Peitis 11.09.03 Kristel, Priit, Priit, Mari, Ursula, Tiina, Eve, Viljar ja Janika [notreg]
Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde peitsid 11.09.03 16.05 Kristel, Priit, Priit, Mari, Ursula, Tiina, Eve, Viljar ja Janika
Kasutatud Magellan GPS Companion Palm V/Vx
Aare asub ilusas kuivas männimetsas, kuid saare peal. Saarel tuleks hoiduda saare merepoolsesse külge, kõrgema kruusakallakuga rannaosa lähedale. Aare asub ranna lähedal üksikust lamedast kivist ca 30 m kaugusel. Lame kivi paistab kaldajärsakult. Saarele pääsemisel on abiks kas oma või renditud veesõiduk.
Peidupaigaks on mahalangenud männi juurikaalune. Otsi pisikest plastmassist karpi, mis on pakitud kahe läbipaistva kilekoti sisse. Karp küllaltki väike (suuremat ei olnud võtta ;-) ).
Koordinaadid täpsustatud ja aare peidetud loodussõbralikumal uude kohta vastavalt [speedy] logiteatele 06.02.2010.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
väikesaar (2), lumega_raske (2), soovitan (1), omanikuta (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCFR
Logiteadete statistika:
89 (80,9%)
21
4
1
0
0
0
Kokku: 115
Tänane eesmärk oli matkata ümber põhjatipu ja kui siis liigume metsamajakese poole nopime ka aarde ära. Matk oli mõnus, teepeal kohtasime omasid ja võõraid. Loodus oli võrratu ja kui aare peos oli ka tuju mitu korda parem. Tänud aarde eest.
Kui olime Pedassaarele jõudes kõik tähtsamad toimingud ära teinud, tegin ettepaneku, et võiks aarde juures ka vahepeal ära käia, ennem kui sootuks ära ununeb. Mairel oli see küll juba 10 aastat varem leitud aga tuli ka kaasa. Rada viis ilusasti soovitud suunas. Lisaks meile liikus aarde poole uus paaditäis geopeitureid. Me kulgesime rahulikult ja kaardistasime parimaid seenekohti, et järgmine hommik korilusega tegelema tulla. Nulli jõudes oli aare juba üles leitud ja logimisprotseduur käimas. Kuna kogu sisu oli päris niiske, siis otsustasime kogu kupatuse RMK maja juurde viia. Laotasin kõik saunalavale kuivama. Väga kiirelt oligi nagu uus. Imestasin, et nii loominguline logiraamat oli veel täiesti originaalne logiraamat peitmisepäevilt ja et see ilma klammerdamiseta koos püsinud kõik need aastad. Pilkases pimeduses viidi konteiner tagasi omale kohale. Aitäh aarde eest!
Tulime saarele aarde auks korraldatud sündmusele ning muidugi otsisime selle käigus ka selle aarde enda üles. Aitäh.
Kui mina lõpuks saarele jõusin oli aare hoolduspuhkuselt juba tagasi oma koju läinud. Tegime Elektrilise juubelil kõigepealt oma pesa korda, sõime kõhud täis, kuivasime ning mõnulesime saunas, sulpsasime merre ja alles siis võtsin poisi pilkases pimedas kaasa ning astusime mööda kaldaäärt aarde poole. Ühel hetkel märkasin, et kui mere pool on kohin, pimedus ja tähed siis maa pool on "sein"!. Misasja!? Mägi? Siin? Üldse ei olnud mälupiltides, et kui kunagi siin talvel käisime, et küngas nii kõrge on. Ma ikka arvasin (piltide järgi), et see aare mere ääres kuskil mätta sees on. Oli aga hoopis teistsuguses kohas. Oliver teda märkas. Päris tõpselt ei saanud aru, kuidas see logimine seal käib, sest järjekord oli väga loovalt suvaline. Valisime siis ühe lehe kohe Taxu ja Hereti logi juures kuhu end kirja panime. Märkasime vaid, et taxu oli oma tumeda pliiatsiga ühe varasema väga heleda harilikuga logi üle kirjutanud. Tagasi jalutasime mäe otsas kuni trepini ja siis tagasi juubeli sündmusele. Tänud!
Aare oli seest veidi märg. Kuna RMK metsamajakeses saun küdes otsustasime aardegi sinna kuivama viia. Õhtu jooksul kuivasid kõik aarde komponendid ära ja saime tagasi oma pessa viia.
Kuna mina tulin teise paatkonnaga kui Mirjam, siis minul oli aare oluliselt lihtsamini leitud. Tema oli jooksuga läinud logima. Vahepeal kui mina seilasin saare poole, oli aare toodud lõkkeplatsi juurde, et seda kambakesi hooldada. Hea oli, et Karl mainis seda mulle, hoidis tõesti kilomeetri jagu aega kokku. Pikka jätkuvat iga aardele ka vähemalt järgmiseks 20 aastaks.
Väga kiire logimine oli see, ruttu siia, kiiresti nimed kirja ja ruttu tagasi paadi peale. Hilisematele külastajatele olevat tops juba sündmusele kohale toodud, et ajakulu vähendada. Aitäh!
Seekordsed tiimi suvepäevad sündisid veidi teistmoodi - kahepäevase Kolga lahe väikesaarte süstamatka näol. Startisime Valkla rannast ja esimene lõik Pedassaarele oli täpselt piisav, et enam-vähem aru saada, mida ja kuidas tegema peab. Saarel tegime esmalt retkejuhi eestvedamisel matka RMK-kohani, kus juba hoolikalt ringi vaatasin, ega mõnda aaret ei paista (telefon jäi süsta). Midagi näppu ei hakanud.
