Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Suurem osa endise Nõukogude Liidu sõjaväebaasidest asus looduskaunites kohtades ning erandiks polnud ka Keila-Joa raketibaas, mis rajati ENSV Ministrite Nõukogu 1946. aasta 27. juuni otsusega Eesti külastatavaima joa ning Türisalu panga vahetusse lähedusse 423,2 ha suurusele maa-alale. Peale tavaliste rakettide olid nimetatud territooriumil ka tuumalõhkepäid kandvad raketid. 1993. aasta augustis andsid Venemaa relvajõud raketibaasi üle Eesti Vabariigile suure keskkonnasaastega. Ohtlikkust tõstis asjaolu, et raketibaas paiknes alvaril, kust saasteained pääsesid takistuseta põhjavette ja edasi merre. Tehtud hindamistöödega tuvastati 305 reostuskollet: jäätmehunnikud, prügimäed, kemikaalid, naftasaadused, purustatud seadmed, vanametall ja mahakallatud raketikütus. Üksnes juunis 1993 oli maha kallatud kuni 4 t raketikütust, kuid seda oli pinnases ja põhjavees hinnanguliselt 10-15 tonni. Ajavahemikul 1994-97 puhastati siin üle 1200 kuupmeetri naftasaadustega reostunud pinnast. Tehniliselt väga keerukas oli aga aluselise raketikütuse komponendi samiini ohutustamine. Tööde esimeses etapis reostusala piiritleti, eemaldati betoonist katteplaadid ja kaevati pinnas kuni paekihindini välja. Eemaldati üle 250 kuupmeetri samiiniga reostunud pinnast. Kogutud pinnas segati puukoore ja väetisega ning pärast nelja-aastast "laagerdumist" viidi isepuhastunud pinnas endisse asukohta tagasi. Reostunud põhjavee puhastamiseks rajati reostusala keskossa kaks puurauku ja alustati saastunud vee väljapumpamist. Väljapumbatud vett puhastati aktiivsöe ja turbafiltrite abil. Hiljem kasutati vee puhastamiseks fotokatalüütilist meetodit (samiini lagundamist ultraviolettkiirguse ning katalüsaatorite koostoimel). Tööde efektiivsuse suurendamiseks juhiti puhastatud vesi pinnasesse tagasi, kiirendades nii reoainete eemaldamist läbipesemise teel. Tööde kogumaksumus oli kõrge, kuid tulemus hea.
Praeguseks on loodus endise raketibaasi militaarreostuse suures osas parandanud, kuid ala praegune seisund ei tee eestimaalastele au. Algselt suhteliselt heas korras olnud hooned rüüstati kiiresti. Esmalt kadus kogu eemaldatav metall, seejärel territooriumi ümbritsev plankaed, 1995. aastaks jõudis järg raketibaasi stardi- ja tankimisplatse ümbritsevate mullavallide äravedamiseni. Juba 1999. aastaks oli praktiliselt omanikuta territoorium kujunenud ümbritsevate suvilate prügilaks. Kuid siia oleks väheste vahenditega saanud luua meeleoluka vabaõhumuuseumi, kuhu oleks kindlasti tulnud ka arvukad välisturistid. Nüüd on kõigeks selleks juba hilja ja ala seisab kasutamata. Nii on juhtunud suure osa endiste sõjaväeobjektidega.
Palun asetage kogu maskeering tagasi nii nagu te selle leidsite!
Aare asub üksiku õunapuu läheduses. Puu ise jätke rahule, kui just õunu pole soov kaasa haarata.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
militaarobjekt (2), soovitan (1), lumega_raske (1), lahe_teostus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC32NAY
Logiteadete statistika:
145 (92,4%)
12
3
3
3
0
0
Kokku: 166
Väga pikalt ootele jäänud aare. Lõpuks lähenetud ja logitud. Aitäh!
Merlel oli siinsel maastikul täna "maasturiga huvitav", julge tüdruk. Marssisime hoone juurest hooneni ja kaardil näitas edasi ka tee olema. Õues laius hoopis pikaks venind ookean heina keskel, õnneks kõrvalt kannatas kuiva jalaga õunapuuni trügida. Tänud peitjale.
Üksiku õunapuu otsingud tõid täna taas siia militaarpiirkonda. Kohati veidi vesine jalutuskäik, aga õunapuu leidmisega probleeme polnud. Aitäh.
Teine ja ühtlasi siis viimane karp siin raketibaasis. Muljed samad mis lennujuhtimistorni juures. Proovisin võimalikult lähedale sõita ja lihtsalt kiirelt ära logida. Tänud, suvel vast veidi meeldivam ja rohelisem vaatepilt.
Sellest kombost üks võtmata aare.Eelmine kord oli siin kohutavalt vesine ja pime pealekauba. Seekord oli ainult vesine, sumpasime siis läbi ja panime nimed kirja. Tänud
Kohale jõudmine oli paras muda ralli. Kohapeal tänu kummikutele sai laiuvad veteväljad alistatud ja kahtlase objekti juures avaldas aare end kiirelt. Tagasi tsivilisatsiooni minekuks õnnestus õnneks viisakam tee leida.
Tänan peitmast.
Jätsin auto betoontõkise juurde ja jalutasin mööda osaliselt vee all olevat teed kohale. Tagasiteel põikasin ka erinevatesse hoonetesse sisse, väga korralikult säilinud plaaditud ruume leidsin.
Sai siin kirjutada et ei ole need sõjaväeosad meeldivad. Ega jah, kui kaardilt on näha tee siis see ikkagi kuidagi on, aga kuidas, seda saad kusagil 300 meetrit enne aaret kõva kolinaga auto all teada. Nüüd oli mõtlemiskoht, kas edasi masinaga, ilma, või pöörame lihtsalt otsa ringi ja lähme ära? Jäi lõpuks nii, et läksime kondimootoriga edasi. Nimitegelast nähes üritasin lühikeste pükstega,läbi nõgeste läheneda aga see oli isegi minu jaoks liiga julm. Peale teist katset, lihtsalt kõndisin, kuniks sai kahtlast kohta märgatud. Lähemal vaatlusel osutus otsitavaks. Tänud peitjale aarde eest.
