Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aastaid tegasi kuulus Laukasoo raba Lahemaa Rahvuspargi samanimelise reservaadi koosseisu. Inimeste viibimine rabas oli keelatud. Praegu on reservaat ajalugu ja rabas liikumisele ei ole piiranguid. Aare on peidetud raba suurima lauka juurde.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (5), ilus_vaade (2), ujumiskoht (1), rabamatk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3P6Y1
Logiteadete statistika:
68 (98,6%)
1
3
0
0
0
0
Kokku: 72
Mida küll riik teeb oma soodega. Täiest kahju. Käisime viis aastat tagasi ja siis polnud pilt selline. Õnneks olid meil kaasas lisaotsijad ja sai ka aare logitud.
Laukasoos käin igal aastal ja korduvalt. 18.09.2021 ja 18.09.2022; samal kuupäeval, samas kohas - esimene kord panin aaret tähele - järgmisel aastal läksin juba teadlikult fikseerima. Põnev paik, olen ka talvel käinud - soos ja laugastes on oma saladuslik tõmme - tänud peitjatele! P.S Konteineris on pliiats otsa saanud!
Tulin Uuskülast matkasuuskadega, raba lage ja lumine, laukad ilusasti külmanud.
Kuivanud puude juurest võtsime otsesuuna sellele aardele. Kodus kaarti vaadates olime mõelnud, et kui laukaid vältida, siis saab ka väikse ringiga, kuid kohapeal selgus, et laukad olidki kõige mugavamad liikumiskohad. Kui mujal oli ka märgi laike ja eriti puude all oli ikka kohati täitsa pehme, siis laugastel kõnni nagu parketti mööda. Need ilusad sinised veesilmad jäid küll meil nägemata, kuid samas kaalub mugavus vahel ilu üle ;) ja täitsa rahul, et siin just praegu jalutasime.
Aardega oli kõik korras, vahetasime natuke räbaldunud mimigripi uue vastu. Ja oligi aeg suund tagasi autode poole võtta.
Paari tunniga oli mõnus rabaseiklus tehtud ja autode juurde jõudes valmistus seal juba suurem seltskond rappa minekuks.
Väga mõnus lumes müttamine, kokku natuke üle 5 km. Aitäh ja soovitame teistelegi!
Tulnuks me siia omapäi ja nii, et rada ees ei ole, oleks me päris hädas olnud. Õnneks käis räätsapataljon siin möödunud nädalavahetusel, tegi raja ette ja ka vesised kohad olid nüüd ilusti ära külmunud. Me saime kenasti saapaga kohale jalutada. Otsimise peale leidsime muidugi meiegi laukajää pealt lume alt vett, aga jää ise oli kõikjal väga kõva. Tänud mõnusa matka eest siia aarde juurde.
Kuivanud puude juurest edasi enam rada ees ei olnud, kuid kui lasta julgematel ees minna, ei olnudki nii suurt vahet :) Natuke rohkem tuli energiat kulutada ning vastavalt hakkas ka soe, mida oli näha kõigi mütside ja kinnaste eemaldumisega. Matk läks kiiresti ning aarde juures tegime uhke pidusöögi. Aitäh Airile ja Ovele hõrgutiste eest!
Tagasi oleks saanud ka otsemini, kuid kuna erinevus oleks olnud ainult mõnisada meetrit, siis läksime mööda tuldud teed. Nüüd olid laukad juba vesisemad ees ning vesi tahtis räätsade vahele ära külmuda. Eks saidki jalad lihtsalt natuke rohkem trenni. (Igapäevase 8 tunni istumise peale kulub ju vägagi marjaks ära :)
Teeotsa juurde jõudes hakkas silma esimene helkurvest ning varsti ka järgmine, järgmine, järgmine. Keegi ütles, et peaks küsima, kuidas näkkab. Ma siis küsisin, aga kahjuks väga viisakalt ignoreeriti mu küsimust :D
Autode juurde jõudes saime aru, miks parkla nii ilus oli - et jahimehed oma autod sinna saaks parkida. Ups. Õnneks olid nemadki oma saagi kätte saanud ning tulid autode juurde. Ei pidanud end läbi nihverdama hakkama. Aitäh toredale maastikule kutsumast ning toredale seltskonnale!
Mõnus matk toreda seltskonnaga. Saagi kokkuvõte : Meie - 2 , jahimehed - 1 :)
Esmalt tekkis mul huvitav küsimus, kas Ove on meelega kõik matkakaaslased tähestikulisse järjekorda pannud... ma panin tagurpidi.. meelega siis. Matk oli täpselt selline, nagu eelnevates logides kirjas. Metsanotsude kohta ei saa nüüd aru, kas loeti meid kõiki kampa või siiski ainult pooled... Rabasse rajatud tee eest suured tänud.. ei tea kahjuks kellele aga see aitas meil lihtsamalt pääseda. Tänud aarde eest. Vaatan nüüd kaarti ja mõtlen, et kuhu küll end Allanil vedada lasin. Tänud ka sulle, Allan ja tänud kaaslastele.
