, Vanda [sirts]

Oli see alles matk! Jääb tükiks ajaks meelde. Võrreldes eelmiste tänaste rabadega tundus mättaid rohkem, lund tundus rohkem, vett oli rohkem. Kõike oli kohe palju rohkem ja see andis tunda :) Jalg käis ikka paar korda kuskil sügavamas augus ka. Jalanõud olid mul aga head. Samas oli energiat endiselt piisavalt palju, et mitte alla anda. Jalalihased olid küll imelikud, aga eks ikka trenni tehes jäävad lihased valusaks. Kleone oli see tubli meie seltkonnast, kes kõige ees rühkis minna. Tegi teed ette. Lõpuks juhtis seltskonda Allan. Ja kandis ikka lõpuni välja see jää. Aarde juurest ei saanud me jah kuidagi minema. Eks kõigil andis see rada tunda. Ööseks me sinna ei saanud jääda, nii et tuli minna. Oli suur rõõm näha lõpuks autosid ja tehtud see asi! Aitäh peitjale.

10 veebruar 2018 leidis Vanda, Reet, Sirja, Reino, Allan, Kaupo, Kleone ja Mari [marihen]

17 ja pool km matkamist väsitas mind nii ära, et ma ei jaksa isegi logisid kirjutada. Pealegi eelmise päeva veetsin Kuutsemäel ja see andis ka tunda. Poolel teel oli juba selline tunne, et pööraks otsa ringi ja läheks tagasi, aga nii kergelt alla anda ka ju ei saa. Vedasin ennast vaevaliselt teiste sabas aardeni. Seal tekkis juba idee, et helistaks päästeametisse ja laseks neil meile helikopteriga järgi tulla. Ütleme, et oleme eksinud ja siis anname meie täpsed koordinaadid. :D Aga kuna ei olnud teada palju see meile maksma võib minna, siis otsustasime siiski oma viimased jõuvarud kokku võtta ja ise tagasi vantsida. Kõik mis ei tapa teeb tugevaks! Tänan kaaslasi ja peitjat.

10 veebruar 2018 leidis Allan-Kaupo-Kleone-Mari-Reet-Sirja-Vanda&Reino [errvee]

Täitsa nõus, et kevadine-suvine-sügisene rabamatk annab hoopis teised emotsioonid ja väljakutsed, kui enesealalhoiuinstinkt on mind suvistest raba-aaretest eemale hoidnud. Päris karm oli see matk, jalgades veel eelmiste etappide väsimus. Palju mättaid, millest üle ronida, siis-seal tahtis kummik ära kaduda ja lõpmatu rabaväli. Lõpuks siiski aare leitud ja nimi kirjas. Tagasitee läks sama rada, ees järjest lähenev rabapiir järve ümbritseva metsaga, sealt edasi oli juba matkarada, autod ja kojusõit

10 veebruar 2018 leidis Vanda, Reet, Sirja, Reino, Mari, Allan, Kaupo ja Kleone [kleone]

Oha sa pühade rist! Oleks enne teadnud, milline teekond aardeni ees ootab, oleks loobunud. No tegelikult valtetan ja ikka ei oleks loobunud. Ootused rabale olid nagu Soomaal ehk jalutuskäik pargis või siis nagu Karukäpa juures läbi lume tuhisedes. Seda mis meid siin ees ootas ei osanud uneski ette näha.

Alustasime teekonda peale Parika Väikejärve logimist. Suund oli otse Pühajärvel. Ümberringi laiusid puhmad, kust tuli end läbi suruda ja kuna mina sattusin ees minema, siis otsustasin veidi raba poole pöörata, ehk on seal parem liikuda kui läbi kidura männiku ja sealse puhmastiku. Veidike parem oli aga mitte oluliselt. Rühkisime vapralt hanereas üle ja ümber puhmaste. Veidi sisse vajumis oli kuid mitte vesiseid. 500 m enne lõppu võttis Allan juhtimise üle ja kui järv paistma hakkas muutus lume all olev maastik täitsa vesiseks ja korra lõime isegi kahtlema, kas aardeni pääseme. Kõigest 100 m oli veel minna aga tegime proovi. Vaatamata sellele, et lume all oli vesi, kandis maastik meid suurepäraselt. Aarde enese leidmisega olime algul kõige rohkem mures ja enne teele asumist varustasime endid igat sorti kühvlikestega mida õnneks vaja ei läinud. Lihne leid.

Olime kõik ääretult väsinud kuid tuli asuda tagasiteele. Algul me lihtsalt seisime aarde juures ja keegi ei tahtnud teha seda esimest sammu 3-st kilomeetrist mis autodeni jäänud oli. Fakt oli ikkagi see, et rabasse me jääda ei saaning autod ootasid. Seega tuli minna. Kuna nüüd oli rada sisse tallutud, siis tagasitee oli veidike kergem kuid väsimus andis tunda. Peagi hakkas paistma Parika Väikejärve ümbritsev metsaküngas, mis jäi orientiiriks. Kohati tundus, et see orientiir ei taha mitte kuidagi lähemale tulla kuni viimaks siiski kõrgus massiivina otse ees. Jäänud oli kõigest viimane km autodeni. Hea oli teada, et raskem osa teekonnast möödas ning Sirjaga lobisedes möödus seegi osa teest kui lennates. Aitäh.

10 veebruar 2018 leidis Allan&Kaupo&Kleone&Mari&Reet&Reino&Sirja&Vanda [lepalind]

Jopenpuhh. Tulime otse väikejärve aardest. Lund oli piisavalt ja sammal pehme. Õnneks hakkas Kleone gps-iks ja sain orientiire otsimata rahus käia. Tee tundus lõputu. 300m enne aaret hakkasime pidevalt sisse vajuma ja tekkis mõte, mis veel aarde juures toimub. Õnneks oli seal just külmunud ja saime turvaliselt kohale. Väsimus oli suur ja oleks soovinud, et siin oleks Pühajärve SPA. Kohe kuidagi ei viitsinud tagasi kõndima hakata. Nüüd oli geomaantee ees, aga tee siiski auklik. Sirja pani hea tempoga minema, andis alles järel püsida. Tund aega kõndisime aarde juurest autoni. Kohale jõudes oli tuju hea. Vahetasin läbi higistatud särgi kuiva vastu ja palju mõnusam hakkas. Kuna selleks hetkeks oli 16-17km käidud ja jalad andsid tunda, siis Allaniga otsustasime, et lähme koju läbi aarete, et saaks peale kõndida.

16 juuli 2017 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

Meile peitja soovitus sobib ja jagame tema seisukohta seigelda sellistes kohtades lumevabal ajal. Samas kujunes sellest küll minujaoks ootamatult paras ristiretk. Kantavaks ristiks olid räätsad, neid sai kasutatud küll vaid 10 %-l teekonnast, aga siis olid nad ka asendamatud. Nagu tervisekindlustus, mida maksad ja kirud, et mille jaoks siis , aga kui probleem on ja siis näed arvet mida oleks tulnud tasuda, siis mõistad.

Kulgemise põhitakistuseks sai üle põlvede ulatuv alustaimestik, mis muutis teekonna Parika Väikejärvelt siia sarnaseks tõkkejooksuga, aga sellisega kus tõke on asetatud iga poole meetri tagant. Kui me lõpuks mõne loomaraja leidsime, mis vähegi õiges suunas kulges, siis tundus elu juba päris lill olema.