Esmalt olen ma väga tänulik aarde kirjelduse eest. Kohapeal vaatad, et niisama huvitavad hooned, kuigi tegelikkuses on nende taga üpris tõsine lugu. Samuti oli tõsine see, kuidas me aardeni jõudsime. Siiani teadsin, et Kaupsi motikas on off-roadis üpris hea, aga nüüd selgus, et sellega saab ka vees sõita.
Jätsime auto maantee äärde, edasi liikusime jalgsi. Uskumatult palju prügilademeid on sinna alale tekitatud. Enamuse teekonnast saime liikuda mööda teed, lõpuks otsustasime siiski üle lagendiku otse minna. Lõpupoole läks maastik vesiseks aga kui astumise kohta valida, siis sai ka täitsa kuiva jalaga ja ilma kummikuteta kohale. Aare oli lihtsalt leitav, kuigi natuke võttis õlgu kehitama, et miks küll selline peitmisviis. Läheduses on palju põnevaid objekte ja häid peidukaid üsna rohkelt.
Vot see oli alles seiklus! Ei tahtnud meie kõrgepõhjalise juht kuidagi autot suure tee äärde parkida, vaid oli ikka vaja võimalikult treppi sõita. Tee algus tundus lihtne, aga siis kohtasime üht korraliku teelõigu pikkust lompi, mis oli pealt kergelt jääga kaetud ja mille sügavust kuskil keskosas polnud võimalik kindlaks teha. Käega katsudes tuvastasime ühest kohast, et vähemalt põhi on kõva ning sõit algas. Selgus, et keskosa oli päris sügav ja vesi ulatus meie kõrgeimasse asendisse tõstetud kõrgepõhjalisel kõvasti üle numbrimärkide. Suuri jäätükke lendas üle kapoti mitmes suunas ja mina ahhetasin ainult kõrvelistmelt: "Sa oled hull." Läbi saime. Edasi kulges jälle kenasti, aga vahetult aarde juures valisime siiki jala ja ringiga ümber lombi lähenemise. Leid ise tuli kiirelt. Tagasiteel kohtasime oma tuttava lombi juures üht naist ja meest koeraga jalutamas, kes tee kõrval suure ringiga olid lombist mööduma asunud. Meie kõrgepõhjalise juht tegi kalanäo ja sõitis rahulikult lompi sisse. Ega ma ka enam kõrval ei ahhetanud, vaid tegin ka tähtsa näo ette. Tagaistmelt teatas Karl, et tee ääres seisnud mees vahtis meid konkreetselt suu lahti ja nägi välja nagu rubriigis "What just happened". Täname seikluse eest!
Kuigi mul eelmine päev mootorsõidukitega sõitmine just kõige paremini ei läinud (õnnestus tsikliga külili käia ... :( ) tundus ikkagi hea mõte nüüd sõbralt atv laenata ja sellega jälle siiakanti uudistama tulla. Vähemalt on sellel elukal ikkagi 4 ratast all ja puha. Mingi hetk vahetasime kohad ja mina asusin aardeid navigeerima. Üksik õunapuu hakkas tegelikult juba kaugelt silma ja tee äärest läks sinna ka vägev geomaantee, mis tegi ringi ümber puu. Leiuga läks pisut aega ja Karli märkas esimesena kahtlast kohta - mina olin vana harjumuse kohaselt taas liiga gps-is kinni ja ajasin nulli jälgi, selle asemel, et lihtsalt lahtiste silmadega ringi vaadata. Tänud peitjale!
EOKK ehk Eesti Otsingukoerad treenivad aeg ajalt Türisalu raketibaasis. Täna otsustasime ala kasutada veidi teisel eesmärgil. Vahelduseks mõnus lihtne leid :)
Karl tegi meile Türisalu aarete tuuri. Mingil hetkel jõudsime omadega siis siia.
Tänud peitjale.
Oli meeleolukas suveõhtu mulle senimaani täiesti tundmatu piirkonna avasatamisega ja põnevate aaretega. Pirakad sääsed. Tänud peitjale.
Ühenduse lahendamisega alanud geoõnn saatis terve päeva. Siingi jalutasin otse õige kohani ja võtsin karbi välja. Tänud!
See aare oli siis plaanitud viimaseks aardeks.
Esimene valitud tee osutus mittesobilikuks kuna maja oli keset teed. Sai siis valitud teine tee. Teine tee paistis kaardilt mitte väga paljulubav. Reaalsuses oli tee veel hullem, kui kaardilt paistis. Oi, me olime seal teeotsas päris pikalt. Sõitsime natuke edasi ja kuulasime kuidas Navara jääd näris. Siis jälle tagurdasime ja jälle proovisime uuesti ja nii mitu korda järjest. Kuna õues oli kottpime ja nii kaugele kui silm seletas, paistis ookean, siis mitte kuidagi ei julgenud edasi pressida. Jää oli vaevu 10 cm paksune. Mõtlesime et lähme siis paremalt jala aardeni. Mõned meetrid sai mindud, kui Herkil olidki jalad märjad. Sellepeale tuli kohe kiiresti teavitus, et lähme koju ära.
Mina ei tahtnud olukorraga leppida. Viskasin pilgu vasakule js arvasin, et saab küll. Vasakul oli tagumikuni ulatuv põõsastik, mis muutis mu püksid õige pea märjaks. Aga tahtejõud oli nii suur, et vägisi sundis edasi pürgima.
Korduvalt kirusin peitjat, et kas tõesti ei saa siis normaalsesse kohta peita. Ja vabandan peitja ees, kui see peitja luksuma pani. Mul on aias 2 õunapuud. Luban lahkelt peitjal tulla ja peita mulle aeda õunapuu lähistele aare, mis oleks kordades lihtsamini ligipääsetav.
Aga endiselt pürgisin edasi kuni jõudsin mingi teeni. Huvitav kust see tee tuli? Aga ega see ei olnudki enam oluline kuna aare ei olnud enam kaugel. Aardeni jõudes selgus asjaolu, et peidukas on jääs. Ei lasknud end sellest pisiasjast häirida ja võtsin aarde välja.
Aardekarp oli püsti! Tundus kuidagi kahtlane. Kas pidigi olema? Nii võib ju vesi sisse pressida. Proovisin sättida nii, et karp pikali jääks aga niiviisi jäi peidukas kõikuma. Seega kui karp peaks ikkagi pikali olema, siis võib peitja minna minu värskelt tallatud jälgedes peidukut ehitama enne kui vesi karpi tungib.