Tagasi süstade juurde jõudes läks söögivalmistamiseks, aga otsustasime Leigeriga ikkagi teha väikese tiiru saare teise serva. Lahtiste jalanõudega polnud metsas just kõige parem liikuda, samuti segasid pidevad ämblikud koos võrkudega, samas muret kompenseerisid ohtrad pohlad. Aardeni jõudes läks geokuhja märkamisega kiirelt ja alles siis avastasime üllatusega, kui vanad logid meid ees ootasid. Kuna logiraamat koosneb sisuliselt post-it märkmeplokist, siis on kõik küll üsna segamini, aga leidsime vist enam-vähem õige koha logimiseks.
Tagasi süstade juurde jõudsime üsna täpselt söögiajaks. Enne veel üllatasime ühte teist matkagruppi, kes enda arust olid üksikul saarel, kuni meie nagu muuseas puude vahelt välja marssisime. Edasi ootas aga juba oluliselt pikem ja tormisem lõik Koipsile. Aitäh!
Tänase päeva kavas oli Pedassaare avastamine, lisaks RMK ja muudele radadele ühtlasi võimalus otsida üles geopeituse aare. Leidsime mitu kivi ja mahalangenud puud, aga meie väikese matkagrupi ühiste jõududega läks otsing kiiresti, karbi avastas Liivi. Aitäh peitjale!
Tulime saarele pakku. Jaanika, Tairi, Randel,Anton, koer Paula ja Kurisookaru. Tänud
Kuigi mu tänane päeva plaan oli enamvähem teha mitte midagi siis ikkagi juhtus nii, et algatuseks olin hakanud tööd tegema (tegelikult pidin lihtsalt majalt valve maha võtma, et kolleeg saaks tööle tulla aga kui ma seal juba olin siis käed kohe kibelesid töö tegemise järgi) ja seejärel sain segaste asjaolude kokkulangevuse tõttu teistkordselt kutse paadiretkele minna ning peale pikka sekundilist järelmõtlemist tegin töölt kaabet. Tuiskasin kodust läbi ja hetk hiljem olingi juba Salmistu sadama poole sõitmas. Segane hommik, millele järgnes seiklusrikas ja tore päev :)
Ilmselt oli see kapten, kes Pedassaarele randudes ütles, et see oli tänase päeva kõige lõbusam osa. Mida ta sellega täpsemalt mõtles sain alles hiljem aru.
Aga saar üllatas mind igas võimalikus mõttes positiivselt.
Kõigepealt astusime kandvarvas aarde suunas. Pikemakoivalised astusid end lausa eelmisesse päeva. Vähemalt nende logi sai algselt eilse kuupäeva kandva numbriga kirja. Aare ise mingeid erilisi emotsioone esile ei toonud. Kuigi seda märkmepaberi-logiraamatut oli üsna koomiline lapata. Aga eks aardel ole ka juba üksjagu päevi selja taha jäänud ja ainult positiivne, et ma ka lõpuks siia jõudsin.
Aarde juurest "sadamasse" seltskond taas pooldus ja mina läksin metsamaja piiluma. See maja seal tekitas minus vastupandamatut soovi põgeneda mõneks ajaks kõigi ja kõige eest. Viimasel ajal aina sagedamini fantaseerin, et kuidas oleks elu ilma internetita.. Tunnen, et tahaks sellest interneti needusest, mis mind endasse on imenud lahti saada.. Või siis vähemalt puhata. Kes teab, kas see ka kunagi õnnestub aga unistada ju ikka võib - või siis lausa peab.
Aitäh!
Esimese peatuse tegime sellel saarel. Ühest lõkkekohast teise juurde ja siis aardeni. Tagasi tee võtsid osad meist saarele ringi peale tehes. Tänud
Mis sobib veel paremini 52*7 viimase nädala eelviimasesse päeva kui enda 13 aasta vanuse mitteleiu parandus :D Oma esimesel geopeituse aastal õnnestus siin saarel käia, kuid vähese geokogemuse tõttu ei õnnestunud miskit leida. Nüüd siis lõpuks vigade parandus. Seekord aga polnud meil paati vaid oli tahtmine näha kas saarel saab ka jala ära käidud. Siiski oli kaasas ka üks sup laud ja mina siis jalutasin saarele ja lükkasin lauda enda ees millel istus Kristel. Täitsa edukalt saab vähemalt hetkel ja heade ilmaolude korral seal nii käidud. Algselt oli plaan minna lauaga üldse nii lähedale nullile kui võimalik. Kuna aga laine ja tuul olid vastu, ning mööda vett kõndimine on suht aeglane, siis jätsime ikkagi laua saare lõunaninale ja käisime jala nullis ära. Hea, et nii tegime, sest seal ikka väga lahe RMK maja ja plats vahepeal. Kindlasti koht kus tahaks kunagi öö veeta. Aarde leid tuli seekord sekundiga. Null oli täpne ja geokuhi ei lasknud mujalt otsidagi :) Nimi kirja ja tagasi. Mandrile minnes hüppasin ise ka juba lauale ja nii läks sõit kiiremini. Tänud aarde eest!