Lõpus panime vast 300 m enne aaret alla räätsad, oleks saanud ka kauem edasi ilma aga milleks mitte kasutada seda, mis kaasas. Siis kui aardekoht juba paistma hakkas, siis tekkis küll nõutus. Meie pidime üksjagu nuputama ja vaidlema kuidas läheneda. Ma tõesti ei saa aru kuidas paljud sinna räätsadeta kulgevad. On nad siis kergemad, või puhtama hingega? Vat mitte ei tea. Väga tahaks kellegagi teist sellises kohas koos olla ja seda veepeal kõndi ise näha. Meie vaidlesime. Mina tahtsin läheneda ühelt poolt - oli nii ju lühem ja tundus ka parem, Piia tahtis jälle teiselt poolt. Elu on mind õpetanud naiste arvamust kuulama ja arvestama. Seega läksime Piia poolt pakutud teed mööda. Ta sai küll kogu teekonna kuulda minu torisemist tema valiku üle. See sisutu jorin lõppes muidugi nullis, kui sain aru et teiseltpoolt oleks ka räätsadega probleem suur olnud. Kohapeal oli imeilus, päike sillerdas vete peal, vaikus ja rahu paitas kõrvu. Tänan sellise ilusa koha jagamise eest!

Tagasiteel sain laksu hüpoglükeemiast. Neid ootamatult tekkivaid ja pea täielikult töövõime halvavaid hooge on olnud lapsepõlvest alates. Kellel kogemusi, need teavad kuivastik sellel ajal tunne on. Seekordne andis aga taaskord õpetust kahes osas. Esiteks kipub meil sageli olema nii et mina torman ees ja Piia proovib end järel hoida. Nüüd sain tunda mida tähendab, kui teise selg hakkab ees juba metsasisse ära kaduma ja teiseks olid Piial kaasas olevad kuivikud, sellises olukorras tundsin küll piinlikust, et olin mõni aeg targutanud, et kas ikka on mõttestatud tegevus see kuivatatud Läti saiaviilude ostmine. Meil endal ju ka piisavalt vanaks läinud leiba saia on. Seekord need osutusid lausa päästeingliteks.

Raja lõpu eel olevat Väikejärve ootasime ka pikkisilmi. Õnneks olid eelnevalt siin lustinud seltskonnad lahkunud ja me saime neile ja endale piinlikust tekitamata minna ujuma. No küll see oli hea! Eelnevad lustijad olid põhjakihte ülesse toonud. Kuna minu keha katab üksjagu pärandit evolutsiooni esivanematelt, seetõttu väljusin järvest tunduvalt enam meie Aafrika esivanematele sarnaneva kehavärviga, kui sinna minnes. Sain tõestuse, Piiale sellised mehed ikka ei meeldi - likvideeris ta väga kiiresti minult selle kunstpäevituse. Tänud veelkord väga vahva retke saime.

4 veebruar 2017 leidis Mihkel ja Kätlin [weps]

Leitud.

4 veebruar 2017 leidis Kätlin ja Mihkel [sookoll]

Geotuuri 1. päeva 9. leid. Rabamatka viimane, Sai kõik Parika aarded korraga ära võetud. Paksu lumega võib olla keeruline aga ilma suure lumeta talv ja külmunud raba on imeline kooslus.

15 jaanuar 2017 leidis Anne, Tanel [nuffi]

Sorry, ehkki peitja Sa palusid, et mitte talvel otsida, aga kui ikka meeldivalt kutsutakse, no ei saa ju mina keelduda!

Raba oli tõesti valge aga valge on ju ilus. Taneli gepsu järgi minnes tundus küll kohe, et see ajab meid vette ehk jääle aga õnneks nägin enne aaret. Tänud siia juhatamast.

Kui ma muidu alati arvan, et vaevalt ma rohkem siia satun, siis järgneva päeva veetsin justnimelt ma uuesti käidud aardeid külastades ja tõesti oli tore.

15 jaanuar 2017 leidis Tanel ja Anne [phantom]

Sõitsime autoga seni kuni rööpad liiga sügavaks läksid ja edasi jala. Eelmiste aarete juurest oli kõvasti enesekindlust kaasas maa tahkuse suhtes. Siin päris nii hästi ei läinud, kohti oli ikka üsna mäda ja aegajalt oli ka saapajälgedes vett. Kohale siiski jõudsime. GPSi nulli vaadates tekkis algul tunne, et mismõttes... aga seal ta siiski oli. Aitäh peitjale.

20 märts 2016 leidis Ain, Margit [maky]

Väikejärve juurest võtsime suuna otse Pühajärvele. Otsisime ikka paremat ja kindlamat maapinda, et mitte esimestel meetritel ennast kohe ära väsitada, sest teadsime, et ees ootab päris pikk rabamatk. Korraga kuulsime meeste jutukõminat, mis tasapisi meie poole liikus. Meie esimene mõte oli muidugi, et tegemist on kindlasti meie saatusekaaslastega aardeotsingul või siis jahimeestega, keda olime eelmise aarde lähedal äsja kohanud. Jäime lausa seisma ja ootasime võimalikke matkakaaslasi järgi. Meile lähenesid kaks nooremapoolset meest, kellel oli kaart käes ja kes aeg-ajalt näpuga siiapoole ja sinnapoole suunda näitasid. Tegemist ei olnud geopeituritega, vaid noorte metsameestega, kes 2x2 ruutkilomeetrisel alal loomastiku seiret tegid. Meile näidati kaarti ja kohti, kus nad olid nii ilvese, kui hundi jälgi näinud ja üldse ajasime mõned minutid head muhedat juttu. Siis läksid nemad oma teed ja meie astusime vaikselt järve poole edasi. Õnneks ei kohanud meie ühtegi looma, ainult mingi suurema linnu (kotkas?) jalajälgi oli ohtralt näha. Kohale jõudes olime küll väsinud, kuid logi kirjutades rahul, et selle rännaku ikka ette võtsime. Nüüd tuli veel autoni tagasi jõuda … Aitäh seda paika tutvustamast. Ilma aardeta ei oleks me kindlasti nii sügavale rabasse sattunud.

6 veebruar 2016 leidis Reido [reido]

Leitud! Tänud peitjale :)

17 oktoober 2015 leidis Reigo [reix]

Päris arvestatav sügismatk oli siia. Oli mulgi pliiatsijupp taskus aardesse jätmiseks, kuid lagedale jõudes märkasin kohe kahte tegelast minu sihtkohas kükitamas. Seega Neeme arvas õigesti. Räätsasid mul ei olnud, kuid jalad jäid matkasaabaste ja bahillidega kuivaks. Vaid positiivsed mälestused sellest kohast, seega tänan peitjat ja boonuseks korjasin veel mitu liitrit jõhvikaid.

17 oktoober 2015 hooldas Anne ja Neeme [neeme]

Käisime rabas imeilusat sügispäeva nautimas, noppisime jõhvikaid, õnnistasime sisse Anne tutikad räätsad ja ühtlasi vaatasime ka aarde üle. Millegi pärast asetses see oma pesast eraldatuna mätta peal, aga kenasti suletud ja komplektne. Ehk oli mõni neljajalgne seal uudistamas käinud. Karbi sisule organiseerisime mõnusa päikesevanni ja täiesti juhuslikult on geopeituril alati jupp pliiatsit taskus :), mahtus kenasti aardesse. Tänase retke muutis eriliseks veel üks noor merikotkas, kes madallennul meie ligiduses tiire tegi. Ei ole kordagi nii ligidalt seda uhket lindu näinud - võimas!!! Ja hiljem silmasime eemalt veel üht tegelast, kelle määramisega veidi hätta jäin, paljude tunnuste järgi siiski geopeitur - aga võisin ka eksida :).