Aga eesmärk sai täidetud - nimed logiraamatus. Ja märjad riided selle juures ol tühiasi.
Tänan!
Ka seda sai tee tõttu 2 korda jalutatud aga ei midagi hullu, toodud ja tehtud :) Selle kohaga ühelpool :)
Kuna teedel oli põlvini vesi ja kõrval vööni puhmastik, siis oli nii rattaga kui ka ilma keeruline. Teostus oli tore ja istuda sai ka. Mõtisklesin kättemaksu psühholoogia üle kütusereostuse ja rüüstamise-prügistamise teemadel. Aga jah, eks igal ajal omad kombed. Tänud.
Tee kiskus aina nirumaks. Õnnestus isegi ennast ühe kivi otsas ära ehmatada. Esmavaatlusel tundus et seekord jäi velg õnneks terveks. Seega nulli pressimise isu kadus ruttu ära ja hülgasin masina ca 300m pealt. Ja just sellel momendil märkasin Tarmot lähenemas kes koos peasamunaga tulid seltsi pakkuma. Kasutasin võimalust ja lasin ennast ikkagist nulli logistada. Julge poiss ma ütlen. Kohapeal leidsin aarde kiiremini kui õunapuu enda. Täitsa olemas oli, usun et praegu mitte väga üksi, nii mõnigi metsaelukas käib vast sealt vilju näppamas.
Aarde kirjeldus meeldis ka väga, lugesin huviga.
Tänud.
Õunad tundusid pisut nigelad see aasta, nagu mulgi aias, aga aare oli täitsa valmis. Kohalik turvamees otsustas surnut mängida, kui mind nägi ja jalga lasta kohe, kui selja keerasin. Tänud peitjale!
Eelmise aasta augustis jäi aare logimata, kui Tarps ja Haps öösel üle veetakistuse turnisid, samal ajal kui ma autosse magama jäin. Nüüd ümbritses aaret täielik kõrb ja ligi pääses rattaga. Aitäh!
Õunte jaoks oli selgelt liiga vara. Sõit ise seal oli nelikveolisega ikka lahedalt huvitav :) kohati oli vesi veerand ukseni. TFTC!
Pekiennetuse teine aare. Kohapeal hakkas üks asi silma ja sealt see aare välja tuli. Tänud.
See on üks meie viimaseid otsimisi täna õhtul. Peale Kristjani limusiini parkimist, tegime hämaruses ühe jalutuskäigu. Siin oli natuke ka kasu kummikutest, sai kohe mõnuga vees sulistatud. Kuna Annel puudus ujumis varustus, siis pakkusin viisakalt daamile veest üle kandmise abi. Aarde leidisme kiirelt, aga kahjuks jäi hämaruses nägemata õunapuu. Tänud huvitava loo eest.
Üldiselt oskan ma alati öelda, kuidas me aare juurde jõudsime, sest ma kas A) loen kaarti või B) olen roolis ja loen kaarti. Seekord aga kahmasin oma Jacki sülle ning valides autodest vingeima maastikuläbivusega randusime Kristjani juhtimisel aardele suhteliselt lähedal. Viimased sajad meetrid jalutasime, kes vees, kes vee ääres. Aare oli muidugi sarkasmi tipptase. Tänud!
Veetakistusest aitasid sõbrad mind kaenla võttes üle. Ja no mida koht aardel ja mis hull pirakas konteiner? Tänud tuju heaks tegemast!
Tõsiselt hirmus õhtupoolik. Ma pole elus nii palju karjunud. Osa hirmu oli geomobiili võimekuses edasi sombata.
Kuigi mu nimi läks logiraamatusse koos Karli ja Tarpsiga, siis südametunnistus ei lase mul seda aaret leituks märkida. Õhtu oli pikale veninud ja ma ei olnud enam vaimselt ega füüsiliselt võimeline aaret otsima minema. Jäin autosse magama, samal ajal kui Karl ja Tarps 200 m eemal pilkases pimeduses üle veetakistuse logimas käisid. Loodevatasti saan selle aarde kunagi ausal moel logitud.
Üritasime aaret drive-in'iks väänata, aga mitte kuidagi ei tulnud välja. Lõpuks oli kell juba päris palju ja õues kottpime ning otsustasime loobuda oma drive-in'i unistusest. Jätsime Merilini autosse magama ja läksime Karliga jala edasi. Aarde ümbruses oli ikka korralik veetakistus, kus pidime jalad paljaks võtma ja sealt läbi sumpama, et natukenegi jalanõusid säästa.
Aarde leiu järel jäi hing kinni, kui avatasime, et pastakat ei olnud meie kummagi taskutes. Õnneks oli aardes väike harilik olemas! Ma ei ole mitte kunagi varem harilikku pliiatsit nähes nii õnnelik olnud!
Kui aare logitud, asusime pimeduses tagasiteed otsima, kuid georada oli jäljetult kadunud. Sumpasime jälle paljaste jalgadega natuke aega uskumatult selges vees ja lõpuks turnisime enam-vähem õiges suunas läbi võsa tagasi auto poole. Üritasime ka veel pimeduses Merilini ehmatada, aga ei õnnestunud. Aitäh, huvitav kogemus oli. :)
PS: Õunapuud minu silmad ei näinudki. ¯\(ツ)/¯
Kummikud vajalikud selle aarde võtmiseks. Kui kohale jõudsime, siis kiire leid.
Meie 6htune kolmas aare. P22sesime autoga ysna l2hedale, aga viimased sadakond meetrit tundusid pehmed olevat ja ei hakanud sinna autoga trygima. Poole tee peal tuli samast suunast 1 atv vastu. Lootsime et ehk veel geom2ngureid seal. kuid logiraamatus m2rget polnud. Kohale j6udes imestasid lapsed et nii v2ike.... kuhu me siis vahetuskauba paneme ;D
Kui leida sobiv koht kust alustada, oli edasi juba mõnus jalutuskäik kohaga tutvumisel. Tänud juhatamast.