Pedassaart olen ennegi vaadanud. Ja siis tundus see selline kättesaamatu aarete saar. Ka saarele ujumine ei tundunud alternatiiv kuna see võiks saada saatuslikuks. Noh ja nüüd kui on oma paat, siis ju loomulikult ei olnud see enam nii võimatu missioon, lihtsalt erinevus on selles, et sinna on praeguseks jäänud vaid 1 aare. Nagu ka teiste saarte juures hüppasime ka siin sulps vette ja sammusime kaldasse, sest ei ole ju nendel pisikestel saartel sellist head kohta, kuhu silduda või randuda. Eks mürkvärv paadi põhja all sai nii mõnedki graveeringud juurde aga eks see ole algajate puhul tavaline. Vesi oli sellel päeval nii erakordselt soe, et see veeskäik oli tõeline nauding. Selle saarega tutvumise jätsime seekord minimaalseks, see tähendab, et kaldalt aardeni ja tagasi. Hirmutas ju asjaolu, et kell oli märkamatult saanud pool 6 õhtul. Tänud andmast põhjust oma jalg saarele tõsta!
Tänase saaretiiru viimane peatus. Kuna Pedassaar on mandrile nii lähedal, olen piiranud seda aaret ka SUP-lauaga logimatuleku plaanidega aga koos tänase Kolga lahe paaditripiga tuli siis siia samuti mugav treppisõit hoopis :).
Männimets on siin suur ja kõrge, kui poleks lugenud, ei usukski, et see mets on siia 50-datel istutatud, mitte saare loomulik taimestik. Tegime hanereas astumise mööda metsaradu aardeni, nimed läksid kirja kohe-kohe 19 aastat vanaks saavasse (ent seejuures väga heas vormis olevasse) logiraamatusse ning peale seda oligi aeg hakata ennast paadiparkla poole tagasi sättima ning päeva sadamassesõiduga lõpetama.
Oli väga meeldejääv tripp, aitäh Mardile meid elamusterohkelt saartele sõidutamast (mul mõned lihased, mis said põhimahvi kihutavas paadis enda tasakaalus hoidmisel, annavad siiani püstitõusmistel märku :D) ja toreda boonusena veel hülgevaatlusele viimast, nende “metsikus” keskkonnas nägemine oli väga huvitav kogemus :). Aitäh ka kõikidele aardepeitjatele aarete eest - ilma nendeta me ju poleks teadnud tahta siinset saareketti visiteerima tulla ;) - ning kaaslastele mõnusa seltskonna eest; usun, et saame tulevikus mõnel teisel trajektooril kõike ka korrata :).
Meie toreda retke viimane peatus oli Pedassaare- männimets keset merd. Võrreldes teiste väike saartega oli siin väga teistsugune maastik, kõrged männid ja kergelt mägine maastik. Jalutasime nulli ja vormistasime leiu. Tore, et selline väärikas aare on säilinud. Aitäh toreda seikluse eest kamraadidele ja kummardus paadimehele!
Korduvkülastus 2003. aastal leitud aarde juurde.
Pedassaarel olen aastaid tagasi mitu korda käinud ja seegi aare mul leitud, lausa esmaleidja olnud. Kuna meie paaditripp ka siia saarele tõi, siis muidugi olin nõus taaskord siin kaunis metsas jalutama. See tegelikult nagu rohkem pargi moodi, suured rajad sees ja rahvast käib siin ka kordades rohkem kui teistel väikesaartel. Täna oli siiski suht rahulik ja tegime mõnusa jalutuskäigu täiesti putukavabal saarel. Suur rõõm oli karbist leida 19 aastat vastu pidanud logiraamat, mis tegelikult ju ainult märkmepaberi pakk. Aga imeliselt hästi säilinud ja kõik logid ilusti loetavad. Natuke on veel ruumi, aga palju enam pole, kiirustage!
Kokku kulus meil nelja saare külastamiseks ja 8 aarde otsimiseks 5,5 tundi. See oli ülilahedalt veedetud aeg, mille eest suur tänu eelkõige kapten Mardile. Ta oli meid leplikult igal saarel nõus ootama ja tegi merel närvekõditavalt kiiret sõitu. Oli meeldejääv päev!
Seda aaret on ikka päris kaua saanud kaardi pealt piiluda, et ükskord . . Ükskord oleksime peaaegu jääga kohale jalutanud, aga jääaeg sai enne otsa, kui meie kohale jõudsime. Nii see tookord külastamata jäi. Tänase paadisõidu viimane peatuskoht oli Pedassaare. Kahjuks on täna siin vaid üks aktiivne aare, vahetevahel on siin neid rohkem olnud. Hea, et see ükski täpp alles on, ootel juba aastast 2003, nii sain minagi Pedassaare saare külastuse kirja. Saar on uskumatult metsarikas. Ainult kallas on eriilmeline, kas mõnus liivarand või kõrgem rannik. Tänu Markole sain teada, et siin ka üks RMK metsaonn ranna peal peidus on. Eks puhkajaid ikka siia satub, onju saar nii ranna lähedal. Tänagi oli paar paati nö. sadamas liival. Tänan sõidu korraldajaid ja meie paadikaptenit ning kõiki toredaid kaaslaseid selle vahva sõidu eest!
Väike jalutuskäik siia aarde juurde ja paat oli ka juba teel. Aarde juurest 100m paadini ja suund järgmise saare poole jätkus, tänud :)
Helena aarde juurest jalutasime läbi saare otse kohale. Aare sai lihtsalt leitud ja edasi jalutasime randa kus paat meid juba ees ootas, et võtta suund Malusi laidude suunas.
Helena aarde juurest startides otsustasin rannateerajalt lõigata. Tuli läbi mustikapõõsaste, kerge tuulemurru ja justkui-metsa kulgeda, aga plätudega sai täitsa hakkama. Mõnusad minutid olid, aitäh. Viimane logi oli selle lehe järgi justkui ligi aasta tagasi kirja pandud, aga logiraamatus ilutses 03.08 seda aastat. Täiesti mõistlik peidukas, kuigi aarde nimest ja asukohast ausalt öeldes aru ei saa. Istusin looduslikul pingil ja lasin aarde sisul tiba kuivada. Tee paadiranda kulges juba ladusamast. Aitäh innustamast.