Nagu Airi juba kirjutas, siis Kuivandu puude juurest enam valmis maanteed näha ei olnud ja seekord olime ise teerajajateks. Mõni lõik üle laugaste oli veidi vesisem ja kontrollisime aeg-ajalt kas ikka lume ja vee all on ka piisavalt jääd. Liikuda saime kõikjal muretult otse üle laugaste kuni peagi olimegi kohal. Peale logimist kulgesime tagasi parkla poole juba mööda sissetallatud räätsamaanteed. Raba ja metsa piiril tabasime jahimehed metsanotsude jahilt. Jutu järgi olevat nad metsas fikseerinud 26 metsanotsut, meile jäi ainult segaseks, kas meid loeti ka selle 26-e hulka või mitte. Veidi enne parklani jõudmist möödusime ka notitud metsanotsust kelle jahimehed pärast parklasse lohistasid. Kuna jalutuskäik rabasse möödus oodatust rutem, siis võtsime edasi suuna järgmise raba poole Järlepa järve ääres.
Igati loogilise jätkuna liikusime Kuivanud puude aarde juurest otse siia. Kui eelmise aarde juurde pääsesime ligi enamasti mööda uhket maanteed pidi, siis siin tuli jalad kõhu alt välja võtta ja see tee ise valmis teha. Tagasi pöördudes oli juba päris korralik Laukasoo maantee valmis, nagu Krissu tabavalt ütles. Laugaste peal hakkas pool Yks6õik jälle oma teooriat aretama, et ei tea, kuhu need osad geopeiturid küll kaovad? Äkki mõni laugas on mõne endasse võtnud?! Pärast seda sai mitu korda üle loetud, kas kõik kaaslased on ikka alles. Minnes oli meid kuus aga tagasi tulles lugesin, et üks, kaks, kolm, neli, viis ja mina. Kurja, oligi keegi kaduma läinud, kuidagi kuus kokku ei saanud enam. Kui laugaste vahelt välja marssisime oli metsa vaheline tee oranžide täppidega märgistatud, mõni neist oli kollaseid täppe ka lumme jätnud. Üks röh-röh enam ilmavalgust ei näinud ja tema jättis lumme punaseid täppe. Mõnusalt lustakas matk sai planeeritud kolme tunni asemel läbitud paari tunniga. Super lux matk oli. Tänud seltskonnale, räätsade laenutajale ja aarde peitjatele!
Laukasohu sattusin läbi ELF soode taastamise talgute, õnneks meenus ujumis-lõunapausi eel aardekaart üle vaadata. Värskendava laukasupluse järel panin räätsad alla et kiirelt edasi tagasi ära käia ning supile mitte hiljaks jääda. Laukasoos on käimas soo taastamise protsess ja seda oli suure lauka juures tunda ka, vee tase kõrgem kui mujal. Aga räätsaga kenasti läbitav ja logitav :) Soohuvilised saavad kraavidele ja turbaaukudele ehitatud paisusid näha aardest umbes kirde suuna, suurema metsa piiril.
Laukasoo on Annale juba väikesest peale tuttav,on siin mitmeid kordi käidud murakaid, pohli ja mustikaid korjamas. Ka täna algas meie retk 5 liitri mustikate korjamisega ja alles siis aarete otsimisega. Esimeseks valisime kaugema aarde. Sinna kohalminek sujus kenasti ning aare sai logitud. Aitäh.
Tulek siia võttis küll läbi. Muudkui vaju ja vaju. Kui aardega risti olime, siis mulle tundus, et kuskil silmapiiril terendab võimalus minna suure ringiga, aga selleks enam jaksu polnud. Ütlesin poistele, et davai, ujume üle. Näitasin ette ka, kuidas ujumine käib. Üpris mõistlik otsus, sai kiiremini mindud ja natuke jahutatud. Edasi võtsime suuna kuivanud puude pääle.
Soojas toas plaane tehes tundus mõistlik aardele minna ujudes. Kohapeal aardele lähenedes aga ujumisisu enam polnud ning soov oli minna ringiga ja kuivaks jääda. Kui aga aarde lähedal pikalt vesises pehmes pinnases mütatud, siis oli kopp ees kõndimisest ning läksime siiski ujudes. Mõnusalt värskendav ning tuju oli parem kui enne. Siit läksime järgmise aarde juurde.