Juba kodus kaarti vaadates tekkis tugev kahtlus, et ei tea, kustpoolt küll sellele lähenema peaks, eriti praeguste teeolude juures. Kaardil ju teid nagu oleks, aga eks mõnda neist ole juba nähtud ka...
Alguses proovisime navi järgi. See vahetas mitu korda ümber, kas minna hästi otse või hästi ringiga. Proovisime alguses hästi otse, Lamedi tee kaudu. Eip, värav ees.
Järgmine katse: Türisalu SPA juurest. Algul näitas navi ka ilusti sinnapoole, aga järsku avastasime, et soovitab sõita ringi ümber Türisalu ja uuesti Lamedi teele. No aitäh :D Läksime ikka tuttavast väravast sisse, mulistasime läbi jääsupi ja valisime ühe haru, mis kaardi järgi sobiv tundus. Keerasime ümber nurga ja vaatasime tõtt prügimäega. Türi ja Paide!
Kolmas katse. Lõuna poolt, kaart näitab isegi asfalti. Jep, betoonplokid ees. Jalgsi ka nagu tobedalt pikk teekond öösel ettevõtmiseks.
Neljas katse. Türisalu panga juurest. Õaaah, jälle tee läbi lõigatud. Andsime seekord alla, järgmine kord proovib Raketibaasi lennuvälja ja/või Vana-Madise tee poolt. On aga üks krutskeid täis asukoht leitud :D
Õunapuu hakkas juba kaugelt silma ja selle ümber oli palju geokuhilad ja nende all mitmeid asju, mis meenutasid aardeid, seega oli korduvalt kuulde hõikeid - LEIDSIN ja sellele jägnenud nurinat. Lõpuks me siiski leidsime õige aarde ka üles.
Uus logiraamat. Palun pange ikka aare nii tagasi nagu leidsite. Hetkel oli täiesti valesti ja pole ime ka, et märjaks saanud.
Ei teagi kuidas algselt oli, meie panime tagasi täpselt nii nagu leidsime. Karp oli nats külmunud, lahti saamine võttis veits aega. Huvitav piirkond, siin polnud kunagi käinud. Täname!
Leid tuli kiirelt. Aare vajab tõesti hooldust. Hetkel sai logitud lisana jäetud logiraamatusse. Tänud peitjale!
Logiraamat oli ligumärg ja sinna kirjutada ei saanud. Pakkisin hetkel jupi paberit taskus olnud kiletüki sisse, aga see ilmselt ülemäära kaua vett ega niiskust ei pea.
Kuna telefon ei tahtnud väga koostööd teha, läks kohalejõudmiseks veidi tiirutamist. Kuna kirjeldus oli lugemata, siis loomulikult vaatasin algatuseks puu üle. Seejärel leidsin ühe objekti, mis oleks täitsa vabalt võinud olla aare, aga ei olnud. Lõpuks leidsin ikka õige asja ka. Tänud peitjale.
Esialgu autoga väga lähedale ei saanud ja otsustasime kõmpida. Mingi hetk tundus, et saaks ikka üsna lähedale ka autoga ja Margus läks tagasi seda siis lähemale nihutama. Mina läksin ilusti õunapuuni. Rada oli ees ja õunapuu ümbruses rohi tallatud...tallusin siis minagi natuke :) Kui kohale jõudis, et sellest pole kasu, läksin võtsin aarde alt ära ja saime logida. Tänud :D
Siin läks võrreldes naaberaardega ikka eriti libedalt.Tänud!
Lähenesime kaugemalt poolt ning kohale jõudes hakkas juba pimenema. Natuke otsimist ja leitud ta saigi. Huvitav koht.
Natuke oli tegemist tee leidmisega, aga leitud ta sai. Esmalt pidasime aarde peidikut tüngaks, aga kuna kuskilt mujalt polnud ka otsida, sai karp siiski leitud.
Praegu on selle aarde otsimiseks väga sobiv aeg, sest et õunapuu õitseb ning annab otsingupiirkonnast eriti silmapaistvalt märku. Otsimisega läks nii nagu mulle tüüpiliselt kombeks. Aare ilmutas ennast alles siis kui ma õiget objekti juba teist korda võtsin nõuks põhjalikult kompida. Lahe tüng.
Õunu sellisel aastaajal ei jagatud, aga aare oli täitsa olemas. Tänud!
Parkisime auto ära ja läksime viimase otsa jala. Minul kummikutega oli lihtne, Sandril tennistega pisut keerulisem. Alguses vaatasime aardele otsa, aga ei osanud kahtlustada. Peale kirjeldust sain aru, et peab ikka seal olema.
"Estonians like their walking." Nii iselomustab mu välismaasõber eestlaste kihku palju jalutada. Ta ise on kogenud pikkasid georetki, mistõttu hoiatasin teda täna, et kui ta kaasa tuleb, siis me kõnnime palju. Seekord otsustas ta jalutuskäigust loobuda.
Asusin tipa-tapa teele. Vesine oli mu matk. Leidsin aarde ilusti ülesse. TFTC
Pisike georetk koos MihkelP-ga [7/11].
Meeldis, kuidas peidetud. Tõsi ta on, raske on tagasi panna, sest kinnitus ei pea, aga ei ole miskit rasket selles. Alguses kahtlustasime, siis jalutasime ringi, siis panime käed külge ning saime nalja ka.
Täname peitjaid!
Konteiner ei püsi seal, kus ta olema peaks. Pole ime, et eelmine logija leidis selle maast.
Läksin kohale, nägin huvipakkuvat kohta. Lammutasin laiali, aga ei midagi. Lugesin siis, et kõigil kerge leid. Lammutasin siis täiesti laiali, aga ikka mitte midagi, aga siis näen aaret maas. Logisin ning pistsin siis loogilisse kohta tagasi ning taastasin maskeeringu.
Kuna oli kasutada keskmisest kõrgema põhjaga sõiduk siis oli patt jätta seda selle aarde otsimiseks kasutamata. No ja siis me otsisime ja otsisime ja lugesime kirjeldust ja ... Lõpuks kui olime aarde leidnud meenus tsitaat ühe teise aarde vihjest.
