Kukelinn

Oi kui palju aastaid me oleme siit autoga mööda sõitnud. Peaaegu alati kevadel ja autos ämm oma surnuaia ringil. Ei saa siis aardeid otsida ega pikki peatusi teha. Nüüd heal aastaajal oli aega. Tuli see täpike ka ära värvida. Kohe kui auto ära panime oli kohalik rattal ligi ja pärima, et mis marjad meil plaanis on. Mustikaid on meeletult ja nad on suured. Sinikad olid, pohli nägime ning rabas maiustasime murakatega. Ainult tee algus aarde poole oli ikaldus. Võsastunud sihi välistasime. Astusime mustikametsas, ületasime kraave ja siis raba. Rabas oli ees vana ATV jälg. Ilm oli ilus ja mis nii viga astuda. Found it: 21.Jul.2024 11:12 Kukelinn/ Rooster town. Marjad on kõik esindatud. Aare ise õnneks ei ole kuskil sääsevõpsikus. Tõenäoliselt saab ligi iga sihi poolt. Me valisime kallo logi järgi ühe lõunapoolse. Täname peitjat! Aare oli korras! + FP

Aitäh aarde eest!

Hommikune jalutuskäik mööda metsa sihti ja lihtsamat rabamaastikku.

Tänan peitmast.

Tänase päeva peamine eesmärk. Teekond sula lume tõttu oli raske, paljaid laukaid oli ka igal pool näha ja kohati tahtis ka rääts sisse vajuda. Tõsiselt märg raba. Kuigi ma arvan, et tänane käik ehk polnudki kõige hullem. Käidud. Tänud

Oli kunagi ..

Tänud aarde eest.

Leitud koos Nilsiga. Koht mis avaldas muljet. Tänan!

 1 

Meeldiv jalutuskäik, tänan kutsumast! Sai ka murakatest kõhu peaaegu täis :)

Kukelinna külastust oleme miskipärast peljanud, ilmselt raske maastik on pelutanud. Täna olime juba paaris rabas käinud, siis ei tundunudki siinse aarde külastamine enam nii hull mõte. Lähenesime kuskilt lõuna poolt mööda metsasihti raba serva ning siis veel veidi rabas jalutamist ja kohal olimegi. Ei midagi hullu, mõnus jalutuskäik kena kevadilmaga. Aitäh.

 1 

Täpsustasin aardekonteineri asukoha koordinaate.

Tänan aarde eest!

Ei jõudnud veel üle kraavigi hüpata kui Kaido juba metsa ära kadus, lõppkokkuvõttes kasutasimegi kamba peale Kaidot, kuna tema jalanõud ainsana võimaldasid sinna minna. Ilmselgelt valisime meie vesisema tee. Oeh, omapärane aare, aitäh! :)

Tee aarde poole oli okei, välja arvatud mõni koht, kus minu madalapõhjaline käis korraks korralikult vastu maad. Tunne oli, et jääb kinni. Aardele proovisime 2 kohast läheneda. Esimene ei sobinud tüdrukutele, et liiga vesine, teine jällegi samamoodi liiga soine. Nemad otsustasid, et ei lähe, aga ma ei tahtnud alla anda ja panin aarde poole minema. Kindlasti oleks kuivema tee leidnud. Sai siis 700 -800 meetrit liikuda märjas alas kaitseväe kirsadega, mis lõpuks lasid vett sisse. Kui aardeni jõudsin, olid kõik märjad, sest kohati läks enne aaret asi väga kurvaks. Aarde juures oli kuiv ja leidsin kiirelt. Ilus topsik teine. Tagasiminek oli kuidagi pikem. Õnneks jõudsin kraavini, kus mind oodati. Jalad läbimärjad, aga logid kirjas ja väike matk tehtud. Aitäh!

Au Kaidole! Aitäh peitjale! Väga soine ala, autoga sõites käis põhi vastu

Võttis aega. Kaido suur vaev. Teed seal ei olnud ja üsna märg. Muidu ilus loodus. Puugioht! Minul oli 4 puuki küljes kui autosse jõudsime! Kindlasti üle kontrollida ennast.

Margusel läks see matk kuidagi lihtsamalt kui minul. Ma olin omast arust paar korda ikka uppumisohus. Siis sain veel õiendada, et mu tehnika on vale. Õnneks aarde ümbrus oli kuiv ja sai väheke puhata. Liiga lihtsalt see leid ei tulnud, aga kätte ta saime. Tagasi juhatas Margus meid väikse kaarega natuke rohkem kandvat rada mööda.

Aitäh!

8607.

Oli see vast ikka tee, mida mööda siia kohale veeresin. Isegi imestan, et seal põhja peale kinni ei jäänud. Nullis tiirutasin ka üksjagu pikalt ringi enne kui tops silma jäi, tänud.

 8 

Pümme viit mõtsa, a mis sa ulliga tiid? (Pimeda viid metsa, kuid mida lolliga teed).

Noh, mõtlesime meiegi, et ihhihhiii-ahhahaaa, oleme nii kavalad ja sõidame aardele lähedale. Mina istusin nina vastu gepsu ja lugesin meetreid, mida me juba võitnud oleme. Neid kogunes ligi kuussada. Kujutasin ette, et kui otsimine välja jätta, siis peaks jälle umbes poole tunni aare olema ja kokku maksimaalselt 40minutit. Nagu lähitulevik näitas, siis oleks see vaid nii läinud...

Niisiis, jõudsime enda valitud raja lõppu ja mõtlesime, et pöörame ümber, saab kiiremini minema. Loetud sekundit ja olime hädas ja täitsa mädas.

Esimene tund üritasime ise hakkama saada. No taevane arm, tunk oli omadega täitsa mülkas ja sai ilusti välja, me oleme maksimaalselt 10cm-ses turbas ja ei saa siis tagurdatud/välja lükatud.

Järgmisel tunnil oli veel vaim tugev ja mõtlesime, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vaikselt hakkasid käima peast läbi ka mõtted, et meil on vist äkki abi vaja. Õnneks olid siin nett ja levi.

Vahtisime taevasse ja meenus, kuidas Annele sadas taevast igasugust jama kaela. Meie peale paugutas ja välgutas see taevataat küll, kuid vihma ta kaela ei saatnud ja niigi oli meil omajagu tegemist, sest vanakuri üritas meid maa sisse tõmmata.

