Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 5.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aardepaigas avanevad suurepärased vaated Kuresoo keskel paiknevale laugastikule. Retk sihtpunkti kulgeb üsna raskel maastikul. See ongi seal soo. Ilma räätsadeta suvel pole sel teekonnal midagi peale hakata. Ka parajalt tugevast matkakepist on kindlasti suur abi. Kõige ilusam aeg soodes-rabades on sügis. Otsimisretkele võtke kindlasti sõber kaasa. Talvel suusatatades on aadreni jõudmine märksa lihtsam.
Meeldivat aardeleidu!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
rabamatk (1), pikem_matk(>1km) (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC31DZC
Logiteadete statistika:
54 (96,4%)
2
5
2
1
0
0
Kokku: 64
Anne-Ly pani juba kenasti meie seiklused kirja. Tänud!
Toonoja sääskede käest pääsesime kui jõudsime taas rappa tagasi võttes suuna selle aarde poole. Kahtlemata oli see tänase päeva kõige ilusam piirkond - armsad veesilmad igal pool. Katsusime ka vett ja mõtlesime, kas sulpsata vette või mitte. Kuna tuul oli üpris vali ja külm ja vesi ka mitte kõige soojem, siis jäi siin suplus siiski tegemata. Veidi hiljem ühes rabajärvekeses sai aga ka vees ära käidud, vähemalt enamusel meist. Karp on tõesti väsinud, aga raamat sellegipoolest normaalses seisus. Aitäh peitjale!
hüpassaarest siia, edasi toonojale... 30 C kuumusega päris raske ettevõtmine. aaret ümbritsev loodus oli siiakäiku kuhjaga väärt! aitäh peitjale!
Küsisin kunagi Kaupolt, kui jätta veealused kõrvale, siis mis on kõige raskem kättesaadavam aare. Silmagi pilgutamata tuli vastus, et Soomaa aarded, sh Kuresoo.
Alguses kehitasin õlgu - kui Kuresoo, siis Kuresoo. Kaardi kollasest täpimerest see välja ei paistnud ning ma end seetõttu ka halvasti ei tundnud. Eelmine aasta oli isegi lootus seda vallutama minna, aga ma sisustasin aega allakukkumisega ja ei hakanud rappa roomama. Nüüd - vist kõige paremate geokaaslastega üldse - sai see ette võetud.
Minek oli üllatavalt mõnus ja kerge (kahtlemata oluliselt kergem, kui mu kursakate samaaegne rahvusvahelise eraõiguse eksam). Ja oioioi kui uhke tunne oli Kuresoo logiraamatut käes hoida ning sinna nimed sisse kirjutada.
Tagasitee enam nii kaunis polnud. Kallomaale jõudes sai rõõm ja lust otsa ning 6st jalast 4 said karastava noodi külge. Kummik - jätkuvalt - sai kinnitust kui parim geojalanõu (aga seda olukorras, kus teised on ees musta töö räätsadega ära läinud ja mina nagu kuninganna rõõmsalt nende järel keksisin).
Kuidagi suutis tubli teejuht meid Kallomaast siiski läbi vedada ja matka katkestama ei pidanud. Küll aga võttis see jupp maad mind suht korralikult läbi, et õhtul, kui koju hakkasin jõudma, siis helistasin Kaupole, et mina enam ühtegi sammu astuda ei kavatse ja kandku ta mind heaga kätel tuppa.
Koju jõudes oligi Kaupo väraval vastas, tõstis mu kätele ja kandis tuppa. Rohkem sel päeval enam ei astunud :)
Toonojalt teele asudes oli meil tänaseks juba vähemalt 9 km rabas astumist seljataga. Ei tundu väga hullult pikk, aga tänaseid tingimusi arvestades andsid jalad küll juba pisut märku nagu oleks jkorralik rabamatk tehtud :)
Kuresoo aardele lähenedes nägime lõpuks laukaid ka, täna muidugi jäätunud ja lume all, aga aimatavad ja vahepeal kõva sile pinnas tegi täitsa rõõmu. Väga lihtsat polnud siin muidugi midagi. Kui nüüd pärast sula tuleks korralikult miinuskraade, siis võiks siin küll olla lust astuda, nagu pargis. Unistada ju võis;).
Tore seltskond ja ilus ilm tegid matkamise küll palju mõnusamaks, kuid jalad muutusid aina raskemaks ja pidevast räätsa raputamisest oli kasu vaid hetkeks, juba järgmise sammuga oli tall all jälle paks lumekamakas. Teekond Toonojalt Kuresooni tundus õnneks piisavalt lühike, et kohale jõudes veel üsna reibast olemist näidata.
Logimisprotseduurid tehtud ja täisnurkpööre päikesele vastu, suund Suitsna tammikule.
Aitäh!
Pinnas ei olnud enam nii sile kui varem, kuid jalg veel kandis kenasti ja vahemaa siia Toonojalt oli täpselt paras. Laukad olid jääs ja kandsid kenasti. Kuigi ei ole mul ka laugastes ujumiste vastu midagi. Vastupidi, need pigem mu lemmikud kohad. Oleks hea meelega tänagi ühe karastava sulpsu teinud, aga mis sa teed, kui vähemalt sobivates kohtades polnud selleks lootustki. jälle nimed kirja, sisse natuke dopingut, ning teekond võis jätkuda. Eks näis, kas kõik läheb sama õlitatult või kisub miskit ka lappama, nagu varemleidjate logidest silma oli jäänud. Olime varasemalt fikseerinud ka hooldusvajaduse. Selleks puhuks olime kaasa haaranud ka uue karbi. Karbil on tõesti sangad murdunud ja kaanes mõra, kuid hindasime selle olukorda rahuldavaks. Eriti pärast seda, kui ei suutnud välja mõelda uue karbi riputamiseks lahendust kaasas olevatest materjalidest. Karbi sisu siiski kenasti kuiv ja hooldusvajaduse jätan peremehele otsustada.
Jätsin aardesse ka ränduri. Tänud.
Sips läbi koolmekoha ja rada mööda Toonojale.. sealt edasi paar km reibast astumist ja sulps aardeni - lihtne.
Eks ta oligi tegelikult ootamatult lihtne peale Toonoja ületamist. Raba oli nii kuiv, et isegi mülkad olid ära kuivanud. Räätsad sättisime küll jalga, kuid matkatoikad jätsime raba veerele tagasituleku raja otsa tähistama. Teekond kujunes üsna sirgjooneliseks, vaid ühes kohas sai kerge kaareke sisse tehtud. Lõpuks laugastikuni jõudes jäi aare vaid paljalt sulpsu kaugusele.. või nii poole km ringiga jalutamise kaugusele. Peale kerget kallaste hindamist valisin selle esimese ja olin üsna pea aarde juures. Aarde avamine osutus keeruliseks, sest nii kui kuskilt servast kinni võtsin, tuli see küljest ära. Väga ettevaatlikult toimetades õnnestus aare siiski avada ja peale nimede kirja panekut tundus, et vett ta peaks veel pidama.. kuni järgmise avamiseni.
Tänan peitmast.
UV on karbi hapraks teinud, tükke pudeneb.. hetkel veel vett peab.
Kulg siia oli tegelikult kerge. Toonojalt rabasse pääsesin mitusada meetrit minagi räätsadeta. Seejärel oli ainus raskus need räätsad jalge all. Tugev tuul oli just selja tagant ja isegi laugastiku labürint lahenes esimese õige valikuga (algselt mõeldud lähenemistee oleks toonud kohe märjad üllatused). Nüüd oli aga väike tähistamine ja unistused kui ilus oleks siin aprillist novembrini (samas tõdemus, et kuipalju kergemini kättesaadavat samasugust ilu maailm samal ajal pakub).
Kõndima hakates arvutasin, et rabast väljasaamiseks tuleb läbida umbes 4 km, seega 6000 sammu. Neist igaüks teeb valu ja seega kokku kuustuhat korda lugeda kokku oiged ning olemegi rabast väljas. Niimoodi omaette ja teinekord valjemini oieldes ma kulgesin.