Vahel on nii hea, et lihtsalt kutsutakse kaasa, saarele :) Aare ise kiirelt leitud. Tegime ka 5km tiiru ümber saare.
Algul sai seda kivi väga valest kohast otsitud aga kuna aega oli laialt siis ei andnud alla ja leidsin õige koha üles.
Helena juurest kõndisime siia ning ka siin läks seekord kiiresti. Kunagi aastaid tagasi kui üle jää siia tulin, jäi see leidmata. Tundub, et aare on oma peitmisviisi nende aastate jooksul muutnud, kuivõrd mäletan, et siis talvel kaevasin ennast pea kaenlaalusteni siia samasse peidupaika. Nüüd oli olukord kardinaalselt erinev. Tegime saarele tiiru peale ning nentisime rõõmuga, et ka paat oli täitsa alles jäetud. Koergi võttis matkast rõõmuga osa ning andis oma panuse, et ka teistel põnevam oleks. Aitüma!
Saare vaiksemat külge mööda Helena aarde juurest siia jalutades meenutasin teist - kronoloogiliselt õigupoolest isegi esimest korda, mil jalgsi mandrilt Pedassaarel käisime. Seltskonnaks oli umbes kümme noort Luulelaagrist + korraldaja Ingvar Luhaäär + asjatundlik teejuht. Hanereas läksime ja mere läbimine tundus kokkuvõttes retke kõige turvalisem osa :P Sissetallatud rajad toona saarel sisuliselt puudusid, ringi tegime peale enamjaolt mööda mereranda liikudes. Kõige lõbusamad olid rohkete kividega lõigud, kus toimus tempokas kivilt-kivile jooks.
Küllap teate seda mängu: astuda võib ainult piisavalt suurtele kividele, kuhu on võimalik jalg toetada ilma kõrvalolevaid kive ega maapinda puudutamata. Eesmärgiks liikuda võimalikult kiiresti ja loomulikult veatult. Tempot tõstes kasvab vigastuse risk ning sellega koos adrenaliinitulv, tekib teatav hasart. Aga mis kõige võluvam osa - piisavalt fokusseerides hakkad järsku tajuma endale teadaoleva tavavõimete piiri ületamist! Toimub peaaegu nagu füüsikaseaduste painutamine, kus poolelt hüppelt suudad ja jõuad sajandiksekundi jooksul pisut suunda muuta või hüppekaugust justkui suurendada kui algselt mõõdetud tõuketugevus veidi nõrgaks jääb. Indiaanlastel olevat sellele fenomenile selgitus, mis Euroopas tunnustatud teaduse raamidesse (veel) päris ära ei mahu - kõhu-energiaga enda kere juhtimine. Imelikul kombel midagi sellist tundus nagu toimivat tõesti. Ja kui sa oled tuul, siis ümbritsev õhk on pooltahke mass. Kahtlustan, et ekstreemsportlased tunnetavad säherdusi nüannse palju paremini, olgu kasvõi alateadlike tundlatega.
Igatahes - see Luulelaagri ekspeditsioon kulges 100% edukalt. Turvalist pikivahet muidugi kividel hüpates ei hoitud, aga kuna keegi ei komistanud kordagi kapitaalselt, siis tõsised vigastused jäidki olemata. Ekstra lõbus osa ootas veel tagasiteel Andineeme laagriplatsile. Neljatonnine uunikum, mille sisse pressiti 8½ inimest, oli väga kapitaalsete väliste astmelaudadega. Ja arvake ära, kuhu paigutati kivijooksu neli kiiremat :D Nojaa, isegi 40 km/h (mille piiridesse kaine juht jäi) on selles asendis suht super tunne! Kroomliistudel olid pärast ehk mõned küünejäljed juures, aga ellu me jäime ja õhtusööki sõime :o) Eks turvalisel tänapäeval on plusse ja miinuseid, tahaks loota, et rohkem plusse ikka. Sõltub vaid meist endist, kuidas neid plusse kasutame.
Aardest rääkides - Elektriline nimi jäi mulle tegelikult mõistatuseks. Kaudne selgitus ilmneb kirjelduses toodud ühe peitja e-posti aadressist, aga ikkagi - kuidas oleks see otsijate silmis aardega seotud? Logiraamat on üks omapärasemaid seninähtutest, ütleks isegi geopeituse jaoks ebasobiv - samas kui see tõesti algusest peale siiani kasutusel olnud, siis nagu ei kõlbaks kobiseda. Pisikesi probleemimärke võis küll juba tuvastada ning järjekorra osas valitseb seal mõningane anarhia. Aga on nähtud palju hullemaid. Pea 16-aastane aare: respekt, asukoht: respekt, kokkuvõttes siis topeltrespekt ja aitäh!
Tuulesuund oli sobiv ja otsustasin kamalt tolmu pühkida ning saarele siirduda. Ega see nii lihtne ei olnudki nagu ma mäletasin. Viimati vist surfasin mingi 5-6 aastat tagasi. Nüüd siis valisin uuesti alustamiseks sellise leebema tuulekese, kuid ilmselgelt oli see viga. Liiga väike laud ja kiirus tegid ürituse ikka omajagu keeruliseks. Kohati tundus mulle, et tegelen rohkem riistvõimlemisega :D Hoolimata sellest õnnestus siiski kenasti saarele randuda ning õnneks ka alla 100m kaugusel esialgsest maamärgist. Saarel oli üllatavalt palju rahvast telkimas ja metsamajakese hüvesid nautimas. Oma jalutuskäigul saare põhjapoolses osas õnneks ühtegi mugu siiski ei kohanud. Saarest ida pool oli meri täiesti peegelsile, kuigi lääne pool kerge jänku laisalt lippas lainetel. Aardel on huvitav logiraamat, mida on täiesti suvalitest kohtadest ja kaootiliselt täidetud. Tänan saarele kutsumast.