Ütlesin Kaupole, et mulle aitab, lähen juba omadega rappa seda aaret võtma, et eks läheb sealgi aega. Kaups tuleb siis järele. Tegin mõned sammud ja kui end neljakäpukil mülkast leidsin, siis meenus, et mu lemmikgeojalanõud kummikud on asendunud suvaliste crocsidega. Mõtlesin küll paljajalu edasi minna, aga tundus, et vanakuri tahab ainult autot maa sisse tõmmata ja vaese preilna minukese jalanõusid ta nii väga ei ihalda. Olin end päev otsa harjutanud mõttega, et tee aardeni on üks kannatuste jada ja liiga pikk, kuid tegelikkuses läksid meetrid kiiresti, sest vaagisin, et ei tea, kas Kaups on veel peadpidi auto alla kinni jäänud, arutlesin, et mis aja jooksul hakatakse inimesi taga otsima ning muud teemakohast. Vähemalt oli aardeni turvaline minna, sest kuigi Kaupsi polnud kõrval, siis liikusid minuga ühte jalga varemleidnu jalajäljed.

Nullis oli palju georadu. Meelde oli jäänud Karli logi (ole sa selle eest tänatud!). Ja tõepoolest, leidsin aarde ca 5min jooksul koordinaatidest 19m kaugusel suunas WSW.

Tagasi jõudes kuulsin kuldseid sõnu, et vist on aeg ikka abi kutsuda. Pöördusime 4*4 help-i, kuid kuna olime nii maailma servakese pääl, siis tegelikult ootame siiani nende tagasihelistamist :)

Tunnid möödusid, abi ei paistnud kusagilt, igaks juhuks sai geopeituse foorumgi ära kasutatud, kuid siis lõpuks googeldas Kaups kohaliku asutuse välja, kust teoreetiliselt oleks võinud abi saada. Veel mõni tund ootamist, kui siis lõpuks kohalik meid päästis. 40min aardest saigi sujuvalt viis tundi.

Napilt olime maa-aluse vanakurja aardest pääsenud, kui kõigest mõnekümne minuti pärast hakkas meid taevaisa nüpeldama paduka ja nii suurte raheteradega, et kartsime esiklaasi purunemist.

Kui nüüd taevataadi pahameel üle sai elatud, siis saime juba rahulikumalt edasi kulgeda.

Kodune kukelinn

 9 

Logisid olin lugenud ning teadsin, et kukulaadale tuleb saata see linn. Ütlesin seda kümme korda teel aarde juurde sõites ning varsti sain aru, miks seda teha tuleb. Lähenesime läbi Avinurme ja aarde suhtes läänest. Pikk siht viis raba serve ning oli ka madalapõhjalisega läbitav. Tundus parem mõte end kohe ümber keerata ning käisin ka korraks ise veendumas, et maapind kannab. Keerasin nina ühes suunas ja hakkasin tagurdama, aga tagasi enam ei läinud. Plekist tungraua ja 20x20 cm vineerplaatidega üritasin pidamist parandada. Umbes kaks tundi jamasin ja sain meetri edasi, aga ikka kinni. Täitsa lootusetult pehme koht, ka vineerplaat vajus 20cm sügavale. 4x4 helpist abi ei saanud või oleks sealt kauem läinud. Helistasin Avinurme tanklasse ning tunni pärast tuldi traktoriga kohale. Traktor tõmbas välja nagu takistust poleks olnudki. Andsin 20€ ja pärast 5 tundi saime siit minema. Tõepoolest, kukelaadale see linn! Vähemalt tänu Karli logile polnud aarde leidmisega probleeme.

 22 

Kukelinna aarderetkega läks seekord igatepidi nihu. Tähendab peaaegu. Järgi mõeldes oleks tegelikult saanud ikka päris palju rohkem nihu ka minna.

I vaatus - autoga lähenemine.
Kõik surises üldiselt suhteliselt kenasti kuni preili Guugli juhatuse järgi jõudsin ülipika teele langenud kaseni, mida terves pikkuses liigutada poleks jaksanud ja pagasis leidunud kirvega lahmimine võtnuks liialt kaua aega. Aega, muide - seda oli mul piiratult käes, sest jaanilauba ikkagi ja hiljemalt kaheks lubasin tagasi kodus olla. Aga Tallinnasse pikk sõit. Olgu, kiire kalkulatsioon kinnitas, et kirvega vehkimise asemel kuskilt siit jooksmine kujutab endast aja kokkuhoidu, isegi arvestades pärast autoni tagasi tulekuga. Tagurdasin lähima mõistliku parkimiskohani, mis võimaldaks võimalikel võimekamatel maastikusõidukitel takistamatult üle kasetüve sõita, ja jalastusin. Tore tüng saabus muidugi poole kilomeetri pärast, kus minu jooksurada ristus oluliselt paremini sillutatud sõiduteega :P No mis teha, kui kiiruga Guuglit usaldad ja Maa-ameti kaardilt uusi teid ei tseki. Kui pea ei võta, võtavad jalad! :o)

II vaatus - Kukelinna aarde mitteleid.
Idast, kust ma tulin, sai kuiva jalaga ligi küll. Ja reipana rabasse minek on alati rõõmustav. Retke osas pole absoluutselt midagi ette heita, see täitis täielikult oma eesmärgi. Aardega nõnda edukalt ei läinud. No tee, mis teed, aga lihtsalt ei leidnud! Vaatasin vaheldumisi paaniliselt enda ümber ja kella telefonis. Pole ju mingi mikro isegi, aga vat ei näe. Ligi kolmveerand tundi sain nulli läheduses viibida, siis kires kukk ja aeg oli täiesti otsas. Tuli edasi tõtata, tähendab tagasi... Ega mul pole sugugi kahju siia uuesti tulla, aga igaks juhuks jätaks siis vähemalt paaritunnise ajavaru :o)