Meie teekond algas siia uhti uhti uhkesti aarde juurest. Teekonna alguses ilutsenud võsa, kõrged rohutaimed ja nõgestemeri pani minu lühikeste pükste valiku suure kahtluse alla. Kui minimaalne nõgeseravi programm välja jätta, tundus mulle just mu rõivavalik täpselt sobiv. Putukaid polnud ja rabas saigi sumpamisest kuumenevast kehast tuul mõnusalt läbi käia. Enamus teekond oli küll vesine aga kummikuga ilusti läbitav. Alles aarde juures laugaste vahele jõudes kippus veetase ohtlikult kummiku servani ulatuma ja sammud muutusid aina raskemaks. Olime juba aardele päris lähedale jõudnud kuid selleni jõudmisesk tuli veel üsna suur ring ette võtta. Sellel momendil andis Liis mõista, et tema nii ei viitsi, kooris paljaks ja sulpsas laukasse. Ega ma ei saanud kehvem olla ja alustasin enda lahti koorimistki. Selle peale Kaupo küsima: „ Mis ma teen?”. „Ma ei saa ju kogu lõbu Liisil üksi läbi teha.” - ja jätkasin ettevalmistusi. Enam polnud ka Kaupol pääsu ja sulistasime kogu kambaga aardeni. Taimede vahel oli vesi küll üsna jahe aga laukad soojad. Mõnus värskendav tegevus olid need viimased meetrid. Nimi kirja, plärtsuga vette tagasi ja teekond järgmise aarde poole võis alata.
Veel värske meele ja puhanud kehaga oli see laugas siin kindlasti kogu geotuuri üheks mõnusamaks osaks. Tänud.
Mõnus jalutuskäik, palju mõnusaid mustikaid ja ~70 põdrakärbest
Loomulikult raba-aarde parim külastamise aeg on küpsete murakate aeg. Juba tuttavat rada mööda jõudsin kiiresti raba serva kraavini ning edasinegi tee oli loogiline õõtsumine lauka suunas. Aare avaldas end mõnusast ja kaunist kohast. Meeldivalt putukavaba aeg andis võimaluse pikalt nautida murakate ja sinikate maitset ning mõnusa keskkonda võlusid. Tänan kutsumast.
Selles, et mul see aare juba ammu logituks ei saanud, on süüdi Piia ja Peeter. Ainult heas mõttes muidugi. Ühe talvise rabamatka sihtkoht muutus viimasel hetkel Kakerdaja raba kasuks. Pärast leidu toimunud kirjavahetuses mulle tol hetkel tundmatu peitjaga blondiin, kes soovitas Laukasoo just pigem suvel ette võtta. Kuulasin muidugi sõna:). Miks siia jõudmine kaks suve edasi lükkus, on ka kindlasti kellegi teise "süü";). Igatahes lõpuks jõudsin siia. Päevane aeg oli planeeritud mugu-seltskonnaga, seega geomatk tuli ette võtta varahommikul. Pisut raske oli ärgata, kui terve majatäis lähisugulasi ümberringi mõnusat und naudib, seepärast venis minek planeeritud kella viielt küll tunnikese edasi, aga hommikupäike alles võttis võimust kui metsaservast teed alustasin.
Jalutuskäik oli tõeliselt mõnus, maiustasin mahlakate mustikatega, imetlesin vaateid. Hea, et veetakistus ette tuli, oleksin nautides ilmselt veel edasi kulgenud. Tagasiteel, juba metsa vahel olles, suutsin muidugi ikka korra ka põlvini sisse vajuda, mis õige rabamatk see ikka oleks, kui jalatsid pärast pesumasinasse ei saaks.. Hommikukohvi ajaks olin juba seltskonna juures tagasi.
Aitäh peitjale siia kutsumast! Aitäh Peeter ja Piia, et siia hoopis suvel sattusin.
Talvise rabamatka esimene aare. Paluks sobivat talveilma ja sarnaseid aardeid veel ja veel :)
Selle aarde plaani on ikka varem ka peetud, aga siiani pole asja saanud. Täna kui naaberaarde külastus eriti hea plaan tundus, siis mõtlesin, et kohapeal otsustan, kas tuleb kahe aarde ühiskülastus. Nagu eelmise juures sai mainitud, siis silgata mööda siledaid jääkaane all olevaid laukaid oli lust ja nii see teine logi üsna lihtsalt tuli. Tagasi võtsin suuna otse auto poole üle puutumata lumepinna. Ühel hetkel üsna ootamatult oli põiki üle minu tee kellegi tundmatu jäljerida. Enda jaoks viskasin nalja, et olen leidnud Reede jäljed nagu Robinson Crusoe oma üksiku saare rannas. Oli ju tänagi reede. Aga vot Reede jäi mul leidmata. Tänud peitjale! Minu jaoks suurepärane retk ja aare
Eelneva juurest otsejoones antud aardeni.Pisut enne aaret nägin lauka serval lahtist vett mis tegi pisut ettevaatlikuks kuid mis ei seganud edasist.Saime kenasti logitud.Eelnevate leidjate jälgedes hakkasime kiirelt tagasi astuma kuna kuskil pakutavat piiritust. Täname rabasse kutsumast
Kuivanud puude juurest otse aardeni oli praegusel aastaajal mõnusalt lihtne matk. Tänud peitjale.
Kuivanud puude juurest jalutasime edasi Laukasoo aarde juurde. Väga lahe kogemus ikka laugaste peal lihtsalt kõndida. Kõik nii jääs ja tahke. Mine ja kõnni ainult ning võta aare. Aitäh peitjatele.