Tahtsime olla targad ja vaatasime kaarti, millel olid märgitud just meie kulgemisteega risti, kaks alguse ja lõputa oja - selge, tuleb neist mööda kulgeda... Ja siis oli meil ees 50 m laiune veteväli kohas, kus oja nagu enam olema ei pidanudki. Muidugi proovisime otse ka ületada, kuid isegi Kallo, kes tavalistele füüsikaseadustele ei allu, vajus kohe maakera tuuma poole. Käisime tükk aega nagu kassid ümber palava pudru kuni otsustasime siiski raba keskosa poolt ringi minna. Mingis kohas, kus raba hülgas endast välja lausa kiirelt vulisevat vett, suutsime selle takistuse ületada. Mina olin 100% kindel, et see jama pole viimane ja nii see oligi. Taas üritus ringiga ümber minna ja ikka lõpuks otsus, et tuleb üle vee minna. Seekord oli mätaste vahe juba suurem, keha pikast kulgemisest väsinud, kärsitus hinges ja nii ma oma üritamisel komistasingi ja seejärel olin üleni vees. Õnneks oli lähedal tugev sõbrakäsi, kes mul pikalt ujuda ei lasknud. Ujumishooaega märtsis avada on ikka saavutus ka. Lisaks oli veidi positiivsetki - suitsud olid läbiligunenud ja välgumihkli võttis raba ka endale, seega igati tervisele kasulik vahejuhtum. Piia loovutas mulle oma kindad ja Kallo nõustus, et Suitsna tammiku jätame vist ikka välja. Miks teised vettekukkumata sealt üle said, ei tea. See tegi mind rõõmsaks ja noh natuke ka kadedaks. Just siis värvis päike kõik imeliseks. Nii taeva, seal kuhu ta end magama sättis, kui vastasoleva maastiku, mille ta muutis korraks intensiivselt tuhkroosaks. Samas hakkas peale süvenev hämarus ja sealt kuskil hakkas paistma ka mustendav rabaäär ning minu hinnangul paarsada meetrit pikk rabaäärne soo, millel nii lahtine vesi, mättad ja petlik jää. Seega kõige lõpus süveneva pimedusega, puruväsinud keha ja vaimuga, retke kõige raskem osa. Taas tuli räätsadega mättalt mättale hüppata ja ühel hetkel tegingi ma oma hooja teise sukeldumise, seekord jõudsin ma vaid mõelda - "Pagan jälle!". Seekord polnud enam midagi kuiva tagasi kätte panna. Kummikutest vett välja kallama ei hakanud. Küllap teadsin, mis veel ees võib oodata. Vett täis kummikutesse rohkem vett sisse ei mahu ja see, mis on kummikus, on soojem kui see, mis sisse tahaks tulla. Samas kohas proovis ka Kallo kogemata vee sügavust ja jalga nagu põhja ei saanud. Ja ei läinudki väga palju aega kui taas kahe poku vahelist maad ületada üritades takerdusid räätsad jää taha ja järgneski hooaja kolmas ujumaskäimine. See oli juba alandav. Taas lõpetas Kallo käsi mu ujumisharrastuse. Mõtlesin, et küll on hea, et ligiduses pole väikest Tjorvenit. Tema oleks veel suutnud küsida, et onu Peeter, miks sa koguaeg riietega ujumas käid.
Kogu selle veetakistuse jooksul oli mul tegelikult ka üksjagu hirmu ja tunnetust oma tühisuse ja haavatavuse osas.
Lõpuks siis mets! Lõpuks sai räätsad ära võtta ja kohe kadus ka viimane valgus. Oleks me 15 min hiljem olnud selle viimase takistsue juures, mida kõike oleks võinud siis sinna vette jätta...
Oli suur rõõm taas rabavärava juures silda ületada. Mõttes vaatasin pimeduses raba poole ja tänasin teda, et meid kadudeta siiski tagasi lasi.
Tagasiteel oli kõik vastandina hommikule - neitsiliku lumega tee asemel pori, päike oli asendunud pimedusega ja hommikul lund rahulikult söönud pull tegi pimeduses oma möirgeid. Kui ma kummikutest lõpuks vett välja kallasin siis suutis Anna lõbusalt tõdeda, et mul on ikka head vettpidavad jalanõud - kõik rabast kaasavõetud vesi oli alles. Hiljem tagasisõidul jõudis ka mahajatumine kohale ja lõpuks tegelesin vaid totaalse värisemisega. Järgmine päev ei mahtunud saapad enam jalga ja trepist kõndimine oli ropp töö. Aga seda kõike ma ju olingi otsima läinud - piire katsuvat kulgemist, mida saadavad ootamatud üllatused ja äpardused, kogemus, mida tähendab lahtisulav raba, ja loomulikult päevakaaslased. Tunda, mida tähendab hädasolles abistav käsi, aga ka see kui Piia mulle oma vaid veidi niisked kindad loovutas ja see, millist moraalset tuge andsid kõik matkakaaslased. Selliseid matku jääbki meenutama, mida aeg edasi seda humoorikamana.
Aitäh peitjatele ja kaaslastele.
Toonojalt siia näitas 2,1km, mis oli võrreldes eelneva etapiga, Suitsna raba -> Toonoja 3,4km, oluliselt lühem. Tegelikult kulgeski seegi matka osa suhteliselt kiirelt ja kergelt. Ka siin kandis rabapind veel hästi, vast mõni üksik läbivajumine, aga ei midagi märkmisväärset. Kel olid räätsad jalas, neil polnud mingit muret, mina kummikus siis pidin veidi enam teed valima.
Mida lähemale jõudsime sihtkohale, seda enam vaatasime kaarti, et mis suunast lähenema peaks. Paras labürint ootas meid ees ning just see suund, kust me lähenesime oli igati sobiv, kaardil vaid paari meetri laiune veeriba meid aardest lahutamas. Lootsime, et ehk on see vesi siin jääs ning nii oligi. Räätsades Peeter katsetas esimesena ja sai hõlpsalt üle ning ka me teised kõik riburadapidi järele. Siia jõudes oli meil kulunud aega 5h 10min ning läbinud olime 11,8km. Siiani oli kõik hästi, sest nüüd oli vaja veel külastada Suitsna tammiku aaret ning seejärel algusesse tagasi jalutada.
Paraku paraku, võrreldes sellega, mis meid ees ootas, oli teekond siiani olnud nagu jalutuskäik pargis. Olime ju kõik kuivad ja väsimus polnud veel võimust võtnud.
Kuresoolt võtsime suuna tammiku aarde peale ning ega palju ei saanud minna kui raba pind muutus pehmemaks. Kui siiani oli nii, et mõni üksik samm vajus jalg läbi, siis siin vast juba kolmandik kuni pool sammudest vajus kummik läbi kamara. Mitte küll sügavale, aga siiski. Räätsades kaaslased pääsesid muidugi siiani veel kergemalt. Mida edasi liikusime, seda vesisemaks olukord muutus, siiski olime kõik veel kuivad. Küll aga tegi ärevaks eespool vastu läikiv suur ja lai veepind. See tegi meid nõutuks. Kaardi peal nägime, et siin peaks olema oja, aga et see nii üles oli paisutatud, ei olnud hea uudis. Mõtlesime, et keerame enne seda vesisest osa paremale ja saame sedasi mööda. Paraku, sain vast kümmekond meetrit minna ning üks jalg kadus vee alla, põlveni sisse. Üks jalg märg, aga teine veel see-eest kuiv ju! Vaatasime kaarti edasi, otsustasime, et liigume mööda oja vasakkallast edasi, kuna tundus, et eespool peaks olema metsasem ala ning see võiks ju kõrgem olla. Pea 500m hiljem tõdesime, et ei ole ja siit ikka üle ei saa. Mis siis ikka, tulime lonkides tuldud teed tagasi pluss veel mõnisada meetrit otsa, et pääseda suhteliselt kuiva raba ja metsaalust läbides selle oja ja märja ala paremale poolele. Õnnestus! Ühtlasi hakkasid kella vaadates tekkima mõtted, et Suitsna tammiku aare jääb vist täna meil vahele ja tuleks võtta suund juba tagasi algusesse.
