Malusi

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Paistab, et keegi ei soovi seda omale. Palun arhiveerida. RIP!

Paistab, et Malusil on olukorrad muutnud ja tõenäoluselt aaret enam oma algses kohas ei ole ja selleks ei ole see ka sobiv koht. Kahju lasta seda päris arhiveerida. Kuna ma ise geopeitusega enam aktiivselt ei tegele, kas keegi soovib aaret omale adopteerida ja selle saarel mõnda sobivamasse kohta peita?

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Täpselt nii nagu eilsel seltskonnal, jäi ka meil see aare siin leidmata. Võibolla siis kunagi naaseme.

Kui Rammu majakas oli üks lahedamaid kohti kus olen aaret otsinud, siis see oli vist üks rõvedamaid. Kala ja kormoranide laibad, söövitav sitt ja kohutav leht. Lotoõnnest ka polnud kasu, ei tulnud neid miljoneid selle peale. Vist liiga väiksed täpid riivasid...mõne euro oleks võinud selle eest ikkagi ju võita. Aga ei kujuta ette kas see aare seal kusagil alles veel on. Eks tulevik näitab.

Aarde ümbruse olustik on muutnud ja karbi olemasolu kaheldav.

Siin aarde juures viibisime väga pikalt kuigi oli väga ebamugav otsimine. Nullis oleva puu on hetkel täielikult vallutanud kormoranid. Puu alune ja ümbrus on väljaheidete tagajärjelt kõik surnud ja lage. Lisaks on puu alune täis kalaraipeid ja surnud kormorane. Kärbsed nautimas seda kõike. Otsisime siit ja sealt. Aga ei midagi. Naaberpuu juures oli näha ka mingi põlengu tagajärgi. Kui olime juba pool tundi seal veetnud ja naised suuna tagasi paadi poole võtnud. Tegime veel viimases hädas ka abikõne. Lõpetuseks kui üks kormoran soovitas Lauril minna lotopileteid ostma, oli aeg loobuda. Sedasi kuidas aare peidetud pidi olema päris viimaseid leidjaid, seda enam igatahes ei olnud. Mis kujul või kas üldse see karp seal nullis enam on, väga raske öelda. Olustik on igatahes muutunud ja see koht aardele enam mitte kõige sobilikum.

Nelja saare tuur oli meil väga äge saime nii suuremaid kui ka väiksemaid laineid tunda.Päike oli ka meiega väga armuline ja soendas meid igal saarel.Tänud kaaslastele,paadimehele ja paadinaisele.

Väikeste saarte vallutamise boonuseks sai veel ka siia tuldud. Saareke millele jõudmine oli kogu päeva küsimärgi all olnud aga ilmataat oli armuline ja saime siiagi oma jäljed maha jätta. Aitäh!

Lained olid vägevad ja saatsid meid ühe saare juurest teise juurde. Kogu päeva lubas kapten, et saame kohe märjaks. No ei saanud, õnneks või kahjuks. Sõit oli äge igal juhul. Siia saarele oli kahtluse all randumine , olime valmistunud ja ilmake ning tuuleke tegid meile selle võimalikuks.
Aare oli nii nähtamatu, kuid mitte kauaks.
Tänud kõigile

Leitud, logitud, tänan!

Täiesti tuimalt sõitsime mööda teel olnud saartest - Koipsi, Rohusi ja ei läinud ka avastama Väike-Malusit, sest seal ju aaret ei ole. Ehket need saared, kus praegu käidud sai, sai läbitud ainult tänu geopeitusele. Pool seitse astusime siis sinna saarele. Esmalt aare läänekaldalt. Värskelt tallatud maapind suunas õigesse kohta minema. Loomulikult sain ikka kõrvatada ka nagu arvata oli. Tänud aarde eest!

Mõnusa saarteretke käigus leitud. Aitäh!

