Kurbusega peame teatama, et ka selle vanakese elupäevad on otsa saanud. Eelmisel kevadel võeti aarde peidupaigast mets maha. Proovisime siis vanakest päästa- andsime talle uuema kuue ja kolisime mugavamasse kohta. Ei tea, kas paik oli liiga mugurohke või on aastatega ka geopeituritest otsijate stiil muutunud, igatahes keegi sai robustsest laudkastist jagu (vaata foto eelmise logiteate juures). Eemaldasime selle loodusest juba talvel ja panime teema pausile. Nüüd kevadkoristusele mõeldes otsustasime ikkagi aarde arhiivi saata.

Suur-suur tänu kõigile otsijatele!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Kui mõnele on antud jõudu rohkem kui mõistust.

Leitud kasutaja bnnmox.

Kui me juba need Männiku aarded ette võtsime ja õhtu veel pimedaks polnud läinud, käisime ka siin ära. Uhke värk, oleks tahtnud seda oma hiilgeajal näha. Sisu oli küll natuke niiske, kuid ei midagi hullu. Aitäh peitmast, vahelduseks on tore mikrode vahele ka mõni suurem isend leida!

Väga üllatav leid, lahe. Aitäh!

Leitud

Maskeeringut ei tuvastanud. Päris suur, nii lahe! Kõrval on lasketsoon, paugutavad. Kusjuures paugutamist kuulsin tänase otsimispäeva lõpuni.

Tõsiselt mahukas konteiner. Aitäh aarde eest!

No see on ikka päris suur aare. See jääb õige pea ka seenelistele või marjulistele silma.

Tänud!

 1 

Mõnus suur aare, kuid ettevaatust, teele on üles seatud mustika lõks. Tänan.

 1 

Aarde kõik detailid taastatud ja toimib taas. Kurb, et need vargapoisid igale poole ka jõuavad.

Veerevkivi soovitusel läksime seda daymoon
II vaatama. Leid tuli kiirelt. Aitäh peitjale!

Lukk ja võti on kadunud. Võib-olla mõne aardele pealesattunud marjulise taskusse :(.

Andis otsida. Va geps nimelt jooksis sõna otseses mõttes kokku, ei liikunud edasi ega tagasi. Pääle restarti õnneks hakkas tööle ja leitud sai kah. Pole paha kastike, aga kahtlustan, et keegi on vist luku ja võtme sisse vehkinud?

 3 

Kui oled kogu aeg ennastsalgavalt perele elanud, siis lihtsalt peab aeg-ajalt mõnel õhtul ratta selga hüppama ja tunnikeseks kõigest eemale põgenema. Kodulähedasi logimata aardeid annab juba tikutulega taga otsida ja see oli veel üks neist vähestest. Ümbrus oli õhtuselt hämar, kõhedustäratavalt inimtühi ja nii vaikne, et isegi sääsekukkumist oli kuulda. Küllap on see risti vastupidi mõnele sellisele päevale, kus siin suured poisid sõda mängivad. Kõikjal metsas olid ka vastavad kollased hoiatussildid. Kohe hakkas ka aare silma. Ikka selline vahva, mida avastades tahtmatult "Ohoh!"hüüatad ja mida mõnuga patsutad ja rõõmuga näperdad. Kenakene on ilmselt hiljuti noorenduskuuri läbinud, nägi nii uus välja. Varandust uurides võttis ka nunnumeeter tuurid üles. Ilma kiirustamata taastasin lahkudes endise olukorra. Õnneks sain siiski valmis napilt enne, kui tühjas metsas ilmus ühtäkki nähtavale üks vanapaar, kes oli mind nähes sama üllatunud kui mina neid. Ju nad midagi korjasid, pohli või seeni. Päike oli juba peaaegu loojunud ja silmad seletasid koju kimades veel vaevu künklikku teed. Koju jõudsin palju parema inimesena kui lahkudes. Eks ta ole - aare päevas hoiab sind terve mõistuse juures. Aitäh selle aarde olemasolu eest!

Otsingud algasid Sakust, kuna väike peatselt 6-aastaseks saav geopeitja tahtis aardeid otsida. Öeldud, tehtud! Niisiis lonkisime aarde poole. Kunagi eelmine aasta sai ka selle aarde vanas asukohas käidud ja mitte leitud, kuid nüüd on asi väga lihtsaks tehtud, "isegi 6 aastane leiab :D", ei väga tore seiklus ja aare ise ka väga tore. Varem olen sellise suurusega aardeid leidnud, vaid ühe. Tänud peitjale!

 1 

Jalutasime pumbajaama juurest kohale, kõrval aiaga piiratud alal käisid laskeharjutused. Väga tore aare, aitäh!

Vahva aare, tänud! Valasin kastist vihmavee ka välja.

Leitud, logitud ja korras

näe, auk! näe, kirst, oo mis rihmad ja puha... mida krdit, tabaluk...??? ...aga võti? ...

Leidsime täitsa värske aarde! Teised logiraamatus! Kahjuks polnud vahetuskraami kaasas seega ei hakanud midagi võtma.

