Palojärve

Täna polnud üldse hea päev selle aarde otsimiseks. Kõvasti võttis aega, et üldse järve äärde jõuda - rattamaraton ümberkaudsetel teedel.

Aga pikapeale me sinna jõudsime ja SUPiga sõitmist harjutasime päris kaua. Keegi ei leidnud paraku midagi... Eks püüame kunagi veel.

Proovisin ujudes leida. Tiit juhendas mind kaldalt, aga sellisel meetodil leida ei õnnestunud. Kahju - logide järgi tundub, et aaret pole 2a leitud, oleks tahtnud tal külas käia küll...

Ei õnnestunud leida.

Topsi leidmine läks kuidagi keeruliselt. Selleks, et mitte muda lendu paisata kasutasin SUP lauda ja kui peale mitut tiiru nulli piirkonnas midagi silma ei jäänud, siis tõin autost abiks veel ujumismaski. Lõpuks jäi tops ka silma ja oli teine tegelikult üsna kaugelt nähtav ka veepinnalt. Ma ei saanudki aru kuidas ma seda kohe ei olnud märganud. Aga topsi endaga oli pahasti, kaan oli kadunud ja sisust polnud samuti jälgegi. Tegin siis uue aardekonteineri tühjast Borjomi pudelist ja kinnitasin selle olemasoleva allveepoi karabiini külge. Esialgne tops jäi samuti poi külge alles kuna see on paremini veepinnalt märgatav. Keegi võiks sinna toimetada asjalikuma veekindla konteineri.

Top 5 kauem leidmata aare.

Eks aja jooksul ole meil perekondlikud rollid välja kujunenud. Ma pürgin kõrgustesse ja teen (hea meelega) ronimisi, Kaupo on aga vaga vesi sügav põhi ja kui vägegi saaks, elaks sõltumata aastaajast ainult vees. Nii polnud ka selle täpi puhul arutust, et kes on SUPi meeskonnas ja kes vaene vasja kes musta töö ära peab tegema. Esmalt leidis Kaups kogemata aarde, siis saime veits oodata, et muda alla vajuks, seejärel kiire sukeldumine ja nimi kirja. Aare oli sedasorti paiga kohta üllatavalt heas korras (no ja jube hea meel, et mu jaoks raskeim Põlvamaa aare tehtud sai). Ullallaa.

Jälle aastake möödas ja jälle Palojärve ;D koht jäi juba eelmisel aastal meelde kui super ujumis, telkimis ja seenekoht. Õhtul chill lõkke ääres, hommikul käisin seenel või noh niipalju kui mustikate pugimise kõrvalt õnnestus. Ja siis ujuma. Käisin kontrollisin topsiku ka üle. Täitsa ilusti leitav. Seest ka täitsa kuiv. Tunnistan et jah kõige raskem osa on pärast veealune poi uuesti üles leida. Tükk aega tiirutasin seal ringi ja plaanisin juba kaldale ujuda et soga alla vajuks. Siis aga tonksasin jalaga poid ja sai topsiku tagasi. Soovitus jah et kui topsiku ära võtate pange sinna logimise ajaks mingi muu ujuv objekt nõõriga külge. Kai pealt naastes on oluliselt lihtsam leida. Cheers ;)

Minu esimene vee aare. Lahe teostus. Kätte sai üsna ruttu aga tagasi panek võtab aega. Vesi läheb sogaseks ja ei leia enam õiget kohta üles. Igaljuhul lahe, tänud.

See oli vast kõige soojem vesi, kus üle pika aja on ujutud. Aga sellest oli vähe kasu, sest topsi ei õnnestunud leida. Kunagi vähe parema varustusega uuesti.

Seda aaret olin eelmisel õhtul korra vaadanud, pilguga, et tegikult on ju suvi ja võiks proovida, uurida. Kristjan oli sama meelelt ning nii me Palojärve juurde keerasimegi. Parkla oli üpris tühi, sest see oli suur, aga ujujaid see-eest palju. Kristjan proovis algul punkti oma kellale saada, et siis veeski oma asukohta näha, aga see kahjuks ei läinud tööle. Nii me siis väikse ringikese arvatavasse nulli tegime, seal natuke aega solberdasime ning sama targalt tagasi tulime. Need veetaimed pole ka just mu lemmikud ning ujujana ma kah pole mingi asi, nii et eks ta siis siia oma aega ootama jääb. Vähemalt aitäh head ujumiskohta tutvustamast!