Järgmiseks saareks, mille juures peatusime, sai Malusi. Mart küll hoiatas meid eelnevalt, et Rammu ja Pedassaare juures peaksime olema valmis põlvini vette minema ning Malusi juures ei tea üldse, kaugele saab aga tegelikult läks nii, et ainult Malusil astusimegi paariks sammuks pahkluuni vette ning ülejäänud kohtades manööverdas kapten meid osavalt otse kaldaliivale. Kindlale maale jõudnuna sukeldusime lopsakasse rohttaimestikku ning juba loetud minutid hiljem olimegi nullis. Ja ka siin õnnestus karp meil üles leida, kuigi oma algsest asukohast oli ta jalga lasknud. Panime siis konteinerile uue ümbriskoti ning nüüd peaks aare jälle mõne aja ettenähtud kõrgusel püsima. Aitäh aarde eest Malusil, ilma poleks ju siia kindlasti sattunud ;).

Aksilt võtsime suuna Malusi poole, lähenesime saarele ettevaatlikult, et kividest mööda põigata kuid osav paadimees viis meid peaaegu kaldani ja saime ainult mõned sammud vees teha. Malusi loodus oli üsna ürgne, inimesi sinna ilmselt sageli ei satu. Sammusime läbi rohu nulli, hakkasime esmalt kõrgusest aaret otsima aga siis leidsime ta hoopis maast. Panime nimed kirja ja paigutasime konteineri kindlamasse kohta. Aitäh aarde eest ja Malusile kutsumast.

Mulle hakkab tunduma, et on olemas geovanasõna "Iga aarde jaoks on oma aeg". Sest nii uskumatu, kui see mulle ka ei tundu, jõudsin ka mina viimaks Malusile. Kui ma mõnda selle kandi saart olen piilunud ja mõtteid mõlgutanud, siis Malusit mitte kunagi. Kaardilt jäi silma, et kaks viimast saart meie sõidul on hästi vastandlikud - Malusi väike ja hästi lage, meretuultele valla ning Pedassaare, suurem ning paksult männimetsaga kaetud. Malusi, väike lapike maad keset merd. Nõgesed, mõned üksikud puud ja rannal olevad lõputud kivid. Paadiga randudes tulebki kivide vahel sik-sakitada, et teed rannani leida. Mart tõi meid paadiga peaaegu randa välja. Vaid mõned sammud libedatel rohelistel kividel ja saimegi sammuda läbi taimestiku Malusi aarde poole. Aare juba üle kümne aasta siin olnud ja geopeitureid Malusile kutsunud. Õnneks leidsime karbi üles, oli murule end maha visanud, puhkas ja ootas otsijaid. Peitsime paremini, loodame, et kestab veel kaua. Tänan peitjat!

See oli ainus saar, kus kapten polnud enne ise randunud ja loomulikult siin polnud ka ettevalmistatud sadamakohta. Seega lähenesime saarele ettevaatlikult, veealusied kive jälgides ja olime valmis ka viimase lõigu läbi vee sumama. Tegelikult manööverdati meid praktiliselt kaldasse ja vaid paar sammukest tuli vette astuda. Edasi rühkisime läbi kõrge rohu ja nõgeste aarde poole. Nullis oli puu, mille oksad hoolikalt läbi vaatasime, sest eeldasime rippuvat aaret, kuid leida polnud midagi. Tegime seal nõgesevõsas veel mõned trassid erinevatesse suundadesse, kui lõpuks ikkagi esimese puu lähedalt maast rohu seest aardekarp nähtavale ilmus. Karbi sisu korras, kuid sellisel kujul tal normaalset peidukat polnud. Võtsime ühendust peitjaga uurides, kus ja kuidas see aare olla võiks. Õnneks oli meil riputuskotike kaasas ja erinevaid kinnitusvahendeid ka ja aare sai tagasi maast kõrgemale. Edasine teekond läbi kõrge rohu saare teise aarde poole. Aitäh peitjale!