No on mehed! Panid naisterahva vastu pimedat üksikule saarele maha ja mitte keegi ei olnud nõus minuga koos siia aardesse tulema. Miki, hea mees, näitas veel kaardilt suuna kätte, kust saab jala mandrile ja kui rajalt kõrvale eksin, siis võin helistada 112, piirivalvekaater Pikker on siin samas lähedal ankrus. :D No õnneks ei pidanud ma kuhugi helistama, Elektra oli kenasti ootel kui randa tagasi jõudsin. Tänan meeskonda ja jahtlaeva Elektrat mõnusa geopäeva eest! Peitjale ka tänud.
Väga tore päev oli! Aitäh kutsumast! Aitäh aarde peitjale aarde eest!
Sattusin vahvate matkasellide seltskonda.Nautisin täiega matka ümber saare.Tublimad käisid isegi ujumas.Retke käigus sai ka kaks aaret logitud.Suured tänud peitjale ja matka kaaslastele.
Väga vahva saarematk ilusal septembrikuu esimesel päeval. Poolel seltskonnast oli see aare leitud, ülejäänud said ka nüüd nimed kirja.
Mõnus ~5km matk mööda mereäärt. Vahepeal uurisime ka kohta, kust tõenäoliselt saab saarele jalutades, mandrile tagasi sumpamist keegi siiski proovima ei hakanud, sest paadimees lubas meile ikka järgi ka tulla.
Aitäh peitjatele ja matkakaaslastele!
Meri oli peegelsile ja paadil luba peaagu täiskäiguga edasi liikuda. Pranglil oli päikesepaiste, aga poole vee peal sattusime tihedasse uttu. Pedassaar ilmus udust kõrgena nagu vulkaaniline saar. Randusime jälle päikesepaistes ja nautisime ilusat ümbrust. Aitäh!
Pranglilt otse siia. Merel oli tihe udu, sõit käis paadi gepsu kaudu. Külastatud saartest vaieldamatult kõige ilusam. Keri oli suur kivihunnik, Aksi nii ja naa, Prangli saar elas omaette elu ja siin liivaluited, kivikülvid, mustikad ja künkad. Ilmaga meil vedas, merel tuult peaaegu ei olnud nii et kalad jäid söötmata. Imetore paadimatk koos aaretega oli. Aitäh.
Tavaliselt ma ost-müük kuulutusi siin ei loe, kuna ma midagi ei osta, siis pole müüa ka ju. Täitsa juhuslikult jäi silma Andrease kutse. Vaatasin kärmelt kaarti ja ohsaa, ongi see saar, kus mu töökaaslane oma sünnipäeva pidamas käib ja mida ta taevani kiidab. Mina polnud siia kunagi sattunud, helistasin-kirjutasin kiiresti paar tuttavat läbi aga kellegil ei klappind plaan, käidud ka paljudel. 2-tunni pärast oli mul plaan küps ja hommikul olin sadamas kui 2 kopkat.
Mõtlesin, et päevitan ja lebotan ja küll kohale viiakse. Tutkit, tööle pani! Ma andsin asju, sidusin otsi, mitte köisi, tegin sõlmesid, lappasin purjesid, küll lahti ja küll kokku, praegu ei tea isegi kas õige on laeva juhtimine või roolimine, igastahes ma olin kapten ka vahepeal.
Maandusime ja ma lidusin kohe aarde poole, teised jäid drooniga Jahist filmi tegema. Aardeni läksin mööda rada, püüdsin küll liikuda kiiresti aga nii palju oli imetleda, vahtida, pildistada, sest loodus on siin tõesti imeline ja kui veel lisandusid puravikud, siis tekkis juba hirm, et mökutan liialt kaua. Leidsin aarde ja sületäie puravikke, tagasi panin suvalt läbi saare. Õnneks filmi alles tehti. Kuna olin tulnud peaaegu talveriietes, no saapad ja jope, siis ilmselgelt olin ma ülekuumenenud. Tahtsin minna ujuma aga kohe jõudis kohale teadmine, et päevitussriided on Jahis. No ega sellepärast "sõit sõitmata jää kui rott rongi all", võtsin needki riided seljast...
Kui paljud arvasid, et talvel on paras siia tulla, et suts siia üle jää ja suts tagasi, siis praegu olen kindel, et kui sellelt kaptenilt veel kutse tuleb, tulen ma justnimelt vaid suvel. Aitäh turvalise sõidu, imetoredate lugude ja õpetamise eest, see polnud mingi ülejõu käiv töö vaid puhas lõbu. Kui siin mõned hiljaaegu vaidlesid, mis on pautimine ja halssimine, siis siin on teil üks teadjamutt nüüd igastahes lisaks!
Täna juba teine saar. Lausa lustimine ju, toreda seltskonnaga. Peitjale aarde eest aitäh!
