Laeksaare

Leitud

 1 

Nii logid, kui muuseumihoidja lubasid võsas ragistamist, aga tegelikkus oli õnneks palju kenam ja kui üks kahtlane kraav välja arvata, siis oli igati viisakas astumine mööda taliteed. Tänud aarde eest!

See oli tõsiselt taline tee, mis meid Laeksaarde tõi. Mitu korda jõudsin mõttes ja ka häälega tänada, et seekord noorpeituri kaasatulekusoovi eiratud sai (järgmine kord aga kindlasti). Ning kuigi meist kahest kumbki just raskekaallane pole, siis Laeksaare-Kollassaare lõigul veetsime hulk aega tarnade vahel hargivaheni aukudes sumbates, kitseradu järgides ning üle külmumata kraavide hüpates. Väga tore oli :)

Mööda taliteed oli mõnus astumine. Tänud

Talitee täitsa nähtav

Kusagil on või oli ka suvetee

Meie lähenesime mööda taliteed idast ja täitsa normaalne rada viis meid kohale.Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

 2 

Enam kui aasta tagasi, eelmisel geojaanil sai esialgne plaan võetud, et käiks otsiks selle aarde ka üles. Tol korral sai neljakesi juba hämaral tunnil Simisalu poolt (idast) astuma hakatud. Pärast "Õnn on katusega onn" aarde leidmist liikusime tagasi, et talitee üles leida. Midagi raja alguse sarnast leidsime, kuid kuna see tundus väga kehvasti tajutav ja läbitav, loobusime üpris kiirelt.

Nüüd olin taaskord lähedal liiklemas ja uurisin, et ehk läheneda hoopis teiselt poolt (läänest) ja mööda suvist rada mööda. Kuna õhtu oli vaikselt kätte jõudmas, oli mõte läheduses ööbida ning startida hommikul. Vahesaare järve ääres leidsin sobiva koha ja otsustasin sinna jääda. Õhtusel jalutuskäigul Otiga nägin ka kohapealset kaarti, kus oli kenasti ka palju sirgem raba läbiv talitee peal, mistõttu otsustasin järgneval päeval kõigepealt sellele pilgu peale heita.

Autoga õnnestus mööda kruusa- ja kergestiläbitavat metsateed rabast sajakonna meetri kaugusele saada. Edasi läks selgelt eristuv ATV rada rabani ja seejärel Laeksaare suunas. Üllatavalt lihtne oli mööda seda kulgeda. Rada läks peaaegu sirgjoones ja oleks olnud natuke hoolikama astumise korral täiesti kuivade jalgadega läbitav. Metsa jõudes läks edasi mõnus sissetallatud rada. Alles paarsada meetrit enne nulli hakkasid okaspuud ka mustikad asenduma lehtpuude ja laiemalt vohama taimestikuga, mille vahelt oli rada juba natukene keerulisem märgata. Samuti oli vaja osade langenud puude kõrvalt ringi minna. Siiski olin juba varsti varemete juures, kus sai natukene niisama ringi vaadatud ja seejärel ka aaret otsitud, enne kui õige koht silma jäi.

Kõvakübara alt leidsin auguga karbi, mis sisaldas õnneks heas olukorras logiraamatut. Tundus, et seal on kas mingi väike lind või näriline tegutsenud ja karbi sisse augu teinud. Pesakoht oli ka täiest olemas, aga elanikke kodus polnud. Nüüd loen, et nendeks olid tõenäoliselt hiired, kes hiljem ka järglased said.

Teekond siia ja tagasi oli oluliselt lihtsam kui kogu varasema info põhjal oli arvanud. Enda kogemuse põhjal soovitan ka suvel läheneda mööda taliteed, aga mitte idast, vaid läänest. Isegi raba mitte eelistav Ott sai siin ilusti hakkama. Võimalik, et suvetee on ka väga hästi läbitav, aga igal juhul oleks see teekond märgatavalt pikem. Kokku läbisin jalgsi 3,8km ja aega kulus 1 tund.

Aitäh aarde eest!

Ööbimiskoht

Talitee rabas

Talitee metsas

 8 

Algas kõik nii: 26.06.21 öösel või oli see juba järgmine päev, otsustasid Eneli, Arvo, Marko ja siinkirjutaja selle aarde ära logida... Aarde leidnuna on praegu hea meel, et toona kuraasi piisavalt polnud, võrguteenus olematu ja võsane. Teisalt oleks olnud ränk katsumus keset ööd. Aga nüüd sellest korrast. Algas sarnaselt eelmise korraga laudtee käänakult, ainuke erinevus oli temperatuuris, lume paksuses, seljakoti raskuses, aastaajast rääkimata. Minu suur huvi oli kindlaks teha, kas ortofotol häguselt paistev rada reaalselt ka olemas on. Olen Kollassaares käinud teab mitu korda, aga kunagi pole olnud mahti Laeksaare suunas vaatama minna. Algus tunduski kõige kahtlasem, sest geojaani ajal panime otse võssa, millest välja enam ei saanud, mingit teed nägemata. Seekord hakkas tugevalt aimatav teekoridor ruttu paistma, isegi loodetust parem. Lumi oli selle talve keskmine täiesti, ehk 30+ cm lehtpuu metsa all, ega täpselt ei mõõtnud, küllap oli ikka rohkem. Igatahes algus tundus soodne ja mitte väga raske. Kuna seljakott sisaldas ööbimisvarustust, sööki ja paar õllejooki, polnud see mitte väga kerge. Sellest andis ka tunnistust läbi vajumine lumest. Koheselt sai selgeks, et ilma räätsata küll kohale ei jõua, kui siis ilma seljakotita. Kuni lageda sooni kulges rada nagu kulda, aga siis toimus kvalitatiivne muudatus. Olin küll mõned vahepunktid gps-i märkinud, et vajadusel rada tabada, kui peaks lappesse minema. Lagedas soos aga sihtisin niisama umbes, üritades leida aimatavat tee aset. Ilma lumeta ehk oleks midagi pinnasel välja paistnud aga praegu mitte. Ega sellest suurt lugu polnudki, umbes suund sisse ja astuma. Võrreldes kena metsajalutuskäiguga muutus olukord kiirest halvaks. Lund tundus metsikult rohkem ja liikumine vaevalisem. Kohtades, kus lumi kattis madalaid sootaimi, oli täiesti muretu räätsaga põlvini sisse vajuda. Nendel rasketel hetkedel mõtlesin, kuidas Tunk käis Kalevipoja luisku nõudmas ilma räätsata... Kohati oli ropult raske, väikesi pause tuli pidevalt teha, seljakott ka rõhus, aga eesmärk oli ees. Lõpuks sai lage osa ületatud ja algas metsa moodi mets. Sinna oli märgitud üks vahepunkt, kus teed kohtab kraavi. Kraavi ma isegi tabasin ära aga tee olemus jäi tabamata. Lõpu lähenemisest andis märku kerge tõus ja veekogu moodi lagendik vasemal käel. Kivimüür ilmus kuuskede vahelt välja lausa ootamatult. Aarde leidmine ja logimine oli möödunu kõrval lihtne nagu lapselt kommi ära võtmine. Karpi ilmestas küll korralik auk, aga logimisvahendid ja -raamatud olid kuivad. Vahepeal sai fikseeritud stopperi näit, mis mõni minut siia sinna oli 2h. Huvitav, kui palju aega oleks kulunud suvel, pimedas ja väikeses õlleuimas? Parem ei taha teada. Ega sellega siis üritus veel ümber saanud. Tuli asuda otsima läände viivat teed. Lumi oli kogu võsa looka painutanud ja tee kulgemine oli aimamatu, kuniks veidi kenamasse metsa sai jõutud. Seljataha vaadates justkui paistis puude vahel koridor, aga see oligi see kõige rohkem võssa kasvanud padrik. Tee viis edasi üle raba, kus rada oli väga aimatav ja lumi enamvähem talutav. Edasi Matsimäele ja sealt matkarada mööda Kollassaare suunas tagasi, et metsa ööbima jääda. Lumme mattunud laudrada oli omaette väljakutse. Sai jätkuvalt otsustatud räätsade kasuks, nähes rajast mööda astunud inimeste poolt tekitatud sügavaid (vesiseid) auke. Seni oli kõik enamvähem, kui rada kattis paks lumekiht, siis ei teinud vale samm suurt midagi, ainult ühe korra panin täiskoosseisus pikali, akrobaatikat harrastasin korduvalt. Tornist alates jäljerida lõppes ja vahel kohtas aimatavat suusajälge. Rada oli puude vahel siiski üsnagi hästi aimatav, nii et laugastest sai kenasti mööda. Selli järge ääres algas aga paras košmaar- rada oli küll paksu lumega kaetud aga mitte nii paksult, et moodustuks ühtne pind. Seega tuli räätsad jalas sisuliselt klassikalises suusastiilis liikuda, et mitte tundmatule pinnasele kukkuda. Kõrgemale tõstetud kohad olid kõige vahvamad, aga möödusid siiski suuremate fopaadeta. Kaalusin ka saapaga jätkata aga see vist poleks suurt võitu andnud, samasugune tasakaalutu oleks oleks jätkunud ja vale sammu korral kindlasti sügavamal sees. Laudraja lõpp oli nagu taevane õnnistus, aga esimestel meetritel oli jätkuvalt lihasmälus kindla pinna otsimine, kuigi see polnud enam vajalik. Sellel päeval sai läbitud kokku 14km ja stopper fikseeris ajaks umbes täpselt 7h, mille hulgas puhkepause ehk pool tundi. Ilma raske seljakotita oleks saanud kiiremini ja lõbusamalt, aga kuna oli laiendatud eesmärk, siis tuli taluda ja rõõmu tunda möödunust. Nüüd on mõni päev möödas ja raskused hakkavad ununema ning varsti jäävad vaid helged mälestused toredas talvematkast :)