Sellele aardele lähenesime sirgjooneliselt otse naaberaarde juurest. Esimesed mõnisada meetrit õnnestus läbida külmunud laugastel. Lausa lust niimoodi, sile ja kõva nagu asfalt. Vahepeal tuli veidi raba ja lõpupoole sai jälle laukaid nautida. Nimed kirja ja tagasi auto poole. Väga mõnus jalutuskäik. Aitäh peitjale.
Tulime meiegi otse naaberaarde juurest. Üritasime kasutada nii palju laukaid kui võimalik. Nendel liikumine oli kiirem ja mugavam kui mätaste vahel olevat vett vältida. Esimesed meist olid juba varbad märjaks saanud. Aitäh, aare korras.
Kuivanud puude juurest otse siia. Gmaps näitas keset laugast, aga maaamet näitas otse topsi. Laugaste keskele muidugi ei rännanud, jalutasime mööda laugaste ääri. Aarde tops oli igati lahe. Tänud matka eest.
Jätk mõnusale kevadhommikule. Kuivanud puude juurest mööda lumekoorikut siia. Oli küll suur laugas, kujutasin ette suvist pilt, mis siin avaneks. Hea, et meil aastaajad ikka eriilmelised on...
Eelmisele: nägin minagi tagasiteel neid pealuuga sarvi, eks ta üks oinas ole ;)
Tatsasime siis uhkelt Laukasoo aarde juurde. Teekonna lõpuks oli mu seltsiline nii tüdinud ja kirus kaasa tulemist maa põhjani. Olin üllatunud, et jää laugaste peal kandis. Suvel oleks kindasti palju ägedam. Võib olla isegi ilusam. Mulle meeldis ka talvine jalutuskäik soos. Minu fitbit kell näitas pea 9km ja 12tuhat sammu - korralik trenn ikka!
Tagasi teel nägime kummalist asja puu otsas rippumas.
Jällegi mõnus teekond kuivanud puude juurest siia. Vahepeal kasutasin ka ühtesid vanu jälgi aga siis lasin neil oma teed minna, ikka sellepärast, et minul põnevam oleks. Aare korras, logitud. EV,jätsin jalgratta kummi paranduskomplekti, ehk on kellelgi rabaretkel abiks :-) Tänud peitjale! :-)
Kaaslastel oli juba kõik selge - parkimisplats, õige metsasiht, sillake jne. Mina omaltpoolt pakkusin teerajaja rolli. Kummikud oli küll jalas, kuid lumi tahtis üle sääre sisse tulla. Laugastele jõudes oli hirm jää peale minna kuna olid pikalt plusskraadid valitsenud. Labürindis natukene ekslesime kuni Kalmer osutas jälgedele laugastel. "Kui tonnine põder läbi ei vajunud, siis ei vaju meie ka" ja astus julgelt maapinnalt jääle. Kribinal krabinal me Taneliga järgi ja olimegi peatselt aarde kõrval. Jää peal jalutada võrreldes põlvini lumes sumpamisega oli justkui paradiis. Tänud peitjale siia juhatamast, kindlasti on siin kena ka suvisel ajal
Mõtlesime, et teeks väikse laupäevase geotiiru. Hakkasime Rakvere suunas sõitma ning poole tee peal mõtlesime, et tuleks teeks lõpuks selle aarde ära. Oleks ju võinud teha tookord, kui Kuivanud puid tegime, aga siis ei viitsinud ja kuna paremat lähenemisteed ei leidnud, siis alustasime matka ka samast kohast. Karl läks selle aarde juurest otse naaberaarde juurde, meie otse autosse tagasi. Laukad olid enamasti veel täitsa jääs. Enamasti... :) Aitäh!
Tuisu alt oli näha ka eelmiste jälgi. Mõnus ilm lähenemiseks. Kindlasti on tore seal ka teistel aastaaegadel. Aitähh. Aare OK.
Kuivanud puude juures lõime teistega lahku, et ka see aare üles leida, kui me juba siin rabas oleme. Sylli tuli meiega kolmandat korda kaasa. Kõmpisime üle laugaste ja läbi lume ning lõpuks oli vähemalt mul toss täitsa väljas. Logisime, tegime sylli rohelistest räätsadest pilti ja asusime oma jälgedes tagasiteele. Parklas oli marlai meile juba vorstikesed valmis praadinud, võtsime teed ja pirukat ja tundsime elust mõnu. Aitäh meid kaasa kutsumast, väga mõnus matk oli!
Kuna külm oli kaanetanud raba, oli väga lihtne siia aarde juurde tulla. Muudkui sirgjoones otse aardele peale. Tulime siia Kuivanud puude aarde juurest. Otse üle laugaste, ei mingit probleemi! Kõige kergem oligi mööda jääd liikuda. Lund oli muidugi ka korralikult, tegi astumise raskemaks ja võttis naha märjaks. Enne auto juurde jõudmist aga kohtasime teel Lauri ja Marist, kes pärast sama ringi mööda meie jälgi läbi tegid. Tänud peitjale aarde eest!
Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.
Tänud peitjale :)
Tegelikult olid meil täna otsimiseks ainult kuivanud puud välja vaadatud. Aga et Priit, Erko ja Kristel meie juhuslikul kohtmisel lahkesti meile infot jagasid, et sealsamas kõrval on üks karp veel, astusime mööda nende jälgi ka selle aardeni. Raba on ikka lummav, igal aastaajal ja aitäh peitjatele põhjust andmast seda kaunidust siia vaatama tulla :).
Olin kaval ja liikusin hanereas viimasena, et kui jää Priitu ja Erkot kannab, siis kannab mind ka. :D Õnneks kandis kõiki. :P Jalutuskäik oli väga mõnus, sellise paksu lumega on seal nii ilus. :)
Vot see on see kui võtad ainult ühe aarde sihiks :) Oleks selle logimise peaaegu vahele jätnud aga õnneks saime eelmise aarde juurde jalutades vihje ja saime ka siia tulla :) Mul oli hea meel, et Priit ees oli käinud :P Tunduvalt julgem oli igalpool astuda :D Oleks ainult Erko ja Kristel olnud, siis oleksin küll vist igaksjuhuks kaikaga teepinda tagunud...jajah onon külma palju olnud aga ikkagi :) Igatahes mõnus teekond oli kuivanud puude juurest siia laugasteni. Kui seni jookis meil teerada ees, siis sellest aardest edasi olid ainult puutumata lumeväljad :) Väga väga mõnus jalutuskäik igaljuhul. Usun, et suvel on seal ka kaunis aga sellisel aastaajal on ikkagi ka omad võlud :) Suured tänud peitjale :)
Nina GPS-is vurasin autoga paika, mis jäi linnulennult aardest kõige lähemale. Algul forsseerisin pikkades pükstes ja tossudes Loobu jõe ning siis oli mõned sajad meetrid korralikku ukerdamist kõrvenõgeste-angervaksade väljal. Ikka uskumatult kõrgeks on need tegelased võimelised kasvama. Kui rappa jõudsin, siis oli juba jalutuskäik pargis. Nii mõnedki murakad olid juba küpsed ning mugisin neid ikka hulgim. Rabas nautisin lauka-suplust ning panin ka logi kirja. Seejärel jälle kiiremal sammul tagasi, kuna koer ja kaaskannataja jäid auto juurde ootama. Täitsa vahva koht, tänud peitjale!
Super päikseline hommik oli matkamiseks Laukasoosse. Raja ääres uudistasime nõuka ajal rajatud seaaedikut. Ei olnud enne sellist ehitist näinudki. Tilgametsal oli platsike väga väike, võib-olla tõesti oli siin kunagi metsavahikohakene. Suurlauka rajal nähtu alusel on oodata väga head muraka, pohla ja jõhvika saaki. Vau, kui mändide vahelt vesi paistma hakkas! Väga ilus vaatepilt oli kuni aardeni! Päike mõnusalt selga soojendamas. Kraavipervel oli maastik tahe ja rada ise aardeni mõnus tatsata. Tihedas kaasikus juhtus olema tükike pinnast, kus üits matkalistest põlvni äkitsi sisse vajus. Tänud kohalikule perenaisele, kellelt oli eelnevalt juba luba ta õuel neljarattalised parkida. Tänud Raivole!
Mina olin seda aaret kaua kaua plaaninud. Esimest korda Uhti uhti uhkesti aarde juures, jäin isegi toona sinna ööbima. Matkaks aga toona ei läinud. Nüüd võttis aga teema üles vist selle aardele lähimalt elav geopeitur Krista. Loomulikult olin mina valmis rappa minema ja kaasa tulid Virumaa parimad pojad. Väga lahe pisike matk oli. Nüüd on teada, kuhu mustikale ja kuhu murakale tulla.
No see raba on kergete killast. Aardeni välja läks korralik teerada, nii et ainult astu. Tänud peitjale.
No need raba ja soo aarded vajavad veel harjutamist.Sinna minek oli suht korralik,topsik leitud ruttu.Tagasi minnes mängis üks part ja tema järelkasv meiega peitust. Siis ühes täiesti ootamatus kohas vajusin põlvini maa alla,kust teised enne mind lihtsalt üle läksid. Aga lohutuseks leidsin koha kuhu murakale minna.
Vot selliste aarete pärast ma geopeitust mängingi!
Täname õue kutsumast!