Oleks see siis nii lihtne olnud, ei! Taas jõudsime uue ojani, mis ristus meie teega. Taaskord nii lai, et üle ei saa ning tuleb minna ümber. Jäi vaid üle otsustada, et kas minna vasemalt või paremalt. Mõttetöö tulemusena jäi peale arvamus, et kuna Lemmjõgi jääb vasakule, siis võib olla nii, et see ojagi suundub sinna, järelikult sealpool ei tasu meil loota, et oja enne jõge otsa saab. Kas see oli ka õige mõte, kes seda teab, igatahes suundusime paremale. Liikusime hea mitusada meetrit ning muidugi jõudsime taas selle oja äärde. Proovisin pokude peal ja kaskede vahel liikuda ning tundus, et siit täitsa võib ka üle saada. Minu järel Peetril paraku nii hästi ei läinud, rääts takedus kuhugi ning selle tulemusena sai ta paraku päris märjaks. Kes seda enam mäletab, kuidas naistel läks, aga päris kuivaks ei jäänud siin vist keegi. Mnjah... vist ei olnud kõige parem koht selle oja ületuseks, kuid.. mis tehtud, see tehtud. Pealegi, pimedus oli kiirusega saabumas.
Siit veidi edasi liikudes olime tunnistajaks päikese loojumisele, kell oli saanud umbes pool 7 ja Värav rappa aardeni veel 2,5km. Oli selge, et tammikusse nüüd enam päris kindlasti ei lähe, saaks nüüd veel kuidagi siit rabast tänase päeva jooksul välja. Siit edasi oli pinnas tegelikult enam-vähem ja kandis täitsa mõistlikult, jõudsime metsaribasse, kus oli suisa hea liikuda. Paraku oli seda metsa siin vähe, aga "väravani" oli veel vaid umbes 900 meetrit. See "vaid" meid aga kohe enam ei lohutanud, sest nüüd ootas meid ees pikk ja lai õhukese jääga kaetud veeväli. Nii nagu keegi nimetas, riisikasvatusväli. Kõikjal vesi, vahet ei ole, kes oli räätsaga või kes kummikus, poole sääreni ja üle selle vajusid kõik sisse. Kes sai rohkem, kes vähem märjaks, aga märjaks me saime. Kuskil augus Peetril taas rääts takerdus, sedakorda jää taha ning muidugi, taas kerge sukeldus. Sealsamas Annat aidates õnnestus mul astuda ühte auku, sedakorda siis sügavale, ikka poole reieni sisse. Nüüd siis sai ka see seni kuiv olnud jalg märjaks. Ohjah.. Enam ei olnud palju jäänud, lootus oli, et kohe on see põrgu läbi. Läbi see tõesti sai, jõudsime rabast metsa ning siin oli juba nii pime, et ilma lampideta ei riskinud meie käia, sest halvemal juhul oleks kuhugi oksa otsa jooksnud. Kuigi hommikul teele asudes me muidugi ei arvanud, et pimeda peale jääme, aga oi kui rahul me nüüd olime, et igaks juhuks lambid kaasa võtsime. Peagi jõudsimegi oma hommikusele rajale, kui suundusime Sibula aarde poole. Nüüd võisime tõdeda, et oleme pääsenud. Tagasi värava juurde jõudsime kell 19.40, olles veetnud rabas 9h ja 10 minutit ning läbinud 20,1km. Olgu, mis oli, rabast olime väljas ja jäi veel viimane tsutsakas autoni, jõudsime sinna pool tundi hiljem ehk kokku jäi matka kestuseks 20 minutit alla kümne tunni ja kokku sutsuke üle 22km.
Tjah, kas sellist geopeitust me siis tahtsimegi? Hell, yeah! Just sellist! Nagu mõni tähelepanelikum jälgija on tähele pannud, siis eile täitus meil tuhandes päev, mil olime järjest igal päeval aardeid leidnud ning täna siis järelikult 1001. päev. Siiamaani ja mitte enam! See oli meie jada, meie retke, meie isenese proovilepaneku viimane matk ja viimane aare. Kõik, aitab, ei enam. Homme ei otsi enam mitte ühtegi aaret! Aga ülehomme? Võib-olla! ;) Hea oli lõpetada see pea kolmeaastane seiklus just nii, eile Kõrvemaal rabas (otsides aaret, mille peitsid just meie tänased kaaslased Piia ja Peeter) ning täna nende endiga siin pannes end proovile ja üksteist toetades. See matk ja need läbielamised jäävad meelde ja just emotsioonide ja mälestuste pärast me seda mängu ju mängime ja erinevaid paiku külastame. Rohkem värve, mälestusi ja emotsioone. Toredaid seiklusi teile kõigile ning suur tänu peitjatele selle aarde eest!
Tea, millal ma viimati midagi nii räiget olen kogenud, kui Suitsna raba aardest siia Kuresoo omasse? Kui alguses veel mingigi tempo oli, siis see rauges kiiresti. Seda ahastust, et mitte kuskil silmapiiril pole mingit mõistlikku rada, midamööda kuidagi normaalselt edasi saaks ja mis ennast maapõhja kaasa ei tiriks, ei näinud. Ja lõpuks loobudki, lihtsalt kahlad ses vees, üritad olematuid mättaid leida, et päris ära ei upuks. Praegu peaaegu kõige kuivem hooaeg, mida siin veel märjal hooajal teha. Ja siis vahid seda gepsukaarti ja selline tunne, et tunniga pole mitte üldse märgatavat progressi. Ma isegi enam ei mäleta, mitmeid tunde sai seda lõiku läbitud. Kui lõpuks kohale jõudsime, olime parklast siiani kulutanud 11,7km ja seda peamiselt rängas maastikus. Siin olles oli muidugi ilm paradiis. 20+ kraadi sooja, tuul, päikene. Istusime mätta otsas ja jalad lõid juba päris kenasti tuld. Ja pikalt polnud mõelda midagi, Toonoja langes kohe mängust välja. Pigem vaatasime, et kuidas eluga üldse minema siit saab. Lõppkokkuvõttes jõudsimegi läbi rämeda rassimise parklasse tagasi 9h15 minuti pärast peale starti. Kilometraaž mingi 20 kanti. Ja ei näe, et seda oleks saanud kuidagi kiiremini teha, füüsiliselt oli ikka päris karm värk. Läksime edasi Oksa aita ööbima ja muidugi olid seal kenad kihulased, kes meie kannatuste piiritaluvuse viimseni viisid. See õhtu lõkke ääres jäi lühikeseks :)
Ma olen täiesti kindel, et igasugune isu sinna rappa uuesti minna on aastateks läinud. Kui, siis talvel külmaga sohki tehes. Sest nii sile veemaastik, see külmuks küll kenaks ja saaks suuskadega lihtsalt läbi sõita.
Aarde lõppkoht on muidugi väga kenast kohas. Ja võib siiski tänada, et see aare olemas on. Üks väljakutse jälle teostatud.
Suitsna raba aarde juurest tulime edasi siia. Panin aerofoto järgi enam-vähem kursi paika, kuidas kõige otsemat teed pidi laugaste vahelt võiks kohale saada. Paaris kohas pidin ikka korrektuure tegema, aga üldjoontes oli määratud vahepunktidest suur abi. See aga ei tähenda, et teekond siia oleks lihtne olnud. Jalgealune vajus järjest enam, laukaid oli üha rohkem, jalad tahtsid järjest vähem tõusta. Lõpuks aga jõudsime siiski kohale, kus logisime aarde ja tegime natukene pikema pausi. Läbitud teekonda salvestav kell hakkas siinkohal tõrkuma ja pidin sellele taaskäivituse tegema. Õnneks ei läinud andmed siiski kaduma. Aitäh!