Eelmise visiidi ajal olin üsna kindel et järgneva dekaadi ajal siia enam ei satu. Tegelikult läks aga hoopis nii et tulime Tartusse sõpradele külla. Üks asi viis teiseni ja kui peale maanteemuuseumi külastust plaanisime ujuma minna, siis üllatus üllatus olime tuttava järve ääres. Kui veel kuu tagasi oli siin kruusatee, siis nüüd oli tutikas asfalttee. Mõtlesin et lähen kontrollin konstruktsiooni üle. Ilma ujumisprillideta sain ikka tükk aega ringi solberdada ja juba süngeid mõtteid mõelda. Kuni siis lõpuks jalaga nõõri tabasin. Kõik toimis nagu peab ja ka tops oli ilusti kuiv. Ehk siis igati OKas. Vesi on 21 kraadi ;)

Kogu au kuulub Annale, kes aarde välja õngitses ja tagasi viis. Mina kohmisin pikalt logiraamatuga, et nimed kirja saada. Tänud!

Seda aaret olen ma kaua nillinud. Täna tundus hea ilm olevat, vihma mõnusalt sadas, ühtegi kõrvalist inimest järve ääres polnud ja vesi on veel mõnusalt soe. Muidugi oli vee all ringi vaatamise vahend kodus ja üheski teepeale jäänud avatud poest neid asenduseks ei leidnud. Vesi oli rahulik ja ujusin tasakesti nulli poole lootes, et ehk pole aare nii sügaval, et näen seda pinnalt ja saan selle vajadusel kuidagi täis pimesi kobades kätte. Aeg-ajalt piilusin veekindlas kotis olevat telefoni, et kaugust nullist hinnata. Aare paistis ilusti pinnale ja karabiini süsteem on hea, nöörisüsteem oli käega tunda ja sain topsi ujuki küljest ilma nina vee alla panemata lahti. Logimiseks ujusin tagasi purdeni, et veepelgurid nimed logiraamatusse kirjutaks. Ai pagan, ujuki leidmine ilma aardeta oli natuke keerulisem juba, aga õnneks tabas varvas nööri ja sain topsi tagasi õigese kohta. Mõnus suplus oli. Tänud!

Palojärve sai planeeritud päeva viimaseks katsumuseks enne pikka koduteed. Jõudsin kohale parasjagu päikeseloojangu eel ning kiirustasin vette seni kui veel midagi näha. Sillal istusid kaks noort ja kudrutasid vaikselt õhturomantikat. Õigupoolest üks noor eestlase näoga neiu ning üks soome-inglise keelt kõnelev umbes poole vanem kiilas härra. Peaaegu klassika. Mõtlesin, et need ajad on möödanik. Ah mis - vahest ongi päris armastus.

Õnneks ei istunud nad päris seal nurgas, mis mind kõige rohkem huvitas. Läksin nii kaugele kui sillal sai, tuvastasin gepsu järgi suuna ja kauguse, jätsin selle rätiku peale kuivale ning hakkasin ujuma. Prillid peas, pilku vee all hoides, hästi tasakesi, et mitte muda üles keerutada. Jee, juba paistab! Nii lihtsasti ma küll ei lootnud skoorida! Võtsin topsi rõõmsalt kaasa, kuivatasin käed, pakkisin aarde lahti ja panin nime kirja. Kolmekordne minigrip täitis tarvlilikku rolli, sest konteineris loksus ligi kolmandiku jagu vett ning ka välimised minigripid olid seest niisked. Kuivatasin võimalust mööda rätikuga neidki, pakkisin kõik korralikult tagasi ning läksin aaret vette viima. Vat nüüd polnud enam üldsegi sama lihtne! Kurat. Tervelt pool tundi tiirutasin seal, muuhulgas avastasin, et varbad ulatuvad põhja - ehk sisuliselt võinuks aardeni kõndida. Päike oli juba loojunud ja lõpuks vehkisin vaid jalgadega, lootuses juhuslikult nööri tabada. Ei midagi. Kuradi-kurat!

