Pakasjärv

Viimaks oli sobiv periood, mil punast lippu ei lehvinud ja sai piirkonna aardeid otsida.

Aitäh aarde eest!

Hooldajate pildil olnud abivahend ega ka puu polnud leidmiseks sugugi vajalikud (ja jäid mu poolt nägemata). Samas oli vahepeal veel otsimas käidud ja võibolla olukord uuesti muutunud.

Aare ise oli korras ja lihtsalt logitav.

 1 

Tunnike jalutuskäiku - tehtud! Tunne on selline, et läks kauem, aga kui palju - seda ei tea, sest aeg kaotas tähenduse :) Trenn sai tehtud ning vaated ja värvid tegid silmale pai.

Eestimaa vaheldusrikka maastiku nautimine - tehtud! Oli niigi vaheldusrikas, aga ilm tegi veelgi vaheldusrikkamaks - no näiteks, et pool teed oli üks jalg märg, teine kuiv ja siis mõlemad. Ja veel muudki.

Igapäevamurede unustamine - tehtud! Eks need kujuteldavad mured karmis olelusvõitluses ununevadki :)

Ürgse jõu endasse kogumine - tehtud! Natuke ürgset jõudu on mul endiselt veel saabastes - pole veel jõudnud ära kuivada:) Veidi virtuaalsemat ürgjõudu tuleb ka ninast, kui kõvasti aevastada :)

Aga kui naljad kõrvale jätta, siis väga äge oli ikkagi! Oleneb muidugi päevast (ilmselgelt), aga sel päeval kui meie siin olime ja kõik vait juhtusid olema, oli aru saada, et siia ei ulatu mingeid muid välismaailma helisid, sest me lihtsalt olime kõigest, mis müriseb, põriseb ja möliseb - nii kaugel. Aitäh matkakaaslastele seltsiks olemise eest ja aitäh peitjale peitmast!

 4 

Minnes olin hoolikas, kuhu astusin. Vahepeal oli hea teejuht, kes pidi ka arvestama kummikuteta geopeituritega ning tee möödus vähese veega. Kuid aardest tulek muutis mind kiiremaks ning hakkasin liigselt oma lahendust kasutama. Tuntud, kui otse joone järgimine. Töötas päris hästi kuni kuukala nõialombini. Astusin sisse, kuid see ei garanteerinud veel katastroofi. Kuid kui proovisin kiiresti välja tõmmata mutta kinni jäänud jalga, siis langesin kõhuli ja sellega oli jalg märg ja mudane. Kiiresti sai autosse mindud ja päeva viimane aare tühistatud.

Tänud aarde eest!

 3 

Päris taevasse ei pannud uut konteinerit, küll maapinnast kõrgemale. Hetkel korras.

 2 

Päeva kolmas aare. Natuke geopeituse magustoitu ka. Ei olnud jalutuskäik pargis. Linnulennult oli autode juurest aardeni 900m. Tegelikult läbisime pikema vahemaa. Plusskraadid ei võimaldanud otse minna, pealegi kõigil polnud kummikuid. Minul vedas, sokid jäid täitsa kuivaks. Kõigil niimoodi ei läinud. Oli tore kambaga sumbata seal, koos on alati kergem. Aare nüüd tipp-topp korras. Aitäh!

Huvitav oli avastada raamatust FTF-i kellaaeg. Veel huvitavam oli neid logisid lugeda. :-)

 4 

Siin tuli eelnevate aaretega võrreldes kõige kurnavam matk läbi soostunud metsa, pärast pidid kaks ekipaaži siit otse koju suunduma. Kuukala nõialomp neelas sisse kaks geopeiturit viiest. Peidukoht ise on selline ilus rabasaar, ilm oli soe, vihma ei sadanud, mets oli väga ilus. Kohapeal sai kiiresti selgeks, et vana konteineri pikk elu on jõudnud lõppu. Mina tõmbasin geokotist välja uue karbi ja niiskuskindla teipi, Wingmän ulatas napitsad ja jupi traati. Meisterdasime logiraamatule uue kodu, mis võiks kesta veel mitu kümmend aastat. Suured tänud peitjatele!