Selle aarde avastamiseni viinud teekond oli minu kõige esimene geoseiklus – ning missugune seiklus! Sooja suve arvestades ei olnud soo väga „mäda”, aga ilma abivahenditeta kuiva jalaga aardeni pääsemine muidugi reaalne ei olnud ja – õnneks – ei olnud nii planeeritudki. Kõik pinged maandas kohe retke alguses kogetud korralik äikese padusadu, mis iga viimasegi seljas olnud riideeseme läbimärjaks kastis – pärast seda tundus suure osa teekonnast kord põlvedeni, kord puusadeni vees sumpamine kõige loomulikuma tegevusena planeedil ... või vähemalt selles ilusas eestimaises osas planeedist, kuhu inimese jalg satub tatsuma harva. Telefoni sammulugeja hindas kogu päeva sammude koguarvuks vaid veidi alla 30 000, kuid ma ei ole kindel, kui tõsiselt konkreetse äpi töö vilju võtta saab, arvestades tõsiasja, et lõbusam, aga mitte just väiksem osa maast tuli läbida pigem roomates-sumbates kui kõndides.
Kui ma oleksin enne algust täpselt teadnud, mida see teekond endast kujutama saab, oleks võib-olla mingeid kõhklusi tekkinud, kuid geoloogil kogenud geopeiturina need nähtavasti puudusid ja tema eestvõtmisel me kolmekesi oma nimed logiraamatusse kirja saime. Aitäh nii geoloogile kui peitjale!
Metsikult palav oli seal. Vaevalt sai pearätt vette kastetud, kui see jälle krõbedaks kuivas.
Ammu juba unistasin Toonoja külastamisest. Samuti Eesti suurimast rabast läbi matkamisest. Täna siis realiseerusid mõlemad unistused. Matk kulges marsruudil Karuskose - Toonoja - Hüpassaare. Pärast mõnusat tunni pikkust lõunapausi Toonojal suundusime üle lageda rabavälja siia. Päike oli juba hakanud pinnast üles sulatama, õnneks siiski läbi veel ei vajunud. Kemo märkas aardetopsi esimesena. Sel ajal kui me Kemoga logisime, sõid naised kevadisi jõhvikaid, mida oli meeletult palju. Edasi ootas meid pikim, pea 8km rabalõik Hüpassaare aardeni.
Kui olime Toonojal natuke hinge tõmmanud seadsime sammud Kuresoo poole. Eilse matkaseltskonna poolt oli siingi ette käidud korralik georada, seega meie energia kulus ainult ilusa ümbruse nautimisele, mitte õige sihi otsimisele ning jälgimisele. Lõpp-punktis oli suurelt-suurelt lumele kirjutatud EV 100, mis päikese mõjul eriliselt võimsalt meile vastu sillerdas. Aitäh eilsed matkalised! Aitäh aardepeitjad! Ilus päev oli.
Toonojalt suundusime Kuresoo aarde juurde millel oli tänasel pidulikul päeval veel üks pidulik moment juures.Sellega sai leitud ja logitud kõik Mulgimaakonna aarded.Kurb aga pidulik.Tänud!
Peale Mulgi heinamaad läks juba päris matkaks. Hea oli sammuda kui geps-Kaupo ees käis, pidi ainult jälgima, et ta oma seitsmepenikoormasaabastega eest ära ei kao, õnneks ootas ta ka ülejäänud väiksema sammuga matkajad järgi ja nii need esimesed 5km läksid nigu niuhti. Ühes salaaugus õnnestus mul’gi jalg märjaks saada, aga ega see edasist teekonda seganud. Laugaste peal oli muidugi super käia. Tänud siia rappa juhatamast.
Laupäeva hommik algas seekord siis tavapäratult vara minu jaoks.Kella 6,15 ks oli pandud äratus,et valmis olla 7,00 algavaks sõiduks Soomaa poole.
Mulgi heinamaa parklasse jõudsime täpselt 9,00ks esimestena kohale,ega "tõukre" omad peavadki varem kohale jõudma :) Peagi oli kogu matkaseltskond koos ja asusime oma rännakule.
Teekond oli metsa vahel mitte väga lõbus, rabamaastikule jõudes läks alles mõnus tempo üles.Märkasin et paljudel hakkas kohe palju soojem,umbes pooled võtsid kindad käest. Ilmaga oli tõesti meil vedanud,tuulevaikne ilm.Aitäh siia juhatamast!
Ilm oli ilus ja seltskond tore - see on kõige suurem motivaator! Suur tänu peitjale!
Ma arvasin, et siin sile väli ja äkki saaks ka rattaga tehtud. Kui aga metsast välja saime ja pidevalt läbi sambla vajusin, siis aga tekkis hirm, äkki tuleb kogu tee aardeni nii. Õnneks läks siiski paremaks ja kergemaks. Jäätunud laugaste peal oli kõige parem. Kindlasti on suvel emotsionaalsem, aga neid raba aardeid on nii palju, et kõiki suvel ei jõua teha. Suvel veel ujumised ja muud huvitavad aarded. Ega ka praegu 20km matk väga nali polnud.
Suvel kui õega Toonojal käisime, piidlesin ka seda aaret ja kange tahtmine oli sinna minna, aga kahjuks tookord meie matk sinna polnud plaanitud. Nüüd kui Anne punti kokku sebis olin kahe käega poolt. Läbi metsa rabani minek oli konarlik ning pokude vahelt võis vett leida. Leidsin minagi ja sain kohe ühe jala märjaks, aga see ei seganud matka jätkamast. Oi kui mõnus oli minna kui Kaupo ees suunda näitas, ei pidanud nina gepsis passima vaid võis rahulikult ka ringi vaadata. Raba on nii ilus. Tänan.
Senimaani on tõelised raba-aarded mul nimekirja lõpupoole lükatud, soodne ilm ja hea seltskond kutsusid sel laupäeval rabamatkadele. Osa seltskoonast otsisid soojenduseks heinamaa servas oleva aarde, et seejärel põhiaarete kallale asuda. Rabaeelne mets oli veel läbi külmumata ja siin-seal vajus keegi läbi. Hiljem läks maastik lagedamaks ja eelnevad külmakraadid olid raba kinni kaanetanud, Nii et tõesti "nagu pargis". Vahepeal ronisime üles rabaservas olevast rinnakust, tõesti muljetavaldav. Edasi oli täitsa otse - üle kinnikülmunud lahvanduste ja maaribade nende vahel. Tänud peitjale.
Hommikune kogunemine toimus Mulgi heinamaa lõkkekohas. Enne läbi metsa rabasse suundumist logisid osa meis Mulgi heinamaa aarde. Läbi metsa minnes sai kohe selgeks, et osa pinnasest kannab ja osa mitte. Sellel mittepidavale osale astudes võis märjad varbad saada. Peagi oli mets lõppenud ja algas raba. Selline kandev ja mittekandev osa jätkus esialgu ka rabas. Viimaks jõudsime metsatukka ja sisenedes metsa avaldus vau efekt. Kui nägime enese ees tõusvat rabarinnatist. Rühkisime rinnatisest üles ja jõudsime lagerabasse välja. Edasine teekond laugastiku oli kui jalutuskäik pargis. Aitäh.
Kuresoo ja Toonoja oli tänase päeva peaeesmärk. Kamp oli mul koos, kuid astuda tuli siiski ise. Algus ei tõotanud midagi meeldivalt, tutkit see maa külmunud oli, parajalt pehme oli. Aga ega geopeitur siis tagasi ei hakka selle pisiasja pärast keerama. Ja loomulikult oli edaspidine tee Jalutuskäik Pargis. Nii lihtne astumine.
Laukad olid jääs, midagi ei sadanud, midagi ei puhunud, jõhvikad näha ja imeilus vaikus.
Aare vajaks uut kinnitust, kes läheb võtke kaasa! Tänud peitjale kutsumast, ma ei ole kindel, et ma muidu oleks nii pikka matka küll teinud!
Mulgi heinamaalt järgmisena sammusime Kuresoole. Helduri pakutud teadmine metsasihist viiski meid sihtotstarbeliselt sihti kasutama. Väga hea kindel maastik oli jalge all astuda, jõudsime väikse tõusuni. Jõudnud kõrgemale, avanes väga avar- lõputu vaade soole. Väiksed männid ühltaselt päikese käes vastu vaatamas. Mida lähemale Kuresoole, seda värvilisemaks ja kaunimaks läks jäätunud pinnas me ümber. Enne aaret oleks nagu Navitrolla pilti sattunud, laukad, saarekesed, päike ja kased musta-valge koorega. Kaunis maastik, tänud kaaslastele, et just täna siia matkasime. Tänud peitjatele.