13 august 2015 leidis Karl [zdrk]

Parika Väikejärve aarde juures lõin koordinaadi sisse ja nägin ka reaalselt kohapeal olles, et vahemaa ei valeta ning 2km on tõsiasi. Hakkasin vaikselt minema, proovisin pidevalt enda asimuuti paika seada päikese järgi. Teine aga püsis pilve taga. Nii ma esimesed 500 meetrit vaatasin vahelduva eduga telefonist kaarti, et suund püsiks õige. Raske oli võtta ka silmapiiril ühtegi reaalset objekti mille suunas liikuda, kuna kõik paistis ühesugune. Lõpuks kui päike andis mulle varju, läks asi suisa lihtsaks. Ühe jutiga panin järveni välja, hoog oli enda arust täitsa hea antud maastikut arvestades. Järve enda juures aga läks asi väga vesiseks. Eemalt vaadates võis järve kirjeldada Saturni välimusega. Keskel oli järv, siis vahepeal käidav maapind ja ümber selle ühtlane ringvall kahtlase ja teadmata sügavusega veest. Otsisin kõige võimalikemaid kohti ületamiseks ja proovisin. Ühes kohas vajus päris kiiresti ja palju, et ühe jala väljasikutamise järel oli teine sama sügaval nagu eelmine ennem. Õnneks pääsesin sealt. Paaris kohas piisas ühe sammu tegemisest, et ümber pöörata. Lõpuks jõudsin kohani, kust nägin silmadega üht täiesti loogilist marsruuti järveni. Tegin ennast sulgkergeks ja hõljusin ühest ohutust kohast teiseni. Järve äärde jõudes oli tunne väga hea. Esimest korda oli tunda aga külmust. Tuul puhus just teiselt poolt järve ja vesi oli siis arvatavasti niivõrd külm. Tundsin, et keegi oleks võinud kunagi sinna lõppu mingi istumiskoha tekitada. Soov istuda oli niivõrd suur aga ühtlaselt suurde lompi enda tagumikku panna ei olnud tahtmist. Logisin aarde, mässasin enda pastakatega, kirjutasin veebiteadet, tegin pilte ja asusin tagasiteele.

Tagasimineku algus oli eriti raske. Nüüd tundus see ringvall hoopis teistsugune ja ei olnud õrna aimu ka kus see minu tulemise koht oli. Proovisin jälle erinevaid variante aga igal pool tundus olevat lausa väga ohtlik see. Otsisin üle 5 minuti kuni ähmaselt nägin ühte vaikselt kadumisstaadiumis jalajälge. Teisele poole saades oli tunne veel parem kui järve enda äärde jõudes. Tagasiteel leidsin ka ühe raja. Ei olnud kindel kas looma või inimese oma. Üpris kitsas oli (kõndima pidi modelli kombel catwalki) kuid nägin sellel ka mõnda varasemat inimjälge. Enamusteest möödus sujuvalt kuni ühe kohani. Täiesti süütus kohas metsa vahel vajusin raja peal olles järsku nabani sisse. Märg ei olnud aga ebameeldiv. Ei saanud aru ka mis auk see selline oli. Tõmbasin ennast välja, pühkisin suurema mustuse maha ja läksin edasi. Enne Väikejärve tuli väga supper mustika metsaalune. Toppisin ennast marju täis ja suundusin RMK Parika puhkekoha istumisplatsi poole.

Katusealuse juures hüüdsid 2 murelikku naist, et ega mulle vahepeal juhuslikult punast ämbrit vastu ei olnud. Olin segaduses ja uurin mis mõttes. Ütlesid, et korjasid mustikaid ja üks hetk oli ämber kadunud. Mõlemal olid näod üleni mustikased. Mõttes käis läbi, et pole ime kui ämbri ära kaotab mustikaid korjates kui mustikaid korjad vaid põske. Ütlema aga ei hakanud. Läksin istusin hoopis järve äärde pingile maha. Panin sokid, kummikud, särgi ja ennast päikese kätte kuivama ja puhkasin. Nii hea oli esimest korda istuda pärast 2 ja pool tundi rabas müttamist. Tagasitee lõpu osas olid jalad juba nii pehmed. Samal ajal tuli seltskond ujuma. Alguses arvasin, et välismaalased aga siis sain aru, et kolm tudengit tõid ühe välisõpilase siia. Esimene hüppas vette niimoodi, et kogu vesi voolas minu kuivaks saama hakanud asjade poole. Kiirelt päästsin oma ärakuivanud riided. Karma tuli ka sel tüübil. Kaotas oma päikeseprillid seepeale järve ära. Välja tulles nägid kõik välja nagu sookollid. Kuna endal samu kogemusi olnud, siis andsin teada miks nii juhtub ja jagasin soovituse kuidas kiirelt puhtaks saada. Panin enda asjad kokku ja suundusin auto poole. Väga mõnus retk oli. Pigem matkan 2.5h rabas kui otsin linnas mugude keskel mõne pingi alt mikrot.

Pärast seda aaret sain öelda, et mõlemad tegevused miks Viljandimaa kanti georetke tegema tulla tahtsin said linnukese kirja. Esiteks oli tutvuda ja leida geokrahvi aardeid. Teiseks, et saada vähemalt üks hea ja mõnus rabamatk. Mõtlesin, et see sobiks perfektselt minu geotuuri viimaseks aardeks aga geovaim oli tõsiselt ellu ärganud ja suundusin mõnda paika veel. Tänud peitjale!

13 august 2015 kommenteeris Karl [zdrk]

Sinist mutrivõtit ei saa kahjuks panna. Vaatasin, et suurus normaalne ja pliiatseid mu geovarustuses nigunii ei ole, siis haarasin peoga pastakaid kaasa. Tuli aga välja et pool cm jäi puudu kinni mahtumisest. Panin konteinerisse pastaka tera ja ühe terve pastaka panin kuiva kohta konteineri kõrvale

19 juuli 2015 soovis hooldamist gk [geokrahv]

Kuhu kadus aardest pliiats?

Järgmiselt leidjalt sooviks näha sinist mutrivõtit.

Pliiatsikaaperdajal pole kah keelatud aarde juurest läbi astuda.

14 juuli 2015 leidis Jaanika ja Mikk [silmsirkel]

Kui lapsed kodust ära, lähevad vanemad (omadega) rappa. Igatahes oli aeg küps haarata räätsad, paar ämbrit ja marjakombaini ja kodule lähim aare lõpuks ära logida. Peitja oli lähenemisteele organiseerinud suuri metsmaasikaid, mis punasid põlvekõrguste varte otsas, siis mustikapuhmad ja lõpuks murakapeenrad. Esimesed paar tundi oli liikumiskiirus selle kõige tõttu üsna aeglane. Räätsi läks vaja viimasel 200 - 250 meetril, aga saaks ka ilma. Aardes puudus pliiats; raamatut tuulutasime, muidu oli kuiv. Ja Liviko toodangu etiketil oli aimatav N-täht, pudelis loksus veel veidi.