Uus kodu logiraamatule

Väike nõupidamine

Nõialomp

Väga asjalik abivahend järgmistele aardeotsijatele

 3 

Tuli kergelt, ainult üks lomp oli sügavam minu kummikust.

Pakasjärv õiges elemendis.

 4 

Esmalt pidime aarde leidma 22.06, aga kuna Võrru jõudmise kellaaeg surus kõvasti peale ja ausalt öeldes oli igasugusest nõgesemaltsast kõriauguni, siis jätsime selle aarde paremaid päevi ootama. Kui Jaan oli jahekivi vette visanud, siis otsustasime selle täpi ära realiseerida. Alguses valisime vale tee ja sattusime tupikusse, siis sai auto veits paremasse kohta pargitud ja polnud muud, kui järjekordne nõgese- ja sääseookean ületada. Sääseparves logimine polnud just maailma helgeim tegevus, aga vähemalt sai tehtud. Sistem töötab kenasti ja sääsed-satikad juba hõõruvad käsi kokku, et millal järgmist reisiselli õhtusöögiks vitsutada saab.

Kuna Katkise Silla juures läks kõik üsna lobedasti ja siin nende külastusaegadega on nii nagu on siis otsustasin selle aarde ka ära jalutada. Kummik oli hea jalanõu. Rabas kiusasid mind küll kärbse- ja parmuparved ning see sundis sammu vähe kiirendama aga muidu oli mõnus. Leitud, logitud. Tänud!

Aitäh peitjale!
Tallinnas ei ole ilmal väga midagi viga, aga idas seevastu on ikka veel tuul, vihm, rahe ja vahepeal tuli ka lõrtsi. Kuid külastamisaegu siia väga palju ei pakuta ja nii saigi täna seda kohta külastada.

Vihma ladistas aga ma polnud nõus mitte minema. Niisiis sain väga märjaks. Teekond oli kõike muud kui mõnus, atv oli raba kõik üles kündnud, astudes vajus kummik sisse ja välja ei tahtnud mitte tulla. Pidi ringiga minema , kuid ka seal oli raba päris märg. Teekonnal õitses hullult murakaid, siit võib varsti head saaki oodata. Igal juhul kohale ma jõudsin ja nime panin kirja. Tänud aarde eest.

Seda aaret olin üritanud korduvalt logima pääseda aga kogu aeg oli polügoonil punane lipp ees ja sisuliselt aastaringselt toimuvad siin õppused. Kuna täna õppuseid ei toimunud, siis kasutasime kohe võimalust seda aaret logima tulla. Aardeni liikumiseks kasutasime räätsasid ja kulgesime mööda kaardile märgitud teed, millel oli üsna värskelt keegi ATV-ga järveni sõitnud. Ilmselt mõni kalamees. Igatahes tegi ATV jälg meil aardeni liikumise väga kergeks kulgemiseks. Aaret otsida ei olnud vaja, oli teine juba eemalt näha. Küll vajaks aga aardetops endiselt väljavahetamist. veidi parandasime topsi kinnitust aga hooldusvajadus jääb aardele endiselt. Peale logimist käisime läbi ka Pakasjärve äärest aga talvel siin suurt midagi peale lageda lumevälja näha ei ole.

Lähenesin veidi valest kohast ja seiklesin keset raba mõnda aega, aga lõpuks sain rabasaarele ja nautida ka järvevaadet

Taevast ülevalt oli alla tulnud ja lebas puu küljes. Oligi kerge leida. Minu poolest pole vaja hooldust! Mulle sobis!