Nii hea aare!
Kogu tee võrdlesin http://www.geopeitus.ee/aare/1466 suvise teekonnaga taimestiku ja sambliku värvuse järgi, et kas kannab või ei kanna sadat kilo. Täna kandis kasvõi Barutot.
Raba oli sama ilus ja värvikas kui sügisel, mil GK soovitas siia tulla.
Meie Soomaa matk aardest aardeni: Mulgi heinamaa - Kuresoo - Toonoja - Suitsna raba - Sibula - Suitsna talu tammiku - Mulgi heinamaa. Aarde maastik 5 kujunes hoopiski selle pika matka üheks lihtsamaks, eks oli ju alles matka algus ka... :) Raba oli jääs, astu justkui mööda laudteed ja seda ilu... seda on keeruline kirjeldada! Aitäh!
Meie Soomaapäev. Mulgi heinamaa aarde juurest suundusime mööda sihti Kuresoo aarde poole. Kui mets lõppes ja algas raba, siis see oli väga ilus! On veebruar, aga lund ei ole. Raba on põhimõtteliselt jääs, aga natuke ei ole ka. Aga värvid on nagu sügisel! Ja nii ääretus-otsatus rabas pole mina veel käinud! Olen väga vaimustunud tänasest päevast! Loodan natuke seda ka piltidega edasi anda, aga ikka ise tuleb kohale minna ja vaadata. Ja selleks, et meie raskusaste ei oleks liiga kerge, siis võtsime mitmed aarded selles rabas ja käisime läbi 21,4 km. Räätsad seljas. Aitäh aarde peitjatele! EVEJ
Nädal tagasi panin paika plaani, et 13 veebruar külastada Kuresood. Lubas sooja ilma ja päikest. Paistab, et sama mõte käis läbi ka mitmetel teistel geopeituritel. Ettevalmistusi alustasin laupäeva hommikul kui otsustasin täiendada oma geovarustust räätsadega. Tundus nagu hea mõte lõpetada ükskord ometi kummiku jälgede tegimine rappa. Peamine põhjus oli aga siiski turvalisus sellisesse maastik 5.0 kohta minekul. Mäletan väga hästi milline mädamaa seal suvel oli kuigi madal veetase. Panin paika plaani, et kell 8 startida Heinaküüni parklast, lisaks kirjutasin üles veel mõned aarded mida päeva jooksul külastada ja jäin ootama esmaspäeva. Kui samal õhtul ja järgmisel päeval ilmusid logid Kuresoo aardele siis olin parajalt üllatunud. Leiud andsid mulle kuhjaga kindlust, et raba jääs ja kannab.
Pühapäeva õhtul lõi plaanidesse viperuse pilditibi logi, et vaja oleks ka uut karpi. Kell oli palju, olin just lõpetamas teist õlut ja hommikul poodi oma päevaplaani tõttu ei jõua. Tuhinisin oma toas ringi ja õnneks leidsingi ühe täpselt sobiva karbi. Valasin kõik sisse topitud nodi välja, kirjutasin peale Kuresoo aare ja viskasin kotti.
Hommik 5:30 ja heliseb äratuskell. Ühe korra julgesin isegi edasi lükata aga siis juba kibekiirelt riidesse ja autorooli. Tee möödus haigutades, kohvi rüübates ja pirukaid süües. Heinaküüni parklasse jõudsin plaanipäraselt paar minutit enne kaheksat. Erilisi matkasaapaid või kummikuid jalga ei hakanud panema ja läksin tennistega. Näpu otsa räätsad ja kaardil välja vaadatud sihi poole. Siht oli meeldiv kinnijäätunud kraav. Üks hetk ilmusid sinna juurde ka ühed jalajäljed lisaks. Hommikune erksus ja hea tee tähendasid hirmkiiret tempot. Ei saanud arugi kui juba oli mu ees tõus mis viis rabapinnasele. Räätsade jalga panekul ei näinud küll mõtet. Tundsin vahepeal ainult puudust ehk pehme tallaga sussidest. Täiesti ilmaasjata ma neid kaasa siiski ei vedanud. Umbes poolel teel hakkas jalgadel tugeva tuule tõttu külm ja pidin sooja pesu lisamiseks rabastriptiisi tegema hakkama. Räätsadel oli hea suur pind kus peal sokkides askeldada. Edasi oli hea mõnus olla ja lisaks surus tagant tuul. Kokkuvõttes, kui kohale jõudsin, näitas kell matkapikkuseks koos riietumisega 45 minutit. See oli palju kiiremini kui ma olin planeerinud. Logisin, vahetasin karbi, võtsin vanalt karbilt konksuga nipuka ja sain selle sama nipukaga tõmmata enda karbi külge. Veidi teibi tuuningut ja oligi valmis. Edasi võtsin suuna Suitsna talu tammiku poole. Aitäh!
Rabade suhtes on mul lapsest peale respekt. See on nii teistmoodi maailm, kus kehtivad teised reeglid ja nendest kinnipidamine on rangelt soovituslik, eksida võid korra, teist võimalust ei pruugi tulla. No ja eks morfoloogilised iseärasused julgustavad ka pigem kõvemat pinda otsima.
Mäletan, kui geopeitusesse sattusin, oli just selle aarde avaldumise aeg ja käis usin diskussioon, kas ikka on vaja rabadesse peita, et on ju käidud kah. On ikka vaja, raba on eriline igal ajal. Võibolla jah, paksu lumega on lugu teine. Samas, sellistel talvedel nagu nüüd, kus külma on, aga lund ei ole, on kõik need rohekad ja pruunid toonid olemas. Valge on lisaks, ja punakad paistava vaevu selle valge alt välja. Jah, see õõtsuv ohutunne, mis pehmel ajal hoiatuseks, on kadunud - mine kuhu tahad, kõnni kus tahad. Võimalus seista keset rabalaugast kui Jeesus vee peal - ka see on elamus omaette.
Igatahes ca 40 minutit peale Toonojalt startimist olime kohal. Imestasime seda labürinti, proovisime isegi natuke suviseid mustreid kõndida, leidsime Einari eilsed jäljedki üles ... Tore. Eriline koht igal aastaajal, ka talvel. Palju veel on meil selliseid lagedaid, sellist kauget vaadet? Ja vaikust - vaid üks kauge peni kostus ...
Siis veel natuke üle kahe kildi tagasi Toonojale, tee ja logimine sealsesse raamatusse, siis üle rabanuka Navesti äärde. Üsna täpselt kolm tundi autost autoni. Võimatu muul ajal, paras praegu.
Peitjatele aitüma nii selle kui Toonoja ja teiste Soomaa aarete eest - mina nende vastu küll ei protesti!
Suusalund polnud, aga lund oli siiski just nii palju, et ei tekkinud hirmu laugaste peal käia: kõik oli ühtlaselt sile ja tasane. Aitäh!
Kauem leidmata tabeli viienda aarde logiraamat korras, vaid karp on kahe kinnitusega. Tulime otse üle soo mulgi heinamaa aarde juurest. Leidsime mingi sihi, mis oluliselt kergendas liikumist. Soo ise on jääs ja eriti hea on liikuda laugaste peal. Ilm oli ideaalne, tuulevaikus ja päikesepaiste. Logiraamatus oli mingi veider sissekanne 14.11.15- 5 senti, aga ei midagi enamat. Oleks olnud 50 senti, siis kahtlusta juba tuntud räpparit. Aitäh.