Lennuväljalt lahkudes külastasime õunapuu ka ära, neljandal katsel siis lõpuks õnnestus :). Otsida ikka sain, kuigi null oli täpne, viimasest ülevaadatud kohast tuli karp lõpuks välja. Põnev oleks seda puud seal uhkes üksinduses õitsemas näha… Ehk keegi sätib sinnakanti just sellel ajal leidmiseks veel ühe aarde? ;)
Leidsin õunapuu, leidsin aarde. Autot ei pesnud, selle asemel said varbad kenasti puhtaks ja jalanõud märjaks. Tore peidukas. Tänan
Uskumatu kui palju maad seisab lihtsalt kasutult, kuid eks aeg näitab, kui kaua veel ;) Väga tore koht, veeteel sai autole teha mõnusa põhjapesu :)
Otsustasin õunapuuga ka täna proovida, vanadest militaarobjektidest ei ole ju kunagi küll. Kuna just sissekeeramise ristis laiutas üks suur veelomp, jätsin auto suure tee äärde ning hakkasin edasi jala astuma. Ma ei tea, palju sinna jala maad on… Kilomeeter? Rohkem? No igatahes jõudsin ma peaaegu viimase kümnendikuni, kui telefon järsku ennast pimedaks viskas. Ilma igasusguste eelnevate hoiatusteta, kuigi tavaliselt tuleb neid enne vähemalt kaks… No ja ilma abivahendita ei oleks ma seal ju kuidagi saanud! Uuesti mu aparaat seal pilti ette ei võtnud, niisiis keerasin otsa ümber ja kõndisin tagasi. Autos toppisin esimese asjana stepsli pistikuauku ja… telefon vedas nüüd rõõmsalt pildi üles ning näitas, et tegelikult oli tal aku ikka poolenisti täis! Agggrrrrrrhh!!! Juhtmehull on see telefon ma ütlen! Olin umbes kahe kohe-kohe katkeva närviraku kaugusel selle telefoniga sealsamas midagi fataalset ette võtmast ja meelde tulid KÕIK kunagi kuuldud roppsõnad; sisisesin ja lasin nii suurema auru välja ning otsustasin, et uuesti oma õnnega ma siin täna rohkem mängima ei hakka... Aga üks on nüüd igatahes kindel - minu geovarustusse tekib lähiajal pärisgeps! Oleks vaid aimu, millist poest valima minna...:D.
Tee läks sujuvalt üle veeteeks. Õnneks oli vesi enamuses tahkes olekus ja oli ka see tee läbitav. Peidik oli lahedalt teostatud. Aitäh peitjale.
Peidukoht on lahe ja Lauri kvaliteedimärk küljes. Konteineri suurus tundub mulle küll pigem mikro.
See aare tuleb rattaga raskelt, eriti kui eelmistel päevadel on järjest sadanud. Piirkonda tundmata ei teadnud päriselt, mis ees ootab ja esimese lombi juures veel närveerima ei hakanud. Kütsin ikka edasi, lombid läksid järjest pikemaks ja sügavamaks, ümbersõiduvõimalus enamikes kohtades puudus. Optimistlikult oletasin, et küllap hullem on juba seljataga ja läbisin teele jäävaid sogaseid tiike hooga, jalgu üleval hoides, vaikses lootuses, et kuskil põhjas tellis vms ei üllata. Veekiht oli kohati nii ühtlaselt lai, et ratas-käekõrval-variant oleks hoopis oluliselt märjemate jalgadega lõppenud. Kõik läks õnneks ja õunapuuni tuli drive-in. Lahkumiseks valisin enda meelest lühema ja kindlama tee, aga sattus olema umbes samasugune nagu tulles :)
Kokkuvõttes võib maastiku kohta öelda, et vihmaste ilmade ajal on kummikutega mugavam, maasturiga mõnusam, kajakiga ägedam, aga jalgrattaga ikkagi põnevam!
Laupäevane looduses viibimine peab lõppema mõne aardega. Niisiis saigi valitud see aare. Eelmisel korral takistasid kaitseväelased sinna alale siseneda. Seekord oli rada vaba.
Olime täna siinkandis keskmisest suurema maastikusuutlikkusega ameerikamaa masinaga, seetõttu oli mõnus siin alal ringi kruisida. Kui ühelt poolt lähenedes ei näinud me mingit silti, siis alalt teise suunda väljudes selgus, et ilma omaniku loata me tegelt ei oleks tohtinud siin ollagi. Kuna sõitsime juba ära, siis ei hakanud seda luba enam ka küsima.
Võtsime mõned õunad ja logisime, aardega kõik korras. Tänud.
Tuttav territoorium, mis risti-põiki nii ratta, kui jooksuga läbi orienteerutud. Ilmselt seetõttu on see kollane täpp ka siiani värvimata olnud. Täna vedasin ennast kohale, probleeme looomulikult ei olnud. Õunu oli puu otsas palju, kuid jäid proovimata, kuna aarde leidsin esimesest vaadatud kohast. Mis üllatas oli see, et karbike nii pisike sellisel lahmakal maaalal, kus paljugi huvitavat!
Jäi leidmata, kuna ühelt poolt takistas aed ning teiselt poolt mulla- ja kivideküngas. Viimasest oleks küll mööda saanud (vist), kuid mitte (vist) meie geomobiiliga.
Piirkond on kohaks kus käidud saab kordi aastas rattaorienteerumiste rajad läbivad seda kohta sageli. Peale vihma on siin alati märg, täna aga polnud näha ühtegi lompigia. Ainus takistus oli teerajal ülbitsev madu (ei tegelikult oli ikka suur vaskuss, aga hirmusilmad on ikka suured)aarde leidsime kohe, õunad polnud veel valmis (tegelikult me õunapuud ei märganudki)
Seda aaret olen mõelnud avastama minna juba kuid taasi. Aga ikka on midagi vahele tulnud, kas kehva ilm või varasemast rännakust väsinud jalad.... Ükskord isegi üritasin asjale läheneda, kuid Kaitsevägi tegeles siis oma harjutustega säälkandis. Täna siis lõpuks avanes soodne võimalus nii ilma kui muu suhtes. Rännakul kohtasime küll paari mugu, kellest üks taltsutas oma tõenäoliselt Taani dogi. Kahe ja poole kilomeetrine matk päädis kena kohaga nullis ja üpris kiire leiuga. Aare korras ja kuiv. TFTC :)
Olime sellest raketibaasist teadlikud ning mitmeid kordi mõelnud, et võiks sinna vaadata, kuid polnud veel jõudnud. Täna oli selleks väga sobilik õhtupoolik, sest aega oli piisavalt, ilm ilus ning soe ja jalutuskäigu vastu polnud samuti midagi (kokku tuli 4-5 km). Algul kõndisime täitsa normaalset teed pidi, kuid veidi enne aaret hakkas tee pigem jõge meenutama. Hakkasime siis otsima võimalikku varianti, kuidas jalgu mitte märjaks teha, kuid ikkagi aardeni jõuda. Algus oli paljulubav - kepslesime kuivade jalgadega ühelt heinatutilt teisele. Edasi minnes saime end siiski kosutada loodusliku jalavanniga. Aare lasi end ikka natuke aega otsida. Väga kaval peidukas!