III vaatus - autoga lahkumine.
Jooksin rooli taha ja kuna Guuglipreili vedas enne alt, siis nüüd panin alguses Regio kaardiga käsigepsu koduteed juhatama, ikka Car/Motorcycle rezhiimis. Tee oli põhimõtteliselt madalapõhjalisega sõidetav, aga mingist hetkest hakkas hirmutama äratundmine, et kuigi asfalteeritud põhimaantee on juba väga-väga lähedal, siis mina oma kõrvalteel niitsin autoninaga vöökõrgust maltsa... Selgus saabus mõnesaja meetri pärast, kus maantee küll paistis, aga minu teeots suubus sujuvalt 15 m laiusesse jõkke! Vajutasin piduripedaali vastu põrandat ning mõtlesin peaaegu 5 sekundit.
Kulminatsioon - variant 1. Veenda oma madalapõhjalist taaskord maasturit mängima, läbides jõe traktori kombel.
Kulminatsioon - variant 2. Minna kindla peale, tagurdada vähemalt pool kilomeetrit läbi maltsa ja siis sõita suure ringiga, kaotades 40 minutit ning hilinedes koju jaanilaupäeval.
Mida teeb mõistlik inimene säärases situatsioonis?
Astub autost välja, ajab pagassis leiduvad kummikud jalga ning kontrollib koolmekohta korralikult. Kui üle kummikusääre sisse ei voola, siis on lootust probleemideta teisele poole saada. Sel juhul tuleks minna esimese käiguga ja ühtlase kiirusega, mitte mingil juhul gaasi tagasi laskmata.
Mida teeb inimene, kellele mõistust nõnda palju antud pole ning mõstlikkusega on ikka päris kehvasti?
Tagurdab, võtab hoogu. Sõidab teise käiguga kõrgetel pööretel jõkke nii et vesi lendab üle klaasi ja näha pole mitte muffigi. Umbes keskel, siis kui tundub, et kurat, liiga sügav ikka vist, JÄÄB SEISMA :oO Mõtleb tagurdamisele (idioot!), kontrollib kas ukse vahelt tuleb vesi sisse (idioot! aga ei voola, järelikult tihendid on heas korras), vaatab kella (idioot! aga tegelikult pole aega muneda), EDASI!!! Vahepeal on selgelt tunda, kuidas auto tagumine ots läheb vooluga kaasa, õnneks vedu on ees koos põhiraskusega ja need rattad ulatuvad põhja. Võimalik vaid Venemaal, ma ütlen!
Teisele poole jõudes ronisin välja ja vaatasin vähemalt pool minutit kuidas pool jõge voolas mu autokere õõnsustest oma looduslikku sängi tagasi... Jah, oleks tõesti saanud palju rohkem nihu minna. Jumal kaitseb lolle ja joodikuid, või kuidas see oligi. Kusjuures ma isegi ei usu seda traditsioonilist, ühis-jumalat. Ootamatult Avinurme Tünnilaada ummikusse sattununa jõudsin enne päris maanteekiirust äsjatoimunut veidike seedida ning endale mõned põhitõed pähe taguda. Kuni järgmise lootusetult ebamõistliku lolluseni ilmselt :P

 3 

Mitte kuidagi ei tahtinud siia tulla, olin üksi, võõras auto ja võõras koht. Aga siis oleks see jäänud siia ainsaks leidmata aardeks. Kõigele lisaks ähvardas tume taevas sealt igasugu paska alla kallutama. Ei leidnud ega leidnud ma õiget teeotsagi, korra isegi lõppes sõit heinamaal, õnneks sain alati ringi keeratud.

Leidsin korraliku tee ja aardeni 800 meetrit. Olin seekord tark ja salvestasin autokoordinaadid. Kummarid ja kile panin aegsasti selga. Hakkasin astuma, mööda metsasihti oli täitsa ok, siis aga oli raba. No ei fänna ma seda raba niipalju, et siia üksi tulla, suvi langeb rästikurajakate pärast vabsee ära. Seega täna nagu võiks olla ideaalne ilm aga taevaisa ei olnud mitte seda meelt ja keeras oma luugid valla ja siis hakkas tulema sealt kõike, mida üldse tulla saab, tibutamist, vihma, tuult, lörtsi, lobjakat ja siis täiesti paksu laia lund. Jõudsin nulli ja seisin tühja kohapeal. Mitte midagi mina ei leidnud. Kordi ja kordi tiirutasin ja lund muudkui sadas. Uuesti tulla ka ei tahtnud, peitja nr-t nagu kiuste mu telefonis polnud. Ingrid aitas siit minema, tänud.

Tagasiteeks võtsin suuna auto nulli. Rohkem gepsu välja võtta ei saanud, sest nii hullult sadas. Meeles oli mets ja kui tüki aja pärast metsavarjus gepsu vaatasin, olin kaldunud paremale ja kõigest 200 meetrit lähenenud. Kukelaadale see linn!

Välja sellest rabast tulin hoopis teisest sihist ja hea, et auto punane oli, paistis teine kaugele kätte. Isver kui rõõmus ma olin. Soojapuhuri maksimum sai koheselt testitud. Minu rabatoos sai selleks aastaks läbi, ärge mind enne kaasa kutsuge kui maa külmunud ja lund vähe! Aitäh katsumuse eest!

Selline tore jalutuskäik jõhvikate nosimisega ja täitsa kuiva jalaga. Pärast korjasin mustikaid, oli teisi veel palju ja ilusad suured. Tänud juhatamast!

 1 

Kuna uus karp on uutel koordinaatidel siis on ka päises nüüd uued koordinaadid.

 1 

Kuna mul poest midagi vaja ei olnud, siis otsustasin sel korral kasutada minu jaoks rattakilometraaži suhtes lihtsamat varianti ja läheneda aardele lõunast. Teekonnal oli kõike - head ja halba kruusa, asfaltit, vastu -ja pärituult, interneti levi kõikumist olematust 4G-ni. Seetõttu sain pool teed kuulata puudulikku või hakkivat muusikat.

Ratas jäi 700 meetri peale ja edasi jala. Siin pool oli maastik sootuks lihtne. 7-realine rada läheb nulli suunas. Kõigepealt korjasin mustikaid, siis pooltooreid jõhvikaid ja lõpuks ka pohlasid, et valmistada omaltpoolt ka üks ohvriand Kukelinna vaimudele. Soolane toit läks loosi. Magustoit võiks olla järgmine käik. Lisaks tegin veel präänikukoogi. Laususin sõnad peale, et aare püsiks nüüd kaua ja kõik geopeiturid seda ka leiaksid.