"Krista reiside" neljas saarekülastus. See oli nüüd küll selline suts sinn ja suts tagasi otsad. Saabumisel tundus saar tõesti olema lausa rahvast täis. Õnneks leidsime ka ranniku, kus vaikus kõrvu paitas. Tegime huvilistena rannikuäärt mööda tiiru. Uudistasime nii vaateid kui inimtehtud. Hiljem saime ka seletuse, et miks on rannal maas ameerika mägede makett. Tegu olevat hoopis jäänukiga kalade sumpkasvatusest. Mulle tui selline tegevus tegelikult üllatusena. Minuteada meie rannikul olev jää pidavat selle kalakasvatuse stiili võimatuks tegema, aga noh küllap keegi lootis siis kliima soojenemise peale
Pedassaarele sõites on näha kaldasse tormi poolt toodud forellide sumpkasvanduse rauakolakas. Randusime liivarannal, kus on lõkkeplats ja palkpaviljon. Matkasime mööda matkarada ja nägime väidetavalt ära koha, kus asus saare ainus majapidamine (metsavahikoht aastast 1818). Lauda varemetel asub hetkel metsamajake, mille lähistel ka kaev. Saarel on männid ühtlaselt peenikesed pliiatsid, sest viimase sõja ajal hävis kogu mets tulekahjus (1953-1954). Liivaranda naastes on tee ääres näha üksikuid väsinud koskla pesakaste. Vanasti korjanud rannarahvas oma söögilaua rikastamiseks kosklamune. Tore õhtune matkamine oli päikselisel saarel. Aitäh.
Ka see saar on mind kaua tõmmanud. Tegelikult olen soovinud siia süstaga sõita, aga siiani pole see õnnestunud. Nüüd siis koos sõpradega ja mootori abil.
Saarel võttis meid vastu tuvi. Tundus selline kahtlane - haigevõitu, kui ta infotahvli katusel kükitas ja kusagile ei lennanud. Meie teda ei torkinud, märkasime vaid, et ta on rõngastatud ja asusime saare tiirule. Küll see saar oli ülerahvastatud. Mulle selline rahvarikkus eriti ei meeldi. Õnneks kõrvulukustavat tümpsu polnud ja aardest põhjapool oli eriti kena. Sinna vist enamus minna ei viitsi. Prügi kah mu rõõmuks ei vedelenud, nii et pärast oli ikka päris ilus olemine seal. Aardeleid tuli probleemideta. Vaatasime kosklate pesasid ja taas seda õnnetut tuvi, kes kapteni sõnul oli ida poolt riigist tulnud kodutuvi. Tont teab, kuidas ta saarele sattus. Meist ta sinna igatahes maha jäi. Aitäh aarde eest!
Nädalavahetusel oli saarel ahvatlev rollimäng ning aarele vedas - mängijate seas oli korraga kaks geopeitjat. Üks külastas laupäeval, teine aga pühapäeval. Aga tundub et kuupäevaks panin juhuslikult 19.juuni :D TFTC!
Süstamatkal osalemise üheks kaalukeeleks oli võtta saare ainuke aarte. Päike, rahulik meri olid sobivad tingimused minu esimeseks süstasõiduks merel. Esimese peatus saarel oli parajal kaugusel aardest ja tegime kiire käigu ka aarde juurde. Mina vaatasin nulli ja Jutal jäi aare kohe silma. Tänud peitjale.
Kes oleks arvanud, et ma sellisesse kohta satun. Aga sattusin ja seetõttu ka aarde üles otsisin. Ma isegi ei tea, kuidapidi see oli - kas otsustasin kolleegidega süstamatkata sellepärast, et matk oli aardesaare lähedal või siis kuna matk oli aardesaare lähedal, otsustasin kolleegidega süstamatkata. Igal juhul tänud!
Pedassaare metsamaja oli juba mitu nädalat ette broneeritud, et üks mõnus juubel seal maha pidada. Vahva seltskond, vahvas keskkonnas. Ei mingit peokinga ega ülikonda, vaid pidu ürgse looduse rüppes. Peale sauna, lestapüügi, parmupilli ning trummide saatel sai ülesse otsitud ka vanakooli geopeituse aare. Täname!
Seda saart oli juba ammu plaan külastada nüüd siis tehtud.Elektrit ja särtsu ei saanud ilmselt jäi meist kaugele V:klaaskuulid ja J:peotäie lelusid :)
Kui kevadel oma jahi Kaberneeme sadamasse tõime, oli selge, et üheks merematkade sihiks saab Pedassaar, sest see aare on mul ju leidmata. Samas võttis omajagu aega ja harjutamist, et Kolga lahel purjetades end niivõrd kindlalt tunda, et saarel maabumine ette võtta. Kuid Jaanipäeva järgselt tundus lõpuks kõik soodne olevat ning peale udu hajumist käivitasime mootori ning väljusime sadamast. Proovisime ka purjed üles tõmmata, kuid 1 m/s tuuleke meie suurt ja rasket avamerejahti ei liigutanud, nii et jätkasime mootoriga ja väike eespuri oli üleval vaid stabiilsuse tagamiseks.
Peale mõningaid manöövreid ja lahel kruiisivate skuutrite ning mootorpaatide vahel manööverdamist jõudsime saare reidile ja leidsime varem merekaardilt välja vaadatatud maabumiskoha. Ankur ahtrist vette ning kinnitusots üle vööri, ise poole sääre sügavusse vette järgi ja sõlm maabumissilla rõngasse - käkitegu! Imeline maabumiskoht, kus vesi läheb nii järsku sügavaks, et ka suure jahiga on randumine võimalik.
Kui olin kindel, et kõik peab, siis aitasin ka teised kaldale ning retk aarde poole võis alata. Tõelise geopeituri kombel võtsime muidugi suuna otse aardele, mis tähendas suurt võitlust ämblikuvõrkudega, samas aga muidu mõnusat retke, sest sääski pole saarel peaaegu üldse.
