Kernu paisjärv 2

Sõime põldmarji,ei leidnud õiget rada ja läksime minema.

Tulin 'Kernu paisjärve' juurest ja läksin otse, 100m üle jää, aardeni.
Aardesse jätsin kaks harilikku pliiatsit, lamineeritud mängujuhendi ja panin logiraamatu grippkotti.
Tänud peitjale aarde eest!

Kõigepealt tegin järvele tiiru peale ja siis leidsin hea lähenemise koha, kust kuiva jalaga kohale sai.

Tänan peitmast.

Küll sai otsitud, kuidas läheneda. Tegelikult oli õigeks osutunud suund lihtne 500m aardeni jalutamist. Isegi kummikud olid tarbetud. Viimane logi enam kui 3 kuud vana, Via Baltica ääres!? Ilmselt peljatakse siia tulemist nagu ma isegi kaks aastat mööda sõitsin. Aitäh laheda salakoha eest!

Talvel pidasime töökaaslastega Kernu mõisas jõulupidu, aga siis ei hakanud kontsades üle jää koperdama. Õige oligi, sest vahepeal oli palju vett merre voolanud ja logimine oli oluliselt lihtsamaks muutunud. Aitäh!

Õnneks märkasin juba autos hooldusvajadust ja juhtumisi oli ka Mägi Aivari teip kaasas. Karbile said ilusti sarved pähe tagasi ja rändas maapinnalt puu külge tagasi.

Esimene mõte oli et võibolla on veel järvel jääkaan peal. Poolel järvel oli. Aga täpselt sellel poolel kus oleks tarvis, haigutas lahtine vesi. Korra juba mõtlesin et las ta siis jääb seemneks, aga igaks petteks kontrollisin ka teiselt poolt järve juurdepääsu. Siitkaudu oli juba paljulubavam. Kuna ka veetase oli olematu, siis sai täitsa sumpamata kohale. Omamoodi üllatus oli saarel asuv mälestusmärk. Vahva värk. Aitähhid

Aare on logitav, kuid maas siiski.

Tänud aarde eest!

Jupp nuputamist kuidas kuiva jalaga aardeni pääseda. Väikese ringiga see ka korda läks. Tänud

Aaret hoidvad konksud ja aardekarp ise on korras, aga teip enam oma otstarvet ei täida. Järgmine siia tuleku planeerija võiks võtta kaasa pakketeipi, et konksud ja karp taas omavahel ühendada

Selle esimese Kernu paisjärve logisin juba rohkem kui kaks aastat tagasi ja siis lugenud neid teise kohta käivaid logisid, mõtlesin, et las jääb talveks. Aga enne läks ikka nii mõnigi talv mööda, kuid nüüd lõpuks läks asi tõsiseks. Käisin ennelõunal oma küla peal olnud kutsal järgi ja kuna siis olin juba õigel pool suurt linna ja päike paistis ja üleüldse oli ideaalne looduses viibimise ilm. Mis seal siis enam mõelda, kõige rohkem häiriv aare siitkandist sihikule ja autole hääled sisse. Saarele lähenemiseks valisin mõisapoolse otsa. Tundub tõesti, et praegu seal järves suurt vett, isegi külmunud olekus ei ole. Kivid vahtisid kenasti lume seest välja ja kaldad olid ikka kaunikesti kõrged. Kuigi mingil hetkel valgus vesi mu ees kõndiva koera jälgedesse, ei saanudki aru, kuidas see ikkagi külmumatuna on seal püsinud. Natuke seda pinnast kombates tundus, et see sulp on siiski päris järve põhja peal ja kuhugi sügavamale pole ohtu langeda. Kohale jõudes jäi pilk kohe vana kalmistukoha peale. Nüüd logi kirjutades vaatasin uuesti, et mis värk sellega on. Ahaa, Kotzebue perekalmistu. Aare jäi pea kohe silma, nii et sellega läks kenasti. Tänud peitjale kutsumast

Krõbeda külmaga oli väga mõnus üle järve jalutada. Kõigepealt vaatasime üle kalmistu ja siis panime ka nimed kirja. Aardega on kõik hästi. Aitäh!

Kaardi järgi tundus, aare on igaks küljest ümbritsetud veetakistusega. Kohapeal avanenud pilt oli hoopis teine, kui ette kujutasin. Järv oli remondis ja veetase keskmisest madalam. Vaid ühes kohas tuli teha pikem samm üle kraavi. Osaliselt jalutasime lausa mööda järvepõhja otse aardeni. Tuleb välja, et ajastus oli selle aarde logimiseks lausa suurepärane. Aitäh peitjale.