Peale Geojaani oli meil plaan jätkata aardetiiru Virumaal. Kui Mari ja Ingrid hakkasid kaitseväe polügoonile mineku plaani rääkima, siis võtsime üsna kiirelt vedu. Sest igal ajal ju sinna ei saa ja paar võsamatka paistis ka tulevat, mis nõuavad kindlasti head seltskonda. Nii me pühapäeva hommikul suuna sinna võtsimegi. Sõitsime ilusti lahtisest tõkkepuust sisse ja valisime parkimiseks koha, kus olime aardega risti. Läbi metsa oli minna umbes kilomeeter. Mingit rada ei märganud, kuid metsas leidsime mõned loomarajad, mis lõpuks viisid atv jälgedele ja need omakorda aarde lähistele. Seega hullu võsa ei pidanudki alistama, küll aga sai topelt võitlus peetud lendavata sitikatega. Neid oli küll mustmiljon, kes meid tervitama tulid. Õnneks leidsime aarde suht kärmelt. Topsik endiselt kehvas seisus ja pea alaspidi, et sisu vihma eest kaitsta. Vajaks kindlasti peremehe kätt. Aitäh, metsa kutsumast!

Kuna siin paar päeva oli vaikus ja rahu ning polügoonil harjutusi ei toimunud, siis kasutasime juhust, et aaret külastada. Tegelikult vaikusest ja rahust polnud juttugi. Suur must parv parmusid piirasid meid hetkega ümber ja oli tegemist, et ellu jääda. Õnneks suutsime leida raja, mis viis meid otse aardeni niiet kokkuvõttes retk oli täiesti talutav. Tänan.

 1 

Tegelikult tahtsime siia tulla juba nädal tagasi, aga siis jõudsime keskpolügoni servale ning selgus, et ega ikka ei saa küll, kuna õppused käivad. Siis aga vaatasime ja jätsime meelde, et just täna õhtul kella 17st siin enam tegevust ei toimu ehk võiks nagu liikuma pääseda. Nii läkski ning enne siia tulekut sai kodus kontrollitud, et kas info peab paika, pidas.

Mööda uusi teid oli siin piirkonnas hea ringi sõita. Parkisime end kuhugi tee serva ära ning siis oli vaja veel läbi rabametsa jalutada järve äärde. See ala oli ikka väga märg ning kummik oli igati abiks. Konteiner on oma endises asendis, põhi ülespoole, aga toimib tegelikult hästi. Konteineri võiks muidugi millalgi ikka asendada.

Täname mõnuse aarde eest kenas kohas.

 5 

Tegin Tallinna ümber endale 100 km perimeetri plaaniga nädalavahetustel servapealsemaid ja nädala sees tuumale lähimaid noppida. Eesmärk on esimeses järjekorras kõige hullema astumisega kohad ära murda, niisiis eile üritasin Ülemiste vanakesega (feilisin) ja täna Pakasjärvega. Mingit kaarditööd kodus ette ei teinud, panin lihtsalt telefoni hommikul maja eest navima ja eeldasin, et küllap Google Maps mu kuskile polügooni väravasse sõidutab. Aga vot ei sõidutanudki, lõpp-peatus oli hoopis mingi ehitusjärgus oleva silla juures ja sealt edasi jooksis überlai kinnitambitud killustikutee kaugustesse. Jõudsin juba mõelda, et see karp tuleb küll nüüd mulle lihtsalt aga peale metsa vahele keeramist sain oma alahindamise eest sauna ikka kätte - siin läks pehmel maastikul selliseks pusimiseks, et mu samme lugev kell arvas koguni, et ma rattaga parasjagu sõidan :D. Aarde enda leidsin suht kähku (null on väga täpne :)) ja peale logimist tegime preemiaks väikese chillimispeatuse järve ääres ka :).