Aarde peidukoha lähistel astusin endale esimese asjana terava puuoksa jalga, mis tuli plätu põhjast läbi nagu võist. :( Aga peale esimest valu ja veritsemist tuli aare taas meelde ning kahe telefoni gpsid näitasid peagi loogilist kohta, kust aardekarp ka välja tuli.
Sisu veidi niiske, muidu aga korras. Enne meid oli ka veel üks suurem seltskond Jaanipäeval leidnud, kuid siin lehel nad oma leidu kirja pannud pole.
Aare tagasi peidetud, suundusime tagasi jahile, keetsime kambüüsis ühe supi ja asusime peale söömist tagasiteele. Paadiliiklus oli sel päeval tõesti tihe, sadamas pidin tegema kaks manöövrit, enne kui lõpuks sisse mahtusin.
Ja lõpetuseks väike kommertsteadaanne ka: kui keegi tahab seda aaret otsima minna, võib privaatteatega ühendust võtta - saan jahiga kohaleviimise teenust pakkuda. :) Päästeveste jagub kuni kuuesele seltskonnale, oma päästevestide kaasavõtmisel saan pardale kuni 11 (!) inimest võtta. Mõnusalt rahulikult purjetades jõuab saarele tunnikesega, tagasi sama kaua. Saarel võite viibida kaua tahate, minu poolest kasvõi öösel telkida. Kõik on kokku lepitav.
Oli võimalus osaleda süstamatkal. Ilmaennustus lubas vihma, aga tegelikult oli päikeseline ja soe ilm, lühikeste riietega külm ei hakanud. Tegelikult oleks kasvõi torm võinud olla, aarde tõttu oleks ikka üritanud kohale aerutada. Kui tagasi jõudes oli asjad kokku pandud, siis hakkas sadama. Saarel tegime lühikese jalgsi matka ning aarde juures mustikametsas oli lihtsam palja jalu kõndida kui mööda radasi. Tundus, et me seltskonnas ühtegi teist geopeiturit ei olnud. Huvitav logiraamat. Ime, et see veel terve on püsinud. Aare on lihtsasti leitav, talvel võib kinni külmuda.
Tore saareke. Miks aardel selline nimi, jäi arusaamatuks.
Matka käigus Pedassaarele sai loomulikult ka aaret käidud uudistamas. Endale ootamatult avastasin, et saarel on üsna palju turiste, aga ju on ka kõrghooaeg. Mis siin salata, teisel pool - mandril - oli veelgi rohkem :) Võtsin aardest ühe ränduri ning ümbruskonnast niipalju mustikaid, kui suutsin. Jätsin ühe kupongi.
Käisin tütre klassiga ekskursioonil kaasas, tavaliselt kutsutakse paar lapsevanemat abiks. Mul oli muidugi oma salajane eesmärk ka - logida aare. Selle saingi matkamise käigus märkamatult ära teha. Muidugi oleks võinud geopeitust kogu klassile tutvustada, aga tütar ei tahtnud ja ma ei hakanud ka peale käima. Eks mõni teine kord võibolla...
Sain teada, et see saar olevat ennem olnud paljas, mõne põõsaga ja rohukattega. Männid on sinna hiljem istutatud kenasti sirgetes rivides.
Aardesse jätsin 2 rändurit ja tähekese, võrsin krooni.
Aruküla Vaba Waldorfkooli VII klass käis 6.-7.detsember 2013 talvisel matkal Pedassaarel. Matka käigus korjati kokku saarel leiduva prügi. Üks Eesti väikesaar sai selleks korraks puhtaks! Loodame väga, et see tulemus püsib kaua. Väga tubli tegu!
"Ja täiesti kindel on see, et inimene, kes on käinud metsas korjamas teiste mahavisatud prügi, ei viska ise mitte kunagi metsa alla prahti."
Siis kui paat tagasi mandrile väljub 15 min pärast ja abivalmis töökaaslane nutitelefoniga on valmis aaret otsima, siis ei olegi muud kui natuke joosta ja otsida. suurepärane väike saar, kuhu tahaks tagasi minna ja veel puhata.Saarel elavad 2 rebast jäid ka veel nägemata.
Igasügisese matka käigus sai seekord külastatud süstadega Pedassaart ja Rohusit. Kena vaikne kohakene. V:- J: saare rannast leitud Lego-mehikese
Jäime koos kahe töökaaslasega aardekarpi otsima, teised marssisid edasi. Hiljem ilmus veel üks töökaaslane, kui meie olime oma logimise toimingud lõpetanud.
Protseduur nägi välja meil selline, et mina ja Sergei üritasime pildil olevat männijuurikat visuaalselt leida aga Oleg põrutas telefon käes mööda metsa ja tegi igasugu sik-sakke.
Edukamaks osutus Olegi meetod.
Aitähh!
Plaaniväline leid. Peale Malusit käis jutt - järsku külastame Rammut ja Kala ruudus aaret aga kogemata veeres jutt Pedassaarele, kuhu paadimees oli meid nõus tooma. Kuna Rammut on külastatud kahel korral ja meeldejäävaimalt otsitud aaret geopeituse ajaloos .. siis plaksutasin eufooriast, kui Pedassaar valikuks jäi ;) Üllatav, et alex seda hetke oma logis ei maini. Huudi-huu... Otsingutest ja vaba aja veetmisest saarel koos mõne %-ga kogu rahvastikust on teiste logis juba piisavalt mainitud.