Aarde juurde lähenedes märkasime, et me polnud kaugeltki ainsad seal saare peal, väideti, et tuldi metrooga :D tänud :)

Minule oli see 3. katse Malusile jõudmiseks. Esimene kord oli eelmise aasta septembris ja tegelikult jõudsime nii paarikümne meetri kaugusele, enne kui juhtuma hakkas... ja juhtus ikka korralikult.

Teine kord oli u. poolteist nädalat tagasi, kui Eismalt Kaberneeme suunduva s/y Elektra pardale astusin Viinistu sadamast. Algus just väga julgustav ei olnud oma idasuunast otse peale tulevate 1,5m lainetega kahekesi merele minekuks. Aga raskused ongi ju selleks, et neid ületada ja just sellistes oludes õpitu annab hilisema enesekindluse. Pinniga toimetamine jäi puhtalt minu kanda, et kapten saaks purjestamisega tegeleda.. ega see polnudki nii lihtne, kui lisaks tuulele on mängus ka 1,5m kõrgused lained ja triiv ning iga kord, kui Andreas tegutsema tahtis hakata, mul kapteni uputaja kartus peale tuli. Lõppes asi sellega, et võtsime suuna Mohni alla, kus saarekese poolt tekitatud tuulevarjus laine oluliselt madalam oli ning kiire koostööga purje üles saime. Hetkega sai lainete meelevallas raskelt suunda hoidvast loksuvast laevukesest enesekindlalt stabiilne ja kergelt kursil püsiv purjejaht. Mõnus tagantuules seilamine viis meid jõudsalt edasi. Kohati mõni tugevam lainete sett pisut veel loksutas, kuid purjetamis rõõmu see enam ei seganud. Juminda otsast möödudes pöördus tuul sobivalt kagusse ja laine kadus sootuks ning nähtavale ilmus ka kaua oodatud Malusi. Selleks ajaks oli aga aeg juhtimise enda kätte võtnud ning ka ilma vahepeatuseta seilates oli selge, et lõpetame pimedas. Mis seal ikka, nööpisime hoopis siidri lahti ja lasime proviandil heamaitsta. Kaberneeme sadamas sildusime öiste tulukeste valguses.

Kolmandale katsele läksime kolmekesi täielikus tuulevaikuses. Lonks rummi hinge alla ja vanale meeleheaks ning motoriseerides liigub ju ka s/y Elektra kenasti soovitud sihtkohta. Eks vahel võib ju eriti lihtsates oludes ka seigelda. Mina tegelesin jälle tüürimisega ning Malusi all sain pisut ka käilakujuna salakivide olemasolu jälgida ankrupaika jõudmisel. Ankur sisse, kummipaat üle parda, paadiga kaldale ja saarekesel tegin juba kiire aardeleiu ning logimise. Suur tänu väljakutse eest.

Möödasõidul kiire leid. Aitäh peitjale

Tänud aarde eest!

Teine saar selles kaunis päevas külastada. Arvestades et Lätil pole ühtegi meresaare oleme meie ikka võrratult rikkad. Sõitsime oma paadiga ja mõtlesin omaette vabadusest. Meenutasin aegu cccp aegadest, mil Saaremaalegi oli raske pääseda. Nüüd jah on aastaid olnud vabadust, aga kui tekkisid korraga nii soov kui võimalus - ei olnud keegi seda teostamisel takistamaks

Siia pidin üksi jalutama kuna teistel oli see aare juba leitud. Ahjaa ja ühte uudishimuliku hüljest õnnestus meil ka näha. Tänan.

Meie saartepäeva teine saar.

Täname!

Aarded leidsime kohe, sellel siin oli kott räbal aga vast peab veel. Ja eelmised otsijad olid vaarikad kõik ärasöönud, no on õgardid, varsi oli hulgim seal.