Tagasiminek oli natuke seikluslikum, sest mingi hetk märkasin, et mina liigun küll aga telefonil see sinine mumm, mis mina justkui olen, mitte üks tera. Ja muidugi jõudis siis minu sisemine Paanika-Jaanika hakata ennast juba puhevile ajama aga õnneks tuli viimasel hetkel levi armulikult tagasi :D. Ma ei tea, tundub, et mul oleks mõistlik nüüd naiskodukaitsega liituda; profid õpetaksid mu metsas vähemalt endale vähem ohtlikuks ja muidu ka ellu jääma… :D.

Mis ikka rohkem, aitäh aarde eest ja hooldama seda karpi jätkuvalt kiiret pole – kuiva logiraamatut on seal umbes veel poole jagu ja okstest pussakas, mis ajutiseks prundiks tagurpidi seisvale konteinerile pandud, hoiab kõik lisad ka topsis ilusti paigal.

 1 

Kaupo oli teinud head tööd ja välja uurinud millal saab polügoonil ringi tuuseldada.Pakasjärve äärde minek sai esimeseks minimatkaks.Maastik oli teekonna alguses mõne öise miinuskraadi toel saanud hea krõbeda kooriku,kuid mida edasi seda vesisemaks kiskus ja tuli hoolega vaadata, et saapad väga märjaks ei saaks.

Nimed kirjas,TFTC,3148,tänud juhatamast,jälle targem ja parem inimene ja muud jutud :)

 1 

Päeva üks eesmärkidest. Sild oli küll suletud, aga kandis siiski meid üle. Auto jätsime kruusatee äärde ning algul tundus, et saanuks veel lähemale sõita. Aga poleks olnud mõtet sest õigepea läks pehmeks ja varsti nii pehmeks, et saabaste tõttu tuli pidevalt vaatama, kuidas edasi liikuda. Õnneks jalad seest märjaks ei saanud, aga kummikuid oleks küll soovinud. Oli küll plaanis peitjalt küsida, kuidas aaret hooldada saaks, aga läks meelest. Kork on pealt tulnud/murdunud, aga nutika lahenduse tõttu vesi sisse ei pääse. Kuid mõni järgnev külastaja võiks peitjalt uue konteineri küsida ja aarde korda teha.

 1 

Aukjärvelt tulles pääses kenasti jalutamiseks sobiva tee otsani. Tegelikult selle tee kõrval oli oluliselt kindlam ja kuivem jalutada, kui vedelal teel endal. Aare avaldas end kiiresti ja hoolimata puuduvast kaanest püsib ajutiselt seatuna selle termose sisu kenasti kuiv. Eemalt paistev järv tõmbas lausa magnetina enda suunas ja paitas päikeses sillerdava iluga hinge. Tänan kutsumat.

 1 

Kaunis koht. Hea teada, et polügoni alale saab siseneda. Järve ääres saime kaela selle suve ilmselt ainsa paduka. Päev oli siiski suurepärane.

Vihje kahjuks ei päde! Taevas on alla kukkunud ja kork ei seisa seal, kus vaja. Aarde parema tervise nimel oli topsi sisse topitud mingi sodi tropiks ette, mis tundus, et töötas, sest logiraamat märg ei olnud. Jätsime asjad sinna nii, nagu ka enne meid oli. Vajaks korrastamist ja ilmselt ka uut konteinerit.

 1 

Kohtusin Allaniga Kaitseväe Keskpolügoonil Roheliste Rattaretke raames teise päeva lõunasöögilauas. Üsna pea selgus tõsiasi, et minu salakaval plaan täna eriti vara laagriplatsile jõuda nurjus, kuna läheduses toimuv Rattamaraton pani meie üritusele sundusliku pausi peale. Algselt saigi aeglaselt söödud, kohvi joodud ja niisama passitud, kuni äkki taipasime, et oleks mõistlik seda aega aarde otsinguga hoopis sisustada. Allan oli rohkem käpp, kui ma. Ma ikka kahtlesin ja kõhklesin. Kartsin, et maastik on karm aga tegelikult oli kukepea. Natuke sai varbaid jahutada rabases vees ja mudas. Ühe varba tõmbasin ka katki aga umbes 3 km raba sai läbitud ligikaudu 1,5 tunniga ja edasi ei pidanud enam passima ega aega parajaks tegema. Logiraamatu lahti lüües selgus muidugi, et Allanil on see juba möödunud aasta veebruaris leitud aga topelt ju ei kärise :) Allan läks pikemale rajale ja mina piirdusin täna 61 km. väntamisega. Tänud aarde ja ilusa järve näitamise eest!