 6 

Kuna piirkonnas on tehtud lageraie, siis ei olnud enam võimalik aaret vanas kohas säilitada. Aare on teinud läbi uuestisünni - uus on nii vorm, sisu kui koht. Aarde järjepidevust sümboliseerib juba see, et aarde hooldaja on peitjate järeltulija. Aare asub nüüd lihtsamal maastikul, nii koht kui sisu on lapsesõbralikud ja oodatud on kõik uued ja vanad leidjad. Aardesse on peidetud palju erinevat kraami, sealhulgas rändur.

Kerge aare mõnusa metsaraja ääres. Vihje järgi oleks võibolla isegi mujale vaadanud, aga läbi geosilmade on peidupaik kergesti märgatav. Napilt pääsesime ka loomapabulatesse astumisest ja puugihammustusest - ürgmetsas tuleb olla ettevaatlik!

NB! Kallasime aardest vett välja, olukord peidikus on üsna märg.

Ka selles punktis oli lapse olemasolu abiks. Mina oleks sirgelt mööda põrutanud (aga piisavalt lähedalt, et tema märkas metsa all midagi kahtlast). Meie #22

Mõned ringid sai ümber nulli teha, enne kui miskit silma jäi. Tänud peitjale

Ilma nimekirjata ei saa, siis pärast teel olles saab selliseid üllatusi sisse susata. Kaalusin tükk aega kas minna või mitte, lõpuks parkisin auto ära ja käisime aaret leidmas. Nullis sai omajagu keerutata, kuid lõpuks juhtusime õigelt pool lähenema. Suured tänud peitjale aarde eest.

Leitud. Tänud

Suvel siin peale puukide ilmselt ei leiaks miskit ülesse, praegu oli juba tüütu aga tehtav. Ty

Mäletan veel väga selgelt kuidas eelmist daymooni otsimas käisin. Siis oli aga sydatalv ja korralik jääkaan peal. Ei kujutagi ette kuidas seda muul aastaajal kuiva jalaga logimas käiakse. Ja nii ma selle teise siis esimese hooga välja praakisingi. Täna aga m6tlesin et mis seal ikka, käime vaatame asja ikka yle. Jummal kll. kuiva jalaga sai kohale ja ka tagasi, aga k6ik muu sai kll märjaks. Sellist v6sakat pole ikka ammu otsimas käinud :D Aare ise oli täitsa k6busas konditsioonis. Kuiv ja terve ning isegi yks tänase kuupäevaga sissekannegi ees. Tänud peitjale

Leitud

See tihe võsa oleks aardele paras geokuhi juba olnud.

Avastasin, et see on jäänud sisse kandmata...õige kuupäev võiks olla miski aastake tagasi. Igaljuhul tänud peitjale!

Huvitav mis esimene kord siin tegin. Seekord ei pidanudki otsima.

Vihma jätkuvalt sadas ja tagasiteel õnnestus kahte metskitse kohata. Tänud peitjale.

Selle maastiku liigitaks küll 3.0 alla hetkel. Paras rägastik. Vähe vesine oli ka seest. Päeva viimane. Nüüd rattad peale ja koju. Tänud

Leidsime! Oli palju okstest läbi rügamist.

 1 

Jalutuskäik aardeni oli paras vabaõhuaeroobika - iga sammuga kaasnesid käteringid, et kõigist suundadest kasvavaid oksi silmadest eemal hoida. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga metsast välja tulles olin näost ikka tiiger, puhta kriimutriibuline. Lähenesin vist ka mitte kõige käidavamast suunast, aga eks mets on seal vist igas küljes ikka ühtmoodi... klassikaline :) Kraavid on ka toredad asjad.

Selline keskmisest ekstreemsem hommikuvõimlemine. Aitäh!

 1 

Eks seda aaret on kindlasti etem leida talvisema ilmaga. On muud mis on, aga vähemalt putukate pärast ei pea muretsema. Pole aimugi, kas minu valitud marsruut oli otsetee või mitte, aga sihile ma jõudsin. Suhteliselt edukalt, kraaviületus kaasa arvatud. Ei midagi erinevat teistest matkadest Pääsküla rabas. Tavaline :) ja konteiner on ainumõeldav valik sellises kohas, see asi vähemalt kestab. Pisike geokuhi oli lume all ja kõik muu oli kah tiptop. Tegelikult on ju selline geopeitus see, mida kõik vaikselt ja salaja taga igatsevad? Korralik tünn metsas keset mittemidagit, kus keegi peale asjassepühendatute ei käi.... Vahva. Aitähh. Vihma hakkas sadama ja selle õhtu muud plaanid jäid järgmisi kordi ootama.

Ei leidnud. Lund oli palju, igal pool hundijäljed ja hallid karvad lume peal kitsejälgede kõrval. Nullis oli umbes 10 mahalangenud puud ning nende kõrval suured puud. Otsisime 45 minutit, ei leidnud. Ilma lumeta uus katse.

Tulin siia Öökulli juurest. Lumi kandis ja kraavist sain kenasti üle. Aardetünngi jäi ruttu silma. Aitäh! Eemalt kostis meeletut püssipaugutamist ja mootorite möirgamast. Ilmselt tähistas meie kaitsevägi niimoodi vaikset laupäeva.

Ei olnud see geokuhi midagi suur ja pealegi lume all. Andis natuke tuustida, kuni logida sai. Aitäh.