Lumi käib vastu kooti ehk pôlvini sees

Pool kilo lisaraskust, mis jäigi sisuliselt tarvitamata

Arhailised suunaviidad eikuhugi suunas

Olud Laeksaare piirkonnas aastal 1951

Alates 31. juulist lõpevad seni mitmes maakonnas kehtinud tuleohtliku aja piirangud.

https://www.rescue.ee/et/uudised/tuleohtliku-aja-hetkeolukord-1082

 1 

18.juulist 2021 a algab tuleohtlik aeg Ida- ja Lääne-Virumaal, Jõgevamaal ning Järvamaal.

https://www.rescue.ee/et/uudised/paeaesteamet-puehapaeevast-algab-eesti-neljas-maakonnas-tuleohtlik-aeg-1062

 2 

Hull aeg nõuab hulle inimesi. Tänan Helen, Salme ja Helge!

 2 

Peale Ohusillat võtsime suuna rabale, et liikuda otse Laeksaare aarde juurde. Kuna olime kaarti uurinud ja varemkäinutelt kuulnud, et see väidetav talitee on peaaegu olematu, siis otsustasime kolm aaret ühe ringiga võtta ja mitte edasi-tagasi käia. Rabaservas panime jalga kummikud, sest tundus, et võib natuke märg olla. Tegelikult olid autos olemas ka räätsad, kuid ühine otsus oli neid siiski mitte kaasa vedada ja täitsa õige valik oli see.
Rabas leidsime kohe ühe rajakese, kuid see viis väiksele rabasaarele, kus ka mingi onnike peal oli. Keerasime siis suuna endale vajalikus suunas ja rühkisime edasi. Leidsime palju loomaradu, kuid kõik ristusid meie teekonnaga. Seega pidime ikka ise põlvetõstejooksu sarnast liikumist harrastama. Algul mõtlesime, et teeme joogipeatuse iga 500 m järel, aga pikemaid puhkepause teha ei saanud, sest sumisevaid kohalikke oli meeletult. Nii pausitasimegi lühemalt ja tihedamini. Tegelikult oli see lõige üle raba üks meeldivamaid osi sellest teekonnast. Metsa alla või õigemini rapikusse jõudes saime alles tõelist maastik 4 tunda. Nõgesed ja muu taimestik rinnuni. Lisaks veel tohutult tuulemurdu, kus ainult üle ronime pidi kogu aeg. Oh, see oli paras väljakutse aardeni end murda. Õnneks kaaslased ei lasknud motivatsioonil langeda ja üksteist innustades liikusime eesmärgi poole. Hakkasime juba ette kartma, kuidas me sellises dzunglis seda umbes teada asukohaga aaret otsima hakkame, kuid õnneks oli kohapeal kõik lihtne ja loogiline. Aardekarbi nägemine mõjus nagu lotovõiduna :))
Tagasiteel hakaksime uuesti otsima seda kaardil nähtud taliteed, mille suunaviita isegi varemete juures vedelemas nägime. Kahjuks pidime tõdema, et mingit teed pole, ühel lõigul küll mingile sihi moodi lagedamale kohale sattusime, kuid see oli üsna üürike. Enamasti ikka võssist läbi rügamine kuni jõudsime laudteele tagasi.
Ma arvan, et see oli küll minu selle hooaja karmimaid aardeotsinguid. Väga-väga palju abi oli pähe pandavast putukavõrgust, soovitan soojalt teistelegi.

Suur-suur tänu Helgele, Janile ja Salmele. Ilma sellise laheda kambata poleks iial seda ette võtnud, Ja kui oleks teadnud, mis ees ootab, poleks üldse läinud ;) Aga tagant järgi on ikka paganama hea tunne, et tehtud sai.

Loodusmaja juurde jõudsime tagasi täpselt planeeritud ajaks, siis kiire pesu ja võis mõnusasti Geojaani algust ootama hakata.

Peale ränkrasket matka oli laudteel käimine nagu jalutus toapõrandal

 1 

26.06.21 öösel või oli see juba järgmine päev, otsustasid Eneli, Arvo, Marko ja siinkirjutaja selle aarde ära logida. Startimine võttis kõvasti aega ja lõpuks saime ikka kõige pimedamal hetkel liikuma. Ega me matkarajast väga palju kaugemale ei jõudnudki, sest pimeduses oli rada veelgi vähem aimatavam ja sidevahendid suuremat sorti koostööd ei teinud. Seetõttu pöörasime otsa ringi ja läksime jalutasime Kollassaare onnini.

Aare korras,logiraamatus palju vaba ruumi uute logide tarvis. Konteinerisse lisatud kolm geokrety.

 1 

Lähenesin siia otse õnneonni juurest. Kõige parem mõte see ei siiski ei olnud aga ringiga mööda taliteed ka ei tahtnud minna. Aarde leidmine oli kiire ja tagasi parklasse jalutasin juba mööda taliteed.

 1 

Mikk viskas eile igatsevaid pilke siinse neliku poole. Ja kuna hommikul jalad väga kanged polnudki, läks tema plaan käiku.

Radade olukorra kohta puudusid andmed. Matkarada oli õnneks sissetallutud, mööda aimatavat laudteed tuli väga tähelepanelikult käia. Küll ei olnud Laeksaare talitee selles kohas, kus meie kaardid näitasid. Tagasiteel leidsime selle muidugi üles, aga sinnamineku tegime endi jaoks korralikuks väljakutseks. Paksu sulalume all oli täiesti sula rabapinnas ja tunne oli, nagu teeks rehvijooksu, ainult et rehve on 2-3 tükki ülestikku. Mitmes kohas tegi teedrajav Mikk ka üle puutüvede "õige naise proove". Teate küll, valel on lühikesed jalad... Vahetult enne rabasaart ilmus meie jaoks oma õigele kohale ka talitee, mis teises otsas 50 - 90 m mööda oli. Kiire logimine ja mööda teed tagasi, lausa jalutuskäik pargis!

Aitäh!

 1 

Tegelikult tahtsin sellest aardest alustada, aga panin õigest teeotsast mööda ja käisin siis juba naaberaarete juures ära. Tagasiteel vaatasin GPSi hoolikamalt. Tee oli üsna kehvasti aimatav erinevalt Kollassaare poole viivast maanteest. Kui kaardi sisse zoomisin, siis sain aru ka, miks tee nii kehvasti eristuv oli. Kaardilt selgus, et tegu on taliteega, aga praegu ju südasuvi, ju oli siis tee suvepuhkusele läinud. Vähemalt aitas orientiiri hoida ja kuidagi ma kohale sain. Poolel teel tagasi avastasin, et jope, mille olin aarde juures ära võtnud ja koti peale pannud, oli sealt kadunud. No !@#$%^&*()!!! Ja muidugi olid seal taskus ka autovõtmed. Ega siis muud kui ots ringi ja GPSi tracki järgi üritades sama teed käia. Jõudsin peaaegu aardeni tagasi ja seal sees suslik oligi. Hea, et niigi läks. Viimased sammud autoni olid oi kui rasked. Aitäh peitjale.