Kuna magustoit jäi ootele, siis ei saanud veel ka loits toimima hakata. Otsisin nullist ja selle ümbrusest väga kaua. Proovisin lahti mõtestada, et kuidas saab aarde konteiner minna suuremaks ja samal ajal sellises kohas muutuda raskemini leitavamaks. Pool tundi olin juba ringi trampinud. Istusin juba maha, et live mitteleiulogi kirjutada. Plaanis lahkuda küll ei olnud. Ei uskunud, et see juba uuesti ära kaduda võinuks. Maas istudes nägin kaugusest mingit ebakõla. Tõusin püsti, kõndisin vähe ligemale ja kurat võtaks, oligi aare! Minu mõõtetulemus väitis, et 17 meetrit nullist lääne-edela (WSW) suunal on tegelik null. Nüüd sain hoopis erilisema enesetundega uuesti tagumiku samblikule toetada. Virtuaalse live mitteleiu asemel sain mitu lehekülge emotsioone hoopis paberile kirja panna. Aitäh peitjale, et aarde ära taastas!

<_Eelmine |1.päev|2.päev| Järgmine_>

Minupoolne ohvriand

 3 

Oli plaan Peipsi ujuma minna ja see retk oli enne seda hea teha. Vana karpi enam seal ei olnud, ka pekiviilu ja muna mitte. Ju siis oli ohvriand ilusti vastu võetud ja inimene nüüd õnnelik.
Panin uue karbi, pisut varjatumalt, koordinaadid jäävad samaks. Suurus - mikrost sai väike. Raba on täitsa kuiv, ka see kraav mis põhja poolt aarde lähedale läheb.

Tavaliselt on siin maastik 5

 7 

Rattamatka teine päev algas Avinurme Hostelis. Magamisajaks olime sättinud 6 ja pool tundi. Arvestades eelmist hüperaktiivset päeva ja magamata ööd oli seda ilmselgelt minu jaoks liiga palju. Umbes kolme tunni une möödudes algas jälle külje keeramise etapp. Üles pumbatud lihased kuumutasid tekialust ka natukene liiga tuliseks. Ärgates oli isegi üllatavalt värske olla. Avastasin vaid selgroo pealt ühe väikese valu tegeva muna, mis oli tekkinud seljakoti kehvasti pakkimisest. Hommikusöögiks surusin alla 4 banaani ja ühe Coldrexi. Kohtusin ka eelmisel päeval pidu pannud Tšehhidega, kes otsisid oma kadunud telefoni taga. Viimati helises see kell 1 öösel veidi äraläbustatud peldikus teadmata nurgataguses.

Ennem hommikust jalutuskäiku rappa, läksime juba neljandat korda poodi. Sel päeval muidugi alles esimest korda. Täiendasime prääniku ja muid söögi/joogi varusid ning asusime väntama esimese aarde poole.

Aardele läheneda otsustasime põhjast mööda kraavisihti. Joonas kiskus jalad kohe paljaks. Ma samal ajal uskusin enda tossude poolt pakutavasse veekindlusesse. Mul joppas, et ma ei sattunud siia üksinda. Muidu oleks nulli jõudmine võtnud vähemalt pool päeva aega. Suured magusad mustikad.. Nüüd sain noppida vaid mõne üksiku ja pidin juba mõne kiirema sammuga Joonasele uuesti järgi võtma. Tänu kuivale aastale oli rabas käik täielik nohu. Paks kuivanud rabakoorik kattis maapinda. Soosaarelt leidsime murakamere. Pole vist nii palju perfektselt küpsenuid murakaid kunagi näinud. Natukene nosisin, kuid söön parema meelega siiski mustikaid.

Aarde otsing ei edenenud kohe kuidagi. Leidsime vaid väga kummalise ikebana. Singilõik, kahenäpujämedune vorstiviil, keedumuna ja paar pekiviilu. Üsna värskelt jäetud. Otsisime umbes pool tundi ja kahtlustasime, et see samune ohvrianni jätja võis selle aardekarbi prügina kaasa võtta. Mitteüheski veebilogis polnud juttu, et kellelgi oleks siin aega läinud, vaid pigem jäid silma, et nii lihtne, et isegi mugud panevad oma nimesid siin kirja. Viimases hädas proovisime helistada kahele viimasele leidjale aga tähtede seis oli ebasoodne ja kumbki neist meie kõnet vastu ei võtnud. Ei jäänud muud üle kui pea norus loobuda. Lahkudes oskasime veel vaid naljatledes teoretiseerida mida Merilin ja/või järgmine külaline siin tegid.

<_eelmine |1.päev| järgmine_>

Murakameri

Ohvriand, loominguline ikebana või pooleli jäänud Merilini hommikusöök?

 6 

Peale kosutavat lõunasööki Avinurmes järgnes rattamatka esimese päeva oodatuim aare. Ilma laudteeta rabas olen käinud vaid talvel külmaga, korra üksi ja korra Karliga (kusjuures Karli suplus Punahundi juures on siiani värskelt meeles), seega on suvine raba minu jaoks veel täiesti tundmatu maa. Rabaeelne metsaalune sinetas mustikatest ja ratas jäi metsmaasikate kõrvale. Lähenemisteega läks hästi, varbad said hetkeks märjaks vaid seetõttu, et jäin ühte kohta liiga kauaks jõhvikaid korjama. Esimest korda elus sain ka murakat maitsta. Enne pidin muidugi ikka guugeldama, kas mari, mida murakaks pean, ikka on murakas, linnavurle nagu ma olen ;) Teekond aardeni kulges igaks juhuks puid kallistades, sest kummikuid rattamatkale kaasa vedada on liigne lõbu. Logiraamat oli tsipa niiske, aga ei midagi hullu. Tagasitee kulges juba märksa julgemalt. Oleks vaid korv kaasas olnud ja rohkem aega, poleks Maetsma rabast veel niipea minema kiirustanud. Aitäh taas rabasse kutsumast!