Selle aardega juhtus nüüd nii, et logiraamatut avades, leidsime sealt enda nimed kuupäevaga 23.07.2016. Koht nagu oli veits tuttav, samas nagu ei olnud ka ning mingis meeltesegaduses olime siin suvel käinud. Me need võssi aarded proovime ikka talvel teha. Tänud jalutuskäigu eest igatahes ja topelt ei kärise.

:)

Paras võsa. Ja mitmes kord ma metsas tõden, et ei ole mõtet hüpleva nulliga metsa ronida? Hästi mitmes juba. Aga ikka ronin. Lõpuks tuli välja ka. Ei tea, mis pisikest potsikut ma otsisin, see oli ikka korralik geokuhi.

Ma olen avastanud enda jaoks täiesti uue ja huvitava jalanõuliigi - kummikud. Küll on hea nendega metsas kõndida, mingit jama ei ole, et varbad märjad. A sama ei saa muidugi ülejäänud riietuse kohta öelda.

Arvestades aarde suurust otsisin seda ikka häbematult kaua, kuidagi ei viselnud see telefoninull õigesse kohta. Lõpuks leidsin ja konteinerist tuli ikka mingit hirmsat kemikaalihaisu. Ei saagi aru, millest, konteiner seest korralik ja puhas. Tänud peitjale!

Võsa polnud isegi nii hull, arvestades varem kogetut, aga aarde teostus oli küll jube. Märja orgaanika all... Värvilõhnaga plastmassämber... Kaas ujus veest... Sääsed sõid... Leitud.

Olles männikul rattaga aardeid noppimas oli aeg ka seda aaret piiluma tulla. Esmalt tiirutasin ümber aarde mööda rattaga sõidetavaid radu nagu kass ümber palava pudru. Olles tuvastanud et nii lihtsalt ligi ei saa suundusin lähimasse veel sõidetavasse punkti, heitsin ratta võssa ja kondijõul edasi. Nulli jõudes jäi üle aare ainult geokuhja alt välja kookida ja nimi kirja panna. Rattani tagasi jõudes oli aeg kahjud üle vaadata. Kuna öö otsa oli sadanud siis pärast võsas käiku olin ma tossust kannikateni läbimärg. Tossud lirtsuvad veel praegugi(järgmisel päeval)ja tänane ratta georalli tuli asendada plätudes autogeoralliga. Õnneks edasine teekond oli juba tagasitee ja siiamaani on kõik riided lõpuks ära kuivanud. Männiku rattaretke 5/7 aare.

Mille jaoks on vaja sellisesse võssa peita, ma ei saa aru... ei ole sellistsorti rahmeldamise järel mingit rõõmu- ega rahuldustunnet. Aga leitud ja logitud sai kiiresti.

Milline masendav võsakas! Lohutuseks sain TB kaasa võtta:

Masendav. Peale 40 min metsas ragistamist ja telefoni ära suremist pidi logimata koju minema.. järgmise korrani..

Ikka väga keeruline oli läbi võsa selle aardeni murda, kuid alla ei saanud ka anda. Rõõm oli suur kui aare lõpuks leitud, täname!

Rattaga mõõda teid nii kaugele kui sai ja siis otse läbi võsa aarde poole. Enne nulli GPS hakkas trikitama aga lõpuks silmasin geokuhja. Logi kirja. V: naerunäo, J: märgi. Tänud peitjale.

Aarde otsimisega läks omajagu aega, aga leitud see lõpuks sai. Tänud peitjale!

Otsisime ja otsisime ja olime allaandmas. Kuna mul polnud interneti ja null näitas valesse kohta, siis kui Kenri telefoni välja võttis leidsime kohe massiivse aarde. Aitäh peitjale :)

TFTC!Tore leid peale metsas ragistamist!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Suur-suur tänu, lepalind!

 9 

Läksin telefoniga otsima ja 15 minutit kulus, et varem leitud aarde üles leida. Pahtliämbri kaas on mõrane ja sees olev logiraamat oli kilekaante vahel, mingit õhukindlat lahendust polnud. Kallasin sisu kilekotti ja tõin ära. Hoolduse asemel oli tegu pigem restaureerimisega. Janar andis uue ämbri, Meeli liitrise šašlõkiämbri. Nänn sai puhastatud, logiraamat kuivatatud, juhend kilekaante vahele niiskuskindlalt. Logiraamat on üle 13a vana, paber on täitsa korras. Klambreid enam polnud ja lehed olid lahtiselt, Meeli õmbles nõelaga kinni. Panin varasemalt olnud musta kilekoti tagasi, et oleks lihtsam leida. Kirjelduses olev lause: "Aare on peidetud mahalangenud puu alla" ei päde juba aastaid. Pigem jämeda kasvava puu kõrval suur geokuhi.

Võsa oli tõesti korralik, oma kümmekond minutit sai tuustida enne, kui aare silma jäi. Tänud peitjale.

Täitsa leitav/logitav, peale väikest võsas ragistamist.

Alguses leidsime palju võsa ja mõnda aega hiljem ka aarde. Aitäh!

Päeva viimane aare. Otsimine võttis ikka kõvasti aega. Ma olin nõus juba loobuma, kuna kohe pidi pimedaks minema. Liis ei tahtnud siiski veel alla anda ja lõpuks sai see aare ka leitud.