 2 

Erinevatel põhjustel olime seda aaret või neid selle piirkonna aardeid ühiselt, eiranud. Täna võtsime aega ja võtsime need ette.

Simisalu matkamaja parklas oli veel vaid 1 auto ja tundus, et rahvast siin rajal eriti liikumas ei ole. Tõmbasime säärikud jalga ning hakkasime Laeksaare poole liikuma. Algul mööda laudteed, seejärel mööda taliteed. Metsaalune oli päris vesine ning kindlasti oleks olnud siin mugavam kui see kõik oleks olnud külmunud. Selge ju - tegemist on taliteega, mis on mugavalt läbitav talvisel ajal. Aga polnud lugu, saime hakkama ning jõudsime kenasti kohale. Endise talu juures metsas, puude vahel olev tiik oli küll veel tugeva jääkaane all.

Aardega läks kiirelt, selle leidsime koheselt. Peale väikest istumist võtsime suuna otse läbi metsa ja raba Kollassaarde. Aitäh.

Tänud.

 1 

Tagasiteel Kollasaare onni juurest Simisalusse keerasime vasakule ohvrikivi kaema ja Laeksaarele ligipääsu otsima. Ööised külmakraadid olid pinnase tahedamaks teinud ja otsustasime otse üle metsiku maastiku matkata. Minu pehmed kummikud olid selleks suurepärane jalanõu valik, kuid ka matkasaapas Kristjanil õnnestus kuiva jalaga maastik ületada. Kui pokud ja kraavid ületatud ning pinnas tahedamaks muutus, olime ilmselgelt kohale jõudnud sellele kunagisele peidetud elupaigale.

Kohapeal oli kiire leid ja logimine. Siis aga algas keerulisem osa - mõistliku tagasitee otsimine. Vaikselt hakkasid miinuskraadid vähenema ja kergelt hakkas hämarus ligi hiilima. Korraks prooviseme suveteed, kuid kui selgus, et ega see nii selgelt eristuv ei olegi ja üsna kergesti kaotsi võib minna otsustasime tuldud teed mööda kuni metsasihini tagasi minna. Sihti mööda oli esialgu päris talutav maastik Simisalu suunal, kuni asi jälle vesisemaks kiskuma hakkas. Pokundusega saime hakkama, kuid kui laudtee paarikümne meetri kaugusel kutsuvalt paistis siis ees olev veetakistus sundis ikka kenakest tiiru tegema. Viimasest kraavist hiilisin ma lõpuks kummikute eelist kasutades otse läbi. Tagasi auto juurde jõudes olid miinuskraadid selleks aastaks otsa saanud ja meie kokku nii umbes 4 tunnine retk kenasti päevavalguses ära tehtud. Tänan kutsumast.

 6 

Aarde leid tuli iseenesest lihtsalt. Peamine asja juures oli matk, mille vaheetapiks oli aarde otsimine. Matkast võtsid osa lisaks minule ka kaks kuueaastast poissi. Tublid väikesed matkasellid, kes pidasid kogu matka ilusti vastu ega vingunud kordagi vaatamata ohtralt leiduvatele põdrakärbestele.

Matka alguseks oli Simisalu keskus. Kohtusin Erki Vaikrega, kes teatas, et meie planeeritud, kuid broneerimata, ööbimistkoht Kollassaarel on ööseks vaba ja muru värskelt niidetud. Tänud siinkohal Erkile!

Teekond kulges Simisalust mööda suveteed läände kuni kruusateeni välja, sealt ca 3 km lõuna suunda kuni Järve talust suund otse itta laudteeni ja sealt siis Kollassaarele. Kokku 16,2 km ja 7 tundi. Rada oli kuiv ja suvetee trass kohati looduses äratuntav.

Tänud aarde peitjale meeldiva asukoha valiku eest!

 6 

Naaberaarde autoril on Lõuna-Eestis mõistatus nimega Laiks. Kuna ma enne selle netilogi kirjutamist seal just viimasel nädalavahetusel käisin, siis ei saa endal enam kilki peast, et see siin on "Laeks"(-aare) :o)

Õhtu kõige pikema jalutuskäigu kaugusel asuv siht tõi hämaruse maa peale. Tagasi auto juurde lonkisin päris pimedas juba. Geopeituritel on aeg-ajalt ikka kombeks suvel mööda kunagisi taliteid astuda. Ja ei tea paljud neist sama tunnet jagavad, kuid mulle isiklikult mõjuvad need sirged taliteed sihukese paraja nohisemise saatel kuidagi rohkem enda sisse vaatamise hetkedena kui nad kuskil tahkemal pinnal oleksid. Paari kilomeetriga jõuab pool elu läbi mõelda. Eks ta oleneb ka elu pikkusest ja mõtlemise kiirusest ilmselt :o) Aitümad ulludele untidele!

Ka mugud juhtuvad mõnikord sellise aarde logimiseni - respekt!

Kui sulle meeldib soo ja lihtsad õed, siis vali noor-sootöötaja kutse :o)

 4 

Seda aaret olen mitu korda nillinud, kuid üksi tulekuks siin drive-inni pole, mingi mahajäetud koht, kahtlane maastik, vanadel olijatel puha käidud ja uute jaoks täna tööpäev. Kuna minu tööandja kinkis meile tänaseks vaba päeva, siis otsustasin üksinda siia tulla nö piiluma. Kaardi peal paistis ju rada kah minevat.

Tegelikkuses mingit Taliteed mina ei näinud. Algselt läksin mööda laudteed, see aga keeras peagi ja siis läksin suunaga otse aarde poole. Märksõnaks võiks täna ju olla kummikud ja jää ja teatavates olukordades oleks ka neist ju kasu, kuid kui kaltsukast ostetud mitu head aastat teeninud kummarid lasevad äkitsi läbi ja jää, mis muidu peaks mind ju kandma osutus veeks, siis sain aru, et midagi lihtsat siin ei ole. Kui leidsin metsasihi ja pokud kandsid ja meetrid vähenesid, siis oli asi juba lubav. Kuid siht oli laudteega kokkuleppe teinud, et nemad keeravad ära ja nii jäi taas suund otsejoones.

Kohal ma olin ja koheselt nägin mitut üles ladumist vajavat kiviaeda ja siis veel nullis hunnik seina. Piilusin pingsalt rästikurajakate pesade vahele, sest vihjet ju vihjereal pole ja olin päris nördinud. Seent nägin loomulikult kohe ja mitu korda ka marssisin sealt mööda, sest mul oli geokontroll 10m peal aga ega siis kõike ju ei näpi. Lõpuks võtsin ette kirjelduse ja no teretore.

Teel siia nii pika maa peale lootsin näha hulka loomi, kuid peale pabulate ma midagi ei näinud. Nägin suuri pabulaid ja väikseid, no selge põdrad jäneseid ei söö. Loomi nägin siiski täna hulgim ja ei andnud see tööandja midagi niisama vaba päeva, kanuumatkale ajas. Hommikul kohe nägin mäkra, tudus teine teeveerel oma igavest und. Ma polnud kunagi teda looduses näinud ja ta oli ikkagi nii nunnu seal. Veel nägin sadu hanesid-parte, paarkummend kitse, 2 halli jänest, 10-kond kollast liblikat ja kobraste imelist hammastetööd - kirjuteid. Tänan, siis peitjale lisaks täna ka oma tööandjat, kes mind siiakanti ajas, see aare oleks veel ootama jäänud aega "mõni teine homme"!

Talvel kooriklumega hea ligi pääseda ja pärast Kollassaare suitsusauna ning miinuskraadidega ööbima minna.

Meeldis, et seda taliteed saab ikka sügisel ka kasutada. Veidi vetruv kohati oli, aga kõndida oli isegi parem kui märjal laudteel. Kohapeal aardepaiga nägemisega probleeme polnud, karp käes, nimi kirjas ja kui tagasi hakkasin panema, vahtis aardevalvur vastu. Peaaegu oleksin talle ehmatusest kiviga pähe pannud, õnneks pistis elukas(dinosauruse poeg vist) pea enne pessa tagasi. Huvitav oli korra vanaaega sattuda. Teepeal sain veel jõhvikaid nosida ja kitse nägin ka. Tänud juhatamast!