Geolamboro jätsime Vahakivi valvsa pilgu alla, edasi suundusime jala. Üsna pea aga vaatasid meiega tõtt kohalikud kerberosed, ma oskan küll nende moodi haukuda aga hambad on mul kehvemad ja seega suundusime parem heaga metsa peitu. Siit tõmbasime pea otseteed aardeni. Imelik küll aga kraavide ületamiseks ei pidanudki pikalt purdeid otsima. Õõtsuvas soos aga tuvastasime kõigepealt hunniku kummitaolist materiali ja siit edasi nööri, mille otsas kõlkus karbike millel silt GPSonde. uus aare? prügi? sellises kohas! Googel seletas, et tegemist siiski meteoroloogilise sondiga, seega ikkagi prügi aga ülalt alla sadanu. LAKSasime siis sellegi kaasa. Nulli jõudes oskasime vaid ohata ilus, kaunis, imeline. Meenusid NykkaseMatti sõnad, et elu on inimese parim aeg, ja et elämä on laifi. Mitte ei tahtnud tagasiteed ette võtta. Missiis et murakaid polnud ja vesi ujumist ei kannatanud, meiejaoks selleaasta ilusamaid matku kindlasti!
Murakad olid ära söödud, põdrasarved ära korjatud, ainult pabulaid oli hulgi. Einar otsustas üksi minna, tagasi tulles oli rõõmus ja roosa. Oli vahepeal talisuplust harrastanud(esimest korda elus). Aitäh!
Kuna Tallinnast Palmse pole eriti võimalik autobussiga ühe päeva jooksul sõita siis valisime rongiliikluse.Sõitsime 2,8 euri eest Kadrinasse.Palmse sõitsime jalgrattaga alla 2 tunni.Palmse teel sõitsid 2 autot üksteise järel meist mööda üle 100 km tunnis mis natuke hirmutas.Kuna natuke varem oli üle 2m turjakõrgusega põder meie eest umbes kolme sekundiga üle tee lippanud , mõtlesin kohe sellele mis oleks võinud juhtund kui need kaks oleks veel veidi kiiremini sõitnud... Aardele lähenemistee oli vaevarikas kuna me ei viitsinud pererahvaga suhelda ja leidsime tee mis enne viimast maja metsa pööras.Metsas hakkas vana nokia gps meid ringi keerutama-kui lõpuks hakkasin tavakompassi rohkem usaldama,siis jõudsime kohale.Murakaid sõime mõlemad kümmneid kordi rohkem kui seni elatud elu jooksul.Samas oli neid ikka vähe et veel talveks koguda.Aare hästi säilinud ja korras.Tagasiteel sõitsime end oimetuks ja jõudsime jaama napilt 3 min enne viimast rongi.Tänud peitjale juhatamast :)
Triinu luges neid murakalisi logisid ja hakkas ajama, et mis värk, tema kui õige saare naine on elus ainult ühe muraka korjanud, et lähme kaeme perra. Valisime kolme vahel, aga Marimetsa kinnipanemine ja Paavo viimane logi kallutasid asja päris kindlalt siiakanti. Ja Paavo endomondost oli trassivalikul ka kõvasti abi - ole sa meheks! Sealtkaudu minek on jah lihtsaks tehtud - tee viib rabasse ja isegi kaks purde moodi asja on vajalikesse kohtadesse leiutatud. Aga peale viimase oja ületamist vähenes kiirus märgatavalt - murakad nõudsid oma. Nii me siis kulgesime, ühe muraka juurest teise juurde, aeglaselt, aga kindlalt laugaste poole. Labürinti õigesti sisenemine õnnestus ka kohe esimesel katsel, ja pütipojad - kaks, mitte üks - olid ka kenasti oma sukeldumisharjutusi tegemas. Ujuma ei hakanud, mingid krokodillijäljed olid ees ;) Tagasitulekuks võtsime paralleelkursi, et seal ehk on murakaid rohkem, ja nii me seal tuterdasime. Päris lõpus suutis Triinu siiski papu märjaks ka teha. Üks väga tore matk sai - aitäh Raivo! Ja omamoodi isegi hea, et see enam reservaat ei ole - vanasti poleks sinna laugaste vahele saanudki...
Sellest aardest olen mõne km kauguselt mööda sõitnud üle kümne korra. Iga kord kui Rakverre Medi häirenuputeenuse tööasja on, ja seda ikka on. Alati on olnud mingi takistus - kas ei taha enne tööd higistada (seal saab seda niigi teha) või pole pärast enam valget või maa külman'd. Täna, pärast ainsat tööotsa Rakveres oli selge siht - Laukasoo laugas. Ja ma ei jõudnudki lõpuks ära tänada, et geojumal just sellise päeva rappa minekuks pakkus. Ei mingeid parme, ei mingeid sääski, vaid mõned kärbsed, maailma kõige soojem ujumisvesi, kust ei tahtnud üle poole tunni välja tulla ja kus käisime lausa kaks korda. Lisaks kergemate killast rabamaastik, no mis nii viga mütata kui rajad lausa ees. Ma ei hakka parem rääkimagi, et nii palju murakaid pole ma elus sees söönud. Sekka mõned mustikad. Aardest sadakond meetrit tagasi oli veel imepisike linnupoeg vee peal, kes tükiks ajaks sukeldus, aga väga kaugele ei jõudnud. Floorat ja faunat seal jagus ning see kõik oli nii lummav. Vees ujusime sadu meetreid, nii ühel kui teisel pool, nii vee peal kui vee all. Väga lahedad krokodilli vetteminekujäljed jäid meist puhmastikku :-D Enne ujumist jõime ära ühe õlle ja enne teist ujumist teise. Purjusujumisele tervist!