Uurinud veidi varem selle koha kohta ja mõelnud ning mööda sõitnud jne., et võiks siia ikka vaatama tulla mingi aeg. Ja nagu tellitult leidsime siit selle aarde, mis paikneb just sellel alal kuhu oli mingi aeg plaan tulla. Ei hakanud autoga lähedale sõitma (auto päris madal ka), maasturiga oleks teine lugu :D. Selle asemel tegime ühe mõnusa pika ja märja jalutuskäigu- peale vihmasid oli maapind kohati korralikult läbi vettinud, et jalad läbimärjad aga oligi hea jahutus peale pikka rännakut :D. Otsitud sai põhimõtteliselt kohe õigest kohast aga olin nii hoos ja ei pannud aaret kohe tähele, kuid natukese aja pärast sealt samast ikkagi leitud sai. Väga lahe koht aardele!
Koht oli iseenesest tuttav. Kõigepealt läksime GPSi järgi kohale ja saime tünga. Siis otsisime õunapuud. Millalgi hakkas peakeses mingi idee pakitsema. Just nii oligi. Väga vinge.
Meie jaoks oli uus, huvitav, kergelt hirmutav ja natukene masendav koht. Kõik need maha jäätud, lagunevad militaarehitised ja prügi. Aarde otsimine oli lahe. Saime tünga ja otsisime ikka väga põhjalikult enne, kui säde sähvatas. Vahepeal kaalusime isegi loobumist ja aardeomanikule helistamist. Aarde toestus 5+. Aare korras. Aitäh peitjale.
Esimene kord tulin siia kaks suve tagasi - 15 min otsimist ja ei midagi. Tünga sain.
Teine kord võtsin nääli kaasa, kellega koos tuulasime pool tundi. Ikka tühjus. Aga see eest nakatasin sellega temas geopeituse pisiku.
Kolmas kord tulime nääliga sügisel, aga vesi lainetas igal pool ja taandusime nõutult.
Neljandaks lasi ta mind üle ning otsis aarde ilma minuta üles.
Viiendaks jõudis keegi debiilik aarde hävitada ja ma lugesin väriseval huulil võimalikku arhiveerimist.
Kuuendaks oli täna pidupäev. Pressisin viietähelise jaapani ime nulli, läbi vee ja muda. Midagi küljest ei kukkunud ja mahlad on ka veel sees, hoolimata hirmuäratavatest kolinatest põhja all. Aga sellegipoolest läks natuke aega ja abikõnet veendumaks, et tuleb põhjalikult aaret otsida, mitte meetodil: "Tükike siit ja tükike sealt." Omaenese diletantlikkuse tipuks oli see, et viis sammu enne autot astusin pokust mööda ja parema jalaga pahkluuni vette. Mistõttu pidin hiljem varvaste soojendamiseks kõvasti gaasi vajutama :)
Aga ma olen rahul. Üks taak jälle kaelast ning vormistan end autopesula järjekorda
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Uus aare vanas kohas tagasi. Loodame, et ei jää samale debiilikule enam jalgu, kes eelmise pidi ära virutama. Parketimaasturiga läksin julgelt ca. 100m kaugusele põhja poolt. Edasi on soovitav kummikuga minna hetkel. Tagasi autoni sain kuiva (õigemini vähem märja) jalaga kui esialgu autost aarde kohta. Seal tegin väikse hüppega valearvestuse ja oletatav tahke pind ei olnud nii tahke kui vaja.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Tõsi ta on, aare on läinud. Ei tea kellele see seal küll jalgu jäi. Ja ei saa aru, kes selle viitsis ära vedada. Ei suutnud ma leida ei aaret ega tünga!! Kes leidnud, see teab millest räägin. Arvatavasti enam ei taasta, aga las ta natuke aega igaksjuhuks veel olla. Äkki tuleb meisterdamis tuju mõni hetk.
Olen asja uurinud ja tean kuidas aare peaks olema peidetud. Kardan, et õiget kohta enam alles pole - seega on ka aare kadunud. Kellelegi on lammutamine rohkem meeltmööda olnud kui ehitamine.
Kohale jõudsime kuskil 300m peale ja juba eemalt silmasime otitud õunapuud. Otsisime kaua aga kahjuks jäi seekord meil otsitav leidmata, Ei jõudnud isegi Tüngani mitte. Ongi siis põhjut siia tagasi tulla- Otsimine võttis lausa nii kaua aega, et Raul kostitas end õuntega (pidavat päris maitsvad olema).
Ühesõnaga, mis valesti see varsti uuesti.
Käisin õhtul ja käisin hommikul, nägin loomulikult mõlemal korral õunapuud, millel hetkel palju õunu küljes. Otsisin siit ja seal, aga kahjuks ei jäänud aaret silma. Aarde asemel leidsin kivi alt sisaliku. Minek sinna esimesel korral oli keeruline, sest rattaga on üsna huvitav mööda pikka rohtu käia kui teerada ees ei ole. Tagasi läksin teed pidi, mis viis ilusti suurele teele välja. Kuna õunapuu on kiviga visata, siis jääb see peidukas mind tükiks ajaks kripeldama. Küll ma selle millagi ülesse leian.