Jalutuskäik pargis ;) Nullis lendasin suure hurraaga peale, aga kui Kaupo mokaotsast poetas, et lähedal ohtlik kaev, siis hoidsin silmad lahti pigem kaevu kui aarde enda suhtes. Vihje oli suureks abiks, väga vahva peidukas. Aitäh!

 1 

Geokontroll oli 10m täpsusega pihtas. Õnneliku onni juurest näitas 1,3km aardeni. Mõtlesime, et parem minna otse läbi metsa kui 3-4km mööda teed. Õigesti tegime, ega see talvetee eriti parem pole kui suvaline mets. Mõnes kohas oli pisut pehmem, aga sisse ei vajunud ja otsest vett metsa all ei olnud. Kohale jõudes vaatasime mida veel vaadati oli ning hakkasime otsima. Aarde leidsime aga kaevu mitte. Tagasi tulime mööda rada, mis tihti ära kadus ning olematu tundus. Kohati jälle olid tähistused ja laudtee mulla all, aga siis jälle maha kukkunud puu ning rada kadunud. Oleks vist pidanud otse läbi metsa tagasi tulema. Hea, et gps oli, telefoniga oleks päris julm orienteeruda siin olnud. Oli tore päev, auto juurde jõudes oli 9.5km käidud. Nüüd tagantjärgi sain teada, et gps-is oli ainult talitee. Muidu oleks suveteed proovinud.

õnnelikust onnist Laeksaarde

õnnelikust onnist Laeksaarde 2

Olime ära kõndinud Simisalu-Matsimäe lõigu ja sama teed tagasi minna ei tahtnud, mistõttu otsustasime Laeksaaret läbiva talitee kasuks. Jalad said küll märjaks, aga sooja ilmaga ja nii teekonna lõpus polnud sellest suuremat probleemi. Vähemalt oli rada enamjaolt selge ja ei pidanud võsa murdma. Koht ise oli ka külastamist väärt ja aarde leidsime ruttu.

 19 

Sealt "onni" juurest tagasi tulles vaatasin, et aega veel on ja otsustasin selle retke ette võtta.Kunagi olen varem isegi siia üritanud tulla, aga tookord keerasin peale sadat meetrit tagasi, sest vesi tuli pidevalt üle kummiku ja ühtelugu kah jalast ära.Kadestan neid kes käisid pehme maaga seal ja kujutan ette millist vaeva selleks pidi nägema. Täna oli törts parem, aga ideaalne mitte.Kui oleks paar ööd 5-8 kraadi külma olnud, siis oleks jah lasknud nagu mööda kiirteed.Teekond kulgeski sedasi mättalt mättale hüpates ja kohati isegi jää peal kõndides. Lõpuks kui kõrgem koht paistma hakkas sai kohe ohata kergenduseks.Tulles imestasin, et kas siin on tõesti nii palju põtru, et terve selle teekonna jooksul nägin vähemalt 30 jäljerida mis üle raja edasi-tagasi kulgesid ja üks isegi mingi 500 meetrit piki rada. Aarde peidupaik jäi varsti silma ja logi kirja.Karp oli ilusasti samblaga vooderdatud ja väike auk õue tehtud, kust mingi näriline sisse käis.Viskasin selle ja tegelase pabulad välja, ning panin karbi tagasi. Võrreldes eelmiste siinkäijatega olid sildid küll oma asukohta muutnud ja üks vedeles kivide vahel.Kuidagi rääma ja unustusehõlma on see koht igatahes jäänud. Otsustasin veel vaadata eemal asuvaid vundamente ja seda kaevu kohta, kui ...

Nüüd märkasin järsku suuri jalajälgi aarde juurest üle lagendiku metsa suunduvat.Ja need ei olnud kohe mitte eelmise geopeituri omad vaid karu jäetud.Vot nüüd olid küll kõik meeled elevil ja sain aru, et jäljerida oli täitsa värske.Vaadates nüüd aarde juurest, et olid otse Simisalu poolt tulnud siia. Aarde juures neid näha ei olnud, sest seal suurte kuuskede all lumi puudus. Kuulsin nüüd sealt poolt kuhu jäljed läksid väga ärevat rähnide ja pasknääride kisa, samuti mingeid okste praksatusi.Oli see nüüd karu või kes iganes ei huvitanud. Ei enam olnud aega vundamente vahtida vaid tulin käbe tuldud teed tagasi. Tagasitulek tundus nüüd tükk maad kiirem ja isegi jää oli hakanud rohkem kandma :) Enam ei hakanud mingeid mättaid otsima vaid panin otse mööda rada lõpuni välja.Enne laudteed tuli ainult korraks kõvemat pinnast otsides puude all turnida. Seekord siis sedaviisi ja aitäh aarde eest.

Veel loetav silt...

Võiks juba talveunes olla :)

 3 

Kindlasti üks selle matkakese peamisi eesmärke. Matkarada on mul ainult Regio topokaardi peal, OpenMTBmapi peal, mida ma tavaliselt matkal kasutan, seda millegipärast pole. Jätsin ratta laudtee kurvi lähedusse põõsasse, tõmbasin kummarid jalga ja hakkasin astuma. Olin arvestanud sellega, et pean endale ise läbi võsa ja soo teed rajama, aga juba paarikümne meetri pärast sain korralikule rajale, mis klappis täpselt taliteega kaardi peal. Mingi suurem kamp oli seda rada väga hiljuti tallanud, arvatavasti sama päeva hommikul. Nüüd oli ainult astumise vaev, isegi gepsu sain taskusse panna ja vaateid nautida. Ühes kohas tahtis soo kummikud ära võtta, aga muidu oli täitsa normik rada lõpuni välja. Aarde peidukas on õnneks väga kerge, seal küll poleks tahtnud tunde mingit vanakoolikat kuskilt juure alt otsida. Võtsin ränduri kaasa, omanik on juba päris mures vist :) Tagasitee kulges kiiremini, teadsin kus kannab ja kus mitte. Vaikne vihmasabin oli vahepeal päris tugevaks muutunud. Ratta juures panin gepsu kohe onni peale navima ja sõitsin sinna. Aitäh!

Kui väga lähedalt vaadata, siis on rada näha

Huvitav, kus kohast mul selline ettekujutus võis tekkida, et siia kena matkarada toob :) Aga mõnus ja äge oli ikkagi, mis viga siis märgade jalgadega astuda ning ülevalt poolt põlvi oli ju täitsa kuiv ja mõnus tunne. Ja koht on väga huvitav, mida teada saada ja teistele ka soovitada. Tänud!

Tundus igati loogiline jätk minu kahele eelmisele. Kuskil natuke peale Ohusilla aaret keerasin teelt maha ja läksin Laeksaare järele :) Ükshetk sattusin taliteele ja sealt oli juba lust minna. Veidi enne kohale jõudmist oli ka natuke rägastikus seiklemist. Oli kõvasti murdunud puid. Kohapeal otsima ei pidanud, aarde kirjelduses kõik ju öeldud. Nimi kirjas, aitäh. Lihtsalt kummaline on mõelda kui palju vaeva on kunagi nähtud, et seal elada... TB'd kaasa ei haaranud, ehk meelitab kedagi teist. Aitäh, oli suurepärane päev kokku ca 16km!

Väga mõnus matk oli!
Täname!

 1 

Olime valmis tõsiseks matkaks, aga oh üllatust nagu jalutuskäik pargis oli hoopis. Vähese lume abil joonistus nõnda ilusti talvetee meite jalge ette, muudkui astu külmunud vedelikul. Aednikust metsaelanikud olid kõik pajud põlvekõrguseks püganud, mis nii viga kulgeda. Enne kohale jõudmist tuli natuke langenud puudest ringi mööda minna, aga sealgi oli rada ees. Kaevu juures tuvastasime tamm-vahtra-pärna. Uudistamist oli omajagu ja naasesime tagasi laudteele. Tänud peitjale.