Alustasime matka Toonojalt ja eeltööd alustasin ma alles rabaservas. Siis märkasin aga et seal on oodatust mitu korda keerulisem labürint. Ei olegi niisama 2km sutsakas aardeni ja edasi järgmise suunas. Kõik esimesed variandid mida Maa-ameti kaardilt piilusin olid kohe kindlad tupikud. Üks mis paistis enamvähem sai võetud sihtpunktiks. Rabas veetsin nii kaua kummikutega kuni mugavuse kasutegur kaalus üle mõistlikkuse. Kui pidi hakkama liigseid sik-sakke enda marsruuti tegema, siis läksid jalga räätsad. Mõnedkümned sammud hiljem meenusid kõik haiged kohad jalalabadel eelmisest päevast. Siis tuli ka kaval plaan vahetada räätsas olevad kummikud tenniste vastu. Sain nagu uue hingamise mõneks sajaks meetriks kuni algas sama jama. Kui sain kaaslaseks juurde kelgu, siis meenusid ka soovid kelk põlema panna või see mõnda laukasse ära uputada. See oli küll kohe kõvasti kergem aga tegelikkuses tundus veel suurema kaaluga. Vahepeal ka uuesti marsruuti planeerides märkasin, et üks pikk vee triip jookseb ikka väga kaugele välja ja sellest ei saa küll üle ja panime paika uue täpi. Olime kõndinud Toonojalt Kuresoo poole juba rohkem kui tegelik aarde kaugus aga olime vaid poole maast lähenenud. Järgmisesse punkti jõudsime isegi kohale ja jätsime asjad maha, et kergemana suunduda Kuresoo poole. Umbes 200 meetrit hiljem läks väga märjaks. Pidin vahetama tennised uuesti kummikute vastu. Samal ajal kui vahetasin, siis olin kogemata astunud tennise peale ja surunud ta rabasse. Välja ta tõmbasin aga oli nüüd täiesti läbiligunenud ja võisin plaani neid sel päeval veel kanda peast pühkida. Pärast jalavarjude vahetamist võtsime aga vastu otsuse, et siit ikka läbi ei saa ja pole mõtet ka uusi kohti otsida. Muidu jääme veel pimedasse rappa. Üks hea asi oli vaid, et saime pudeli täita laukaveega ja kaanida paar kruusitäit ja alla. Kui kunagi uuesti proovida, siis tuleb kodus kohe kindlasti labürindi mäng positiivse sooritusega läbi teha.
Proovisime oma Toonoja matka teisel päeval ehk tagasteel Toonojalt Karuskose parklasse ka korraks Kuresoo aarde vallutust. Kuid esimene katse lõppes poolel teel. Põhjuseid vist leiab mitmeid, kehv kodune eeltöö, raba raskusatmega 5 osutus ikka päris keerukaks ning põhiline probleem on oktoobris ruttu saabuv pimedus. Hindasime poolel teel keset Kuresood oma võimekust ja aega enne pimeda peale jäämist ning otsustasime seekord loobumise kasuks. Kas kunagi tuleb ka teine katse ja leiulogi, seda küll praegu lubada ei julge. Eks aeg näitab. Ahvatlevalt see täpike sinna rappa mind meelitama jääb :) Tänan peitjaid!
On päris mitu põhjust miks mulle meeldib käia raba peal ilma lumeta, mitte talvel pakasega. Esiteks on mul head räätsad mis muidu nukralt nurgas seisaksid. Teiseks see maastiku ilu mis silma võrkkesta kõditab. Ja kolmandaks muidugi ühe tõelise geopituri põhiline põhjus...adrenaliin :) Kui juba esimesel märtsil sai käidud Suitsna raba peal, mõlkus minu mõttes Kuresoo. Ja kogu see planeerimine ning vaev selle nimel oli õigustatud. Olla kusagil kuhu inimese jalg haruarva satub. Kogu meie matk kestis 4h 20min ning marsuudiks 13.57 km Emotsioonid on siiani laes...aitähh!
https://www.endomondo.com/workouts/445540264/17134563
Kolmas kord Kuresoos...
Seljataga kummituste-karude-kährikute-inimestevaba öö Toonojal, asusime teele rappa. Kuresoo aarde juurde. Mingis enam-vähem mõistlikus punktis sai seljakotid ja kogu tavaar ära pargitud, kokku seotud, sildistatud, et iga "karu" aru saaks, et pole mõtet minema tassida seda kraami. ;) Karu käpajäljed rabas tegid pisut ettevaatlikuks, et mine va isakaru tea viimaks... Punkt sai ära märgitud gepsus ja nimeks "kotid". Kergel sammul astusime edasi.
Geps loopis suunda siia-sinna ja trajektoor aardeni kujunes üpris huvitavaks. Kindlasti mitte nii huvitavaks, kui eelmisel päeval, aga siiski... ;) Igastahes aardeni me jõudsime ja väikese catwalkil kõndimise järel keset vett, said nimed kirja pandud.
Ja siis oli üks retke karmimaid hetki, kui geps näitas autoni linnulennult u 6 km... Mnjaaaaa... Päris karm.
Eks hakkasime siis liikuma, ikka samm-sammu ja meeter meetri järel. Kuni olime äkki kottide juures. Mr. Bear with Family polnud seal käinud ja kõik oli kenasti alles.
Ja siis algas retk ümber Toonoja saare. Kuskil maal tundus ikka mõnusam keerata võssa ja läbida saarenurk. Võitsime vist umbes 1 km ja saime lisaks mingi kraavi forsseerimisega endale pisut meelelahutust.
Ja lõpuks, kui päästev maja paistis, siis olin ma enam kui kindel, et enam nad rappa minna ei taha. Olid nad saanud ikka kohe alguseks totaalse hullu retke. Lahke peremees küsis tema õuele jõudes, kas me vett tahame... Ikkagi inimene!! See oli ju me suurim igatsus. Juua... Vett pole sellise palava ilmaga kunagi vist liiga palju. Mõõdukalt jagades jagus meil teda täpselt parajalt, aga ikka oleks rohkem tahtnud. ;)
Lisaks andis peremees veel kilekotikese värskeid pärnaõisi. Meie tõime pisut murakaid talle. Tänutäheks või nii...
Uhh ja küll oli mõnus autosse istuda ja lasta ratastel edasi veereda. Mitte ise tatsuda. :D
Väsinud, aga väga rahul olin mina. Väsinud ja enda üle uhke, oli linnavurlede kamp.
Ja kõlas küsimus: "Millal me jälle läheme? Millised räätsad oleks õige endale muretseda?"
Tjahhh.. tundub, et võõrutusravi läks vastu taevast. ;)
Aare ise oli meeldivalt korras. Aitäh kõigile! :) Viimased käijad olid olnud lätlased, selle aasta alguses...
Panime oma pambud raba äärde kuivemasse kohta hoiule, sildid külge, et karud aru saaks, et pampudel ka omanikud olemas- ja kahekilomeetrine retk üle laugaste võis alata... Räägitakse, et säherdusel füüsiliselt koormaval matkal on just teine päev keerulisem, kuid vähemasti mulle tundus, et olime igati välja puhanud. Otse loomulikult oli argumendiks ka koormusvabadus... 500 m kõmpimist, siis joogipaus- ja nii me kohale jõudsimegi. Ehmatusega märkasin, et geps näitas aarde asukohta täpselt keset sinist vett, kuid nii hull see lugu õnneks ei olnud. Aare oli igati korras, hooldust ei vajanud. Päästsime ka ühe ränduri, kes oli sinna vangipõlve juba ilmselt talvel sattunud. TFTC :)
Pikalt seisnud punkt keset Soomaad, mille vallutamiseks just nüüd tundus õige aeg olevat. Eelmisel õhtul hämaras jõudsime Toonojale, mulle juba teine kord siin viibida ja ööbida. Seekord lähenesime siis põhja poolt mööda matkarada ja otsustasime veeta mõnusa õhtu lõkke ääres ning sohu mineku jätsime hommiku peale. Ilm oli ilus ja päike paistis, mingi kahtlane kohin oli kõrgete puude latvades, aga enne me sellele väga tähelepanu ei pööranud, kuni metsast välja lagedale rabale saime. Minnes lükkas meid tagant juba päris korralik tuul, oleks ainult purjed olnud... Tagasi tulles oli see juba päris korralik katsumus, Triinu suutis mingi tuuleiil ühel hetkel lausa pikali lükata :). Aga ära tegime ja oli väga mõnus matk ning fantastiline laugastik, mis aarde peidupaigaks valitud. Tänud peitjale!