Minu lemmik ei ole see kindlasti. Logiraamat oli märg.

Aare märg vajaks väga ülevaatamist.

Olles eile jalutanud päev otsa kaunis Nõva metsas ja täna Männiku kaunis männimetsas, oli siin ikka tõesti võsakas..õnneks vähemalt edukas ja kiire leid. Ja siis ruttu minema..;) Tänud peitjale! Seest oli varandus niiskevõitu..

Siin sai võssi ikka täie raha eest. Tänud peitjale!

Mahalangenud puid oli seal jalaga segada. Mõnda aega ikka otsisime seda aaret, kuna gps hüples ringi ja ei leidnud kohe seda õiget puud. Kui oleks aega olnud, oleks seal ka jäänud vaarikaid nosima. Tänud!

Kell oli üsna palju kui aaret otsima hakkasime, mistõttu sai ka üsna palju läbi võsa seigeldud. Õnneks kordinaatide paigus sai aare kiirelt leitud.

 1 

Leitud. Otsustasime mingil põhkusel selle metsase rännaku kella poole 12 paiku ette võtta, ehk oli juba üpris pime. Metsas seiklemist jätkus, mingit ilusat rada küll aarde juurde ei näinud, aga nimed said kirja ja vahetuskaup tehtud. :)

Seda logi saab hoopis omapäraselt alustada ja saata netitervitused Hallikile. Meie need olime, kes võsas ragistasid, aga tõenäoliselt oli käes see hetk, kus ma olin nii paduviha täis, et kuulsin ainult verd kõrvades kohisemas :P Selle aarde juures sain ma korralikult looduselt nüpeldada. Nagu tõeliselt ehtsa ja korraliku keretäie. Mind peksti ja hammustati, kõrvetati, torgiti, tõugati, kriibiti, kraabiti, näpistati ja lõpuks visati siruli maha. Ma ei tea, kas olid need geopeiturid või inimkond üleüldiselt, kes looduse või vähemalt selle spetsiifilise võsa välja vihastas, aga mina sain kogu kättemaksu enda kaela. Tagatipuks, nagu sinisest plönnist näha, jä aaregi leidmata, sest mahalangenud puid oli suuremates kogustes ning GPS jooksutas kõige suuremas võsas ringiratast. Ärge nüüd valesti aru saage, ma ei ole üldse negatiivselt meelestatud, seiklus missugune, aga praegugi, kümme päeva hiljem, logi kirjutades võin imetleda Daymoon II sõjahaavu oma jalgadel :P

 1 

Kuskilt eelnevast logist jäi meelde, et aare asub võsas. Parkisin auto enne keelumärki ja asusin teele. Peas käisid mõtted läbi, et kas teised geopeitujad on ka siinkandis või nad on juba ära käinud. Geps käes suundusin aarde juurde. Kuskil 100m peal hakkasin kuulma hääli "Appi" ja okste ragistamist. Enda arust ragistasin ka hullupööra, aga millegi pärast jäin märkamatuks. Ütlen "Tere!" interneti kaudu teistele geopeituritele. Millegipärast logiraamatus nende nimesid ei märganud.

PS! Mustikad ja metsmaasikad ootavad metsa all söömist!

Teekond polnud hull, aga nulli ümber võsa ja mahalangenuid puid jätkus, kuid leitud sai. Tänud!

Uhh.. No ma oskan kohe valest otsast läheneda :D seiklus korralik. Paugutati ka nii et mõtlesin kas peaks pikali viskama. V: Käepael J: Printsess Leitud. Logitud

Teise katsega tehtud !

Sai ka see võsaralli ära tehtud :)

Täitsa võssa ikka oli see.

Ka meie kuulsime laskmisi aga suutsime metsast ikka suure ringiga (lugege: vahepeal ära eksinuna) väljuda :D

Väga mõnus jalutuskäik, aare leitud!

Kuulduste põhjal olin valmistunud hullemaks reisiks, aga osutus üsnagi mõnusaks jalutuskäiguks ja ka aare ei peitnud end kaua.

Mis ikka ravib kõige paremini unepohmelli kui mitte üks mõnus jalutuskäik värskes õhus ja looduse keskel. Ligipääs oli täiesti ok ja põlvetõste jooksu õnneks maastik tegema ei sundinud. V: Tigeda mehikese, J: Värvipliiatsi.

Kerge jalutuskäigu ja mõõduka võsajupi läbimise järel sai suht kiirelt tuvastatud peidukas.Logi kirja ja sama teed tagasi!Aitäh!

Nulli ikka andis tulla. Kõigepealt mööda liivarada, siis mäest alla ja lõpuks veel võssa. Kohapeal sai peidukas ruttu tuvastatud. Aitäh!

Selline korralik võss. Männiku lasketiirus käis täna päris korralik andmine. Alguses vaatasin, et maru lihtne on põmmutamise helide järgi metsast välja tulla, aga nii kui logimisega ühele poole sain, siis oli jälle vaikus majas. Õnneks ei pannud huupi valitud suunaga niisama kah väga palju mööda.

Konteineri kõige välimine kiht oli natuke äkane, aga see käibki vist sedasorti aarete juurde. Seest oli seevastu küllaltki okei.

Kiire leid. Tänud!