 9 

Ükskord üritasime aga siis oli aprill paar aastat tagasi, metsaalune oli lehtedesse uppunud ja me kaotasime kohe silmist nii suvise kui talitee. Ilmakaart lubas oletada, et talitee on vähemalt kõnnitav ja nii oligi. Meil Piiaga otsused tehtud ja kui Krista plaanidest kuulis siis liitus koheselt. Kui seltskonnas on kaks naist, neist üks punapea ja seltskonna ainus blondiin on neist kahest eelnevast tunduvalt kõrgema testosteroonitasemega, siis loomulikult polnud võimalustki taliteelt eksida. Maastiku raskusaste oli hetkel sama, mis laudteel. Üllatav oli, milline kogus kaasikut meie teed saatis. Oli täispilves taevas ja võtsin siis mälupidis ette Caro logifoto, oli ikka ilus küll. Laeksaares metsaalla pikalivisanud puud meie kulgu väga ei takistanud, aare oli vinks vonks korras ja jätsime siia ka ühe geomündi uut kaaslast ootama. Leidsime ülesse ka kõik fotodel kujutatud vaatamisväärsused ja veidi enamgi. Peale väikest pikniku asusime tagasiteele. Taas laudteele jõudes õhkasime, et möh ongi kõik või? Kuna Kristal oli Ohusilla leidmata siis pikendasime siit oma matka sinnani ja sealt Selijärve tahagi. Väga toreda, 16 km pikkuse lumise matka saime. Oli päev, millal sai elatud.

Värskelt järatud

kunagine söögilaud

 1 

See kuidas me sinna kohale jõutsime ja kuidas imestasime mis seal metsas leidub siis seda pole võimalik kirjeldada. Kasutasime siis selleks tali teed mis oli päris mõnusalt jäätunud. Raba osa läks kiiresti aga siis kui jõutsime suure metsa alla siis hakkas tõkkejooks pihta. Uskumatult ilus ja äge koht. Suured kiidu sõnad peitjale. Aare ise korras.(J) ühe magusa mündi (V) Metall Mündi!

Paljud ei leia talitee otsa, mina ei leidnud jällegi suveteed. Rada oli metsasihil aimatav, aga veidi pehme. Peale lagedat sattusin tuulemurdu ja siis läksin ainult gepsu järgi. Paar väiksemat kraavi ületatud ja oligi seljandik. Peidiku leidsin ruttu, aga piinama jäi küsimus, miks ta mõistatus on. Mõni külm päev veel ja talitee on kergemini läbitav. Aitäh! PS. Kaevu nägin ka ära.

 1 

Aare korras. Logiraamatus palju vaba ruumi.

 1 

Selle aarde puhul tuli taas endale meelde tuletada, et täis kõhuga ei tohi süüa ostma minna ja kui ostad söögi, siis ära jäta seda matkale minnes autosse. Õnneks päris nälga ikka ei surnud :)

Tee aardeni oli huvitav, sest ka mina sain esimest korda rabaplätusid katsetada. Kogemus oli positiivne ja võib ka edaspidi neid kasutada.

Aitäh peitjale.

 7 

Kuna meie geps andis otsad (patakad tühjad ja varupatakad minu käekotis), pidime andma enda kõige kõrgema ja Levia meelevada. Räätsad alla ja üle "lageda" välja käega näidatud suunas. Mina kasutasin räätsasid sihtotstarbeliselt päris esimest korda ja need ei tundunudki nii ebamugavad kui arvanud olin. Tee iseenesest ei olnud mugav ja kuigi ma ei plaaninud üldse vinguda või kurta, aga siiski pean nentima, et nii teel aardeni kui ka tagasiteel valdasid mind üpris mahlakad tunded, sest: 1. Mulle ei meeldi kellestki teisest sõltuda. 2. Eelneva päeva 10 000m läbimine sõudestiilis andis ennast ikka korralikult tunda. 3. Levia kablutas ilma räätsadeta nagu noor kits värskel heinamaal, endal lumi põlvini ja ei tundunud üldse mitte millestki häiritud olevat.

Tagasiteel liikusid minu jalad küll vaid inertsist. Kaks korda oskasin ka korralikult ninali käia, sest inertsil olid vahepausid ja mina suutsin enda elu ise veel raskemaks muuta - ühe räätsaga teist rünnates. See paks lumi ei meeldinud mulle ka enam üldse kohe mitte.

Õnneks aare sai ka leitud ja logitud, lõpp hea kõik hea. Siiski siiras rõõm leiust endast tekkis palju hiljem, siis kui kõht täis ja kuivad riided seljas.

EVEJ, suured tänud peitjale erinevate emotsioonide esilemanamise eest :)

Ilusad pildid jäid tõesti mällu ja räätsad sain ka esimest korda elus alla. Aga noorsootöötajad ei karda ju midagi :) .Ilus kaabu oli,aitäh peitjale.

 7 

Simisalu Loodusmajas sai teoks noorsootöötajate EV100 kingitusprojekti eelkohtumine ja arutelu. Kuna kingituse idee oli seotud matkamisega, siis võtsime hilisõhtul noorsootöötajatega räätsad ja matkakepid ning otsustasime teemasse sisseelamiseks rabasse minna. Sihtmärgiks said Laeksaare ja Ohusilla. Kõige otsemat sirget mööda. Lubasin, et matk saab kusagil 5 km pikkune olema. :D Selles ma eksisin -retk oli kokku 2x nii pikk! :)

Kõigepealt võtsime räätsad õlale ja kõndisime veidi mööda laudteed. Siis aga räätsastusime ja asusime sirgelt Laeksaare suunas minema. Kogu metsaalune alates laudteest kuni praktiliselt Laeksaareni oli vett täis. Enamus jääst justkui kandis ja päris huvitav oleks uiskudel olnud see teekond läbida. Ma ei tea, mis mul nende vene vanade muinasjutufilmidega on, aga kogu teekond meenutas mulle ebareaalset muinasjutukeskkonda nendest vanadest filmidest. Kahjuks minu fotokas streikis ja otsustas vaid mõne üksiku pildi jäädvustada. Seega on sellest muinasjutust osalistel pildid vaid mälus. Teel nägime läbi jää vajunud loomajälgede järgi, kui raske oli metsloomadel mõned päevad tagasi sulaga olnud seal rabas liikuda. Aga ka meil raksas jää pidevalt jalgadel all ja nii mõnelgi korral vajus ka läbi. Õnneks kusagile sügavikku keegi ei sattunud. Küll oli aga mingil hetkel ees tihe põõsastik, millest tuli läbi murda. Teisel hetkel asusid meie teekonda piirama tuuleheitelised puud, millest üle-ja altronimine oli räätsadega täitsa keeruline. NB! Enamus seltskonnast oli üldse esmakordselt räätsadel.:) Põnevaks takistuseks osutus ka suurte ja tihedate pokudega ala, mis lõppkokkuvõtteks oli teekonna ohtlikuim osa, kuna seal võis väga kergelt jala välja väänata. Seal toimus mitu kukkumist.

Kui lõpuks Laeksaarde kohale jõuti, oli rõõm suur. Siis sai ka kohapealse aarde näitel geopeitust tutvustatud. Aitäh peitjale väga ägedasse kohta aarde peitmise eest! Aardesse jäeti Eesti ANK logoga helkur. EV

Seltskond valmis rabasse minema

Selline oli praktiliselt kogu teekond aardeni

Kaiu äärest kalaretkelt naastes sai Kaidole mainitud, et üks selline vabas-õhus liikumise võimalus on koduteel välja pakkuda. Õnneks ei olnud veenda tarviski ning nii me sihi Simisalu peale võtsimegi. Mööda matkarada saime miski 1,2 km kaugusele ja sealt siis müttasime otse metsa. Preagu oli plätudega täiesti võetav, kuigi mitte kõige mugavam - varbad said siiski märjaks :). Täitsa vahva koht, tänud sinna juhatamast!