Ei jäänud muud üle kui öö järve ääres veeta, päikesetõus ära oodata ning varahommikul uuele katsele minna. Seda tegin kell 6, et oleks lootust veel mõistlikul ajal Tallinnasse tööle jõuda. Jällegi pool tundi ligunemist, mis kahjuks edu ei toonud. Paraku päike tõusis sellest suunast, mis jättis just vajaliku osa järvest varju. Hambaid lõgistades ronisin autosse sooja ning valmistusin plaaniks B. Saatsin töö juurde sõnumi, et sattusin Lõuna-Eestis ettenägematute asjaolude tõttu täbarasse olukorda ning täna ei laeku. Seejärel ronisin tagasi magama, et kell 9 kõrgema päikesega veelkord proovida.

Unes nägin kuidas ma Palojärve aaret otsima tulles olin ettenägelikult kaasa võtnud karabiini ning pika nööri otsas suure valge pudeli, mida kasutada ajutise markerina niikaua kui kaldal logimas käin. Kaval, eksole. Mjah, seda mõtet saan ehk kunagi rakendada Peidetud kirvega juures sulistades. Hetke reaalsus oli paraku vähem roosiline. Kell 9 läksin kindla peale välja. Kasutasin õhkmadratsit, et mitte põhjas sonkida ning võimalikult vähe laineid tekitada. Lisaks võtsin gepsu vee peale kaasa. Põhi oli nüüd päikese käes hästi näha. Kusjuures nullis polnud midagi! Vaikselt raadiust suurendades nägin lõpuks otsitavat 6 m eemal - koordinaadid N58 05.007 E26 54.868. Sumatasin vette ning kinnitasin topsi tagasi. Huhh, tehtud! Nüüd jäi veel vaid madratsile järgi ujumine, mille tuul vahepeal eemale kandnud oli. Tänan peitjat seikluse eest ning hooldajaid aarde säilitamise eest! Jah, peidukoht 2.0 peab paika, aga ujudes vaid leidmisel, samal moel tagasi peitmisel pakuks pigem 4.0 :o)

Süda ei andnud rahu. Õhtul lõkke ääres sorteerisin enda geokoti läbi ja vaatasin mis teha annaks. Nõõr olemas, karabiin olemas, tüdrukutelt sain ka poilaadse asjanduse. Hommikusupluse ajal käisin viisin kaadervärgi paikka. Nüüd saab vajadusel topsi kaasa võtta et vett sisse ei läheks ja pärast allveepoi järgi uuesti tagasi panna ;)

Selle puhkuse sihtkohtasid paikka pannes tegime nii et Leanne valis nii umbes 95% asukohtadest ja mina siis jooksvalt nac korrigeerisin geopilguga :). Jooksvalt väga noppeid ei teinud vaid äppi tõmbasin üldiselt käima alles siis kui auto seiskus. Tänast telkimisplatsi välja valides pakkusin esimesena välja Puhkuse aarde asukoha. Aga seal oli juba 4 autotäit mugusid ees. Järgmise koha valis Leanne. Kohale veeredes võtsin kaardi lahti... näe jälle aare. Leanne ikka oskab neid kohtasid valida. Oo veeaare ka, vahva. Nüüd ei olnud muud kui ujukad kiirelt jalga ja kotist ujumisprillid välja. Esimest korda sain siis katsetada ka käekella sisse integreeritud gepsu kasutamist avavees. Toimis oivaliselt ja asjanduse leidmisega polnud mingisuguseid raskusi. Sealt edasi aga järgnes terve rodu sukeldumisi. Üritasin kõigepealt tõsta, aga sellest oli vaid niipalju kasu et vajusin põlvini mutta. Siis kompasin süsteemi läbi, aga kuna ühtegi karabiini ei tuvastanud siis arvasin et tuleb vee all logida. Korki vaikselt keerama hakates tuli sealt õhumulle, mispeale keerasin selle ruttu kinni tagasi. Jällegi rodu sukeldumisi et vahesõlm lahti arutada, mispeale kerkis tops pinnale. Sisu välja võttes sain aru et tuleb ikka kaldale pastaka järele minna et logida. Korralikult pakitud ja ilusti kuiv. Topsi jätsin endale vee peale markeriks. Nimi kirja ja raamat uuesti hambusse. Nüüd järgnes siis kõige raskem trikk. Raamat kuivalt tühja topsi tagasi saada. Tops ulatus vaid nibinnabin veepinnale ja väga pikka slacki polnud topsi tühjendamiseks. Vesi välja, raamat sisse ja siis kork peale. Kogu see asi toimus siis samal ajal end jalgadega vee peal hoides, kuni lõpus olin lihtsalt kikivarvukil kivi peal ja ainukesena ulatasid veest välja käelabad mis topsile korki peale keerasid. Paar sukeldumist veel et paelale vahesõlm teha ja oligi jälle ilusti vee all tagasi. Igati lahe aare. Võiks olla jah karabiiniga lahtivõetav, et saaks ilusti kuivalt logida. Aga eks siis ta vajab ka vahepoid et pärast ankru ka üles leiaks. Tänud peitjale meeleoluka aarde eest ;)