Kui juba võsas ragistamiseks läks, siis sai ka see aare nopitud. Vahelduseks päris meeldiv ka midagi suurt leida. Aitäh peitjale. EV, J: kaelapael.

Leitud, tänan!

 1 

Projekti “Ratastega Saku poole” teine aare. Selle aarde suure suuruse tõttu oli noorgeopeituril suur soov seda oma silmaga näha. Daymoon oli meil juba sügisel võetud ja sellega ei läinud just kõige kergemini. Raskusi kartsime ka siin.

Vaatasin telefonist Maa-ameti kaarti ja selgus, et lähenemise teid on 2. Esimesel juhul jääb aardeni ~350 meetrit, teisel juhul poole vähem. Aga esimese variandi plussiks oli see, et seal on kraavi ületamise koht. Teise variandi puhul peab aga kraavi ületama. See oli siis info, mis õnnestus kaardilt välja lugeda. Valisime siis selle esimese variandi ja vurasime kohale… Opaa, milline võsa!!! Ei, siit kaudu me 350 meetrit küll ei lähe. Otsustasime teise tee kasuks. Vurasime siis teise lähenemise tee juurde. Aardeni ~150 meetrit ja kuskil siin peaks kraav olema. Panime ennast võsakindlamalt riidesse ja läksime siis seda kraavi otsima, noh, et kas saab üle. Jälle, pool seltskonda jäi rattaid valvama. Ehh, kraav oli kuiv :) Supsti üle ja valmistusime ~100 meetri võsajooksuks. Ei noh, tore nali küll, aga võsa ka nagu pole. Aardeni ~35 meetrit, nüüd tuli võsa. Sukeldusime. Jõudsime nulli. Aga oh häda, null sai aru, et me teda taga ajame. No ja siis hakkas seal võsas üks trall pihta: null ees ja meie ragistades järele. Kui hakkas selguma, et nulli me kätte ei saa, siis otsustasime hargneda. Noh, et ründame nulli kahelt poolt. Rallisime siis seal võsas ikka omajagu. Lõpuks palus noorgeopeitur uuesti nulli asukohta kontrollida. Uus asukoht teada, lähenesime nullile tasakesi selja tagant ja … hoplaa! Null käes ja oh imet… geokuhi ka siinsamas! Lükkasime kuhja laiali, avasime tünni ja panime nimed kirja.

Polnudki nii hull, kui esmalt arvasime.

Me täname!

Võsas sai ikka kõvasti mütatud :)

Sai natuke võsas mütatud, tagasi teel leidsin võsa vabama raja.

Nüüd oli korralik võsas ragistamine. Plikad juba tüdinesid sellest ära. Muidugi olime me üleni märjad, kuna hommik otsa oli sadanud. Ja lõpuks ta tuli. Nii suurt pole ma veel näinud. Ei tea kas annab veel suuremat peita.

 1 

Hea, et seal kandis ainult üks maha langenud puu on. Koordinaadid olid täpsed.

Kui nulli paika sai siis ei pidanud kaua otsima. Kahjuks ei lugenud ennem logisid ja nii ei olnud minigripi ja teritajat kaasa võetud.

 4 

Eemaldasin aardest vettinud voldikud, mittetöötavad kirjutusvahendid ja aarde ümber olnud kilekoti; lisasin paki donotiiti, uue pliiatsi ja konteinerile ümber panin uue prügikoti. Aare on nüüd kuiv ja ootab järgmisi leidjaid, järgmised võiksid võimalusel siiski sinna kaasa võtta ühe minigrip-koti logiraamatu jaoks ja teritaja pliiatsi jaoks.

Nii suur grip oli ümber

 4 

Kuna aardele tekkis hooldusvajaduse märk ja minul oli nagunii lähiajal plaanis see karp üles otsida otsustasin, et võin selle sama hästi ka täna leidmiseks ette võtta ning teha siis üksiti 2 in 1 :). Metsa all sain tükk aega tünni taga otsida, lõpuks jäi ikka silma. Päris nutune oli see asi seal jah, raamatud ja infovoldikud olid vettinud, esemed määrdunud... Kuivatasin ja puhastasin tünni ja vahetuskaubad ning otsustasin, et logiraamatut ja juhendit tuleb autosse kuivatama minna, samal kujul nende tagasipanek jätaks aarde ikka poolenisti märjaks. Mõeldud, tehtud, toppisin siis tünni tagasi tema auku ja lippasin suure tee äärde poolt aaret kuivaks föönima, kõik õnnestus… Ainult ilm jõudis ümberringi selle ajaga peaaegu pimedaks minna ja värskelt meeles olnud telefoni trikk Üksiku õunapuu juures tegi mu natuke murelikuks. Oleks ma ainult teadnud, et mitte see pole asi, mille pärast täna siin muretseda …:D. Läksin pooljooksuga tagasi… ja nuta või naera, tünni enam üles ei leia :D. Keerlesin ja otsisin siis seal võsas, vist oma 20 minutit enne kui lõpuks märkasin uuesti konteinerit ja sain õnnelikult asuda asju oma kohale tagasi asetama… ning avastasin, et viimase valgusega võidu joostes olin logiraamatu minigripi autosse unustanud. Kolmandat korda sama aarde ülesleidmisega kottpimedas võitjaks jääda tundus vähetõenäoline, tegin südame kõvaks ja panin raamatu ajutiselt juhendi kilesse… Ehk järgmised otsijad viivad sinna minigripi ja autossejäänu luban hästi ära kasutada mõne teise hooldust vajava aarde juures.... Jälle hulk emotsioone nagu võsast leitud ;), tore oli ja peitjale aitäh kunagi peitmast.