Leppisime hommikul sõber kummikuga kokku, et lähme kõnnime natuke. Hakkasime Simisalust liikuma, hulk aega mõtlesime, et ehk oleks võind sõbrad koju jätta, aga kuskil poole maa peal sai selgeks, et valik oli õige. Aga vett oli siiski vähe, sisse ei vajunud kuskil. Vaid üks suurem põder oli kuskil peesitanud ja notsud natsa tuhninud. Saarel tuli majanurk kiiresti vastu ja kiivriga tegelane ka. Aardega kõik korras, jälgi palju, aga viimased logijad olid ikkagi juulis. Ringi tuterdades leidsime kaevu, veel inimtegevuse jälgi - ja sae; kas tõesti selle, mida see jorss seal lingi peal taga ajab? Tagasiteel läks kauem, paar jõhvikamätast tahtsid tühjakskorjamist ja üks samblast paljakskraabitud kuusk uudistamist - sammal oli ühe külje pealt maha kraabitud mingi terava asjaga, mis puutüvele selged kummalised kriimud jätnud. Mine võta nüüd kinni, oli see mingi ogar tegelane või tõepoolest karu. Aga tänud, mõnus jalutuskäik oli.

http://www.youtube.com/watch?v=2uGm_dtm_28

Aardega kõik korras! Asi üle vaadatud. Ootab leidjaid.

Simisalu poolt vist ei ole optimaalsem. Minul aga 2tuhat kalorit üle. Laeksaare ise aga ilus koht, ja jällegi, koht kus aja voogamisele mõelda.

 1 

Käisime väiksel rabamatkal. Tegime Õnn on katusega onn juures ööbimise, käisime saunas ja jõime veidi külmarohuks Jägermeistrit. Järgmisel päeval jalutasime siis mööda taliteed Laeksaarele. Aarde leidmine oli lihtne, kohale jõudmine aga mitte. Jää enam ei tahtnud kanda ja matkasaapad ei pidanud sellisele uputamisele vastu ning tagasitee sai juba kõmbitud märgade jalgadega. EVEJ.

 1 

DLXVII. Simisalu - Õnn on katustega onn - Ohusilla aare - Jaapani ime - Laeksaare. Ime juurest siia kasutasin talukohast edasi minevat jalgrada, mis viis teeni. Siin nägin ka lõpuks palju loomajälgi, hiljem tuli söödaplats ja meeletult suur jahimeeste varitsusonn puude otsas, polegi nii kapitaalset ehitist veel näinud. Teele jõudes jätkasin veidi põhja poole ja siis juba rada Laeksaare suunas. Üle raba metsa jõudes läks raja jälgimine raskeks, meeletult tormimurdu. Siiski saarel asuva talukoha leidsin, sest mõistatuse nullgi ju siinsamas. Edasi 15 sammu ja aare leitud. Kõva kübar tõesti teisel, võtsin TB. Ka Laeksaarest lahkumisega oli raskusi veits, kuna rajale pihta ei saanud, tuli otsida paremat teed tuulemurrust välja. Lagedamale jõudes aitas GPS ka uuesti rajale ja siit vaid sammu-marss juba tuttava laudteeni ja Simisallu. Tore talvine matk sai, läbisin 13,5 km ja aega läks koos pausidega täpselt 4 tundi, boonuseks 4 leitud aaret. Kel mõni võtmata, soovitan soojalt mõelda "ime" ühendamisele rabasaartega. Mina tegin vastupäeva aga olulist vahet pole ja sama hästi saab alustada ka Jaapani ime juurest, siis tuleb lühemgi. Kuulmiseni.

 7 

Täna on lumepäev ja me otsustasime seda korralikult lumiselt tähistada. Laeksaare tundus olevat hea valik. Parkisime auto samale kohale, kuhu eelmine kord ja vaatasime suuski ja seejärel räätsi, aga autost välja tõstsime vaid suusakepid. Tundus, et suusatamiseks veel lund napib. Ja räätsatuju mul polnud. Nii et asusime talvesaabastes teele. Alguses kihutasime õigest pööramiskohast mööda - liiga ilus oli. Jõudes lagedale tuli mulle meelde, et oleksime pidanud juba maha keerama, eks pöörasime siis otsa ringi. Kuna meil gps-i jätkuvalt pole, siis polnud raja algust kerge leida - kõik oli ühtlaselt lumine. Umbes õiges kohas keerasime sisse ja keerutasime õrnal jääl ja metsa vahel, aga kuna teekoht ette ei jäänud, siis asusime kiira-käära astuma umbes otse sihtkoha suunas. Ehk siis läände. Päike pidi paistma vasaku käe poolt. Sikid-sakid tulid sellest, et mõnes kohas jää ei kandnud, mõnes kohas olid maas suured puud. Mõnes kohas oli hea käia põtrade radadel. Saan aru sellest põdrakärbsemurest, sest praktiliselt igal pool nägime põtrade jälgi. Veel jäi meile ette päris mitu metssigade ööbimiskohta, hiirte jooksurajad, kitsede jäljed. Nägime üht hiirt ja üht rebast. Aga ei ühtki jänest ega jänese jälge. 200 meetrit enne sihtkohta leidsime ka tee üles, aga sellest polnud suurt kasu, sest suured puud ajasid meid taas metsa vahele. Vana talukoha juures sai aare kenasti leitud ja tb sisse jäetud. Võtsime veidi einet: tee ja võileib kulusid selle tiirutamise ja lume imetlemise peale ära. Tagasi matkasime enamasti mööda taliteed. Ühes kohas Siim vajus läbi jää, aga õnneks on tal head saapad ja vesi üle saapa ääre ei ulatanud. Mina - õrn ja kerge, nagu ma olen ;)- läbi ei vajunud. :) Pärast nautisime vaateid Simisalu tornist ja sõitsime imelise valguse saatel koju. Aitäh, meil oli väga ilus lumepühapäev ja aare meeldis meile väga!

mööda rada

tulge rappa!

ilus oli

tagasiteel

Simisalu maja

tornis

Aardeni viis ilus rada ning mööda seda oli vaid aardeni kõndimise vaev. Vahva aare, tänud!

 1 

Tänasel imelikul suhteliselt plaanivabal päeval sobis see planeerimata matk meie päevakavasse täiesti ootamatult imehästi. Kokku saime meie jaoks juba tuttavas parklas, siin me olime ka kolm kuud tagasi, kui me oma targa ajuga tahtsime seda aaret esmaleidma minna aga siis ei olnud ükski asjaolu meie poolt ja piirdusime naaberaarete külastamisega. Tänase retke on Merike juba kenasti koos kaunite kirjanduslike kujunditega pikalt ja laialt kirja pannud, millele minu kriitseldus kindlalt alla jääks ja seega ma ei hakka seda üritamagi. Tänan vahva seltskonna ja abikäe eest kraavi ületamisel. Tore retk oli. Tänud peitjatele!

 2 

Lihtne jalutuskäik pargis kui sinna kuulub ca 3kilomeetrit mõnekümne cm sügavusel kahlamist. Kuidagi ei viitsi ju talitee avamist ära oodata ja ikka on vaja minna. Kelladeni ulatuvad kummikud on vist parim leiutis peale internetti ja kõiki ülejäänud mälestusi mis on seotud selle aardega, enne ning otsimise aeg toimunu üritan eemaldada mälust. Tänud aarde eest! Parem logi raamatus kui tühi vihik metsas.