 5 

Parklas otsustas M üsna kiirelt, et rappa ta ei roni. Heakene küll, lugesin siis talle sõnad peale, et kui ma x tunni jooksul endast märku ei anna, siis kutsu mingi teenistus või midagi taolist mind päästma. Jalga panin järgmise parima asja pärast kummikuid- sandaalid. Hakkasin astuma ja mõtlesin, et see on päris kerge raba. Siis aga läks asi vesisemaks ja lõpuks lahutas mind aardest üldsegi mingi kraav. Proovisin üle minna, aga ükski mätas ei kandnud. Kõndisin veidi tagasi ja hüppasin üle. Kõige vesisem koht oli paarkümmend meetrit enne aaret. Sumasin peaaegu põlvini rabas. Kohe, kui aarde juures peatusin, ümbritses mind sajapealine kärbsepilv. Täitsa kohutav. Kribasin logiraamatusse oma nime ja tegin minekut. Tagasiminekuks valisin veidi parema tee ja ei käinudki põlvini rabas. Ütleks, et tegemist on sellise täitsa mõnusa sandaalirabaga :) Aitäh! Ida-Viru rabas polnudki ma varem käinud.

Sandaaliraba

Kaardilt sai otsitud seda müstilist rada, mis lõunast pidi aardeni välja minema. Ühtki sellist küll silma ei jäänud ja aerofoto järgi sai ise valitud kõige loogilisem tee.

Tänud!

 4 

Ühest paari aasta tagusest logist lugesin välja, et lõuna poolt on lootust üsna tsiviliseeritud viisil kohale jõuda ja haarasin sellest vihjest kinni. Ise küll mingit täiendavat lisateavet leida ei õnnestunud, nii et läksime välja mitte mingi kindla plaaniga. Geopäeva lõpus selgus, et selle aarde otsimiseks jääb aega küll ning et pole mõtet kõrvale hiilida, kui juba siinkandis oleme. Rabasid ja sarnaseid kohti mina jumaldan, kuigi sellisel aastaajal seal liikudes end eriliseks eksperdiks lugeda ei saa. Lisaks hirmutas mõte end ärkama asutavatest näljastest ja pahuratest karudest (ilma naljata).

Igal juhul sinnakanti me end seadsime ja hoolimata minu soovist ühele teele keerata, valis kaaslane teise. See viis aardest 900 m kaugusele, kohta, kus õiges suunas paistis minevat täitsa viisakas tee. Geomobiiliga siiski mitte läbitav, nii et tema jäi sinna ootama. Meie panime kummikud jalga, veendusime, et meil pole kaasa midagi, millega potentsiaalset kurja karu eemale peletada, ja asusime teele. Peas kummitas mõte ühest loetud logist, et alguses paistab jalutuskäik pargis, aga hiljem enam mitte. Umbes nii ta oligi, sest viisaka tee pealt keerasime peagi metsa vahele. Õnneks oli maa ja mättad seal veel veidi külmunud, nii et saime suhteliselt mugavalt liikuda.

Üsna pea asendus mets rabasema maastikuga ja meie kõrval hakkas kenasti sirgelt jooksma üks kraav. Kuna minu gepsu oli otsustanud pildi eest visata, küsisin kaaslaselt kinnitust Murphy seadusele, et aare jääb kindlasti teisele poole kraavi. Nii oligi. Kaaslase püüetele kummikuidpidi kraavi ronida pidin pidevalt reageerima manitsusega, et me oleme ikkagi rabas. Karuhirm oli õnneks kadunud. Sookail lõhnas uimastavalt ja eemal kruuksusid kured. Kidurad männid ja rabataimestik viisid mu enda elementi, nii et igasugune karuhirm ununes kohe. Kui ainult seda kraavi ees ei oleks...

Nagu tellitud jõudsime sel hetkel kohta, kus keegi oli üle kraavi purde ehitanud. Natuke tasakaaluharjutusi ja üle me olimegi. Sealt polnud nulli enam palju maad. Kohapeal tabas meid pimedusemoment, aga peagi silmasime topsi ja nimed said kirja. Aare oli korras. Kaaslane hakkas kohe tagasi kiirustama. Minu soovi peale kohaolekut nüüd ka veidi nautida sain vastuseks, et tal on tunne, et üks kuri kurg tuleb siiapoole. Ma saan aru küll, et ta mu rabavaimustust kuidagi ei jaga, aga nii originaalselt põgenemisvabandust polnudki veel kuulnud. Tagasitee läks juba kiiremini ja lobedamalt ning peagi tervitas meid ootav geomobiil. Karu ei kohanudki. Igal juhul oli ülitore retk. Suur tänu peitjale siia juhatamast!

Kilekott oli natuke lahti ja logiraamat märg. Panime uue.

 4 

Kuna täna alanud kukeaasta lausa isiklikult puudutab, oli soov seda koos parimatest parimatega mõne kuke-nimelise aarde avastamisega tervitada. Oh üllatust, Kukelinn ongi praegu ainuke, kus kirev lind aarde nimes sees! Aitäh, Vaimar - ilma selleta oleks meie karvased ja sulelised täitsa nõutuks jäänud.

Aarde lugu polnud vaja lugedagi, sest siin läheduses maakodu omaval matkakaaslasel oli see kohalike juttude järgi juba Kukeaabitsa aegadest täpselt teada ja soov Kukelinnas ära käia ammune unistus!

Kukepükste jaoks oli ilm küll jahedavõitu, aga kaasa sai kukenokatiäis kuuma teed ja kukeseenepirukat (muide, kas ikka teate, mis on 2017. aasta seen?!) ning asusime pikalt pärast kukke ja koitu kukesammudega teele. (Näiliselt) jäätunud kraavil kekutaval kukel vajus juba kolmas samm põlvini mutta...hästi läks, et kukekannusele liiga ei teinud:) Soputas end kuivaks ja sammus aga uhkelt edasi... nüüd küll juba mättalt mättale astudes, nagu tubli isa kõrval õpetas rabas käima oma teismelist tütart. Ah, ja nii palju jõhvikaid polnud küll jaanuaris näinud... „Ärge trampige toidulaual!”:)

Aarde enda leidmine oli kukepea: esimestele kargas kohe noka vahele, tagumised said veel „külm-soe-kuum”-vihjeid. Tagasitee valikul läks peaaegu kukepoksiks, aga valisime ikka suurema ringi, et kõhule kukesupi ja kukekommi jaoks ruumi teha. Maetsma küla varjualune oli pisipiknikuks väga sobiv koht.