Edit: Kuna ma reeglina aarete logisid enne ei ole, kui endal aare leitud ... Sellest tulenevalt loen nüüd siin üle kolme aasta hiljem, et Paavo võttis mulle siit aardest võtmehoidja. Nii armas :-)

 2 

Lapsepõlvest saati seal saanud kala püüdmas ja mustikaid, murakaid ning jõhvikaid korjamas käidud. Eile sai ka mõned ahvenad välja sikutatud ja pärast tegin väikse tiiru ka selle aardeni.

 1 

Leitud! Tänud peitjale :)

 2 

Viisin kanuutajad Jõeväljale ja peale seda vaatasin ka selle kandi aarded üle, esimesena siis Pakasjärv. Ma väga tänan mõnusa matka eest! Aare on heas korras.

Aardevalvur

Mõnus jalutuskäik heas seltskonnas. Tänan aarde eest!

 1 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

 1 

Pärast Jänedal einestamist jätkasime otsingutega. Liis ja Madis jäid autosse ning me seadsime sammud aarde poole. Jalutamine oli kerge tänu mingi masina jälgedele. Lõpus pidime siiski läbi metsatuka ise rajad sisse astuma. Leid tuli kiirelt. Tänud peitjale!

 9 

Paukjärve juures sisestasin autonavisse lühimtee Pakasjärvele ja panin navigeerima. Koheselt sattusin kellegi auto rööpasse, milles oli hea mängida trammijuhti enda autoga. Üks hetk läks aga minu soovitud rada paremale, rööpad aga vasakule. Vaatasin kaardi pealt järele, et rööpad viivad tupikusse. Võtsin siis tundmatu suuna aga kohe avanes takistus suurte aukude näol. Uurisin uuesti kaarti ja nägin, et viimase ristmikuni tagasi on 5km ja kui sealt kaudu minna, siis kaotan ~15-20km. Lootsin, et ehk on see paar "väikest" auku ajutine nähe. Rauno otsis mulle välja ainuvõimaliku marsruudi madalapõhjalise auto teekonnale. Läbisime 50 meetrit ja järgmine takistus, kordus sama protsess, siis läbisime 20 meetrit ja jälle. Niimoodi mitu kilomeetrit. Ühe ristmiku juurest paistis minevat kaardi järgi ilus lõikekas. Ei teadnud aga seda, et seal on sügavad rööpad mis lund parasjagu täis ja sõitsin ennast sinna põhjaga kinni peaaegu. Natukene kratsis aga sain õnneks välja tagurdatud. Vaatasin uuesti kaarti ja olin täiesti pärapõrgus juba. Viskasin gepsu pardatsokki ja võtsin vana hea ustava GoogleMaps lahti ning panin nüüd täpi lähima kollast värvi tee peal. Läbi raskuste sõitsin veel kilomeetri ja jõudsin märgini "11km - ainult pool maad veel minna!". Nüüd sain aru, et tegemist on vist suusa -ja jooksurajaga. Järgnesid veel mitmed piinarikkad kilomeetrid kuni jõudsin jalgratta matkarajale. Seal oli võrreldes eelnevaga lausa lust sõita. Kui esimese autorööpaid nägin, lõid valla sisemised rõõmuhõisked ja edasi oli vaid vormistamise vaev, et soovituslikku parkimiskohta jõuda. Kohale jõudsin aga sinna ei saanud parkida, sest muidu oleksin kinni parkinud 2 autot. Need autod olid surunud ennast läbi järjekordse takistuse raja nullile ligemale ja nüüd pidin sama tegema ka mina. Jälle Rauno kõndis ees, puhastas jalgadega lund ja näitas ette kust on ohutu minna.