Jätsime ränduri, aitäh!

(Süda)suvel on selle aarde logimine nii meeldiv kui kasulik, ma pole vist kunagi varem nii palju mädapäid (loe: üliküpseid murakaid) söönud :)

7 juuli 2015 leidis   [tunk]

Rabagurmaanina oli Parika Pühajärv üks kindlamalt kavasse võetud sihtpunkte Viljandi geotuuril. Seda enam, et siinkandi rabadesse polnudki üldse kunagi varem sattunud veel. Ideaalne ilm - vahelduv pilvisus, sajuta, tugev tuul ja NULL tiivulist mutukat häirimas. Mis nii viga liikuda!

Nagu peitja, nii ka mina soovitaksin rabas rohkem lumevabal ajal päevavalgusega käia. Talvel on oma võlu, aga paksu lumega on mets üldiselt kaunim. Raba eredad värvid tulevad esile teistel aastaaegadel. Olen kuulnud, et mõned pelgavad soist maad. Aga asjatult, sest linnas sõiduteed ületades on oht suuremgi. Liikluses lähtume märkidest ja valgusfoorist, ka rabas on oma foor, vaid värvide tähendus erineb. Juuresoleval pildil on väike välimääraja, millest võib lagerabas liikumisel abi olla. Lisaks mõned põhitõed, mida geopeitur eeldatavasti nagunii teab juba:

1. Laudtee olemasolul oleks viisakas sellel püsida.
2. Isegi väikeste puude olemasolul tasub hoida nende lähedusse, sest juured aitavad pinnast siduda.
3. Lagerabale suundudes võta kaasa tugev (mitte mädanenud) enda pikkune malakas, mille abil saad kahtluse tekkides kontrollida eesoleva pinnase kandvust ning ootamatu läbivajumise korral risti lebava lati toel kergemini välja ronida.
4. Kanarbikupuhmad ja laiemad tarnatutid üldiselt kannavad inimest, poku peale astudes sihi täpselt keskele, neil on komme kalduda.
5. Kuiva ilmaga on läikiv pind selge märk kahtlasest kohast.
6. Räätsadega käiakse vahest ka suvel rabas, nii jääb maha õrnem jälg ja pääseb paljudest kohtadest väiksema vaevaga üle.
7. Mitmekesi laugaste vahel seigeldes võib end igaks juhuks üksteise külge kinni siduda.

V: karu + lonksu energiajooki aarde kõrval lebavast pudelist
J: auto

14 juuni 2015 leidis Rudolf, Martin, Joosep [rudolf]

Parika Väikejärvelt võtsime suuna otse siia ja linnulennult kahe kilomeetri jooksul kogesime ilusti ära kõik erinevad suvised maastikutüübid, mis siin logides varasemalt mainitud on.

Isiklikult leidsin ma enda jaoks kõige kergemini läbitavana viimase, järvele kõige lähema, aga see on kindlasti kallutatud arvamus mehe poolt, kes esindab selgelt madalama otsa kaalukategooriaid.

Kui lõpuks järve äärde välja murdsime, ei osanud eriti muud teha kui lihtsalt tükk aega vaadata ja imetleda seda, mis kõikjal ümberringi paistab.

Aarde kallale asudes jäi silma väike pudelike, mis, tuleb välja, on juba vaikselt kultus-staatuse siin aardes omandanud. Omalt poolt kiidan heaks. Ülejäänud sisu vähe niiske, aga on mitte midagi liiga tõsist. Kahjuks ei olnud võimalust teda päris kuivaks ka saada.

Pärast logimist ja veel natuke naudisklemist võtsime suuna tagasi. Kokku 4 kilomeetrit rabamaastikku ikka tõmbas veidi läbi, aga samas oi kui mõnus!

Aitäh!

14 juuni 2015 kommenteeris Joosep, Rudolf, Martin [matu07]

Tiimi leidude sünkroniseerimine andis hea võimaluse taas seda elamuslikku kohta külastada - nüüd sain, nagu peitja soovitas, ka suvise leiu kirja. Rabas liikumine oli hilistalvisest raskem, aga ootasin hullemat. Vaid lõpuõõtsikus tuli älvelabürindis endale sobivaim rada leida. Ja kui lõpuks nullis kohal, siis sinna olekski hea meelega jäänud. Rabas on mõnus! Aitäh taas peitjale!

PS! Aare oli seest veidi märg. Kuivatasime võimaluste piires, aga järgmine otsija võiks igaks juhuks natuke salvrätte kaasa võtta.

14 juuni 2015 leidis Joosep [jooseptrumm]

Kergetes tossudes igati tehtav, kui märgumist ei karda! Huvitav, kuidas muuhulgas selg ja püksitagumik veel märjaks said? Suur aitäh mõnusalt vetruva, kergelt hingematva ja ülimalt älverohke matka eest!

23 mai 2015 leidis Vaimar [vaimar]

Nagu peitja soovitas, ei läinud talvel, ei läinud ka lühemat teed pidi vaid otse Väikejärve äärest. Loomaradu on siin tõesti palju. Ükski neist kahjuks Pühajärve äärde ei viinud.
Teekonna võib jagada kolme looduslikku kategooriasse: sookailumännik, rabamännik ja järveraba (minu enda pandud nimetused). Väikejärve aarde juurest algas jube ala - põlvini sookailu ja muude taimede puhmastes põlvi kõrgele tõstes edasi rühkimine, jalge all lirtsus korralikult. Sellist maastikku oli 1,2km. See "mis-see-teha-ei-ole" tunne Väikejärve ääres, kui vaatasin nutikast, et linnulennult Pühajärveni 1,95km, hakkas asenduma ettevaatlikusega, pole vetki pudeliga kaasas.
Siis lõppes sookail ja jäid alles jändrikud männid. Nüüd oli jalgealune juba päris mäda, tuli vaadata, kuhu astuda. Suutsin ka kuhugi põhjatusse vajuda. Veidi alla kilomeetri oli seda ala ja juba pidi tegema veerandminutilisi puhkepause. Vihma hakkas tulema, mul kurk kuivab, Pühajärvest joomine oli juba eesmärgiks.
Viimane 300m oli ikka väga tüma maa, pidi hoolikalt teekonda planeerima suurema rohukasvuga mätaste ja alade kaudu. Ega planeerimiseks ja peatumiseks aega ei antud. Iga sekundiga vajusid 1cm allapoole ja sealt uuesti sammu alustamine oli vaevaline. Ühel hetkel otsustasin ühe teekaare lühendada ja otse järgmise mättareale minna. See oli viga, nagu ühe hüppesarnase liigutuse tegin, oli maandumisjalg põlvini sambla all ja kummik tundus õõtsuvat juba pinnakihi all, nii kergelt liikus ta seal. Õnneks sain käega aidates kummiku päästa. Nii jõudsin aardest 30m kaugusele. Siin solberdas vees ennast aga väga ebameeldiv samblik, mis tähistab väga vedelat olekut. Vaatasin teist lähenemisteed aga see tegi suurema ringi ja mul oli jube joogijanu. Ühel hetkel võtsin tahte kokku ja läksin, käed laiali kikivarvul aarde juurde. (No umbes nagu õhukest jääd ületades - kiiresti ja tasakesi).
Jess, kohal! Aardest avanes aga jube pilt - kõik oli laiali, nii karp ise kui sees olnud nänn ja logiraamat. Korjasin kokku: logiraamat, teritaja, nööbid, täring, klaaskuul, jääkaru, SM Kase münt, Vana Tallinna pudel(ei saanud lonksu võtta, sest ei saanud korki maha), juhend. Logiraamat oli eilse päikse käes kuivanud ja saanud ainult tänast vihma. Hullu ei ole, niiske ainult. Kahjuks polnud autost võtnud jopet kus taskus rescue varustus on. Panin kõik tagasi karpi, mis on terve. Aardega jäi kõik OK, ainulr logiraamatul puudub minigripp. Järve äärest tagasi järverabale läksin ikka väikse ringiga piki järve äärt. Kaks korda jeesukest mängida tundus looduse narrimine. Ja juua järvevett unustasin selle segadusega.
Ja nüüd järverabal astudes ei tundunudki see nii õudne jube, kui tulles. Koha, kust ma rabamännikust väljusin, olin meelde jätnud ja nii sain teeotsale tagasi. No mida hirmsat rabamännikus käia, see ju lausa lust, oli mu mõte kui võrdlesin mineku ja nüüd tuleku loodushinnanguid.
Sookailumännik oli nüüd aga jalutuskäik looduses. Juba Väikejärve raja peal auto poole minnes, arutlesin, et mida ma siin teen, põlvist saati märg? Ega vastust ei pidanud pikalt otsima. Mind ajab välja emotsioonijanu. See on loodus, hiied, linnamäed, matkarajad, metsaonnid ja kõikide asjade juhtumise ajalugu.
Tänud! GK, GP ja RMK!