Meil oli taaskord ülimõnus aastavahetus. Suurim tänu veelkord Vaimarile meid siia „kutsumast” ja vahvatele kaaslastele!
Kirevat kukeaastat kõigile!

Kahepäevane georetk algas siit. Mõistlik oli kummikud kaasa võtta, kergelt hommikukahuse rabapinna alt vaatas jälgedest vastu selge vesi, Naha sai sumpamisega päris kiirelt soojaks. Tänud peitjale.

Mõnus lühemat sorti (2x900m) rabaretk ka teiste aarete otsimiste vahele. Väegade mõnus :) tänud peitjale!

See täpp on tükk aga närvidele käinud, aga olen ta maastiku pärast ära põlanud. Taaskord mööda sõites otsustasin vaadata, et kui hull see asi ikka on. Alguses tundus, et on jalutuskäik pargis. Üsna varsti selgus, et päris nii see siiski pole, aga selle aja peale ei tahtnud enam tagasi ka keerata kui juba tuldud sai. Nii ma selle aardeni välja jòudsingi. õnneks otsimisega kaua ei läinud. Aitäh peitjale.

 1 

Tundub, et polnud just suurem asi pelgupaik. Tee ja asustus liiga lähedal, soosaargi pea olematu. Edasi-tagasi poole tunnine sutsakas aarde juurde, mida 7 kuud pole keegi külastanud. Lund oli parasjagu ja seda märga sadas ka juurde, jälgedesse valgus kohe vesi. Tagasiteel märkasin üht lagunenud kuuri, huvitav kus mu silmad ja mõtted minnes olid? Aitäh, aare tipp-topp!

Kuke jäljed?

 1 

Pärast talgutööd läksime ELFi talgulistega (http://talgud.ee/talgud/2015/avijoe-paisutalgud) lähimat raba avastama. Leidsime eest mättarohke soo, nägime märke karu tegevusest, kohtusime eelkäijatele teada-tuntud kraaviga ja geopeitusest eriti palju teadmata sattusime aarde otsa. Logi sai kirja ning vähemalt üks meist sai geopeituse fänniks. ;)

Otsustasin läheneda aardele seekord teiselt poolt sood. Ka kummikud said kaasa võetud. Leid tuli seekord kiiresti, tuli vaid astuda teisele poole puud. :)

 2 

Kõik oli ilus ja hea, kuni jõudsin saare juures oleva kraavini. Vaatasin ühele poole, teisele poole, kõndisin natuke edasi. Nonii, siin peaks see ollus vast kandma. Enam-vähem kandiski, kuid siis jäi jalg kuhugi kinni. Ja lendasin koos seljakotiga vette. Assa ****, ukerdasin kiiresti kaldale, seljakott lahti ja - huh, läppar on kuiv. Vedas. Ehk siis, mitte veekindla tehnikaga pole soovitav sohu ronida. Aare leitud ja logitud.

 1 

Pärast kahte tundi kuivema teekonna otsimist ja digitehnika kirumist sai lõpuks sokid kuivaks väänatud. Sõltuvus ainult süveneb, peab tagasi minema. :)

 3 

Siin läks alguses natuke nihu, maastikku vaatamisel stardikohas sai otsustatud ilma räätsadeta minna, see oli viga, rabas oli raske lund palju, vajus sisse. Aga lõpuks kohal logi kirja ja tagasikäik.

kukelinna valvepost

teel kukelinna

 6 

Siin oli valida kas võtta räätsad või ei,millegipärast ei võtnud.Nii ma siis sumpasin kohati põlvini lumes,vahepeal lõõtsutasin mõne puu najal.Ja nagu ütles üks tigu Tammetõru seiklustes:Ikka edasi,ikka edasi,mitte sammukestki tagasi.Aare sai siiski leitud.Aitäh et räätsadede kasutajad järgi ootasid.Sokk sai ka niiskeks.Oli põnev matk.

Lihtsad puud.

 7 

Väike plaan koos minna sai peetud mõnda aega varem. Nüüd sai siis see väike tore matkake teoks! Väga ilus ilm ja räätsadel oli lust kõndida! Mööda kraavi nagu mööda väga head teed. Ei taha ette kujutada, kuidas sinna suvel tulla oleks! Lohutan neid, kellele ei meeldi, kui raba-aardeid talvel võetakse, me ei jää ilma ka suvisest rabamõnust - lihtsalt teeme seda teisi aardeid teistes rabades otsides. Talvel on rabas väga ilus ja seda saab täiega nautida vaid talvel!:) Pärast vahva seltskonnaga vahvat matka olime kutsutud aarde peitja juurde supile. Mõnusat geojuttu ajades möödus aeg kiiresti. Siis näitas Vaimar ka oma tagaõue varandust, milleks on väga vinge mõisa kellatorn. Aitäh seltskonnale vahva pühapäeva eest ja aarde peitjale toreda aarde ja mõnusa vastuvõtu eest! Unustasin nimetamata, et aardes ootas meid ka üllatus - marx303 logi ja tervitus! Täname! Ka meie seltskonnast ei olnud kõigil mitte räätsad all. No sporti ju ka vaja teha! :) Haarasin aardest ka ränduri kaasa.

Tänased jäljed lumel

Aarde peitja varandus tagaõues

 5 

Kulgesime, kes räätsadel, kes ilma Kukelinna suunas. Päike soojendas mõnusasti, lumi säras ja peagi olime kohal! Oih, logitud oli just eile ja meile üllatus-üllatus, Mari oli loginud! Tänud peitjale.

 4 

Kuna ma pühapäevasele retkele minna ei saa, siis nuiasin Antsult välja peatuse, kui asusime teele Tartu poole. Tal oli palju tööd teha, nii et kaasa ta ei tulnud.Jäi autosse. Ma mõtlesin viimase aja ilmale ja otsustasin räätsadeta minna. See oli viga. Sihil sain ilvesejälgi imetleda, aga rabas vajusin ja mõtlesin Alexile. Mööda külmunud tutte keksides jõudsin lõpuks pärale. Jätsin tervitused logiraamatusse ja geocoini. Aitäh!

Leitud! Tänud peitjale :)

Leitud.