Saar oli kõrge, ei kujuta ette kus maale vesi seal ka tõuseks, lindudel hää, tõused suts oma deltaplaaniga õhku ja minek mujale. Lahe seiklus oli meil ja ilus päev, aitäh kõigile!

Kuna pühapäev oli vaba ja Andreas korraldas Elektraga hülgevaatlusretke Malusile, siis tuli see võimalus Malusile minekuks ju kindlasti ära kasutada. Kaberneemes pumpasime randumiseks vajaliku kummipaadi ka täis. Pumpamise ajal hakkas värskelt parandatud koht uuesti susisema ja lappisime paati veel kiirparanduskomplektiga. Malusile jõudsime tagantuules kiirelt. Otsisime randumiseks sobiva koha ja kummipaadiga tuli sõita kaldale 150m ringis. Vaatasime saarel veidi ringi, logisime mõlemad aarded ja tagasiteele asudes avastasime rannast pooltühja kummipaadi. Parandatud koht oli uuesti hakanud õhku välja laskma. Olime olnud siiski ettenägelikud ja võtnud kaasa hõbedast teipi ja pumba. Lisasime katkisele kohale kogu järelejäänud teibirulli ja pumpasime paadi uuesti täis. Hüppasime kohe paati ja aerutasime kiirelt tagasi jahile. Tagasitee Kaberneemesse võttis vastutuule tõttu oluliselt rohkem aega aga ilm ja seltskond oli hea ning peagi olime Kaberneemes tagasi. Annega sõitsime aga tagasi Tallinna poole kus meid ootas ees veel redelioperatsioon ühe aarde logiraamatu kättesaamiseks.

Saarele on nüüd ring peale tehtud. Kuigi sobivate seemnetega liialt ei hiilanud, see-eest sai saare ainuke aarde kenasti leitud, ja nagu näha, tuli metalli näol lisagi:)
Me olime taimehuvilistena veel ninapidi kõrte küljes ja seemneid pihud täis, kui geokolleegidel siin juba nimed kirjas ja meid eemalt aarde suunas hüüdsid.

Aitäh peitjale, reisikaaslastele ja eriti Kristale kõike orgunnimast!

Unistasin sel suvel läbi käia mõned Eesti väikesaared, kuid ajad teiste kambajõmmidega kuidagi ei klappinud. Ja kui hommikul helistati, et tunni aja pärast on start, olin nii elevil, et ei jõudnud palju ettevalmistusi teha. Nii suure seltskonnaga ja sellise paadiga pole ma varem georetkel käinud. Ilm oli parajalt soe ning võimaldas avastada ja nautida väikesaare loodust. Seemnekorjajatelt saime teada, kust tuleb muru. Linnud olid pesitsemise lõpetanud,vaid üks tiirumamma otsustas meid oma aladelt minema ajada. Nägime merikotkast ja tema tegutsemise jälgi. Kakatriibulised kivid reetsid, et siingi pole vihma sadanud, ometigi oli rohi rohelisem ja lilled õitsesid.
Kui ma aardeni jõudsin, viis sinna juba sissetallatud rada.

Tänud siia kutsumast ja kaasa võtmast. Tänud aarde eest!

Olles saanud reedel kõne, mis kutsub paadiretkele saartele, kuhu nii kergelt ei satu, ei olnud pikalt mõtlemist. Sadamas tekkis küll tühja kütusepaagi tõttu väike nõutus nii paadimehel kui reisida soovijatel, kuid asi lahenes ja mõningase hilinemisega kihutas paaditäis geopeitureid Malusi saart avastama. Ei olnud siin midagi sipsti saarele, logi kirja ja edasi.. Hoopis rahulikult nautisime mõnusat ilma ja lõbus oli tükk aega. Lõpuks sumpasime läbi kõrvekate ja vaarikate aardeni, mõned muidugi taipasid ikka parema raja valida:).

Aitäh peitjale siia kutsumast! Aitäh Kristale kaasa kutsumast.