Teated rahvusvaheliselt lehelt räägivad, et aare on märg ja vajaks hooldust. Kas keegi võtaks vaevaks aidata?

Found the cache but it totally needs maintenance. Most of the things are wet, surrounding plasticbag is not protecting the container anymore. Also the hint is not so helpful. The cache is 12 years old and there are many newer fallen trees that seem to be more natural places to look for the cache. But despite all TFTC :)!

Ei oskagi nüüd öelda, kas peitmise aegu võis sel aardel olla mingi suurem ja sügavam tagamõte, aga hetkel läks see mõte meie jaoks küll kuskil poolel teel seal võssis ragistades kaduma. Liikumine on muidugi terviseks ja kehaline koormus hädavajalik - see võibki olla see sügavam filosoofia, mis siin peitub.

Lumi oli nüüd sulanud ja see oli abiks. Metsas end õigesti positsioneerida on muidugi raske, nii otsisime meiegi algul ikka valede puude alt. Lõpuks siiski õnnestus ka aare leida. Maskeering oli muidugi korralik. Kas ka vajalik sellises kohas, ei teagi.

Ma ei tea, kas paksud lumemütsid männilatvades ajasid mu telefoni äppi hulluks või mis see nüüd oli. Aga päris nullini ei jõudnudki, kuna aparaat pani segast. 11m 17m, 6m. Suur lumi maas jaurasin ringi (peokingadega :D ) tulemuseks oli see, et vajusin ühe jalaga kuhugi mülkasse põlveni sisse ja siis eksisin veel ära ka :D Mingi tunnike ähmeldusin siia sinna...appi appi kus auto jäi. Ja geps pani ka segast ja tahtis mind külg ees kogu aeg kuhugi juhatada :D Kevadel ronin sinna mülkasse tagasi :P

Üks kõvemat sorti ragistamine oli! Aga logi sai kirja!

Leitud ja logitud.

 2 

Kui hakkaks pikalt kirjtuama, mida selle aarde otsimisest arvan, siis oleks siin üks pikk "piipide" rida. No oli alles võsa! Üks kaart juhatas vale puu alla, teine õige, aga keegi oli veel vale puu all kiipinud, kuid seal oli hoopis ühe konna kodu, kes käis meid tervitamas. Ilmselt kolm lasat ja koer olid sellele retkele liiast kaasa võtta, aga see juhtub siis, kui keset jalutuskäikku tekib mul hull idee üka aare ära tuua. Sai sulistatud jääkülmas kraavis, sest teele jõudmine oli keeruline ja lapsed tuli ju kuidagi üle kraavi toimetada. Oi kuidas mulle sellised aarded ei meeldi ja mõistan seda iga kord kui neid otsimas olen. Aare seest veidi niiske, paberist nänn on suht kasutu seal sees, aarde kaas on veidi amortiseerunud ja arvatavasti ei pea niiskust nii kinni nagu peaks, kuid mõnda aega peab veel vastu.

Võss on korralik, eriti kui minna aaret otsima kaheaastase lapsega, aga leidsime üheskoos. EVEJ.

Oi mis võsakas. Niisama poleks kunagi sinna läinud :)

Suvel on selle aarde maastiku raskusaste 2.5. Kusjuures praegu kuumaga lisaks nii paksult parmusid, et pigem 2.9 :) Aardekonteineri kaas pole enam ilmastikukindel ja kogu sisu on korralikult läbi vettinud, Daymoon reklaamid ja muu lahtine paber on sisuliselt prügi. Logiraamat ise tänu toimivale minigripile korras, seega geopeituse seisukohast hunky-dory.

Leitud. Ragistamist oli kõvasti, ka ühe puugi tõime kaasa.

Võtsin lõpuks selle kodulähedase ka ära. Võsa oli juba päris parajalt lehtes, mis muutis aardeni jõudmise palju keerulisemaks. Tiirutasin nulli ümber hulk aega. 'Mahalangenud puu all' ei ole selles paigas just väga täpsustav vihje. Lõpuks ma selle suure konteineri ikka leidsin ja panin käo kukkumise saatel oma nime kirja. Ja siis tuli see raskem osa, et kus ma nüüd siis asun ja kuhu poole peab minema, et oma rattani tagasi jõuda. Lõpuks ikka selle tagasitee leidsin. Tore on nii vana aaret leida. Tänud!

See oli esimene aare mida ma otsima läksin kui geopeituse avastasin. Tol korral polnud õnne, alles nüüd, paar aastat hiljem leidsin.

Võsakas jah ja tuli enne jõuda, kui puugid ja muud pahalased metsa vallutavad. Kõik läks plaanipäraselt ja mul on tõesti hea meel, et mõni aare ka nii kaua vastu peab. Selle otsimise plaan oli juba mitu aastat tagasi, aga alati tuli suvi ja uuemad aarded, mis ei pruugi enam järgmisel aastal leitavad olla, vahele. Tänud.