24 veebruar 2015 leidis Mari,Ott,Krista [krista]

Jalutuskäik ilusas metsas, ilusas rabas, lumi, kord jää, siis jõhvikad, palju jõhvikaid ja Vana Tallinn. Tänud peitjale.

24 veebruar 2015 leidis Krista, Ott ja Mari [marx303]

Viimastel aastatel olen igal aastal üritanud vabariigi sünnipäeva rabas tähistada. Sellel aastal pani noorsportlane minugi mõtte jooksma ja Matu logi ajas mõtte S-kurvid dollari märkideks teha. Üksi ma reeglina pikemaid rabaretki teha ei soovi, seega üritasin Siimu ja Antsu kaasa meelitada, ent neil oli vaja metsa teha. Krista võttis raba mainimise peale kohe vedu ja nii see väljasõit plaanitud sai.
Seda, et ilm pole töötava geopeituri sõber, olen juba pikemaid aegu märganud. Tööpäevadel särab päike ja on kuiv ning kena, aga puhkepäevadel võib kõiksugu asju juhtuda. Nüüd sadas öö läbi ja hommik oli kõike muud kui tegudele suunav. Aga kokkulepe pani mind liikuma ja tore oli. Kuigi saime vihma ja mitte vähe, oli Parika Pühajärve retk tänase päeva peaeesmärk ja suutsime seda vaatamata nirule ilmale nautida. Päris sirgeks me minnes Matu kurve ei kõndinud, aga naastes sai see enam-vähem tehtud.
Õõtsik õõtsus õrnalt. Eelmised otsijad olid meile mõnusasti jõhvikaid jätnud ja meie tegime sedasama. Vana Tallinna jätsime puutumata, meil oli soe ja hea ilmagi. Järgmistel on seda ehk rohkem vaja kui meil.
Suur-suur tänu aarde eest!

23 veebruar 2015 leidis Mats, Martin [matu07]

Sellest aarderetkest sai Matsi sünnipäevamatka põhisündmus. Eks mõte tuli ikka sellest, et kui "Noorsportlane Einar" otse Bonzolt kohale kepsles, siis meie poole lähemalt ehk Väikejärve juurest ikka hakkama saame :)

Kerge kõhklusega hinges asusime teele, aga see lahtus iga astutud sammuga: pind kandis üsna veenvalt, GPS toimis asjalikult, temperatuuri oli rohkem kui piisavalt ja kõik oli NII ILUS! Selle tähistamiseks tegime muidugi marsruudi kaunilt S-kujuliseks :)

Lõpule lähenedes tabas meid üllatusena, kuivõrd järsult saab maastik muutuda. Ometi suutis ka siin jää meid kanda ja nii liuglesime rohkem või vähem graatsiliselt üle veeväljade otse nulli poole. Leidmine-logimine tehtud, veetsime veel hea hulga aega jõhvikaid süües, pildistades ja niisama mõnuledes.

Tagasitee proovisime võtta otsem, aga kuidagi juhtus nii, et kuigi tulemus võis tõesti otsem olla, oli see ka üldiselt paksema lume, kõrgemate mätaste ja märjema seljaga. Lõpus lõikasime üldse läbi kuusiku ja üle kraavide, nii et auto juurde jõudes oli keel vestil ja korralik janu. Väikse kosutamise järel õnnestus siiski kokkuleppele jõuda, et mis see üks väike Pingu järv enam ära pole :)

Aitäh peitjale vahva matka eest!

22 veebruar 2015 leidis Noorsportlane Einar [pagarid]

Bonzolt näitas GPS ligi neli kilomeetrit. Noorsportlane spurtis otsejoones üle soo. Praeguste ilmadega oli teekond ideaalne, kes tahab, kasutagu juhust. Laukad jääs, lund ei ole, soo külmunud. Aardeleid tuli ruttu, kõigepealt huvitas Vana Tallinna pudel, klõmakas enne ja pärast logimist, mätaste pealt jõhvikaid sakuskaks. Aitäh peitjale!

26 oktoober 2014 kommenteeris Anne ja Neeme [neeme]

Tegime veidi hilisevõitu jõhvikamatka aardepaiga ümbruses. Kõik kenasti korras, isegi Vana Tallinnat oli veidi järel :)!

2 märts 2014 leidis uduangerjas [uduangerjas]

Ühedamaks meeldivat meeldivaga sai pikem tiir Parika rabas tehtud. Kevadised ilmad ja eelmise päeva elamuslik jalutuskäik Meelva rabas ajas mõtte taas rappa. Jõhvikaid jagus ja vaateid ka.

23 veebruar 2014 leidis Liis ja Tanel [cherub]

Kui me siiamaani olime veel lootusrikkad ka muude rabaaarete võtmise osas, siis siin jõudsime otsusele, et seekord jääb see nali ära. Matkasime umbes kaks kilomeetrit ja kuidagi jõudsime lõpuks kohale. Koht oli väga äge, ka siin sai natuke Jeesust mängitud. Tagasiteel sai söödud paar jõhvikat. TFTC!

23 veebruar 2014 leidis Liis ja Tanel [timix]

Siia matkasime edasi Väikejärve juurest. Ma olin selle seadnud endale peas tänase päeva eesmärgiks. Et kui see on logitud, siis tulgu või veeuputus. Ei saa öelda, et see maa just lühike oleks olnud, kuid kuna raba oli mõnusalt tahke, siis tegi see asja tunduvalt kergemaks. Retke esimene pool oli selline huvitav rabamets, kus ükskõik, kuhu sa vaatasid - kõik oli täpselt samasugune ning ilma gepsuta sealt vist küll välja ei jõuaks. Ainult Väikejärve ümber olevad suured puud olid mõnda aega veel orientiiriks. Jõudnud Pühajärve juurde, oli vaade muidugi vägev. See tühjus. See tühjus oli nii lahe, pea mitte ühtki puud. Küll suvel võib seal vesine olla. Vaade üle järve oli veel huvitavam. Mõlemal pool olid metsad ja keskel oli üks osa punane. See pani fantaasia tööle - mingit kahe maailma vahelist võitlust meenutas see :) Laukakesed moodustasid aarde juures nagu omamoodi maailmakaardi, kust üle mandrite tuli üle pääseda ja ookeani vältida. Tagasi minek...toimus ka. Ega ta nüüd lihtne polnud, aga siiski tehtud. Ja koht on külastamist väärt. Kui ainult seda 2km vahel ei oleks :) Aitäh!

