Peitis 01.01.11 Sten-Erik, [tete], [pekadrip] [parrot] ja [geokrahv]
Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud 01.01.2011a. mõnetunnise rabaräätsamatka käigus Karuskoselt Laadamännikusse.
Matkal osalesid: Kadri, Peep, Sten-Erik, Lisete ja Sven.
Õhutemperatuur -5°C. Kerge pinnatuisk. Lume paksus 60-70cm.
Sõdade ja suuremate röövkäikude ajal põgenesid inimesed varjupaikadesse. Üks selline koht, kus külarahvas hädaohu korral varju leidis, oli Laadamännik Jaagussaare ja Karuskose vahelises rabas. Sinna umbes poole kilomeetri pikkusele laugastest ümbritsetud rabasaarele võtsid põgenikud kaasa ka loomi. Loomadel seotud viimise ajal suud kinni.
Nähes vaenlasi, peitnud inimesed ennast risu alla. Kiivitajad reetnud nende asukoha. Vaenlased leidnud peidusolijad ja tapnud kogu pere.
Aardele lähenemisel soovitame kasutada räätsasid. Nii säästame rabapinnast ja otsijatel on endil ka lihtsam ja turvalisem.
Meeldivat aardeleidu!
Vihje: pole
Lingid: http://maastikud.ee/#kohad/159
Aarde sildid:
rabamatk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2M2Q7
Logiteadete statistika:
33 (100,0%)
0
4
1
1
1
0
Kokku: 40
Rabad on väga ilusad kohad. Igaüks, kel huvi, leiab tee sinna ka geopeituseta.
Seda aaret küll esialgses päevaplaanis polnud, aga leitud ta sai. Aitäh :)
Pool teed oli juba tuttav, sest Vaatleja juures sai eelmine aasta rattaga käidud. Ja edasi läks rabaks. Miinus on juba rabas oma töö teinud, umbes pooled sammud vajusid, pooled mitte. Püüdsime loomaradadel püsida, aga need ilmusid ja kadusid kuidas juhtus. Leidmisega probleeme polnud, aga nii kui karbi kätte võtsin, oli tal äkitselt üks külg kadunud. Kas oli seal siis enne mingi pragu, või oli karp tõesti nii rabedaks muutunud, või on minu vasaku käe väike sõrm omandanud supervõimed. Aitäh!
Vaatasime Vaatleja torni juures, et kas ikka hakkame minema - muidugi hakkame, selle vidina pärast me ju tulimegi siia. Hakkasime aga loomaradu mööda asja aretama, aga need rajad sindrid ju hajuvad. Kartsin kõige rohkem seda, et lumi katab pehmed kohad kinni, aga ei, lund on piisavalt napilt, et lollustega tegelema ei ahvatle. Männik on ilmselt kunagine järvesaar, millele turbamass ühelt poolt aktiivselt peale vajub - sihuke omamoodi vaatepilt. Pehmevõitu astumine ajas turja aurama. Ega selle leidmisega ka erilist probleemi ei olnud, taastekkinud loomarada tõi kenasti kohale. Aga niikui Tanel karpi puutus, sai ta sellest näpud läbi. Oli seal siis mingi vanem pragu ees või teenekas karp lihtsalt külmas rabedaks läind. Igatahes konsulteerisime peitjaga ja tassisime toosi rabast välja. Tagasitee oli tiba lihtsam, loomaradu tundus rohkem olema, ja kui see suur sinine uhvo metsaservas jälle paistma hakkas, oli mõnu täieline. Oleks see karp ainult paremini koos püsinud ... Mõnus, aitüma!
Pole need säilituskarbid midagi nii igavesed. Sellest karbist võis näpu külje pealt läbi lükata.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Kuna viienda Vaatleja juures otsustasid rabamugud otsimisprotsessi takistada, sättisime sammud hoopis siiapoole.
Tükk aega pole õnnestunud rabas mitte mööda laudteed, vaid otse üle mätaste ja mülgaste kulgeda, nii et teekond siia on üks ääretult mõnus ettevõtmine. Kummiku loomulik elukeskkond.
Nullis jäi aare kohe silma, kõik korras. Taasiteel leidsime juba varasematest logidest tuttava afroga männi ning imetlesime raba serva taha loojuvat päikest. Tegime veel kiire pausi torni juures ja urgitsesime sealse aarde samuti oma pesast välja.