 4 

Kuna tänaseks päevaks olid olnud teised sihid, siis see aare tekkis mõttesse alles rabas ja siis eelmist aaret vormistades arutlesime, et kust võiks olla kõikse parem läheneda ja millegipärast meeldis meile just üks kõlava nimega talukoht. No poleks Priit telefonis meilt küsinud, et miks me selles suunas plaanime sõita, siis ilmselt oleksime sellegi aardeotsingu endale ääretult ekstreemseks ja põnevaks teinud. No täielikud topograafilised tolad :D. Aga no õigesse parklasse me jõudsime juba Airi ja Priiduga koos. Vaatasime taevast, maad ja otsustasime Alexiga ikka kalamehekummikud jalga vedada, et kindlam astuda. Priit ja Airi varustasid end tavalistega, kuid ilmselgelt tundsid nad kadedust meie kalavinskite suunas pilke heites ;). Ja siis oligi aeg teele asuda. Alguses oli täitsa kobe laudtee ja seda mööda oli täitsa muretu astuda. Siis aga valisime kitsukese raja ja siin oli kummik juba peris mugav kaaslane. Fotokasse sai püütud taaskord selle kandi vahvaid vaateid ja tänu kalavinskitele ma eriti jalge ette-alla ei vaadanud.Üks hetk oleks see muidugi kurjalt kätte maksnud, maast puudus vaid nii paar cm kui tasakaalu tagasi sain , no on ikka juurikad siin, haagivad kinni ja tahavad kummuli keerata :D. Eks me niiviisi vaikselt seal astusime, maastik muutus ka aina vesisemaks ja Airi soovis ( või proovis ;) )ikka kõik sügavamad kohad oma madalate kummikutega üle mõõta. Kraavist saime ka kadudeta üle, siin aitas sõbra käsi. Vahepeal tahtis sopajumal meie kummikuid endale ,kuid meie ei andnud veel nii kiiresti alla ja tallasime edasi, kummikud kenasti jalas ikka. Lõpuks olime kohal ja suht kiiresti leidsime aarde tema peidukast. Pildistasin veel loodust ja silte ja asusimegi tagasiteele. Nüüd olid juba kenakesed rajad ees ja tagasitee läks märgatavalt kiiremini. Oli hea astuda ja maast ilmast jutustada. Märkamatult jõudsime kraavini , ausõna ma ei plaaninud Airit-Priitu siia ää uputada, aga no nad ju ei kuula kui neile öeldakse, et astu siia :P, isepäiselt astuti hoopis mujale ja no kummikud jalas ampsasid vett, ei muud. Alex muidugi sai omakorda õpetussõnu jagada ja nii me sõbalikult siis jutustades, pildistades ja vees paterdades laudteele tagasi jõudsimegi. Alexit tabas siin meelehärdus, langes põlvili ja oli nii kohe jupp aega tänulik seal. Lõpuks ajas end ikka püsti ja varsti jõudsime parklasse tagasi plaaniga koos ka järgmine aare ää vormistada kui ikka mõte õige on. Tänud vahva matka eest. Loodus on ikka täis üllatusi. V:GC J: lelusid

Leitud mõnusa geotuuri käigus, aitäh!

 3 

Kuni reede pärastlõunani arvasin, et mind ootab ees üks kodune ja üksik nädalavahetus (Olgu ette öeldud, et see lõppes Tartu ja Otepää kandis). Sellepärast haarasin rõõmsalt Maxide pakkumisest kinni Laeksaarde minna. Kuidagi tekkis ka Miki sinna juurde ning nii me siis laupäeva hommikul Simisalus parklas kohtusime. Ilm oli imeilus, just raba jalutuskäiguks loodud. Ootasin huviga, kus on lubatud maastik 4 aga see jäigi mul nägemata. Ju siis aeg hetkel selline soodne. Kõik läks kuidagi lihtsalt. Pärast aardeleidu kosutasime endid õunakoogiga, uurisime veel ümbruskonda ning asusime tagasiteele. Tänud mõnusa matka ja Maxidele hea seltskonna eest (no ikka Mikile ka, jah ;))!

 2 

Selle aardega oli meil plaan kedagi matkale kaasa kutsuda, et koos oleks lõbusam astuda. Mõte foorumisse üleskutse panna, tuli pähe alles reedel. Ja matkaplaan oli juba laupäeva keskpäevaks. Kahtlesime, kas nii kiirelt üldse vastust saame. Meie rõõmuks olid Caro ja Miki väga kiire reageerimisega nii lühikese etteteatamise peale. Vahva! Laupäeval saime Simisalu parklas kokku ning matk võis alata. Ilm oli ilus. Miki tegi ees kiiret tempot, liikusime mööda taliteed. Talitee on looduses hästi näha. Kuiva sügisega on maastik üsna kuiv ja praegu on maastiku raskuaste kuskil 3 kandis ehk ainult astumise vaev. Aarde leidmine läks lihtsalt, tore peidukas. Poetasime karpi ühe GC. Caro premeeris meid oma küpsetatud koogiga ja siis asusime tagasiteele juba tuttavat rada mööda. Täname Carot ja Mikit!

Taliteel

Raba

Leia pildilt kaev ;)

 3 

Mõtlesin korra siia "25 krooni" juurest edasi jalgsi tulla, aga kuna see oleks täheldanud eriti pikka samasugust tagasiteed ning pimedas, jätsin plaani katki. Panime peagi auto juba "Õnn on katusega onnist" tuttavasse parklasse või õigemini väga ära uuendatud parklasse, puhas kiviparkett nüüd maas. Kand ja varvas aarde poole, seekord igaks juhuks kummik jalas. Kui olime omajagu mööda laudteed tatsanud, vaatasin, et ei lähene enam nullile eriti sobivalt. Marje sai siis muidugi tänitada, et oleksime pidanud ikka selle talitee juurest ära keerama. Aga seal polnud arugi saada, et mingi tee või normaalne asi üldse edasi viiks. Mööda laudteed oli palju lihtsam astuda, mis siis, et peagi vales suunas :-D Murdsime siis otse aarde suunas.

Minul tekkis üha enam kahtlus, et ehk oleks pidanud enne MA-st aarde asupaiga tuvastama või mõistatuse lahendama, et kas see null üldse aarde lähedalgi on.. Ilmselt oli see teise matka väikse väsimuse tundemärk - kõhklused, kahtlused, uuristavad ussikesed.

Ainus koht, kus maastik 4.0-le küündis, oli aarde lähistel ilus helerohelise muruga plats, kus sead või muud metsaelukad keskel sisse vajunud olid. Ma, tark poiss, sammusin ka selle ringi servast julgelt, hulljulgelt otse ja - olingi sees :-) Mõlemad kummikud servani mudas, välja tõmmates tuli vaid jalg. Loopisin siis gepsu ja telefoni jm pihusoleva Marjele ning hakkasin neliveoga välja tirima. Sain ka. Ja olimegi piltidelt tuttavas kohas. Suunaviidad on seal head, pane kuhu tahes viitama ;-)

Õnneks leidsime aarde kiiresti ja valutult üles. Oli igavesti hästi korras ja toredas peidikus. Talvekindel. Kuulikindel ka. Logisime vähe pikemalt ja vaatasime kõrval rippuva ämbri sisu ka üle. Ei olnud boonusaare.

Tagasitee valisime ilmselt eeltulijate-minejate-minijate jälgedes. Selgus, et läksime otse mööda taliteed ja täpselt sinna, kus laudtee keeras. Just sinna, kust tulles mõtlesime ära keerata, aga rada ju polnud. Hilisemat rada vaadates selgus, et ega me kummalgi juhul liiga palju ringi teinud ja edasi-tagasi tuli kokku 5.3 km. Ehk ka rohkem, mine neid tehnikavidinaid tea.

Aitäh paraja maastiku ja lihtsa mõistatuse eest! Asju ei vahetanud, põdrasarvi ka kahjuks ei leidnud. Hea, et sobivaimal aastaajal käidud sai. Vaid mõned põdrakärbsed jäid matka meenutama.

Parkla

Tee suvel

Tee talvel

Kuuskede prints

Kui kolleeg juba ammu kibeles, et tahaks kuhugi paaripäevasele matkale minna, siis oli minu ülesanne sobiv rada leiutada. Ja kui tütar veel klassiga Kodru raba laudtee edasi-tagasi läbis, oli plaan paigas. Alustasime Järva-Madiselt, matkasime läbi Vargamäe Simisallu ning sealt siis otse Laeksaarde. Talitee leidmisega oli algul raske ja pikemalt mõtlemata võtsime kursi otse aardele, tagasi tulles oli tee täiesti olemas kuni mingi aeg enne laudteele jõudmist kadus ta jälle. Ööbisime Katusega Onnis ja järgmisel hommikul matkasime tagasi. Väga mõnus sügismatk, kokku umbes 28 km, saagiks üks aare, põdra sarved ja superfiiling. Aitähh!

Väga võluvad maalilised Tammsaare rajad ja rabad.Tänud peitjale!