Kaja, Bruno,Miki, Alex ja Mooritz

 1 

Dai pohh( tõlkes rumal sõnastus, mis järgneb peale esimesi tähti), kui keegi mulle seda aaret meenutab! Ei, see ei käi peitja kohta, koht on super ok, aga see otsimine võrdus minule teise(arstid sogasid vist midagi infarktist...makro, mikro või muu säherdune), aga fakt oli see, et maastik oli ihule võimatu. Ka aarde kõrvale kukkusin nagu niidetult ja meenutasin heldimusega Soomaa kiirteid. Nüüd on tükiks ajaks rabad keelatud, meie "mäed" plaanis, aga ega sealt ka head nahka tule...ja siis kuula retsepti:jalutage looduses, pagan! Ignoorin nüüd geovärki kuniks iseloomu...aitäh peitjale, legendiga koha eest!

 6 

Tänase päeva algus oli juba selline maalähedane, asi see siis Kukelinnas ää käia pole. Geopuugi jätsime maha ja kolisime Zukisse, sellega saime aardele märksa lähemale kuni tee enam sõidukõlbik polnud. Nüüd pugesid kõik kummi sisse peitu ja matk võis alata. Algus oli mõnus, metsatee oli küll muhklik kuid ta kandis täitsa hästi. Mina ja eesminejad laveerisid sopaloikudest mööda, kuid seljatagant kostus vaid uhket solinat, nojah, Alex purjetas veest otse läbi :D. Ühtäkki sai tee otsa, keegi oli kraavi ette kaevanud. Õnneks oli sellele kaks õlekõrt ka peale pandud, saime siis katsetada ,kas üks tuttav lauluviis siin pädeb. Sillake katki ei läinud ja vats ka ei lõhkenud, hoopis tüma maa laotus me ees. Võtsime ritta ja rabasprinterid lidusid ees. Mina ja Alex kulgesime omas rütmis ja meil oli aega ka jõhvikaid märgata, millest sprinterid mööda olid tuisanud :D. Ka Mikil polnud kiiret, ta kodustas ajaviiteks päevakoeri ja püüdis ilusaid vaateid fotikasse. Ka minu pildimasin sai hulka tööd ja nii ei pidanud koguaeg ähkides edasi rühkima, oli ju põhjust küll ja küll peatusi teha :). Lõpuks jõudsime ära näha, et ka Kajal hakkab palav( ta nimelt väitis, et tal on koguaeg külm ;) ), liikus ta seni ju jope, dressika ja paksu vestiga :P. Riiete vähenemisega kahanes aga õnneks ka tema entusiasm rabas sörkida ja siis kuulsime kuidas tal on raske käia ja kuidas ta ikka ja jälle sisse vajub :D. No teate, tema ja vajub rabas sisse ja mida meie siis seal rabas tegime :D... hõljusime või? Aga no saareke oli juba silmapiiril ja kogu jõudu kokku võttes tatsasime kõvemale pinnasele. Nii ,olime kohal, aga kus on linnatornid, kus kuked kes meid kiredes vastu võtavad? No ühe korraliku kuke häält pidi see raba ometi kuulda saama, nii jõmisesid kõik oma piduliku kukelaulu :D. Tagasitee oli veel vaevalisem, sest põlved ei tahtnud mitte neist mätastest üle tõusta, nagu taksitusraba kohe. Õnneks sai end jõhvikatega premeerida ja nii hea tunne oli rabast välja jõuda ja tõdeda, et sillake ikka veel kannab. Jalad küll hästi enam ei kandnud kuid väike vankumine sillal lõppes vaid hetkelise taskaalu kaotusega ja siis oli taldade all kõva maapind.

Oh mul matkast rõõmus meel, ah me ei eksinudki teelt, itta jäi meil mitu raba veel :D

hea vaheampsukas

puhkepaus ümber augu

 3 

Järuska ja Laudaka aaretega soe sees, hakkas teoks saama Alexi õudusunenägu. Stardipaigas vahetati jooksusussid pikemate ja vähempikemate jalakatete vastu. Puuk jäi kuskile töökoja juurde ankrusse ja kilomeetrikese kulgesime Zuki turjal. Tegelikult oli algus paljulubav. Pikk sirge oli vaevu niiske ja need üksikud lombid, ümber mille või siis ka otse läbi minnes, võhmale ei võtnud. Huvitavaks läks esimese kraavi juures, kus tüdrukud kallistasid kaske ja mööda kahte pulka baleriini kombel varvaskõndi tegid. Õnneks keegi kuskile sisse ei kukkunud ja emotsioonid vaibusid. Siis läks elu pehmeks. Ilmselge eelise said kergekaallased ja pisut keerulisemaks kiskus kogukamatel. Viive Ernesaksa meenutades kulgesime männikus- põlv-üles-kand-alla-üks-kaks-kolm... umbes 700 m. Palav hakkas ilmselgelt kõigil. Saarele saime probleemivabalt ja võibolla ajaliselt koos puhkepausiga kulus tõesti tund. Jõhvikatega seal priisata pole. Vaid üksikud hõredikud janu kustutamiseks leidsimegi. Aardekonteineriks arvasime midagi muud olevat. Aga hoolimata kõigest kires enamus kuke mälestuseks omakeelse loo. Tegelikult oli täitsa mõnus astumine. Alex meiega seda muidugi ei jaganud ;) Rabad jäid seks päevaks sinnapaika. Aitäh peitmast ja kohta tutvustamast!

 1 

Oli see vist Kaismal, kui Alexiga ühte rabakat taga ajasime ja ta pärast rabasprindist rääkis? Vist oli Tanelile ka rääkinud, sest tema igatahes minuga rappa tulla ei tahtnud ja jäi autot valvama. Tundub, et hea stardikoha leidsin, sest autost autoni läks täpselt 34 minutit. Kas see nüüd sprindi mõõdu välja annab, on iseasi, aga hea oli astuda, tee oli hästi valitud ja raskusi ei esinenud. Noh, valge seeliku lehvides ja tennistega ei soovita minna, aga kõvema tossuga oleks täna saanud küll, kummik tundus liigne. Ja madalad on need siinkandi soosaared, mine ja katsu jalaga, kas on, siis saad aru :) Kõige suurem kannataja oli üks vaene orav, kes korralikult ehmatas ja seetõttu oli sunnitud ühe puu otsast teisele kargama. Mulle täitsa sobis, tänud!