Päris põnev! Vihje ehitamise kohta, lõi lambina särama hoopis mingit teist aaret otsides. Kihutasin siis rattaga õunapuu juurde. Kukkusin ehitama sama hunnikut, mille otsas eelmine kord olin lootusetult seisnud. Leidsin aarde, see oli ikka väga põnevalt peidetud. Kuna oli õhtune aeg siis kahjuks segasin ehitamise käigus ühe kohaliku sisaliku maiustamist suure sääse kallal ning hiljem rattaga koduteel olles segasin ühe ronga õhtust dineed suurel kivil. Maiusroaks oli jänese säärekont??? Tänud peitjale, geniaalne.
Aardele lähenesime Türisalu panga juurest läinud teed pidi ning väljusime GPSi uskudes rada pidi otse Türisalus, ei teagi, miks varem see teeots märkamata oli jäänud. Keelumärke ei kohanud ja tegelikult oleks vist küllaltki drive-in aarde saanud teha, aga me sattusime natukene segadusse ja jätsime auto kuhugi hoopiski eemale. Saime tünga, saime aarde ja siis ka hunniku puuke maha endalt pühkida. Phui! Aga päris tore oli, kuigi üks töömees oli natukene väsinud ja juba alguses lootust kaotamas.
Ka minu nutitelefoni kaart näitas mingeid teid mida seal tegelikult polnud ning samas jättis näitamata teed, mis olemas olid. Igatahes jõudsin niimoodi sinnasamasse seinamaalinguga angaari juurde, kuhu paljud eelnevadki. Kuna tee jätkus teisel pool angaari, siis läbisin puudu jäänud 300 meetrit küllalt kiiresti kondiauru jõul.
Kohapeal paelus tähelepanu hiiglaslik geokuhi, kuid seal aaret nagu polnud. Otsisin edasi ja hoopis tünga leidsin. Siis vaatasin muudest kohtadest, kuid pöördusin lõpuks siiski esialgse juurde tagasi, kuna kahtlustasin samuti üht teatavat peitmisviisi. Ja muidugi oligi niimoodi peidetud. :) Lõppkokkuvõttes sai tegelikult päris kähku hakkama, edasi-tagasi jalutuskäiguga koos ei läinud vast üle poole tunni.
Tänud peitjale, ilma geopeituseta poleks sinna raketibaasi vast kunagi sattunudki! ;)
Ilmselt ehitajat must ikkagi ei saa. Aare jäi ka leidmata. Aga kui kõvasti harjutada ja kive laduda, võib olla siiski saan ükskord ehitajaks :)
Auto sai jäetud Naage koobaste juurde ja sealt mööda paekallast ülesse ronitud. Vantsides läbi heina hoidisn hinge kinni, kui mitut puuki või ussi ma kohtan, aga mitte ühtegi. Koha peal sai null kiiresti tuvastatud. Ja natuke ehitusmehe moodi askeldades see õige ülesse leitud.
Küll oli hea, et seekordse geomatka lõpetas selline õunapuu. Selliseid aardeid olen mina nõus lõpmatuseni otsima. Kahjuks leidsin tunni ajaga üles. Kahju. Väga lahe. Suur tänu peitjale.
Auto jäi Ojasuu teele ning väike jalutuskäik. Kohapeal sain kõigepealt tünga, siis tuulasin ümbruses ringi ja asusin tõhusamalt otsima. Lugesin vihjet ning mõne aja pärast sain aarde konteineri ka näppu. Tänan!
Üksik õunapuu oli mu esimene aare mida ma otsinud olen. Seda aaret otsides olen näinud tooreid õunu, valmis õunu, õunasid maas kompostiks muutumas, õunapuud ilma lehtedeta ja nüüd seekord õunapuu saamas oma kevadisi lehti.
Täna pärast korralikku töötegemist suvilas tuli soov teha väike georetk. Kuulsin, et hetkel pidi aarde ümbruses kuiv olema ja aardeni ilusti jõudma. Jõudes 100m aardest tuli tavapärane pilt ette - pikk sirge jõgi. Kui kuiv siis kuiv. Alguses hüppasin pokude peal aga seis näis lootusetu ja läksin läbi korraliku võsa ringiga. Otsima hakates olin seekord enda arust targem ja teadsin mida ma vist otsima pean. Otsisin, otsisin ja ei midagi. Tünga sain ka juba oma viiendat korda. Kaua võib? Tegin kurva häälega kõne Tanelile ja palusin head vihjet. Ütlesin, et otsisin sealt ja täpselt niimoodi. Ta vastas seepeale, et see peab ikka seal olema ja et vaata veel. Nii ma siis otsisin uuesti ja leidsin! Piinad läbi!
Nüüd puhkan, login leituid aardeid, libistan õlut ja hakkan kohe grillima. Tänud meeldejääva seikluse eest!
peale korduvat otsimist, tünga saime aga aaret ei leidnud, peab ilmselt kunagi tagasi minema
Ega seegi lihtsalt tulnud, läks ikka päris palju aega.