 4 

Mehed kibelesid juba tükk aega matkama, mina esiotsa üritasin põigelda, et kas siis tõesti enam ei ole jäänud kohta, kus saaks kahepäevase rabas sumpamise peale rohkem kui ühe aarde leida... Aga ei õnnestunud mul neid ümber rääkida, püüdsin hoopiski aarete tihedust omalt poolt tõsta. Ise jalutasime ainult selle aarde järel käies tõepoolest 27 km: Järva-Madiselt Simisalu kaudu Laeksaarde, siit katusega onni ööbima ja teise päeval sama teed tagasi. Ja väga tore oli - ei mingit sumpamist, enamus rajast on laudtee või kuiv metsarada, praegu saab isegi kummikuta hakkama. Ööbiku teeristist talvetee ülesleidmine oli ainuke mõttekoht - alguses on teed üsna raske märgata. Soisel teejupil sõime kõhu jõhvikaid täis, kohati olid mättad päris punased. Talu on siin olnud võimas, säilinud müüride järgi otsustades, võibolla isegi uhkem kui Tammsaare oma? Aare oli samuti lahedalt tehtud, ainult karbi ümber olnud kotist olid alles vaid ribad - keegi näriline oli kallal käinud. Võtsime selle prügi kaasa. Aardest EVEJ, rabast sai koju tassitud põdrasarv. Aitäh peitjale!

 4 

Kautlast Simisalusse vastutuules mööda kruusateed tundus ikka lõputu teekond. Keeras eesmiselt porilaualt välja kruvi ja tagumise põrutas kõveraks. Tagumise peksin sirgeks aga esimene jäi ülejäänud päevaks ripendama. Jõudes korraks kõvakattega teele, sain aru, et olin sattunud kuhugi paradiisi.

Tammsaare kodu juures tegin kerge peatuse. Olin seal kunagi väiksena klassiekskursiooni korras käinud. Täna sai vaadata kohale teise pilguga. Eriti jäin lugema sissepääsuvärava juures olevalt stendilt Tammsaare mõtteterasid. Päris vaimukad kui ka sügavamõttelised. Tekitas lausa soovi mõnda raamatut lugeda, kuigi pole eriti Eesti kirjanduse fänn olnud.

Edasi jõudsin Simisalusse. Meisterdasin endale põdrakärbse vastase peakatte. See koosnes suurest sallist, mis oli tehtud pearätiks ja seda hoidis kinni nokamüts. Suundusin matkarajale. Laudtee kurvis ründasin rabasse talveteele. Teekond nulli möödus raja jälgi ajades ja üksikute täpsusmaandujatest põdrakärbeste eemaldamises ning hävitamises. Paarsada meetrit enne lõppu kaotasin jälje täielikult ära ja ründasin võsa omasoodu. Turnisin ja rabelesin kohale. Aarde leidsin kohe. Siis tuli teha kohustuslik tutvus vana taluhoone vundamendiga ja asuda kiirelt tagasi laudtee poole. Kaua ei saanud seal lihtsalt olla, sest Laeksaare põdrakärbsed olid kavalamad. Nad maandusid salli peale ja siis ronisid üle serva ning sukeldusid mu juustesse. Tagasiteel kõndides otsisin igasugu ajuvabasid ajaraiskavaid tegevusi, et jõuda kiiremini tagasi laudteele. Tänud kerge jalutuskäigu eest rabas ja huvitavasse kohta juhatamast!

 1 

Juba päris mitu päeva küpses peas mõte Simisalu matkarada külastada. Täna lubas ilusat sooja ilma ning saigi see sõit ette võetud. Hommikul pool üheksa hakkasin Aegviidust minema. Alguses ei saanud kuidagi vedama, magasin vist poolenisti veel, sest tempo ei tõusnud kuidagi üle 15 km/h. Pagana külm oli ka. Isegi pikkadest riietest oli vähe. Jänedal käisin poes ning siis hakkas juba soojaks minema ning tempo juba paranes. Kas juba Tallinnas käidud juures sai pikad riided lühikeste vastu vahetatud ja juba edasi läbi Albu ja Tammsaare muuseumi Simisalu poole. Õnneks oli enamus asfalt, ainult lõpp läks kruusaks. Sinisalu keskus oli ilus, vaatetornis käisin ka. Ilm oli täiesti pilvitu. Edasi läksin rajale, mis algas mingi põlluäärse rajaga ja mingit kindlust küll ei sisendanud. Edasi oli õnneks laudtee ja seal keerasin õigel hetkel maha. Panin pikad riided taas selga ning kummarid jalga. Ratta viskasin laudtee äärde võssa. Pastakas ning geps kaasa ning minekule. Paistab, et need talumehed eriti palju ei liikunud, sest teed olid neil täitsa võssa kasvanud :) Õnneks sain õige raja peale ning gepsus oli kah õnneks rada olemas. Edasist kirjeldab kõige paremini metsik palavus ja jubedalt põdrakärbseid! Valisin ka talvetee, aga seegi oli nii pikk. Koha peal kiire leid. Seal läheb selline magistraal juba aardeni :) Tagasi oli ehk veidi kergem. Tehtud. Aitäh!

 5 

Simisalu parkla on sel suvel ikka kuum koht. Kohale sõitmiseks pole enam gepsu vajagi. Enne teele minekut istusime veidi ja pugisime üht-teist, et ikka jõuaks marssida. Maastiku raskusaste ju lubas mõnusat jalutuskäiku pargis. Mõnel aasta-ajal võiks raskusastme vabalt kahega korrutada. Park oli viisakas, ei pidanud pettuma. Jalga sikutad kummik oli pigem kaitseks floora, kui vesise pinnase eest. Ka põdrakärbsed kandsid hoolt selle eest, et ei jääks niisama metsa passima ja loodust nautima. Nii kui sekundiks selle loomakarja omapäi jätsid, oli kümme tükki kohe kannul. Ja kõik jube asjalikud kohe, siblivad siia - sinna. Omaette sai arutatud, et kui selle paari tunni jooksul poleks ühtegi teise taevasse saatnud, siis ilmselt ei paistaks ise enam selle loomaaia alt välja. Ja raskuse tõttu vajuks rappa kah! Aga no minek kulges nagu tavaliselt. Minnes leiutasime ise mingit teed, tagasi mööda märgitud rada. Metsa keerasime sealt, kust teetähis juhatas. Võimalik, et sealt läkski kunagi rada, aga me loomulikult ei saanud sellele kohe pihta. Seega tegime rajale väikses märgi, et järgmised teaks, kust metsa minna. Simisalu poolt minnes, peale Laeksaarde suunavat infotahvlit 31 sammu edasi astuda ja siis paremale. Rajaserval märgitud rist ja nool metsapoole. Aga üldiselt geopeiturile sobib väga hästi ka talviseks kasutamiseks mõeldud metsasiht. Ega maastik tuju ei riku! Minnes ehmatasime rabaservas mingi oppossumi maast lahti. Tagasiteel teda enam polnud. Ilmselt läks naabritele kurtma, et mingid segased trambivad ringi ja rikuvad öörahu.
Egas muud, kui täname peitjat ja teinekord jälle.
PS! Aardepaiga katus on üks tõsine tükk! Vaadake, et varba ei kuku! Või siis võtke mõni toekam abiline kaasa ;-) las see madistab

 4 

Naasnud katusega onni juurest pöörasin Ööbiku ristist vanale taliteele ja võtsin suuna Laeksaare poole. Tee on hea, kaart ja kompass olid rohkem kotis julgestuseks. Tegemist on tuttavate paikadega, olin siin kolmandat korda. Esimene kord oli nii kuiv et raba tolmas, teisel korral olime lausvihmas ja kohati poolde säärde vees läbimärjad. Täna olid ideaalsed olud, parajalt soe, putukaid vähe ja märjaks sai ainult põlvini, sedagi märjast rohust. Tee viis eksimatult vana talukohani ja toredalt peidetud aare jäi kiiresti silma. Aitäh!

Siit pööra paremale

Tee missugune

 1 

Kui pühapäeva lõunaks said kodused ja muud tööd tehtud, uurisime GP lehte ja valisime selle aarde oma pealelõunaseks jalutuskäiguks. Parajalt kaugel ja samas päris lähedal. Jalutuskäik oli päris raske, algul. Valisime aastaajale vastava olematu suvise tee ja sealtkaudu oli päris raskusastme vääriline teekond. Kohale jõudes uudistasime ringi ja logisime aarde. FTF sai kirja kell 16.53. Tagasi tulime kõikvõimalikke reegleid eirates suvisel ajal mööda talvist teed, mis meie suurimaks üllatuseks osutus täiesti läbitavaks. Soovitame seda trassi ka teistele, valitseb küll suur jalgade märjakssaamise oht, samuti pidasid põdrakärbsed meid põtradeks. Aitäh jalutuskäigule kutsumast, oli lahe. Aare korras, evej. Meile meeldis ja veelkord aitäh.