Võib öelda, et see oli mu üks raskemaid 2 tundi autoga järjest sõitmist. Isegi Hispaanias vihma poolt ärauhutud mägiteedel, kus kõrval kuristik, ei olnud niivõrd pingeline. Lumi võib ilus olla aga kui ei näe mis ohud tee all pesitsevad, siis on see lumi pigem tüütuseks. Autost väljudes olid mõlemad jalad siduri ja gaasi pedaaliga mängimisest kanged, silmad pingsast eesoleva lume vaatamisest valusad ning aju kõige informatsiooni läbitöötamisest koormatud.

Eesootav jalutuskäik oli suurepärane võimalus saada kerge rahustav tunne sisse. Lumesadu oli nii tihe, et kahe mikrobussi juurest ei olnud enam ühtegi jalgrada näha. Kujuteldavat ATV radapidi lähenesime järvele. Ühes kohas astusin jalaga läbi jää tühja auku. Arvatavasti mitu paari villaseid sokke päästsid hullemast vigastusest, kuid kerge marrastus on ka kaks päeva hiljem peal. Järve äärde jõudes puhastus pea mõtetest ja avanes tõepoolest suurepärane vaade. 7 kalameest järve peal kinnitasid ka jää pidavust ja saime jalutada risti üle järve. Teisel pool kallast oli aga kohati vesi väljas sinna suubuva kraavi tõttu. Metsas ületasime edukalt kraavi aga juhatasin meid ebapädeva gepsu tõttu natukene nullist eemale. Vastupidiselt minule Raunot see siiski takistanud ja logi me kirja saimegi. Uuesti kraavi ületades juhtus ka Raunol midagi põnevat. Kraavi ületades ütles ta uhkelt, et võib ees minna. Kui pani käe toestuma ühe veest välja ulatuva toika peale ja alustas sammu, purunes toigas miljoniks killuks ja niimoodi ta niisutas oma ühte jalga jääkülma veega. Edasi kuni autoni möödus kõik sujuvalt ja saime premeerida enda eelnevat seiklust kuuma tee ja eelmise päeva pirukatega. Tänud ka peitjale siia ilusasse kohta juhatamast!

 5 

Reixi jutu järgi pidi ilus koht olema! Mingu ta kassi saba alla! Omi teid, mööda kraaviäärt tulla oli täiesti pask. Vesine, oksarisu, hein, unistuste matkast oli asi kaugel. Ja kõigele lisaks hakkas sadama kah veel. Vahutasin ikka täiega ja kirusin seda Reigot nii, et luksub vist siiani. Jääb vaid üle loota, et peitjal kaamerat kuskil polnud.

Ehkki oli meil mitu korda loobumismõte, liikusime ikkagist edasi, meetrid ju ka vähenesid ja eespool polnudki see maapind enam nii hull. Kohalejõudes jäin ikka päris vait, sest tõesti oli koht ilus ja aare väga mõnusas kohas. Sõnadega on jah küll nii, et kui nad korra üle huulte on libisenud - tagasi neid enam panna kuidagi ei saa...

Ägedat oli tegelikult veel. Nägime kobereid, (nii suutis üks mu klassivend sõna kobras, kooliajal mitmuse vormi panna!) ja megasuurt kotkast, algul puu otsas, hiljem lendamas, vinge sahin oli. Ma polnud neid nii lähedalt näinudki ja ilma siitpoolt tulemata poleks neid üldse näinudki, tänan peitja siia kutsumise eest! Tuleks siia heameelega teinekordki tagasi, siiski mitte nii "omi teid" pidi...