Nüüd siis sain teada, mis tunne on paar kilti rabas kõndida ja veel suht kiire sammuga. Ei pidanudki enam vajalikuks õhtul sporti teha peale seda :) Aare täitsa olemas ja tänud peitjale.

Suvaline pilt rabast

Aare ei asu siin, kaugemal eemal.

Sai tükk aega hoogu võetud et see väike matk ette võtta. Teekond kulges oodatust libedamalt. Kõige rohkem katsumusi pakkus saare vahetu ümbrus. Aare näitas ennast kähku. Tänud peitjale. Sumisejaid oli palju ja tagasi teel sai raba pealt kaks prügi hunnikut endaga kaasa võetud.

 3 

Kardan neid raba asju nagu Vanakurat välku. Selle aarde leidmisel mängis kandvat rolli kodutöö. Lugesin hoolikalt kõik logid läbi ning püüdsin kramplikult ära arvata millisest ilmakaarest on parim lähenemistee. Lõunast viib aardeni praktiliselt tähistatud matkarada pinkide ja käsipuudega. Soovitan soojalt. Siin sai mulle selgeks, et rabal ja rabal on suur vahe. Kui Luusaarel oli õhk parmudest paks, siis siin oli kogu matka peale paar eksinud satikat. Kohuke külmikust ma ütlen ja loomulikult suur täna raba eest.

Piknik

 1 

Kuna inimene on enamasti sotsiaalne ja mugav loom, siis väga pikalt ta kodust ära olla ei taha. Otsustasin, et teen aardetuuriga täna lõpu ja see võimaldab ära võtta mõned sellised aarded, milleni ma muidu mugava inimesena trügiksin kevadel või sügisel, kui sumisejaid ei ole. Esimeseks selliseks sai valitud Kukelinna aare. Kui jätta kõrvale see, et rabas tuulates tuli kõndida kuni põlvini kõrguvates marjapõõsapuhmastes, siis miskit hullu polnudki. Kraav enne aaret sai ka edukalt ületatud ning tõesti - tuleb nõustuda väitega, mille kohaselt oli saar ise kõige vesisem paik. Topsik jäi kiiresti silma ning tagasitee sujus juba kiiremini. Rõivakomplekt - T-särk, pikad püksid, plätud ja sokid sobisid seekord suurepäraselt. Tänud peitjale mõnusa jalutuskäigu eest!

Eelmise korraga võrreldes lähenesime seekord täpselt vastassuunast - kummikutega lihtne läheneda isegi siis, kui üks neist vett ei pea. EVEJ.

Valisin kummikud, see oli õige otsus: rabasaar on kõige märjem koht sel teekonnal. Ligine, kust tahad, kummikuta saad märjaks. Aare korras, aitäh!

 1 

Hoolimata viimaste päevade vihmadest otsustasime minna proovima ja suundusime sohu põhjakaarest. Kellegi jäljerada oli ees ja lootsime, et väga vesiseks ei lähe. Tegelikult läks ikka küll ja ca 150m enne nulli jäi meie seekordne sooretk pooleli. Otsime järgmiseks korraks kas teist teed või ootame kuni soo jääs.

Lähenemiseks valisin vist õige ilmakaare, vett tuli enamuse osa ainult taevast, ainult paaril korral oli kummiku all midagi lirtsumas. Aitähh!

Tegelikult ma üksi tavaliselt rappa ei roni, kuid seda täppi ei saanud siia ka kuidagi jätta. Valisin oma arust kõige loogilisema lähenemistee, kuid maastik oli ikka sinna 4.0 kanti, kohati päris vesine, kuid kummikuga polnud hullu midagi. Enne mind oli aaret külastanud Avinurme kooli 7. klass. Aitäh!

Sumpamist jagus, vesijahutus sai ka ära proovitud ning üles me ta leidsimegi.

 1 

Saabusime Vinni vallast Medi häirenuputeenus tööotsalt, sõime Roelas Robi Pubis kõhud korralikult täis (hääd suured ja maitsvalt soolased praed) ning tegime sealsamas kaardiga eeltööd. Tundub, et suutsime valida sellise normaalse, praegusel kuival ajal 2.5 maastikuga tee. Kummikuga oleks natukenegi hoolsam olles kuiva jalaga pääsenud, ma läksin tagasiteel liiga julgeks ja roomasin sisuliselt läbi lauka. Teiste omad olid lihtsalt liiga madalad.

Aarde legend ja koht olid toredad. Võis vaid ette kujutada, kuidas siin vanasti asjalood toimusid. Teel aardeni nägime ka hiiglaslikku küüni(?), mis küll edukas lagunemisfaasis. Aare ise heas korras ja viisakalt peidetud, saab ka paksu-paksu lumega kätte. Imestasime, mille jaoks need augud sinna rappa kaevatud on, mis nende eesmärk oli. Mõtlesime välja, et ehk olid külmkapid toidu hoidmiseks, aga mine tea.

Tegime ka, nagu kombeks, oma igakordset CITO-t, korjasime rabateelt ühe ja otse aarde juurest kaks iidvana plastpudelit prügikasti. Aitäh mõnusa rabamatka eest! Aare oli korras, asju ei vahetanud, nimed kirjas vist kolmandatena. Edasi, Peipsi poole!

http://www.endomondo.com/workouts/333044296/1392188

 3 

Olime küll Robi pubis lõunasööki oodates korralikult kaarte uurinud, aga rabake tundus igast suunast üsna ühesugune ja see kuiva jalaga läbitav tee jäi meist seekord tabamata. Mina ammutasin juba teel aardeni kummikud vett täis, kaaslased said solidaarsusest märjaks alles tagasiteel. Paavo katsetas korra ka käpuli liikumise eeliseid, aga üldiselt jõudsime kadudeta tagasi. Alla tunni läks, aga mõnusa rabalõhna sai ninna ja viimased jõhvikad keele alla. Vesi oli hea jahutus, sest rabas hakkab alati palav :) Aitäh peitjale!

Leitud.

Rabad mulle meeldivad. Hommikul avastasin uue aarde ning ruttu sinna. Minuga liitus ka kohalik geopeitur Janne(villasuss). Oma arust valisime kõige lühema lähenemistee, see aga osutuski vist 4,5 raskusastmeks.FTF 10.13. Täname.