19 veebruar 2014 leidis Hannes ja Triinu [hpalang1]

Ei saa mina aru, mis aastaaeg see praegu on. Kirjeldus soovitab talvel mitte otsida, sest "Talvel on seal nagunii üks sile lumine väli ainult". Tõepoolest, ühe tutsu lund me kuskilt puhma varjust leidsime ka. Kelv, arvas Triinu aastaaja kohta - lund pole, raba on paljas, aga sügavalt kõvaks külmunud, kõik muu peale õõtsumise ja putukate on kohal. Kõnnid kuhu tahad. Mingil hetkel hakkas selja taga mõnuhääli kostma - ei olnud karu, hoopis Triinu korjas mõnuga jõhvikaid. Ja neid oli palju. Veebruaris. Õõtsik siiski ei õõtsunud, mis tähendab, et aare leidsime probleemivabalt. Keegi eelkäijatest on karbi alla jätnud pisikese pudeli Vana Tallinnat - nuusutasime, eht, aga maitsma ei hakanud, minge proovige ise. Aare ise korras. Ja sihukesel aastaajal nagu praegu annab raba eriti sürri kogemuse. Tänud juhatamast, ilma purgita ei iial ....

19 jaanuar 2014 leidis Enn,Vallo,Kaire,Arvet [arweto]

Nagu alati mul meeldib reegleid eirata,nii saigi seatud sammud Parika Väikejärvelt aardeni mis oli oodanud 850 päeva külastamist.Super ilm, tore seltskond ja plaan pidada piknik Pühajärvel.Kõik läks plaanitult ja sai ka aare leitud.Paremat aega kui hetkel, ei ole selle aarde külastamiseks,ühtegi sääske polnud ja jalad kuivad.Tänud

23 november 2013 kommenteeris Anne ja Neeme [neeme]

Selle aasta tiir järvekese ääres jälle tehtud :). Loomulikult heitsime ka aardele pilgu peale. Kõik üldjoontes korras. Väikese kuivatusprotseduuri siiski tegime. Kinnitusnööri vastu oli ka keski teravate hammastega tegelane suurt huvi üles näidanud aga õnneks oli ta jätnud piisavalt pika jupi alles ja sellega sai aarde jälle kenasti oma kohale kinnitada.
Logiraamatut oli täidetud peale meie viimast külaskäiku vaid ühel korral. "Niisama matkajad" Sille ja Co olid paari nädala eest oma logi jätnud. Kahtlustan, et käisid järve ümbruses kasvavate imemaitsvate jõhvikatega maiustamas :).

29 september 2012 kommenteeris Anne ja Neeme [neeme]

Tegime pisikese rabamatka ja ühtlasi viskasime ka aardele pilgu peale. Õige veidi oli karbis kondentsi, aga see sai paberiga ära kuivatatud, nii et kõik on OK. Jõhvikaid jäi sinna veel ;).

21 september 2011 leidis Kalle [sookoll7]
Parika Väikejärve äärest sai otse siia tuldud, nagu ka mõned teised. Siin sai ka esimest korda räätsasid proovitud viimasel 50-l meetril. Oli ikka julgem tunne küll. Aitähh Pekadripile nende eest.

5 juuli 2011 leidis Lauri ja Kadri [pekadrip]
Parika Väikejärve äärest on vägagi loogiline edasi astuda Parika Pühajärve juurde, eriti neil, kellel aare alles leidmata. No ja neil ka, kes teiste masohismipuhangut kõrvalt vaadata tahavad :D Seega, räätsaninad rappa ja läbi nüüd juba tugevalt hämarduva õhtu järgmise järve poole teele. Lootsin väga, et jõuame vee äärde enne päikese lõplikku loojumist... aga see lootus kustus koos Päikese kustumisega. Õigemini, loojangukuma jäi, kuid ei peegeldunud enam eriti järveveelt. Veel kord kinnitus mu arvamus, et parim raba on Kuresoo, kus pinnas on kõikuvam, laukalisem, mülkalisem ja "võsa"vabam. Päris tüütu on mööda sookailu ja kanarbikumättaid tallata. Hämarus aitas kaasa õnneks murakate eiramisele, mis oleksid muidu liikumist tublisti aeglustanud. Aarde juurde jõudes selgus, et kell on tiksunud juba vaimude tundi, ning logi läks kirja kell 00.10 ja käes oli järgmine päev.
Tagasitee hirmus kõverus ja sinka-vinka kulgemine on minu süü, sest igav on kulgeda ainult nina gepsus ja raiuda kõige otsemat teed. :D Looduses peab ikka mõnus olema eelkõige... Algaja küsimusele, et kas kõik need puud mulle juba tuttavad pole :D, võib vist vastata, et kõik ei ole veel... arenguruumi veel on.
Tagasi koju jõudsin ma kell 2 öösel, seda oli küll natuke palju, sest hommikuse tõusmiseni oli jäänud kõigest 4,5 tundi... Öine rabaretk on teistmoodi kui päevane. Salapärasem. Öös on asju, loomi, hääli, sahinaid... Kui keegi praegu kutsuks, et tule läheme rappa, siis vastaks vist ei. Kui aga hästi järele mõtlema hakata, siis Toi rappa läheks küll, seal pole veel käinud , no ja võibolla kuskile mujale kah;) Ühesõnaga: lootusetu juhtum.
Aitäh Laurile rappa viimise eest! Aare oli korras nagu üleeile tehtud saigi ju...

5 juuli 2011 leidis Kadri, Lauri [algaja]
Parika Väikejärve juurest oli sinna umbes 2 kilti. Pime oli veel niipalju, et lampi polnud vaja. Räätsad alla ja minek. Ehmatasime lendu kuhjaga linde. Maastik oli vahepeal ka parem, ehk siis seda metsast osa oli hõredamalt. Päris järve juures oli vahepeal vaja vaadata kah, et kuhu astuda kuna minu rääts oli selline mis jäi rohkem sinna samblasse kinni. See lombike oli veel väiksem kui Väikejärv. Aga kuna nimi Väike Väikejärv oleks imelik olnud siis ilmselt pandigi nimeks Pühajärv. Karjakaupa lennukeid lendas üle, sääsed olid lõpuks kadunud ja aardeleid tuli ka ainsast mõeldavast kohast. Mõnus oli täiesti vaikses kohas olla. Lõpuks hakkasime tagasi tulema ja see oli vist elu kõige kõveram rada, kuna GPSi ei viitsind vaadata. Iga natukese aja tagant sai mingi järgmine puu orientiiriks pandud ja kuna rada ei läinud otse siis puu juures oli õige suund juba natuke nihkes. Kui lõpuks Parika Väikejärve rajake paistma hakkas siis pidin ma veel mustikaid ka närima. Igavesti tüütu tegevus, kusjuures. Minu meelest läks kahe aardega kokku kuskil 4 tundi. Polnudki nii hull kui ma arvasin. Ja siinkohal lähevad tänusõnad rabaeksperdile ja aardepeitjale.