Me sattusime igatahes väga huvitaval ajal aardejahile. Jätsime auto teeserva ning kombineeritult paisjärve kaldal ja selle kivikõval põhjal käies saime ilusti aardeni ja logitud. Väga sürr rännak oli! Kui need korrastustööd kõik kord ühele poole saavad, siis tuleb kindlasti kanti uuesti uudistama tulla. Aare korras, aitäh peitjale!

Leitud

Veidi siksakitamist üle/läbi järve ja kohale saigi peaaegu kuiva jalaga

Seda aaret sai piilumas käidud juba suvel, aga siis ei olnud soovi kuhugi eramaa vahele seiklema minna. Täna siis saabusin kohale ja otsustasin, et teen üle jää jalutuskäigu. Panin kummikud igaksjuhuks jalga. Hakkasin siis ettevaatlikult pilliroo vahele liikuma, kui käis raks ja vajusin läbi jää. Õnneks oli kohe maa ka vastas, aga ka vesi tuli vastu. Nüüd kadus üle jää mineku soov ära. Jänes ronis püksi. Läksin auto juurde tagasi ja otustasin ikka minna siis soovitatud teed pidi. Jõudsin autoga järve otsa ja vaatasin nüüd kaugust aardest. Oh ei ei ei. Ja siin sai võitu jälle minu laiskus ja muidugi soov mitte tülitada elanikke. Samas, jänes šampust ei joo. Nüüd uuesti eelnevasse kohta tagasi. Mul oli tegelikult varuplaan ka. Õnneks olid mul kaasas suusad ja need juu suurema kandepinnaga. Mõeldud tehtud. Jääle jõudes, olin mingi kümme meetrit läbinud, kui käis üks krigin, nagu oleks jää sisse mõra löönud. Ossa, kus oli aderkas üleval. Aga jõudsin kuivalt kohale. Nüüd julgesin tagasi vaadata ja avastasin, miks suusad kuidagi raskelt liikusid. Suusajäljed olid täiesti märjad. Mis seal ikka. Kohapeal põrutasin aardest hooga mööda. Aga lõpuks jõudsin ka õigesse kohta ja sain logi kirja. Tagasi suuskade juurde jõudes, avastasin, et tulekul olnud vesi oli juba mõnusad pakkud koos lumga alla võtnud. Natuke jää lõhkumist suusa alt ja alustasingi tagasiteed. Et siis mitte vesistes jälgedes sõita, liuglesin vanade jägede kõrval teisele kaldale. Nu igatahes sain elustalt ja tervelt teisele kaldale tagasi. Natuke mõnusat adrekat ja tehtud. Jess jess jess. Suured tänud peremehele aarde eest.

Leitud

Tegime väikse aerutamisringi ja panime nimed kirja. Väga huvitav koht, midagi sellist ei osanud seal küll oodata.

Soovitan ja tänan!

Antud aare on kuidagi kauaks kõrvale jäänud. Tundus alati selline õel timixi asi, mis võib olla üheks kehvaks päevaks varuks :D Nüüd tuli see päev kätte. Soov oli supitada natuke ringi ja esimene plaan oli Rummu järvele minna. Seal Kristelil veel saare aare teha, niiet täiesti sobilik siis ikka üle vee ju minna :D Kohale jõudes puhus seal aga nii kole tuul ja laine loksus nii piisavalt, et kaks algajat supitajat otsutasid selle asja edasi lükata. Lähim veesõidukit soosiv aare oli see. Olen varem kuulnud, et ega seal pole üldiselt ühegi vee peal oleva asjaga midagi teha, kuid mõtlesime ikkagi proovida. Õnneks tänu kevadele oli vett veel piisavalt ja saime supid vette otse mõisa eest paadi sillalt. Aardeni tee läks üpris lihtsalt, kuna tuul puhus tagant. Kohapeal oli aga totaalne üllatus. Alati kujutasin ette, et see on ka selline timixi kiusu pärast aare kusagil sopasaarel :D Aga täiesti lahe ja ootamatu koht ootas ees :) Vaatasime ringi, logisime aarde, päästsime sealt ränduri ja liikusime tagasi. Tagasi tee oli juba natuke raskem, sest põhi oli ikka pidevalt mingites kõrtes kinni. Minnes aitas tuul üle puhuda aga nüüd oli see ka vastu :D Aga jah, järveke on ikka kole kinni kasvanud ja juba kuu pärast pole seal laua ega paadiga vist enam midagi teha. Aarde eest aga suured tänud!