Vaatasime vanakese üle. Õnneks olid segajad veel talveunes :) Pikka iga! Täname.

Alati kui aardetuurid lõppevad, siis on juba pime ja sinna võsasse pimedas otsima pole tikkunud. Hetkel kujutasin ette jah kuis oleks seal pimedas suvel liikuda. Nüüd oli pinnas tahe ja oksad lehtdedeta. Maskeering oli veidi nõrk ja leid kiire. Aga ikka on tore leida üle 10 aasta vanuseid aareid, kus veel algne logiraamat sees on. Proovisime veidi toekama maskeeringu teha, aga eks tekkivale rohelusele panime meiegi põhilootuse

Väike jalutus looduses ja olemas ta ongi. Võsa võlusid saaks suvel rohelise maailmaga nautida.

Olin valmis palju hullemaks võsakaks. Reaalsuses sai nulli jalutada ilma erilise võsas ragistamiseta, aga võib olla pimedas lihtsalt ei näinud võsa või siis oli teine magama ära läinud. Konteiner paljastus nulli kandis suht kiirelt. EVEJ

Kindel soov oli, et aare ei tohi olla Tallinnas. Sõitsime siis suvalises suunas välja ja otsima. Ragistasime läbi võsa ja lume kohale, ja konteinergi jäi ootamatult kiiresti silma. Uhke värk :) Aardest võtsime kaasa öökulli ja omalt poolt lisasime kondeka. Aitäh peitjatele.

Jumalast õigel ajal sai siia tuldud. Paar päeva varem oleks Defender ka mudaauku kinni jäänud. Meie sooritust soosis aga ilm igati ning madalapõhjaline vuras aardele päris lähedale. Statistikaamet on kindlasti kuskil käinud välja graafiku aarete suuruste ning maskeeringu pöördvõrdeliste seoste kohta. Siin jääb üle ainult imestada, miks too mannerg meile eelmine talv näppu ei juhtunud. Või oleks täpsem öelda, et miks me sinna juba talvel sisse ei kukkunud. Veider - veider. Alati on suur rõõm leida aardeid kuhu kirjutusvahend mahub ladusalt ära. Mina tänan.

 1 

November on selle aarde leidmise kuu. Lund veel pole, lehti ja elajaid enam pole. Varred muidugi peksid ikka vastu nägu, sellest seal ei pääse.

Sõnaraamatus on sõna "formaalsus" kõrval Daymoon II aarde geokuhja pilt.

leidsin läbi suure häda, kusjuures see ei ole esimene kord kui seda otsisin. suurus on tõesti suur. koordinaat väga mööda kaa ei ole.. gps seal metsas ebatäpne, aga üle 15 meetri mööda vist polnud. ja tegelikult aare ju täitsa paistab, aga ikka otsisin kole kaua. ei tea mis elamust ma seal võsas 45 minutit ringi tammudes pidin või peaksin saama.

Tänu Ülari viimasele ponnistusele saime võetud. GPS ei tahtnud midagi mõistlikku näidata. Koht ise on... jah ega kui poleks leidnud, siis teist korda tagasi poleks tahtnud vabatahtlikult minna. Olen nõus, et võsakad on mõnikord lahedad, kui midagi on teel/läheduses vaadata. Seal oligi ainult võsa. Võib-olla lähenesime valelt poolt? Äkki kuskilt teiselt poolt tulles on midagi eirilist, aga siis võiks olla ka lähenemis punkt olla märgitud.

Leitud. Oli kehva maskeering ning proovisime seda viga parandada.

leitud teistkordsel külastusel kui kord poolpimedas ei õnnestunud leida sii olid maitsvad vaarikad,seekord vaarikaid enam polnud ja aare paljastus palju kiiremini.

Kiire leid. Aitäh!

XLI. Asukohta saamine polnud nii hull midagi kui siin varem käinud kirjutanud on, vaid mõned vaarikavarred ja toomingavõsud, seiklusvõistluste käigus olen kordi hullemates padrikutes ragistanud. Suurem probleem oli, kuidas selles mahalangenud puude metsas see õige leida, tegin nii mõnegi tiiru, gepsust väga palju abi ei olnud, lõpuks leidsin selle metsa ühe mõtetuma maas oleva roika lähedalt, õnneks paistis välja ja nii see minust ka jäi. Konteiner seest märg, kuid logiraamat korras, võtsin mingi kõige niiskema reklaami ära. Otsige valget!

EEhhh, eiei, seda ma ei tahtnud. Pime oli ka ju ! Mingihetk avastasin, et tegemist oli vaarikavõsaga.

Kes tahab meelepärast võsas sukeldumist teha, nagu mõni mees sukelduks pea ees merelainetesse, see peaks külastama Daymooni :)

Ei viitsinud enam kaugemale ronida kah, kuigi algul oli plaan Soneriasse hoopis minna. Sõitsime kohale ja hakkasime läbi võsa minema. Andsin Johannesele kah proovida gepsu järgi metsas liikuda ning loomulikult jõudsime seetõttu aarde juurde suure ringiga. Kohale jõudes küsis ta tünni vaadates, et see ju ei ole onju, 6m on veel minna :) Nimed kirja ja läbi võsa tagasi. Kuna ta rohkem ühtegi aaret otsida ei viitsinud, ei hakanud ise ka minema. Läksime hoopis natukeseks Männiku järve äärde ja siis minema. Aitäh!