Igatahes oli väga mõnus jalutuskäik, saime selle raba oludega veidi tuttavamaks ja iIlmselt järgmine kord, kui siia satub, on eesmärgid juba natuke tõsisemad :)
Aitäh!
Kuna Vaatleja V juures olime sunnitud mugude tõttu otsingud katkestama, võtsime suuna edasi rappa. Rudolf kui vana rabahunt ees ja mina kui vähese kogemusega huviline ettevaatlikult taga vudimas. Tegelikult sai üsna kiiresti selgeks, et vähemalt selles piirkonnas mingit erilist sissevajumise ohtu pole, kui natukenegi jalge ette vaadata. Suurem osa ajast polnud isegi mingit lirtsumist, rahulik jalutamine mööda loomaradu.
Nii jäi rohkem aega ringi vaadata, vaateid ja taevast ja mände ja väiksemaid puhmaid imetleda. Rudolf klõpsis iga natukese aja tagant pilte, loodetavasti näitab siin ka. Männikus läks maapind kõrgemaks ja proovisime ette kujutada, kuidas oleks siin sõjapaos olla. Kui sõja osa välja jätta, siis võiks päris meeldiv olla tegelikult. Aarde leidsime ka, kaugele näha ja kenasti korras. Pean ütlema, et mulle rabas väga meeldis. Avar ja õhurikas ja vaba tunne. Sookail lõhnab ka hästi. Nüüd ongi Soomaal järel valdavalt tõsisemad raba-aarded ja juba tahangi sinna tagasi. Ainus mure, et praegu on päevavalgust nii hirmus vähe, et peab väga hoolikalt ajastama. Aitäh kutsumast ja kohtume veel!
Kõik kõige parema tervise juures. Konteiner korras ning logiraamat kuiv. Saabusime mõnusal kergel sammul ning lahkusime näod naerul, tänud :)
Selle aardeni jõudmisel olid meie poolt kõikvõimalikud jõud. Lund polnud, kuid maapind oli veel üsna kõva. Ilm oli tuulevaikne ning parajalt soe. Seega igati mõnus matk. Aarde leidsime kiiresti üles. Logisime ära ning suundusime Suitsna rabale.
Väga tore matk oli. Olin oma kaaslastest küll natukene maas, aga see ei takistanud mind rõõmu tundmast ilusast ümbrusest. Rabasaarel hakkasid silma mitmed rajad, kuid kas need olid loomade, geopeiturite või veel kellegi müstilise olendi poolt tekitatud, jäigi arusaamatuks. Aare oli kindlalt oma kohal, nänni me ei vahetanud, panime logi kirja ja püüdsime leida otsemat teed tagasi auto juurde. Seekord ei olnud jõudu ega aega selle raba teiste aarete juurde minna, kindlasti tuleme ükskord tagasi ja läheme lõpuni. Aitäh tänase toreda elamuse eest, mida aarde otsimine pakkus.
Laudtee lõpus panime suusad alla ja suund rabasaarele. Lumeolud just kiita ei olnud. Mätta täis lund ja sama palju lagedat maad. Kuna viimasest suusatamisest oli möödunud 2 aastat ja klassika ei ole absoluutselt minu stiil, sai poolel teel suusad alt võetud ja jalgupidi astuma hakatud. Raba oli kenasti külmunud ja kandis suurepäraselt. Mingil hetk ületasime mööda pokusid voolava veetakistuse. Lõpuks näitas GPS 109 m aardeni ja siis said patareid tühjaks. Annel küll GPS keerutas, samas suund oli teada ja aaret silmasime paarikümne meetri pealt. Aare korras. Logid kirja. Seejärel väike kehakinnitus, GPS patareide vahetus, küünte viilimine (mida kõike naiste matkavarustuses leida ei või) ja Suitsna raba poole teele.
Et siis suusamatk! Minul 5 aastaga maha kihutatud kõva 5 kilti aga tehtud, tore oli, aga praegu ma nii kindel ei ole kui keegi veel kutsuks ja ikka läheks uuesti!
Lõpuks sain ka mina talvel Soomaale,eesmärgiga otsida mõni aare ja ühtlasi testida kaarekujulisi asjandusi mis sai valmis tehtud.5 km.oli soojenduseks sees kui laudraja algusse jõudsin,ilm oli ka parajalt karge ja suusajäljed olid veel ees näha.v.hobuse j.mängukammi.