Mingi aeg kunagi käisin seda aaret siin piilumas kuid siis olid olud ebasobivad. Nüüd tulles Pärnu poolt, sõites tuimalt uutest väljakutse aaretest mööda, sõitsin ka sama tuimalt tänu google-i kaarti liigsele usaldamisele ka õigest teeotsast mööda ning pidin suunduma mitme kilomeetri pikkusele lisaringile. Nendel lisakilomeetritel juhtus aga nii mõndagi. Peagi märkasin teepervel üht masinat millel taguots kahtlaselt taeva poole. Võtsin hoo maha ning asusin olukorda uurima. Ärevil häälega vanapapi oli suutnud laenatud auto hooletuse tõttu kraavi ajada. Olin üsna kindel, et mina teda välja tõmmata ei suuda, kuid läksin vähemalt moraalseks toeks talle. Õnneks nii kui auto ära parkinud olin ja välja kobinud, sattus mööda kihutama üks 4x4 kleebistega vähe kangem sõiduriist kes mängleva kergusega papi masina kraavist välja sikutas. Elus näide sellest, et ei maksa roolis kõrvaliste asjadega tegeleda. Pärast väikest vaheseika olin taas geopeituse lainel. Soovitatud parklat eirasin, vaid proovisin hoopis aardele võimalikult lähedale saada. Jääkaas järvel tundus paljulubav olevat. Surusin igaks juhuks taskunoad pihku ning asusin vaikselt järve ületama. Kui jääle minek ja mahatulek välja jätta, siis olud olid veel täitsa head. Mind kandis see nii kohale ja tagasi ka. Nullis oli muidugi lisaks aardele veel ka lisaüllatus, sellist rajatist ma küll siit ei osanud eest oodata. Natuke uudistamist, rändurite vahetus ja oligi aeg edasi liikuda.

Tänud.

Linnapreili vihje peale võtsime täna selle aarde ka ette. Kuna tulema saime alles pärastlõunal, siis otsustasime kõigepealt üle jää ära käia ja siis teisi aardeid võtma minna. Alguses püüdsime läheneda teiselt poolt, sealt kus parkla oli. Kuna ei saanud kuidagi järveni, siis otsustasime läheneda teiselt poolt. Ja õigesti tegime! Jää veel kandis, kuid vett oli kohati juba päris palju jää peal. Aitäh toreda aarde eest!

Selle Kernu järvekese lihtsama aarde olime noppinud kunagi suvisel ajal. Juba siis heitsime pilgu ka selle aarde suunas, kuid maastiku vaadates oli kohe selge, et kevad-suvi-sügisel ajal ma sinna oma jalga küll ei tõsta. Jäi oodata talve ja jääd. Ja nüüd täna oli selline tunne, et minema peab kohe või on hea võimalus käest lastud.

Kui olime Geovastlapäeval kukli ära söönud, palju geotarkusi kuulanud, siis istusime autosse ja kihutasime kohale. Vihma hakkas sadama ja teel oli nii paks udu, et sõitagi ei näinud. Aga minemata ka ei saanud jätta ;)

Veeresime vaikselt mööda teeperve ja kui märkasime rammusat georada, siis jäime seisma ja panime mööda jälge minema. Järvele tehtud jäärajast oli saanud veerada, kohati oli jää peal vähemalt 10 cm lainetavat H2O-d. Kummikud päästsid päeva ja saime siiski suht kerge vaevaga aarde leitud ja logitud.

Aitäh!

Looklev georada viis kohale.
Tänud

Kui ise ei taipa otseteed kasutada eks siis tuleb teiste sabas sörkida. Täna oli kõige keerulisem osa (kuigi sedagi on patt keeruliseks nimetada) leida jäljerada. Kui see leitud, siis lihtsalt astu otse aardeni ja sealt edasi kalmistut kaema. Midagi sellist ei osanud ma küll siit oodata. Väga mõnus. Aitäh siia kutsumast!

Tänase päeva eesmärk on vähemalt 4 aaret leida, mille puhul on teada - jää kannab ;)
Kernu Paisjärv neist esimene. Parkisin auto, vaatasin georada ning jalutasin kohale. Karbil on küll üks servake katki aga vähemalt praegu logiraamat kuiv. Seejärel mööda georada tagasi autoni ja järgmise aarde suunas.

Mõnus jalutuskäik, aitäh!

Jäämatkadele pühendatud päeva alustuseks sobis see järveke imehästi.

Kunagi sai üritatud aga siis oli suht lootusetu. Seekord oli ilm täpselt paras külastuseks. Tänan

See punkt on ikka oi kui kaua oma õiget hetke oodanud, aga lõpuks see aeg saabus. Erinevalt eelmisest katsest mis lõppes märgade jalgadega kuskil võpsikus, polnud seekord vaja gepsugi välja võtta. Kuna lai maantee oli ette trambitud, siis võtsime selle ja jalutasime nulli. Nimed kirjas, imetlesime natuke väärsust ja jätkasime teed mere poole. Tänud aarde eest!