Jätsime kõige nõrgema lüli pakkide juurde(hiljem tuli välja, et ta oli pärismaalastega korraliku lahingu maha pidanud meie pampude ja helmeste säilimise nimel) ja elegantse kabjaplaginaga kimasime läbi rohke rahvamassi sinna, kus ootas õndsus karbi näol. Viisakalt lubati vanurid ilma tehnikata ette ja nii ma siis kogusin ämblike ja võrke. Viimast pakkusin küll Linnapreilile hiljem karbi kuivatamiseks aga miski pärast põlgas ta selle ära(äh, naised...kogu veel väärt kraami). Igatahes kui mina koos mulle järgnevate jüngritega jõudsin suure kaarega karbi juurde...oli pool seltskonda juba keset platsi ning arutlesid karbi juures mis keset platsi lihtsalt vedeles. Õnneks oli Cavemanil see varem leitud ja peale Linnapreili kärmet hooldus-kuivatus kuuri potsatas tünn oma kunagisele kohale tagasi. Suured tänud aarde eest! Edasi ootasime lootsikut, kuulasime Algaja filosoofilisi mõtteid ja üritasime kivikestega tabada maakera keskpunkti mida meile meres näidati...mõnushhhhhhhhhh! Viimase kümne päeva kokkuvõte mööda saari: seitse külastatud saart, paar peitmist, mõni leid ja kotitäis uusi karpe mis ootavad oma kohta looduses...seiklused jätkuvad!
Malusilt tulles õnnestus kapteniga kokkuleppele jõuda ja ka siia saarele randuda. Kui eelmised kaks saart olid olnud sellised üksikud ja inimtühjad (Malusile küll paar alust randusid peale meid ),siis siin ootas ees täielik laulupidu. Rahvast oli kui murdu ja mingist privaatsusest ja vaikusest ei saanud juttugi olla. Lauri potsatas kaile maha ja soovis meile vaid head teed. Et ta sinna jäi, kergendas oluliselt meie astumist, sest oma kotid saime tema valvsa silma alla jätta :). Nagu ehtne geopeitur ikka, läksime aarde poole mööda pea olematut teed. Et keegi polnud siin ammu käinud andsid tunnistust suurte ämblikute võrgud, mis eeskäinud Triinu kiljuma panid. Edasi liikus ees Alex, käes üks tokk , millega ta siis neid võrge relvituks tegi. Mingi hetk haaras Alex ka teise toki ja siis kuulsime, et ta tegeleb hoopis usside peletamisega :D. No ma ei tea ,kas sellel saarel usse on, aga kui on, siis see peletamine toimis, sest ussidega meil kokkupuuteid ei toimunud (vist).Nägime ära ka saare hetkel vist ainukese seene, aga see oli ikka päris pirakas ka. Meist jäi ta edasi kasvama :). Varsti jõudsime ka mingile rajale ja seda mööda oli kohe kindlam astuda. Aga see rada ei viinud üldse nulli ;), ikkagi tuli mööda metsaalust veel pisut tiirutada. Nullis ootas meid aga aare. Justnimelt ootas ja päevitas lageda taeva all. Niiskus oli talle sisse pugenud ja nii tegime väikese aarde kuivatuse, eemaldasime karbist natuke märgi vidinaid ja kirjutasime aardele ka nime peale. Sain jälle targemaks- aardele nime kirjutades tasub nimi kirjutada ka karbi sisse, siis on kindlam, et nimi väga ära ei kulu, jääb midagigi paistma. Aarde kõrval lebanud pastakas aardesse ei mahtunud ja nii jäi aardesse vaid harilik( mis loodetavasti kuivab ära) . Tagasi sai karp tema vanasse peidukasse. Tagasitee paadisilla juurde valisime pisut teisema. Natuke maad mööda matkarada ja siis majakese juurest sadamasse otse läbi metsa ja mööda kena rajakest. Selle ajaga, mis me saarel kolasime oli rahvast saarele veel juurde toodud ja nii tundus, et kõik ei mahu enam saarele ää, osad olid juba kaelani vees :D. Natuke vedelemist paadisillal ja kõhud said kenasti võikudega täidetud. Tagasitee Kaberneeme sadamasse oli juba tiba suurema tuulega, paat kolksus päris mitu korda valusalt vastu lainepoega. Tänud saarele kutsumast !
Hommikul autosse istudes oli kaks valikut, kas Salmistusse või Luigele mitmele tasandile seiklema. Arvasin, et mere äärde tahaks. Nii me siis läksimegi vaatama, mis jää merel teeb. Ja kui juba Salmistu rannas olime, eks siis pidi ka lähemalt vaatama, kas jää kannab ja kui kaugele me saame. Nii me endid lõpuks Pedassaarel leidsimegi, hea, et gepsu kaasa taipasime võtta :) Aastal 2005 minu esimesel sündmusaardel Aarete arhipelaag, jäi see aare leidmata. Nüüd saatis meid edu. Õnneks ei läinud aarde kättesaamiseks vaja labidat, sest see oli autosse jäänud. Aardekarpi välja kaevates möödus meist punase jopega mugu, mis oli eriti sürreaalne moment - kõigist ajahetkedest pidi ta just seal ja just siis jalutama. :) Me tegime näo, et puu juurikaaluse kaevamine on kõige loomulikum tegevus üldse ning ei lasknud endid häirida. Logiraamatust leidsime 3.juulist 2012 Kopli lasteaia õpetajate logi ning aardeleiu oli loginud ka üks geopeitur Luksemburgist. Tagasitee läks libedamalt ja otse, kokku kõmpisime kahe tunniga maha 5,9 km. Mõnusa matka lõpetasime Jõelähtmes Armeenia kohvikus Sevan ülimaitsvate dolmade ja šašlõkiga. Soovitan! :)
Külma talve kaanetatud meri tegi aardeni jõudmise lihtsamaks.