Plaan Soomaale minna oli mul juba mitmeid aegu aga alati sai talv enneläbi kui mina sinna jõudsin. Nüüd siis oli plaan paigas sinna minekuks. Uurisin, kas on ka teisi tulijaid, selgus, et kõige suurem huvi ei ole Soomaa vastu aga täitsa üksi ma sinna ka minema ei pea. Algne plaan nägi ette, et 8 ajal rappa minna, õnneks magas Algaja sisse ja ma ka ei saanud varem liikuma, nii nad 10 ajal rappa läksid ja mina 10.20 neid jälitama hakkasin. Suusad kätte ja mööda laudteed jooksu kuni tuli mulle vastu naisterahvas koeraga ja rääkis midagi Vaatleja aardest, lähemalt selgus, et tegemist oli ju Ritaga ja teised ei ole ka enam kaugel. Nii ma siis lõpuks jõudsin rappa ja alustasi räätsajälgede jälitamist. Ise mõeldes, loodan, et tegemist õigete jälgedega. Mingi 100m enne aaret kuulsin nagu midagi, jäin kuulatama aga mitte kui midagi ei kuulnud enam. Libisesin siis natukeedasikuni keegi midagi käratas ja mina pool meetrit suuskadega puude latvade poole kerkisin, krt Algaja rikkus mu idüllilist olemist rabas. Ajasime nati juttu ja mina suundusin logima, nemad suundusid järgmise aarde poole.
Kuna osad Soomaa aarded pannakse peagi lühikese keti osta ja mul on suvest Kuresooga üsna väsitav mälestus siis tuli mõte talvel proovida. Ja See nädalalõpp oli ainuke mis sobis. Osa rahvast tuli veel kaasa kah. Joonas isegi pidi tulema aga tal tekkis mingi probleem ja kuigi ta üritas viimse hetkeni pidi ta siiski tunnistama, et jääb seekord meie ähkimise nautimisest ilma. Maku arvas, et me ilma temata hakkama ei saa ja ajastas oma liikumise täpselt meie omaga. Alustasime Meiekose aardega, siis oli Vaatleja V ja seejärel astusime aarde suunas. Midagi minu jaoks tavalist ei juhtunudki. Hea rahulik oli astuda. Kerge lumesadu ka veel ei seganud. Peagi olime kohal. Pisut uurimist ja sai nime kirja panna. Seejärel hakkasime edasi liikuma.
Talvine raba on mu lemmik. Tänase räätsamatka esimene leid. Ilm on ilus, tuult vähe, kraadiklaas näitab -1C. Aare kuiv ja korras. V: sebra J: smile. Järgmine peatus: Suitsna raba. Minek.
Mööda laudteed tornini ja sealt mingi kilomeeter otse männiku poole, hommikujooksuks ilusas uduses rabas väga hea harjutus. Tagasi laudteel sai märgadel laudadel rabarinnakust alla mõnusad pikad liud :P. Aitähh!