3 juuli 2011 hooldas Kadri ja [geokrahv]
Parika Väikejärve juures on matkarada nüüd päris valmis ja teeraja äärde on paigutatud ka piltidega suured puupakud. Ühe sellise pealt ei saanud aru, kas oli tegemist sea või karuga. Vahva.
Väikejärve juurest suundusime Pühajärve juurde ja tegime sealse aarde korda. Loodetavasti sai veekindel. Palun ärge seda aaret talvel otsige. Talveljääb konteiner lume alla ja selle välja kaevamisel võib midagi puruneda. Lisan selle palve ka aardekirjeldusse.

18 juuni 2011 kommenteeris Sven [geokrahv]
Tegelikult kujutasin ette, et seda aaret minnakse otsima ikkagi lume ja jäävabal ajal. Seda järve ju talvel näha pole. Seepärast oli peitmisviis kah selline, et aare jäi talvel lume ja jää alla. Talvel väljakaevatud aaret enam samasse kohta tagasi panna ei olnud mõistlik ja seepärast see aare ka seal asus, kus ta hetkel asus. Esimesel sobival võimalusel käin aarde juures ära. Püüan välja mõelda veekindla konteineri ja algupärase peitmisviisi taastada.

18 juuni 2011 leidis Olev [veskimees]
Leidsin. Siin sai viimati käidud aastaid tagasi. Aare oli kummaliselt kõrgel ja ilma kotita. Panin konteineri õhukesse kilekotti ja oma pesasse. Kui keegi siiakanti juhtub, võiks kaasa võtta musta kilekoti konteinerile ja krõpsuga koti logiraamatule. Muidu oli aare kuiv ja korras.

26 märts 2011 leidis Miki ja Merle [miki]
Mõnus räätsamatk aardeni vaheldus mitu korda selge taeva ja lumetormiga, milles teineteist peaaegu ei näinud. Ei ole kunagi varem näinud, et ilm nii kiiresti vahelduda võiks. Aarde leidmine lihtne, ei võtnud ega jätnud.

6 märts 2011 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Korralik geopeituse ilm. Kella ei vaadanud, kuid arvatavalt nii 10-pool-11 asusime retkele ümber Parika järve. Punkte langes loogu ja kordi 10 pidi tuul mu järvepealt ära puhuma. Prillid jäid koju ja vägisi kiskus vee silmast välja. Palju kilomeetreid me astusime, ei lubanud ma enne öelda, kui auto juures tagasi oleme - muidu ma oleks äkki tahtnud sinna rappa jäädagi ja päästjad järgi kutsuda. Igaljuhul - peale teise punkti läbimist suundusime Pühajärve peale. Leidsime puu. Edasi kulges kriminalistika põhitõdesid järgides korralik CSI. Aarde otsimisele ja väljakaevamisele kulus ei rohkem ega vähem kui 2 tundi.Pidime ka peitjale kõne tegema, kuna esimese hooga olime välja kaevanud paari-ruuduse liuvälja, mis õiget pidepunkti kätte ei andnud. Suunis andis kinnitust asukohale ja peenpuhastus tõi lagedale konteineri kattesilindri ülemise osa. Sellest aga immitses kergelt peale vajutades vett. Lähemal uurimisel selgus, et kattekiht on katki ja sisu upub. Eemaldades pealiskihi selgus, et sees olev väike konteiner oli samuti vett täis, kuid terve. Kallasime selle tühjaks. Mingi ime läbi oli logiraamat jäänud oma grip-kotis täiesti kuivaks. Kuivatasime käepäraste vahenditega sisu, pistsime konteineri läbipaistvasse kilekotti ja asetasime puu otsa. Omaltpoolt lisasime karpi GC, kaasa tuli kompass. Edasi kulgesime juba teise aarde punktemööda. Täname ekstreemse elamuse eest!(PS! Kes minemas - üks must väike kilekott oleks hea kaasa võtta aardele ümber, vahetamaks välja praeguse läbipaistva ajutise lahenduse).

12 veebruar 2011 ei leidnud Carolina & Hanno [hanno5000]
Algul oli küll väike lootus, aga päris kiirelt kadus seegi, lund ja jääd, mis mulle tegelikult väga meeldib, oli ikka liiga palju... jääb soojema ja värvikirevama aja peale...

12 veebruar 2011 ei leidnud Hanno & Carolina [caro]
Väike kõrvalpõige ümber Parika järve retkelt. Päikegi tuli välja ja rõõmustas meid. Üksiku männi juurde jõudes läksid näod pikaks muidugi, puhas lumi ja jää ning aaret me isegi näinud. Hanno proovis küll kaevata, kuid pidi alla vanduma. Eks siis teinekord tagasi.

9 oktoober 2010 leidis Paavo, Triin, Martin & Liis [liiisu]
Uskumatu mida tuleb läbida et aardeni jõuda.:) Loodus oli muidu ilus ja tohutult vaikne oli. Hea koht närvide puhkamiseks (kui ainult ei vajuks niipalju :D)

9 oktoober 2010 leidis Liis, Martin, Paavo ja Triin [trine]
Naljakas jah, et meil just kõige vesisema koha peal tuli vastupandamatu isu pirukate ja õlle järele :) Aga eks siin lihtsalt oli nii ilus, ei saanud kohe tagasiteele asuda. Peitjat ei tahaks tülitada, ta on aardega niigi korralikult vaeva näinud, aga mõni järgmine leidja võiks sinna piknikulaua viia, saaks rahulikumalt süüa ja oleks väiksem uppumisoht.

9 oktoober 2010 leidis Liis, Triin, Martin & Paavo [speedy]
Reisilt ümber Parika järve
Tulime siia puhkama närve
Pirukapaus veesilma ääres
Raba lõunas, idas ja läänes

Ei vajanud me abivahendeid
Ei vajanud me radu ega teid
Teostus geokunnil eeskujulik
Leiurõõm suur, lai, nii pidulik

9 oktoober 2010 leidis Paavo, Triin, Liis, Martin [martiini]
Selle aarde leidmine oli kõige raskem ja kõige kiirem :D. Oli vaja kiirelt liikuda ühest kohast teise, et mitte kummikusse vett lasta. Seal tegime ka lõunapausi ning varsti jätkasime liikumist :). Tänud!

3 oktoober 2010 leidis Peep, Kadri [parrot]
Leitud pekadripi koosseisus.

3 oktoober 2010 leidis Kadri ja Peep [pekadrip]
Retk ümber Parika järve tõi ka meid kõrvalepõikena Parika Pühajärve juurde. Ja see retk osutus tegelikult ootamatult kergeks (no mõningane mätastel turnimine on küll väsitav, kuid siiski talutav) ja viimased 100 meetrit olid ka täiesti kummikuga läbi jalutatavad (Peep kõndis räätsadega). Minu pettumuseks ei kõnelenud rabavaim mulle midagi ehk siis ei mulksunud ega kõikunud seal aarde läheduses mu jala all midagi. Üks kahest, kas pidas rabavaim mind nii omaks, et polnud vaja mind hoiatada või vastupidi, ei pidanud ta mind üldse kõnetamise vääriliseks... Ise loodan seda esimest varianti :) Panime logi kirja, tegime väikese fotosessiooni ja sõime hulgaliselt jõhvikaid seal aarde läheduses. (Minge korjama...) Kahetsesime, et kell kihutab meid takka ja asusime tagasiteele jälle otsejoones üle raba... Aardest võtsime jänese ja jätsime klaaskuulid. Aitäh Geokrahvile !