Selle aardega oleme pikalt plaani pidanud, korra ka lukustatud rippsilda katsumas käinud (loe: kahe värava vahel jõe kohal rippunud ja vandunud, et siia enam iialgi tagasi ei tule). Kinnisideeks sai Toonojal ööbimine ja sügisene aeg -- ja kuna sel aastal seda nii pikalt nautida lastakse, jõudsimegi ära teha.
Parkisime kaugemale, kus sõbralik pererahvas oma silda kasutada lubas, ja liikusime jõekallast pidi lähema silla juurde, kust algab matkarada Toonojale. Teisel pool jõge oli näha kollastes vestides jahimehi, meie jagasime siinpool võsa põtrade, sigade, kitsede ja karuga - kõiki neid jälgi oli selgelt näha. Pikemalt sai uuritud viimase hunnikut, milles oli palju terveid jõhvikaid sees. (Pärast matka nägin poes uudistoodet Pärlivorst - verivorstid jõhvikatega - kas peaks vorstitootjale ütlema, mida see meenutab?) Kõigi kottide ja kodinatega läks meil selle võsase 8 kilomeetriga kokku 3 tundi aega, seda suurem rõõm oli lõpuks maja juurde jõuda. Üsna kohe saabus ka pimedus. Lisaks lõkkele tehti suitsusauna tuli alla, peamiselt ilu pärast: et tontlik taluõu täiskuu all suitsu mattuks ja veel nõiduslikum välja näeks. PIldid tulevad ka loodetavasti mõnes järgmises logis.
Kuna lõkke ääres tšillimise aeg oli suvega võrreldes harjumatult pikk (kl 18 ajal tundus olevat sügav öö ja magamisaeg, aga ei sobinud ju minna), siis kujunes ärkamine üsna pikaldaseks. Roosa päikesetõus rabas tõmbas ligi, ent samas ka mühises seal kuidagi kurjakuulutavalt, samal ajal kui Toonojal oli täiesti vaikne. Kui pärast mitmeid tasakaaluharjutusi - libedatel palkidel jõgede ületamine on minu suurim rõõm - lagedale jõudsime, saime ka tuult tunda. Laukad lainetasid ja tagasiteel läksin mina rabaplätudele vaatamata korra lihtsalt tuulest ümber, võimatu oli vastutuules tasakaalu hoida. Lõbus :) Aare oli väga heas korras ja laugaste vahel oli veel kõvasti karu poolt söömata jõhvikaid järel, ahmisime siit jõudu ja ammutasime pudelid vett täis.
Tagasiteel oli tuul juba talu juurde jõudnud ja sakutas kuuski, millest kolm on juba eelmise tormiga õue peal ümber läinud. Kuidagi libedamalt läksid nüüd kõik need jõe- ja ojaületused, vist oli väsimus nii suur, et ma enam ei jaksanud karta. Ja kui siis oli valida, kas veel kaks tundi võsas või ronida üle katkise + blokeeritud silla, ei olnud pikalt mõtlemist. Nii olime juba enne järgmist loojangut tagasi "inimeste poolel". Ronk kraaksus järele... Justkui kergendus ja kohe hakati rääkima igatsusest sinna tagasi. OIjah, midagi müstilist selles paigas on ja ma ei üritagi seda kirjeldada.
PS Kuresooga said mul kõik Geokrahvi 114 aaret leitud, aitäh kõigi eest ja loodan, et seda seisu pole kauaks!
Aarde poole liikudes ei tundunud sõbrad enam väga värske olemisega. Ants ja Siim kihutasid teisi oodates rõõmsalt edasi-tagasi. Mõned on lihtsalt teistest kiiremad ja tugevamad. Ma üritasin sõpru motiveerida, teatades neile, kui vähe maad veel jäänud on. Toonojalt siiani polnudki õnneks palju maad. Karujäljed ei morjendanud lõpuks enam kedagi. Igaüks vaatas, kuidas kohale jõuab. Seda, kus laugas on, näitas meile gps. Siim otsustas veidi laukal pikutada ja jalgu venitada. Juhan pikutas kah. Laukal lesimine olevat nende sõnul jõudu andev. Lumi oli seal täitsa hea. Lumeloimurid meid ei seganud. Aitäh aarde eest, ja et seda talvel otsida võib! Suvel poleks me kardetavasti siia jõudnud. Talvise päikese säras oli Kuresoo väga ilus. Aardest evej.
Ja siin ta nüüd on Kuresoo.Kahju,et võimalus suvel siia jõuda, on logistiliselt väike.Kui ainult jääda ööbima kuskile metsaonni,mis on suvel pidevalt hõivatud või tassida telk ka seljas kaasa.Tore ,et peitja selle võimaluse andis,talvel ka otsida.Aare muidu praegu väga hästi leitav.v.kuju j.kuju.Teele,teele pikk tagasitee veel ees, kured peaks ka juba siiapoole teel olema,kuldnokad on on juba kohal ,linnas aias laulis.Nüüd klõpsin mõne pildi ka tagasiteel.Soomaa mõmmi on ka ärganud,toimetab risti üle raba Toonoja ja teispoolse üle raba asuva metsa vahet.Mitmeid jäljeridu nägin Sibula ja Kuresoo vahel.
Aitäh, et peitja lubas seda kuulsat aaret ka talvel otsida. Nüüd on minusugused muidusööjad kohal nagu harakad kiiskava karbi peale. Oleks siis! Mis viga olnuks sinna linnutiivul lennata. Õnneks hetkel südatalvine maastik Sibula aarde juurest linnulennu meetodit suuresti pakkuski, aga algajale suusatajale see esimeseks katsumuseks just kergeimate killast ikkagi polnud. Nagu ütlevad Võhandu veemaratonil käinud - distants ei tapa, tempo tapab. Aga kus sa siis jokutad, kui aarded ootavad ;-) Või kui päikseloojang on tunni pärast, aga tagasiteeks on vaja kaks tundi.. Gepsu akud tühjenesid, taskulampi pole, ainult neli tikku. Igaks juhuks.
Igatahes olime ühel hetkel, pärast paari veekraavi ületamist, otsejoones aarde juures. Õnneks oli see tõesti probleemideta kättesaadaval, leitav, logitav. Nüüd oli aeg teha üks (pool) õlu. See maitses hea, kuid kahjuks jäätusid selle manustamise ajal mahavisatud kindad ära, kehal hakkas külm ning päikegi hakkas looja karja minema. Ei antud suurt mahti siin enam puhata või peesitada. Õnneks oli tegu päeva kaugeima punktiga ja nüüd algas juba tagasitee. Mis ei olnud muidugi vähem lihtne, sest poole maaga oli end juba väsitatud.
Aare oli igavesti kombes. Kama ei vahetunud. Head teed, head teed, head teed soovin sul...
Aardekirjeldus muudetud!
Otsijate soovile vastutulles võib seda aaret nüüd talvel kah otsimas käia.
Geopeitus on tore mäng. Aga mõned ei oska seda mängida. "Kuresoo" aardekirjelduses on ju mõistetavas keeles palve seda aaret talvel mitte otsida. Sooviksin nüüd küll talvel otsite põhjendust oma käitumisele. Aarde peitjana on hetkel selline tunne, nagu oleks minust teerulliga üle sõidetud. Uskuge, see ei ole hea tunne.
Täna siis jõudis kätte päev, kui ees ootasid selle väikese maalapi viimased kaks säravat tähte. Terve talve oleme vaikselt räätsatreeninguid teinud ja ikka poole silmaga Kuresoo poole kiiganud. Hommikul poole kümne ajal raja alguses oli talviselt 12 kraadi külma, kuid rabas paistis juba märtsikuiselt soe päike. Vaikust rebestas vaid räätsade krõbin lumekoorikul. Puude ümbert on lumi juba sulanud, rabasaartel võiks mustikaid ja pohligi korjata kui need vaid valmis oleks. Laveerisime ümber jäävabade laugaste. Mida lähemale nullile, seda kõrvetavamalt päike kuumas ja tundus, et ka aardepaigas oli talv oma töö teinud - konteiner paistis kaugelt kanarbiku vahelt silma. Ilus ja terve, talve kenasti üle elanud.