See jäi viimaseks aardeks, kuigi see tegelkult nii mõeldud ei olnud. Igal pool läks kuidagi kahtlaselt kaua aega täna ja aeg lihtsalt kadus käest. Tee, mis selle aarde juurde viis, ei kannata muidugi mingit kriitikat, kuid kohale me jõudsime. Ega aardeni pääsemine ka ju ülearu kuiv ei olnud ning kuskilt mingi õudse ringiga me aardeni jõudsime. Tagasi läksime muidugi teisest kohast, poole lühemat teed mööda. Kui hakkasime aare juurest lahkuma, saime sõita mõnikümmend meetrit, kuni käis üks ilge raks. Mis selle raksu tagajärjel juhtus, saate näha kõrvalolevalt pildilt. Aga just sellel hetkel ilmusid silmapiirilt kaks isikut ning kõndisid meie poole. Hakkasime arutama, et kas huvitav tegu on geopeoturitega või mitte. Selgus, et tegu oli Imre ja Airiga ning sihiks oli neil loomulikult õunapuu. Nemad kadusid põõsaste taha ning mina vaatasin mõtlikult seda ratast. Püüdsin natuke sõita, kuid see ratas ei sõitnud enam kusagile. Üks hetk jätsime rattad maha ning läksime aarde juurde vaatama, kuidas siis neil läheb. Nad olid algul ka üsna nõutud, kuid mina küsisin kohe, et kas teil on suur auto? Vastuseks saime, et ehk isegi mahub ära. Läksime nende järel autoni ning kui ratastel sai mõned jupid ära võetud mahtusid nad ka ilusasti autosse ning nii me Laagrisse saimegi. Tänaseks on ka uus ratas juba olemas ja arvatavasti nii enam nii pea ei juhtu. Geojumal oli meie poolt. Aitäh aardepeitjale ja teolttabajatele :)
Madala linnaautoga sõitsime pea kilomeetri kaugusele aardest. Tegelikult oleks pääsenud ka lähemale, kuid otsustasime ka jalgadele veidi tegevust pakkuda. Pealegi oli ilm ilus ja lausa meelitas välja. Aardele lähenedes märkasime teel kaht isikut jalgratastel. Sellises kummalises kohas inimesi nähes ei jäänud juba eemalt kahtlust nende sealoleku eesmärkidest. Kuid näod ei olnud neil just kuigi rõõmsad. Üks jalgratastest oli kodust kaugel lagunenud ja perspektiiv näis nukker. Jätsime nad esimese hooga oma murega omaette ja suundusime aaret otsima. Loogilise asukoha leidsime kiirelt. Siiski ei raatsinud esmalt käsi liigutama hakata. Kui eelnevalt kohatud noored geopeiturid andsid põhimõttelise kinnituse, et koht on ikkagi õige, siis võtsime käed taskust välja ning sukeldusime aardeotsingusse. Õnneks nuputasime koheselt välja aarde peitmise stiili ja aare paljastus kiirelt. Väikese vaevaga peitus aare tagasi omale kohale. Tagasi minnes otsustasime aidata ka hädalisi. Lammutasime rattad osadeks, paigutasime autosse ja viisime koos ratturitega tagasi linna. Aitäh toreda aarde eest.
Aastaid tagasi olen vist kõik selle kandi ehitised/rajatised läbi kolanud. Mulle see aare meeldis mis sellest, et osa teest kõndisin põlvini vees ja vihma sadas. Seal on praegu ikka väga palju vett :) Aitäh!
mis S....asti see uuesti. eelmisel õhtul enne pimedat otsustasime minna õunapuud otsima leidsimegi isegi tünga saime aga aaret mitte. tüngast väike nõrdimus ja pimeduse tõttu otsustasime lahkuda. tünga värk sai omale kohale kuid veits lohakalt ja nii me logita lahkusime,kindla plaaniga valges tagasi tulla ja nii läkski kõik suuremad ja väiksemad veetakistused ületatud ja tagasi me olimegi nüüd oli kodutöö paremini tehtud ja logi sai kirja tünga värk sai ka korralikuks asjaks. väga lahe oli NSVL aegse maastriga sai aardele ilusti O veetakistusest saab aimu siit http://youtu.be/dzLycS2qy1A
tünga saime kätte, edasi aga ei tahtnud asi liikuda ja jõle külm ja vesine ilm oli, ei hakand lapse tervisega riskeerima. nulli lähiümbruses kindlasti vaja kummikuid, tänase seisuga minimaalselt number 40.
nulli saamine võib tõesti pisut porno olla.. ühe autot-säästva viisi mida kavatasen ise teinekord tagasi tulles kasutada panin kaardile.. jäta auto sinna kus on kaardil sinine rist, sealtsamast tuleb väike aga hästi sisse käidud jalgrada mäest üles (kollane punktiir) ja üle heinamaa kuni sõjaväebaasi teeni. sealt veel 5 mintsa nulli (kollane katkendjoon). kes väga tahab saab muidugi autoga ka lähemale, aga milleks oma sõiduriista piinata.
Auto sai jäetud sõidetava tee peale, edasi jalgsi. Kohale jõudsime just õigel ajal, õunad olid valmis ja ootasid korjamist. Vahelduseks ka aare leitud. EVEJ
Autoga saime umbes 130 meetri peale, siis läks vesiseks. Kuna me täna juba olime autoga kinni istunud, siis enam ei tahtnud. :) Õunapuu õunad olid maitsvad ning aare ise tekitas muhedaid emotsioone. Täiesti koba peale leitud tegelikult. Kogemata, noh :) Aitäh, väga meeldis!
Oi kurja kui palju vaeva me nägime, aga kasu polnud miskit. Ilmselt oleks pidanud jalutama, kas türisalult kiviblokkide või hiiliva hobuse juurest sinna. Aga laisad nagu me olime, tahtsime ikka autoga lähedale ronida. Üle vaadatud said nii päris mitme suure porilombiga teeots Tõlinõmme, tupikud Türisalu ja Naage poolt ning mõtlesime korra lausa Naage poolt ületada maastikukaitse ala, kuid pimedus oli päris lähedal ja otsustasime teiseks korraks jätta. Läksime hoopis Vääna-Jõesuule sööma. No nii head toitu ja sõbralikku teenindust polnud juba tükk aega kohanud. Hea oli nina soojendada mugavas atmosfääris.
Autoga sai lahedalt nii 40 m kaugusele, edasi enam nii lihtsalt ei läinud, aga leitud ta sai. Aitäh aarde ees, aga õunad olid hapud.
Sai uuesti aarde juurde tuldud ja otsitud kõikvõimalikest kohtadest. Aare ei tahtnud ennast kuidagi ilmutada. Kuna olime juba tunnikese ringi tuuseldanud siis võtsime nõuks küsida abi peitjalt. Peale paari lisavihjet sai aare lõpuks ka leitud. Peidukoht on tõesti trikiga. Pole siiani kohanud, et keegi oleks midagi sellist välja mõelnud. EVEJ Ma ise julgeksin maastiku raskusastet kindlasti suurendada vähemalt 3 peale. Vabalt võiks ka 4 peale panna. Kummikud on täiesti vajalikud, kuna tee aardeni väga märg.
Sai kohapeal kõvasti ringi tuulatud, kuid aare jäi leidmata.
Jõudnud aardest 76m kaugusele avastasin kaks aarde poole liikuvat kogu ja kuna kiire arvutus liigitas nad 97,8% tõenäosusega geopeituriteks, ei hakanud enda varjamisega vaeva nägema. Edasi otsisime Liisu ja Erikuga koos, proovisime erinevaid raketiteooriaid jms kuni Lady Luck mulle halastas. Suht kiirelt said seejärel nägijaks ka Liisu ja Erik :) Hea peitmisviis.