Tagasitee oli lausa nii kerge, et ei võtnud pea higisekski, hoidsin tempot maas. Kokku tuli minu telefoni järgi alla 5 km. Auto juureski polnud ühtegi parmu ootamas. Imeline päev.
Aardest päästsin veebruarist konutanud geomündi "K9TF - Hearst Castle", mis homsest Lätis Mega Rigat külastama läheb. Asemele jätsin kaelapaela, aga ilma I koha medaljonita, sest see ei mahtunud. Suur aitäh Raivole võrratusse kohta kutsumast! Selline peabki geopeitus olema. See aare ja koht jäävad meelde B-) Pikemalt logisin logiraamatusse :-D
Kõigepealt ei suutnud ma otsusele jõuda, kust alustada. Kas sealt, kus eelmisel kuul leidjad alustasid või sealt, kus kaardid paremaid teeolusid näitasid. No igatahes pargitud ma sain, nii et teised autod mööda mahuks. Panin kirja aknale ja küsisin Siimult, kas suusad või räätsad. Siim ei tahtnud saapaid vahetada, nii et jäid räätsad. Kott selga ja teele. Ilm oli võrratu, nii et nautisime isuga. Jälgi oli põtradest oravate-hiirteni. Sihid polnud käimiseks kõige paremad. Vahepeal kõmpisime mingit kraavi pidi ja kui jää kahtlast häält tegi, siis läksime otse. Vahepeal mängisime kopraid ja ehitasime sildu ja peagi olimegi rabas. Erinevalt mõnedest eelmistest, kes olid aarde juhuslikult leidnud, oleksime meie aarde peaaegu juhuslikult leidmata jätnud. No nii ilus oli seal ja siis oli veel tarvis kella üheks pildistamisväärilisse paika jõuda ja nii me seal vaatasime, pildistasime, nautisime ja leidsime kellegi värsked suusajäljed. Arvasime, et need viivad aardeni, aga millegipärast ristusid nad korduvalt meie suunaga. Päris aarde lähedalt läksid suusajäljed uuesti läbi, aga logid pärinesid eelmisest kuust. Lisaks minu varesejalgadele jäi aardesse 1 gc. Aitäh, Raivo! Meil oli imeline vabariigi 95. aastapäev.
Suvel olin kategooriliselt keeldunud sinna minemast ja lubasin talvel...noh...kunagi.Vaikselt juba lootsin, et mitte see talv aga eile Vormsilt tulles helistas Bruno ning selgus, et seal nüüd maantee ees ja imelihtne.Nu, väike huvi tekkis ning linna jõudes oli plaan paigas:lähme!Kohapeal enne parkimist võtsin vaevaks pisut parklat kontrollida:eilsed jäljed küll mõnusalt külmunud aga päris mitu sula oleks pidanud ootama, et geomobiili kõht jälgede põhja ulatuks.Lumelabidas oli küll kaasas kuid lumi külmunud(tuleb tuttav ette siga ja kärss?)Parkisin siis lihtsalt hange ja mõõtsin igaksjuhuks vaksaga, et kas soovijad mööda mahuvad.Tundus, et peaks kuid igaks juhuks jätsin aknale ka telefoni numbri.Kärmelt räätsad varba otsa ja tuld!Juba esimesed sajad meetrid tegid selgeks kaks pisiasja, et eilsed rajameistrid tegid kole kitsa raja mis ei sobi minu V-stiilile ja selleks, et Puhatu jaoks valmistuda tegid nad aegajalt müstilisi lahknemisi-põikeid(muidugi ükshaaval kuna radu oli mitu)Karta on, et vahetult enne aarde juurde jõudmist kulistasid nad hunniku redbulli mis teadupärast tiivad annab kuna jäljed kadusid saja meetri ulatuses kuid enne laegast ilmusid tagasi.Ka libahunt ilmus mõtetesse kuid ei olnud kindel, et kas see oli Kaja?Bruno?Koos?Üksteise kukil vms.Meenus ka lõpukatkend "Hukkunud alpinisti hotellist"ning ehe pilt Kaja kukil kihutavast Brunost pani turtsatama...mul ikka rikutud fantaasia.Aare oli õnneks korras ja omal kohal ning tagasitee nõudis ehk 50 minutit.Tänud peitjale aarde eest!