Peale moona täiendamist ning praadi Jõesuus olin teelahkmel, et kuhu nüüd?Kuna Ingatsi rajal olin korduvalt ja korduvalt jalutanud ja selle aarde maastik ei tundunud ka väga hull siis asusin parklas riietuma.Turismigrupi bussijuht vaatas küll mind kole kahtlustava pilguga kui lisaks kummikutele ja pikkadele ning juba võrdlemisi räpastele riietele(tänud sulle Sandra küla!)sikutasin selga veel suure seljakoti ja näpu vahele võtsin oma Kiipsu rabast pärit hundinui-jalutuskepi.Nii ma siis vaikselt vilistades sammusin mööda laudteed ja loetud logide ning maaameti järgi valmis mõeldud metsateed piilusin.Mõtteks see vaid jäigi kuna metsas ei olnud eriti mugav tatsata ja mõnisada meetrit vaatetornist keerasin sohu ära.Ega sealgi lõbus ei olnud ja vaatamata mättalisele pinnasele tuli räätsad siiski alla sättida.Ja edasised kilomeetrid tulid oi kui raskelt...või pigem kilomeetrid olid nagu tavaliselt aga minu eluskaal ei vastanud kuidagi ei võhmale ega oskustele.Nii ma siis seal ukerdasin selge siht silme ees ja kogu aeg lootsin, et lisaks räätsadele jumala eest jalgu ära ei murraks.Mõned sajad meetrid leidsin küll ka vesist lagendiku kus arendasin kiirkaatri kiirust otse läbi tuisates nii, et veesammas järgi aga valdav enamus oli ikkagi mättaid ja floorat mis kümne küünega tahtsid mind horisontaali tõugata.Ühel hetkel teatas navi, et jäänud on 30meetrit aardeni ja siis pidas paremaks pildi tasku panna...ilgelt lahe lugu!Ja siis, et ma ei saaks nukralt üksinda seal tiksuda-ründas mind lendav armaada...nagu ma oleks mingi põder.Ei teinud see ümbruse silmitsemist sugugi lihtsamaks aga topsik mulle õnneks pihku jäi.Tagasi üritasin küll mööda kunagisi põdraradasi paterdada aga need otsustasid mind sisse imeda ja nii jätkus olelusvõitlus ka tagasiteel.Tagasi hoidsin juba kurssi otse vaatetornile ja lõpuks olin päral.Langesin nagu läbiligunenud kirjamark kõvale laudpinnasele ja isegi mööda mind sibavad kümned põdrakärbsed tundusid semudena.Heitsin pilgu ka vaatleja aardele ja hakkasin õige lühikeste sammudega parklasse sibama:läbimärg, rokane, ähkiv ja lõõtsutav kui jälle ühe kogemuse võrra rikkam.Laudteel puhkesin küll kõva häälega naerma kui meenus, et see mul ju puhkus-kingitus:Dkäinud Meiekosel ujumas-pesemas( üritasin ka seda kontrollida aga maastik oli minu jaoks liiga raske) nokin nüüd mitu tundi hiljem Soomaa keskuse juures viimaseid põdrakärbseid olen kindel, et selle aarde juurde läheks vajadusel veel.Õues sajab vihma, kõik riided on märjad ja mustad aga lahe oli!Nüüd veel enne õhtut tiir koprarajal lõdvestuseks ja siis võibki homme ehk koju minna.Sai hästi puhatud!Aare korras, võtsin J.Kase mündi, et see mõnda teise märga kohta toimetada ja jätsin mingi mänguasja.Aitäh!
Nüüd tean, mismoodi see koht suvel välja näeb. Aaret otsin kah ikka päris mitu hetke. Kirjutasin karbil kulunud kirjad uuesti üle.
Sven, palju-palju õnne!!!
Lumeliikurid panime alla Metsavahi talukoha sissesõidutee alguses ja edasi juba lumisesse metsa. Õnneks lõppesid selleks ajaks ka vihmasabinad, mis suurtel lumepätsidel puude otsast alla potsatada aitasid. Kraevahed jäid igal juhul lumevabaks. Muidugi, selle talve esimene tõsine sula ei teinud liikumist just kergemaks, aga mõnusalt lumisel maastikul möödus aeg märkamatult. Umbes kolmsada meetrit enne aardepaika ristus meie tee eelmisel päeval aardeotsingul käinute ideaalses korras oleva georajaga (praegusel momendil aare leitav ilma gepsuta ;)), mis meid pisikese tiiruga kenasti aardeni juhatas. Ka tagasiteel kasutasime sama rada. Aardesse jäi täring ja sm. Jaan Kase (kelle siis veel) peaaegu nagu geomünt.
Suured tänud peitjatiimidele järjekordse mõnusa matka eest!!!
Räätsad on praegusel ajal ikka tublid abimehed aardeni jõudmiseks. Peitjad võiks panna välja eriauhinna sellele, kes sinna tänasel päeval ilma abivahenditeta kohale jõuab:)
Aardele lähenesin veidi teisest küljest, kui peitjad. Alustasin räätsamatka Halliste jõe silla juurest. Teepeal kohtasin hästi palju lund ja soojasid ilvese jälgi. 70 m enne aaret leidsin peitjate sissetallatud raja.
Aardesse jätsin ühe eesli, neid tundus seal rohkem olevat, seltsis segasem. Ära võtsin mägikitse, kellel olid hästi pikad sarved.
Aitäh ilusa matka eest!