Tulime ilma igasugu eeltööta, käisime ujumas ära ja alles siis avastasime, et selline vee-aare. Oli õhtu ja kell hakkas kohe üheksa saama, aga rannas ja vees oli veel üksjagu mugusid, kahjuks ka mõned kalamehed. Passisime ja kalamehed läksidki lõpuks minema. Kui aga autost paari minutiga ujumispükstega tagasi jõudsin, siis olid kuskilt maa-alt juba uued kalamehed tekkinud kõige olulisema koha peale. Oleksime pidanud otse nende õngekorkide vahele mulistama minema. Jääb teiseks korraks, loodetavasti on siis vesi veel sama soe.

Palojärv on selline koht, kus olen vist kõige rohkem viimaste aastate jooksul ujumas käinud. Isiklikke käike siiakanti on lihtsalt palju. Seda aaret olen ka pikalt nillinud. Isegi nimikiri varustusest on mul aarde lehel märkmetes kirjas: Ujumisprillid, kummipaat, karabiin, lisaujuk. Eelmine aasta korra isegi ujusin tunde järgi aarde piirkonda aga ei suutnud end seal kuidagi ilma abivahenditeta positsioneerida.

Teadsin küll, et Karl kavatseb siia suppama tulla aga kuidagi jäi sel teemal suhtlemata ja nii pidingi pärast logisid lugedes endale otsaette koputama, et selle võimaluse maha magasin.

Täna tulime siia ujuma pärast mustikakorilusepäeva. Suundusime kohe platvormi õigesse nurka. Alguses mõtlesin, et võtan kohe telefoni kaasa, et end ujudes õigesse kohta platseerida. Siis aga hakkasin põdema, et pillan äkki vette. Mina ujusin, Kätlin suunas platvormilt. Olin juba tükk aega veetaimedes ringe ujunud kui Kätlin ikka arvas, et ma olen vist liiga kaugel. Sai veel siis natuke lähemal veetaimi laiali ja muda üles aetud, kuni aare vee alt silma hakkas. Vee sügavus täpselt selline, et kikivarvul mudas seista proovides tuleb suu üles suunata, et see vee peale jääks. Nii püsti kuidagi ei seisnud, kätega pidi kogu aeg tasakaalu säilitamiseks vehkima. Kobasin kätega ülemist poolt ja varvastega alumist poolt, püüdes mõista, kuidas see ehitatud on. Sikutasin juhtmest, et aru saada, kui raske see on, kui midagi järgi andis ja topsik vee peale kerkis. Pekkis! Lõhkusin aarde ära, endal mingit varustust pole, et see kaldale transportida, korda teha ja tagasi viia. Proovisin veel paar korda sikutada, et aru saada, kas tuli täitsa lahti. Kinni, mis kinni. Kuna topsik ulatus nüüd vee peale, sain koha peal korgi lahti keerata, logiraamatu hambusse võtta, korgi uuesti tagasi kruttida ja platvormi juurde ujuda. Ulatasin logiraamatu Kätlinile ja venitasin end ka üles. Ujumine võttis võhmale. Kätlin pani logi kirja, pakkis selle tagasi kolmekordsesse minigrippi ja ujusin sellega tagasi nulli. Logiraamat läks topsi, kontrollisin üle, et kork ikka on korralikult kinni ning hakkasin uurima, kuidas asi uuesti korda saada. Niipalju, kui ma vee alt aru sain, ei olnud seal midagi valesti, juhe oli korralikult kinni. Kuna varianti kogu kupatust üles tõsta ei olnud, siis sidusin juhtmele sõlme peale, et tops vee alla jääks. Hetkel siis jäi nii. Kui keegi satub ujumisvahendiga ja saab kupatuse üles tõsta, võiks igaks juhuks üle kontrollida, mis seal all ikkagi juhtus.