See oli tänase päeva põhieesmärk, eelmise päeva logi oli nii paljulubava väljakutse visanud ;). Parkisime suht lähedale eilsele kinni-parklale. Alex käis maad uurimas ja avastas ka eilse räätsajäljerea, no see erines küll meie mõeldud suunast ;) kuid seda mööda kõndides saime aru, miks ta just nii kulges.Päike otsustas pilve tagant välja pugeda ja nii mõnus oli eilses jäljes astuda. Mõned kraaviületused olid ju veidi närvekõditavamad, kuid muidu oli lihtne astumine. 140 m enne aaret tabas meid hämmeldus, tundus nagu oleks Bruno Kaja kukile võtnud ja kikivarvul edasi läinud, no polnud enam ühtegi jälge. No muidugi oli pinnatuisk teinud oma töö ja jäljed lihtsalt kinni mätsinud. Mingi aeg edasi tabasime eilsed jäljed taas ja varsti olimegi aarde juures. Logi kirja ja tagasitee võis alata. Tagasitee läks märksa kiiremini kui tulek, nüüd teadsime ka ju kuidas kraavides hakkma saada, üks koht vajus ikka täitsa mõnusalt ju. Loomaradu nägime palju, mõned jäljeread olid päris vahvad, tulid metsast ja suundusid mööda eilseid jälgi edasi. Nii et suur tänu rajameistritele ( ka loomadel kergem :D )ja aardepeitjale. Auto juurde tagasi jõudes oli ikka täitsa hea tunne :D
Teel koeraga metsa jalutama tekkis äkkmõte teha see retk Laukasoo aarde juurde. Väga ahvatlev ja väljakutset esitav oli olnud eelmise päeva logi :). Õnneks elas teeääres tuttav, kellelt sai kohe suusad laenutatud. Kui autoga "parklasse" jõudsime, siis tundus, et sealt algas tõeline matkarada. Tuletasin meelde, et logi järgi said olla vaid kahed jäljed, aga rada oli nii korralik, et isegi suuskadega sai täitsa hakkama. Lagedamatel kohtadel oli pinnatuisk, kuid imelikul kombel olid eelmise päeva jäljed täitsa värsked seisnud. Raja suuruse ja värskuse saladus ilmnes aarde logiraamatus - ka täna oli seal käidud :). Seega oli jälg olnud tõesti väga värske. Tänud rajategijatele ja aarde peitjatele! EVEJ
Mis kehvasti see uuesti. Ajasime ennast eramaa sildi lähedusse ja oskuslikult suutsime kohe ka kinni jääda. Labida oli keegi autost välja tõstnud ja nii me ennast räätsasabadega lahti kaevama asusime. Väike kõigutamine käis asja juurde ja olimegi vabad teele tagasi pääsema. Kuna aga parkimiseks paremat kohta polnud, ajasime ennast sinna kinni-auku tagasi. Jälle kinni. räätsastusime ja läksime raba poole minema. Oli suhteliselt sirge minek, veidz üle kahe kilomeetri sinna ja samapalju tagasi. Tee on selgelt nähtav ja kel minekuhuvi, saab ilma gps-ta nulli. Pärast jälle kaevasime ja kõigutasime ja kadusime uutele jahimaadele. Aitäh peitjale!
Lisan tõlke. Spetsiaalselt ajasime endile varakult jalad alla, et mööda võtmata rabasid kolistada. Vihma kallas rikkalikult ja sama seis oli ka pealinnast kaugemal. Sättisime ennast ühe metsatee veerde, lähedale majakesele, mille kasvuhoone nurk paarisaja meetri kaugusele teele paistis. Ei tahtnud õue minna. Ületanud jõe moodi kraavi astusime mööda täiesti läbiligunenud metsa. Vett tuli nüü ülevalt kui alt. Peale 800m otsustasime siiski tagasi pöörata kuna asi kiskus käest ära. Tuleb oodata natuke tahedamat aega. Kaks korda raba võtta pole patt. Eriti kui koht on vaatamist väärt.
2086.
Igasuguseid maa-ameti pilte vaadates tundus asi peaaegu nagu Kuresoo. Koha peal õnneks oli lihtsam. Esialgu parkisime ennast eravalduse sildi taha ning sügasime kukalt, et kuidas nüüd edasi. Õnneks lahenes asi lihtsalt, maaomanik tuli vaatama, mis värk on ning andis lahkelt loa edasi sõita. Mingil hetkel tuli siiski Algaja kollane geomobiil maha jätta ning jalgsi edasi minna. Retk aardeni tundus üsna sinka-vinka, samas pärast GPS pealt träkki vaadates sai päris sirgelt kohale. Ilmaga vedas, päike paistis ning putukaid eriti ei olnud. Kuigi oli plaanis veel üsna kaugele jõuda ning peaks nagu kiire olema, võtsime siiski aja maha, klõbistasime peotäie pilte ning nautisime vaadet. Koht oli lihtsalt nii ilus, et kiire kadus ära. Tänud peitjale.
Valvas peremees juhatas läbi metsa suuna kätte, pärast laugaste vahele jõudes panime isegi natukeseks räätsad jalga, oli abi küll. Kavala koha peale peidetud see tops ja nii suurt laugast polnud ma ka vist enne näinud. Äge koht, aitähh!