Jeebus küll, pidin end sääsetõrjevedelikuga sisuliselt üle valama, muidu oleks mind elusalt söödud. Selline totaalne võsakas, ma ei mäletagi, et ma sellist võsakat üldse veel otsinud oleks enne. Maastiku raskusaste 2,0 - lubage selles sügavalt kahelda. Ja muidugi aarde raskusaste 1,0 - võib tõesti olla, kui mingi normaalse GPS-i näidu saaks. Mingi pool tundi trampisin seal ringi, enne kui kogemata koperadasin õige koha peale. Loomulikult hakkas vihma ka sadama vahepeal, täielik džunglitunne tuli peale. Eemalt lasketiirust kostus veel tulistamist ka, nagu tõesti mingi Vietnam oleks lahti. Igatahes logitud sai ja tänud ikkagi, vähe ekstreemsem asi ei tee ka paha vahetevahel, kindlasti hea treening lihastele ja vaimsele talumisvõimele ka, hakkad hindama rohkem igapäevaseid asju, mis kergesti kätte tulevad.

Ikka totaalne võsakas. Jätsin ratta 150m aardest, vaatasin igaks juhuks kus päike asub ja lendasin täiega peale. Tee aardeni oli vaevaline - sääsed, ämblikuvõrgud, tihe võsa. Jõudes gepsu järgi 30m, siis lakkas see töötamast ja võis vabalt tasku pista. Käisin seal suure hooga pea laiali ringi, et sääski maha raputada, kuni ühel hetkel puht juhuslikult sattusin aardega silmitsi. Tegin väga kiire logi, et mitte oma verd liiga palju jagada.

Selliseks kujunes minu 200-s aardeleid. Tänud

Lähedal käis paras kõmmutamine, aga õnneks aare oli tee pealt minnes teises suunas. Mõõdukas geokuhi jäi silma. Tänan aarde eest!

Eks see ikka üks paras ürgaegne ukerdamine ole, see 10 aasta vanune aare. Kolekitt sai uuema vastu vahetatud.

Aare leitud ideaalsel aastajal. Muul ajal sinna küll ei tihkaks. Hetkel läksime ratastega peaaegu aardeni. Vaid viimased 50m läksime jala. Tänud!

Vot sellised padrunikestad olid tee ääres...

Peotäis messingut

Puhas Tallinn :(

Lähedal

Nänn aardest

Nänn aardest

Mets oli veel lehetu

Lähedal

On ikka inimeatel imelikud viisid loodust nautida: kes käristab mootorrattaga mullahunnikus, kes põmmutab püssi, kes ronib nende käristajate ja põmmutajate vahelt läbi võsa plastmasskarpi otsima, et sinna oma nimi sisse kirjutada... Muide, kellel veel leidmata, siis praegu on ideaalne aeg seda aaret otsida, pole lund ega paksu võsa sääskedega ja maapind ka kuiv. Kuivatasin ämbri seest ära, eemaldasin riknenud kauba ja lisasin veidi nänni, aare korras.

Kui ma juba Männikul olin, vaatasin selle ka üle. Ees olid õnneks eelmiste otsijate jäljed, kuid sellest hoolimata oli lumi kohati üle põlve ning ei suutnud ma seda leida. Peab veel paar nädalat ootama, siis on juba lootust.

Olen Männiku külas varem käinud ja prognoosisin end sealt tänagi leidvat, aga miskipärast leidsime end ühtäkki hoopis lasketiiru parklas. Väljusime autost ja tulistasime kohe aarde poole, kuid nullis selgus tõsiasi, et tegemist on vana hea klassikalise võssis-kännu-all aardega. Lumeolud meie subtroopilises kliimas hetkel aga on nagu nad on.

Tagantjärele mõeldes tuleb tõdeda - hea, et pihta ei saanud.

Leitud koos Taunoga. Tänud!

Jätsime kustukummi, ei võtnud midagi.

Aardelaegas

Tuulepesa

Võtsime korrektori, jätsime smiley palli :)

Mina jätkasin satelliitidele mittefikseeruva GPS-iga teed aardeni, kuni lõpuks otsustasin ühel metsalagendikul aparaadile reseti teha. Peale algkäivitust polnud pill sugugi koostööaltim ja nii ma seal võsas üle murdunud puude edasi-tagasi jooksin. Lõpuks sain läbi ime fix'i ikka kätte ja Ove koordinaate järgides ahendasin otsimispiirkonda.

Hetkel kui silmasin inimtegevust meenutavat oksahunnikut oli selge, et aare on lõpuks käes. Konteiner oli sama suur nagu Daymoon I oma. Sisust omastasin ühe nätsu, mis oli juba otsast plöga ja oleks suvekuumaga ilmselt pool aaret ära rikkunud. Ise jätsin kolm kätt. Neid on seal väga vaja, sest esimesed sääsed on juba väljas ja hammustavad valusasti.

Tagasi autoni läksin juba jooksuga, sest Sirje helistas, et lasketiiru omanik tahtvat teele ketti ette tõmmata.

Loomapesa :)

Jooksuaeg :D