2 oktoober 2010 kommenteeris Sven [geokrahv]
Retk ümber Parika järve tõi mind "väikese" kõrvalpõikega ka Parika Pühajärve juurde. Ilus päiksepaisteline ilm, värske õhk, hanede või laglede kluugutamine ümbruskonnas viis olemise tõelise ja kordumatu kaifi piirile:)

1 oktoober 2010 leidis Aare [karuonu]
See oli tänase päeva raskeim aare. Auto parkisin 1,8 km kaugusele. Esimest korda vajusin sisse juba 100m kaugusel autost ühte metsaveotraktori jälge. Mõlema jalaga põlvini mudas, ise porine, gps porine. Tükk aega kulus, et kummikuid loovutamata sealt välja ronida. Edasi olin ettevaatlikum ja maastik polnud ka kõige hullem. Poolel teel läks päris palavaks, jätsin osa riideid puu otsa rippuma. 50m enne aaret olin veesilmade poolt ümber piiratud, tegin siis geniaalse otsuse ühest väiksemast lombist üle hüpata:) See karistati kohe ära - jälle põlvini rabas sees. Aarde leidsin üpris vesisest kohast, tekkis kuri kahtlus, et äkki jäätub talvel ära.
Tore matk oli! Tagasiteel enam ei libastunud. Jalad ja tagumik mäletavad seda aaret veel mitu päeva:) Aitäh peitjale!

5 september 2010 leidis Neeme [neeme]
Pühapäevahommikune päikeseline ilm meelitas välja ja miks mitte võtta ette üks pisike rabamatk, seda enam, et kodule lähim leidmata aare just rabajärvekese ääres asub. Veidi rattasõitu, siis liiklusvahend põõsasse ja edasi juba jala. Esialgu sai tutvutud koprapoiste ehitustandriga. Tublid toimetajad! Eks nad nägid, et rabast vett välja niriseb, tegid tammi ette ;)! Teekond aardeni möödus märkamatult. Veidi enne lõpusirget panin räätsad ka alla ja hiljem jalutasin päris pikalt mööda õõtsuvat rabapinda, uudistades järvekest ja selle ümbruses toimetavate asjaliste tegevusjälgi. Mõnus pühapäevane matk. Aardesse jätsin täringu. Aitäh peitjale rappa meelitamast!

21 august 2010 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Hommikuseks jalutuskäiguks valisime Parika Pühajärve ümbruse. Algus oli lihtne, kõigepealt leidsime veoauto, haagissuvila, seejärel ka metsaveotraktori, kuid kuna gps näitas, et aardeni on veel palju maad, siis jätsime need oma kohale ja suundusime edasi. Teeradu (peamiselt loomaradu) oli palju, kuid millegipärast olid paremad ja laiemad rajad risti meie liikumise suunaga. Otsides radade hulgast sobivaid jõudsime järve lähedusse ja edasine vaatepilt ei olnud üldse naljakas - nulli jõudmiseks tuli ikka kõvasti sik-sakitada ja jalgealune õõtsus ning mulises päris korralikult. Hoolimata kõigest jõudsime kohale ja olime kolmandad leidjad. Tagasiteel sillana kasutataval kopratammil tuli meile vastu kaks laigulises rõivas kaamerate jms. varustatud härrat, sorry! üks neist tutvustas end sm Jaan Kask. Ajasime mõne sõna juttu ja soovisime neile edu Pühajärvele jõudmiseks. EV, J: nööbid ja klaaskivid.

21 august 2010 leidis Priit & Maarja [bonzo]
Parklas oli enne meid haagiselamu, kastiauto ja üks neliveoline. Teekond aardeni oli üpris huvitav. Maastik vaheldus järskude üleminekutega võsast metsaks, metsast rabametsaks jne. Viimased meetrid aarde lähistel panid alguses mõtlema, et kui hea plaan see ikkagi on sinna järvekese äärde minna, kuna kandvat pinnast justkui ei olnud, aga kuidagi sinka-vonka me sinna kohale jõudsime. Kõige huvitavam asja juures oli see, et täna oli logiraamatusse juba teinud sissekande Jaan Kask (kes siis veel!) :) Teekonna peal me kellegiga ei kohtunud, aga pärast oli neliveoline parklast kadunud, nii et võimalik geomobiili kahtlusega sõiduk. Äge matk oli, täname!! EVEJ

18 august 2010 leidis Lembit [polekala]
Mõnus kalapüük ja grilliõhtu sai sõbraga peetud ning aeg oli tagasitee marsruut läbi mõelda. Kuivõrd olin üks ringi toimetamas, otsustasin panustada eelkõige rabaaaretele, kuna ma ise neid fännan. Auto sai jäetud aardest u 1,8 km kaugusele. Tundus, et õnnestus jätta sinna, kuhu ka eelmised otsijad olid auto jätnud, kuna metsa läks ilus georada, mis viis mööda kraaviserva rabani välja. Vahepeal selgus, et kobras on ikkagi geopeituri sõber :). Rabas oli üsna kuiv ning algul oli hea rajana kasutada üht kraavi, mis mingi aeg ära lõppes. Viimased sadakond meetrit vajasid juba veidi mõtlemist-vaatamist, kuhu astuda ja kuhu mitte. Koht oli superluks äge. Aare paljastus ilusti vihjele vastavast kohast. Väga äge käimine oli, tänud! EVEJ. Teiseks jäin :).

16 august 2010 leidis Arli [puujalg]
Minu teine esmaleid lühikese geopeituri karjääri jooksul. Mulle kohe meeldivad need raba aarded. Ei pea varga kombel hiilima, et keegi ei näeks, lähed otse üle õõtsuva raba ja toimetad täiesti avalikult, kartmata, et keegi sind teolt tabaks. Autoga sõitsin niikaua, kui puu tee peal ees oli. GPS näitas lennult aardeni 1,9 km. Ei viitsinud kauem vaeva näha lähemale saamisega ja hakkasin astuma. Esmalt mööda sihti,kuid kui rohi kõrgemaks läks otsustasin gepsu järgi otse aardeni läheneda. Tee viis läbi metsa, kus oli üsna kerge kõndida. Raba peale jõudes hakkas kuskiltmaalt jalge all koledasti õõtsuma ja saapad vajusid üha sügavamale turbasse. Siis võtsin kasutusele abimehed räätsad ja teekond jätkus nagu mööda asfalti. Nii see järv paistma hakkaski. Seekord ei suutnud peitja minu silma eksitada ja aare paljastus kohe. Tegin vajalikud toimingud ja võtsin kaasa esmaleidjale mõeldud kingituse. Kuigi koht on vägagi kõrvaline,leidsin aarde lähedusest haavlite konteineri. Järelikult mõni jahimees seal ikka vahel käib, kui mitte just peitja aarde auks pauku ei teinud. Ja siis tipa-tapa tagasi, kokku näitas tark aparaat 4,7 km tatsamist. Suured tänud peitjale, sellised on minu lemmikud aarded, endalgi hakkas ühe võimaliku peidukoha suunas mõte liikuma. V:karu J:jänese

15 august 2010 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".