Geotuuri teine väliööbimine möödus Pangodi RMK platsil. Kohvi kõrvale sai käidud järves endale eluvaimu juurde karastamas. Kohe päeva alustuseks plaanisime ette võtta väikese ekstreemsuse. Ehk siis Palojärve. Ekstreemsus polnud aare, vaid järjekordne SUP-i laua pumpamine. Minu jaoks siis juba neljas kord. Käed olid peaaegu koheselt täiesti süldid ja vaid tahtejõuga jätkasin. Vahepeal kostitas ilmataat meid ka sademetega.

Järve peale saades navigeerisin ma meid nulli ja tuvastasin aarde. Sootuks lihtsast oli nähtav. Rauno oli kalipsoga ja kadus vabatahtlikult vette. Vesi oli ka hoopis madalam kui ma olin arvanud. Tõstis selle oma lauale ja avasime konteineri. Kuna see oli vett täis, siis oli targem kolida esialgu kaldale ja siis vedada kogu krempel sootuks auto juurde. Nullis olevat õiget kohta jäi valvama Rauno aer.

Kaldal tegime natukene hooldust. Oleks pidanud karabiini kinnituse meisterdama aga minu geokotis olevad karabiinid olid liiga õrnad. Viskasime kogu krempli uue logiraamatuga omale kohale tagasi. Et raske pumpamine ei piirduks ainult 100 meetriga, siis käisime üle järve ka teisi platse vaatamas. Otsustasime ära, et siinsed valikud on päris head ja tuleks pärast öömajale tulla. Ennem lahkumist korjas Rauno veel mõned kukeseened õhtuse grilli kõrvale.

Aitäh aarde eest!

Aarde konteiner vett täis ja logiraamat oli nagu eksootiline kala akvaariumis. Süüdlaseks vist sulgemisel keerme vahele jäänud foolium mis juhtis vedeliku anumasse. Topsi sisu sai ära kuivatatud ja meisterdatud uus logiraamat, mis omakorda pakendatud kolmekordselt minigrippi.

Kas just mitteleidsin aga märge endale, et üksinda, kaks kätt taskus, siin leidu ei saa. Vesi oli külm, põhi ei paistnud ja null liiga kaugel kai otsast, et isegi mõelda proovimise peale. Kunagi tulevikus kellegi abiga äkki. Ei fänna neid veeaardeid :P

Teen logisid korda. Geokanuutuuri teise päeva esimene aare. Tänud peitjale!

Väga vesised aarded olid nendel päevadel. :) Hullult vesised. Igat pidi. Vaata, mis pidi tahes. Nii võib veega äragi harjuda. :) Aitäh vahva aarde eest!

Minust oleks see logimata jäänud, tublid kaaslased. Tänud peitjale.

Praegu oli tiimitöö. Kanuutajad poleks logida saanud ilma ujujata ja ujuja poleks loginud ilma kanuuta. Oleks tore, kui keegi teeks kiirkinnitustega lahenduse. Arvestama peaks, et kui tops küljest võtta, siis juhe põhja ei vajuks, muidu ei leiagi ankrut üles. Mulle ujumisaarded meeldivad, neid võiks rohkemgi olla.

Nagu Kleone kirjeldas, jõudsime napilt enne keskööd Palojärve puhkekohta. Vihma kallas ilusti, mitte muhvigi ei näinud, et kas on kuskil mingid platsid või puhkekohad. Täiesti must märg kott oli. Võtsime siis kahekesi koormakatte käte ja pea peale ja saime tüdrukute telgi paika. Heldur oli juba ise oma onni püsti saanud. Mina ei suutnud leida motivatsiooni telgi püstitamiseks ja tõmbasin ennast autosse kerra.

Hommik algas mulle 6 paiku ja tegin avastusretke, kuhu me jõudnud oleme. ka lepalind oli ringi luusimas, sai minult joogivett, et mitte teisi üles äratada.

Tunnikese pärast olid kõigil luugid lahti, grillisime-praadisime lihavärki, mida olime plaaninud eile õhtul ilusa lõkke valguse saatel manustada. Eilne ekstreemmatk seda ei võimaldanud.

Lepalind oli nüüd juba Kleonega ühe kanuu lahti harutanud ja hullasid järve peal. Ei jäänudki meil muud üle kui nendega liituda. Kes suunas kooedinaatidele, kes sukeldus, kes aerutas. Igatahes koostöös tõi lepalind aarde pinnale, logisime ja mina viisin jälle alla. Lahe oli!