Sealsamas tegime põgusa lõuna, kuna tund kümme kestnud kiirmarss oli korralikult kere heledaks võtnud. Ohtralt tarbisime ka vedelat, kuna eelinfo põhjal vajas Toonoja konteiner kergelt sooja vett.
Ja nüüd ma siis sain esimeseks inimeseks kes läks Kuresoo aaret püüdma talvel aga ma luban sulle Geokrahv, et kui meil millalgi ajad klapivad ja ma omale räätsad sebin, et tulen sinuga sinna ka sellisel ajal kus normaalne inimene kardab oma elu pärast. Sinna sõites sain aru mis katsumust suvisel ajal siin tunda saab, sest ega peale lagendiku suurt siin muud ei olnudki. Aare paljastus kiiresti. Aga jah, aardeni jõudes olin ma juba suviselt kuum ja ilma veeta, nii ma siis siit alates lund sööma hakkasin, et jõuda siit soost kunagi välja.
Põgeneme sohu... on küll ühe Soomaal tegutseva ettevõtte tunnuslause, kuid olen veendunud, et kes oskab sohu põgeneda ja sealt ka tagasi tulla, sel on pisike eelis teiste ees. :D Kaifin täiega selliste õõtsuvate lagendike ületamist, kaks aastat tagasi ei oleks ise ka uskunud, et selline maastik on ületatav üleüldse. :D Vahel kasutatakse inimeste ujuma õpetamisel karmi meetodit, mauhh vette ja kas ujub või upub... Tundub, et umbes samalaadset meetodit sai ka Alexi kallal kasutada, viies teda esimeseks lumevabaks rabakülastuseks räätsadega just Kuresoo aarde juurde. Võis rõõmustada, et ujus küll! Ei vajunud räätsadega mutta ega jäänud neist kumbki Peebuga kuskile liigselt toppama. Sooristsed said igastahes edukalt läbitud mõlemil. Nüüd pole karta enam miskit...
Aarde enda juures on praegu suurepärane jõhvikasaak, kes läheb, saab vitamiine varuda talveks... Aare korras. EVEJ
Kuulge kodanikud, kui see on raba, siis mina olen Ema Teresa!Minu hiljuti Puhatu rabast tulnud räätsad ei olnud sugugi nõus sellega, et nemad peaksid mind tassima...mitte vastupidi nagu meil kombeks oli saanud.Pikk vestlus silmast-silma, mutrist-mutrisse nagu tõelised kommunistid...päädis seekord minu võiduga, jessss!Olles täiesti veendunud, et ootan kaaslasi esimeses kohas kus jalgealune veel kannab...tatsasin ja tatsasin ja tatsasin...aga kaua sa jõuad kui "rabasprinterid"jooksevad sealt kus pole ei taevast ega maad?Olin ja olen ka praegu täiesti üllatunud, et ma veel(jälle?)kõval pinnasel olen.Parimaid kaaslasi kellega esimest korda sohu minna ma ei tea ega tahagi teada!Paar korda kui vaatasin Peebu "liuglemist" üle mittemillegi unistasin vaid Red Bullist...ehhh, papagoid...mis neil viga :)Igal juhul räntsatasin väga õigel hetkel mättale ja vaatasin teiste logimist pealt(väga õigesti arvavad need kes oletavad, et ma ka mättal lebades vajusin maakera keskpunkti suunas)Igal juhul oli sealt vaja ka välja saada ja liiga vara olin oma "propelleriga püksid"müüki paisanud.Igal juhul magan ma nüüd lähimad ööd räätsad jalas ja kõikumine...see vist ei lõpe elupäevade lõpuni.Erilised tänud nii Peebule kui ka Kadrile kes näitasid mulle sentimeeter haaval kuhu astuda ja millal välja hingata.Rabad on toredad aga sood?Jeerum...on vist ka huvitavad...eriti kui tead kus "asfalt"asub.Tänud peitjale!Rabade poole vaatan juba julgema pilguga, sood eiran ja räätsad...need on lahedad :)Kogu retk koos Toonojaga 8 tundi ja 13km ning mõni mugib nüüd seenepirukat kah :)
Peab alustama sellest, et Kadri meelitas meid pettusega sinna sohu. Mulle ütles, et Toonojalt mingi tühine kilomeeter ainult. Alex sai ilmselt veel suuremalt tõmmata. Talle polnud seda varianti üldse mainitud. Igatahes karistuseks määrasime me Kadri inimgepsu rolli. Raba oli, nagu võis arvata, inimtühi või kui täpsemalt öelda ei olnud seal üldsegi kedagi. Isegi tüütud põdrakärbsed jäid metsa alla maha. Küll aga minu jaoks häiriv tuul. Seekord edenes mul räätsadega käimine palju edulisemalt. Hakka või uskuma, et harjutamine teeb meistriks. Alex küll viimasel lõpul hoidis end pisut tagasi, aga inimgeps täitis oma ülesandeid suurepäraselt. Isegi jättis gepsudele omase hämamise ja asjatu ringi jooksutamise tegemata. Pean tunnistama, et rabades oma võlu on. Kes kui palju seda naudib, on juba oma asi. Aare korras. EVEJ Tänud.
Juba mõned nädalad või isegi kauem on idanenud peas plaan, et Kuresoos ära käia. Ma ei tea seniajani, mis kombel õnnestus mul Merka kaasa vedada, Algajaga oli lihtsam. Ta oli nõus isegi oma varudest räätsad kokku kombineerima.
Sobiva päeva valimine nii lihtne ei olnud, vaatasime nii eesti kui norra lehtedelt erinevaid vihma-, tuule- ja sääsekaarte. Õnneks sattus sobiv päev nädalavahetusele ja tundus, et on võimalik isegi ära käia. Kodus olid teekonnapunktid gepsu toksitud, mis kaudu on võimalik teoreetiliselt kohale jõuda ja elusalt tagasi ka.
Kui olime metsa vahelt välja saanud, siis otsustasin kaamera käima panna – viimane koht, kus seltskond elusalt ja tervelt ühte kaadrisse mahub. See, et Algaja käbla kaadrisse jäi oli puhas juhus ning enamus meie teekonnast möödus siiski tagajalgadel. Linki ka sellele käblale.
Mida edasi, seda suurem mülgas meid ümbritses ning iga kord, kui ühte jalga sealt mädast välja sikutad, vajutad teise jala veel sügavamale sisse. Igaks juhuks oli meil kaasas korralik 30m köis, mis siis mülkasse vajunul ümber kõri visata ja ta taeva alla tagasi tuua. Õnneks ei läinud seda vaja.
Kohale jõudsime vist tõesti ainult tänu jumala abile ja GPS’ile. Aga kohale me jõudsime. Miki lösutas niisama ja logis, Merka sõi ning Algaja lõikas Leathermani noaga vahepeal tekkinud ville puruks. Kõige rohkem kummitas meid mure, kuidas veevarudega hakkama saada. Umbes 1,5l on näkku kulunud ning pikk tee veel tagasi. Mis seal ikka, mülgas on ju nina all. Võtame igaks juhuks pudelites kaasa, et kui väga häda käes, siis joome sedasama.
Kilomeetri pärast juba jõimegi sedasama, polnud häda midagi. Järgmistel seda teha ei soovitaks, kuna enne liikuma hakkamist suskas Algaja oma varbad sinnasamasse veekogusse jahenema. Kogu seda üritust saatis kohalike sookajakate lõugamine, kes ilmselt soovisid seda vett peale meie lahkumist ka oma tarbeks kasutada. Vabandust.
Tagasitee kulges ilma suuremate viperusteta ning ühe puhtama veesilma juures usaldas Miki isegi oma pea vette pista. Mets kubises sääskedest nagu ikka ja hingama pidi nina kaudu. Muidu oleks kõht liiga kiiresti täis saanud. Igatahes olime me üsna läbi omadega, järgmised samasse päeva planeeritud soomatkad lükkusid väga kaugesse tulevikku, ilmselt järgmisesse aastasse. Aga seda näitab juba tulevik.