Väike meenutus meie aardetuurist:

https://www.youtube.com/watch?v=ztaDwAIMP5I&feature=youtu.be

Seikleja.com juurest jõudsime Palojärvele peale kelle 23. Terve tee Palojärvele kallas vihma ja lõi välku. Parkisin auto ja enne hommikut ma autost välja ei tulnud. Mitte mingisugust tahtmist polnud vihmaga telki üles panna. Hommikuks oli vihm lakanud ja pea esimese asjana tirisime koos Kaupoga kanuu järvele. Järv oli peegelsile ja läbipaistvus hea. Peagi hakkas aare silma. Kahekesi kanuus olles tunduv võimatu missioon olevat ja peagi oli terve meeskond abiks. Ikka mitu korda sai kalda ja aarde vahet kanuutatud. Aitäh.

2414.

Nädalavahetus geotripi teine põhieesmärk peale Pühajärve oli siis see väike järveke. Alex õnneks oli nõus laenama kaasa meile väikest paadikest, millele selle järve vesi on juba väga tuttav :) Enda paadil selgus, et pole korke enam :D Ja väga hea ka, sest sellega poleks mahtunud mõnusalt piirde alt läbi ka sõitma :)
Aardeleid ise tuli kiirelt. Ootasime pikemat kolamist. Kui kalamehed jõudsid paadiga järve teise otsa, siis tegime kiire logimise ära. Mõni minut peale seda toodi ka terve reisibussitäis mugusid järve ääres olevasse parklasse. Õnneks nood küll jalutasid kuhugi edasi. Tagasi kaldale ja paat kuivama. Vahepeal viisin aerud auto peale ära ja siis nägin metsaall prahti. No tore on. Aga vot mis sodi oli. Minigripis logiraamat. Täitsa eelmised logid peal ja puha. Oeh...hea et paat veel tühjaks ei olnud lastud :) Uuesti vette ja tagasi aardeni. Nüüd oli kõik juba selge ja käis eriti kärmelt. Ja hea et nii läks. Kui hakkasime tagasi kalda poole liikuma siis tulid kolm õllesõpra kaldale järvemõnusid nautima ja nende nina all tegutsemine oleks juba väga keeruline olnud.

Igatahes suured tänud peitjale ja taastajatele jne! Väga mõnus kohake, kaunis järv ja rand :)

Võtaks hooldusvajaduse maha. Ei usu et praegune konteiner halvem on kui eelmine ja ka logiraamatud on nüüd ühendatud. Parem ongi kui karabiini ei ole, kuna läikiv metall tõmbab ikka ju rohkem igasugu vargapoisse ligi.

Nädalavahetuse geotripi pühapäevane eriprojekt nr 1. Alex laenas meile selle õnnestumiseks lahkesti ka oma Fishmani ja... kuna polekalal ma juba korraldasin ühe selle juurde lahutamatult kuuluva päraldise kaheks jupiks, siis täna oli teada, kes neid asju kohe üldse ei torgi :D. Ülesanded niimoodi ette ära jaotatud, ujutasime ennast Kaja ja Bruno taktikat startimiseks kasutades järvele ning olime valmis, et nüüd läheb aega… aga vastu igasuguseid ootusi leidsime konteineri kohe, kui olime nullpunkti kohale jõudnud :). Minul jäi jõudu selle väljakangutamiseks väheks, ainult sipelda sain seal paadininas selle küljes nagu jänkuonu vaigust nukuga...:D. Nii et Lauril tuli ka konteiner välja vinnata ning mina sain siis sellest leitud lehekesele nimed kirja panna. Rahulolevalt aerutasime ennast seejärel tagasi kaldale, tõmbasime paadi kuivama ning asjatasime ümbruses ringi, kui Laur maast jupi kiletatud paberit noppis… mis osutus prügi asemel Merikese ja Alexi taastatud logileheks ning millel ilusti Kaja ja Bruno ning Mari ja Siimu logid kirjas! Selge pilt, ilmselgelt tuleb teine ring veel järvele…:D. No vedas ikka, et me oma alust enne ei jõudnud õhust tühjaks lasta, kuigi kuivaks jõudis ta küll täpselt enne saada… :D.

Väga laheda hommikupooliku saime igatahes, aitäh peitjale. Ja Merikesele / Alexile aitäh aarde taastamise ning Alexile paadilaenutuseks olemise eest, tänulikud kasutajad korraldavad veidi raskemaks muutuva paadikasti juba peagi tagasi tema õigesse koju...;).