 1 

Selle aarde juures üritasime GPSi üle kavaldada ja tulemusena tegime ilmselt enda jaoks maastiku palli jagu raskemaks kui oleks pidanud. Vett tuli nii alt kui ülevalt. Vähemalt nägime teel aardeni kahte kobrast ja lisaks tõusis aarde kõrvalt puu otsast uhke kotkas lendu. Aare oli üllatavalt kenas kohas. Aitäh peitjale.

 1 

Kuidagi korduma kipuvad asjad selle aardega. Jõulude aegu paksu lume ja sula maaga käisime Piia ja Peetri vettinud jälgedes, jõudsime neist tibakese sügavamale rappa, aga aardeni toona ei jõudnud kumbki tiim. Ja seekord - kes olid eelmised külastajad? :) Peitja parkimissoovitusest oli meil oma arvamus eelmisest korrast olemas, seekord võtsime soovitatud tee teise otsa ja elu oli hoopis lillelisem, rada viis kenasti otse aardeni, ilma igasuguste ekstsessideta, piisab kergemast kummikust või võib suisa paljajalu minna. Imestasin vaid, kes krt siin oma ratasliikureid testimas käib ... Vaatasime hulgakaupa, aga mitte suurtel kiirustel kasvavaid jõhvikaid, harutasime aarde susapusa lahti, võtsime ränduri, matkasime tagasi. Saak: üks logi, üks rändur, mõned seened, natuke jõhvikaid ja ilge kogus põdrakärbseid. Muu eest tänu, need viimased võinuks olemata olla. Tore asi, meile meeldis!

Täna, 5+ aastat hiljem, aare veel logimata. Mis siis ikka, likvideerin selle võla ;)
Täname õue kutsumast!

Talvel pidime siin soovitatud suunast lähenedes kusagil põvedeni rabamudas, mis igal pool lume all end varjas loobuma. Nüüd otsustasime alguses Aukjärve külastada. Kahjuks aga algas siit ebaõnn. Militaarid tahtsid ohutult pauke teha ja meid oma mängumaale ei lubanud, polnud nagu mõtet ka vaielda. Seeeest leidsime aga lausa ATV raja mis aardelähedale kulges.Loomulikult kujunes sellest kohast päeva tipphetk. metsannid, lembehetkes päikesepaistelise rabajärve ääres, meie jaoks on need alati kaunimad hetked. Täname peitjat selle ilu meiele avastamise eest. Jätsime ka ränduri uusi kaaslaseid ootama

 1 

Mis teha? 100 kilo vajub rabas veidi rohkem kui 60 kilo. Kergem saab silgata kui noor hirv, raskem otsib kindlamat pinnast. Kohale jõuavad kõik. Ajakulu on lihtsalt erinev :D

GP 1420 / GC 1661

Leitud.

Ei ole Pakasjärv, päris soe juba oli.

Väike pühapäevane geoväljasõit. Lähenesime edela poolt. Algus oli oli kergelt vajuv rabaserv ja edasi juba mööda jalgrada peaaegu aardeni välja. Polegi kaua rappa sattunud :) Aitäh!

Leitud,aitäh!

 4 

Kaardi pealt ei tundunudki nii raske. Esimene etapp viis läbi siirdesoo. (Siirdesood on ära tunda väga lihtne. Kui oled põlvini mudas ja ümberringi on väikesed kased, siis oledki sinna sattunud) Õnneks viimane etapp oli tavaline rabamets. Aga koht on vaatamata vaevale külastamist väärt.

 1 

Autoga rabaserva ja sealt siis koeraga müdinal rappa. Veidi tuuline oli, aga muidu superluks jalutuskäik. Külmakraadid olid vaid head teinud, kohati kandis raba vägagi hästi. Samas oli kummikutest kasu küll. Vahepeal oli hea jälgida, kuidas koer mättalt-mättale hüppas ning viimase hetkeni vett üritas vältida. Olgu kohe öeldud, et väga pikalt see tal ei õnnestunud. Täitsa tip-top järv, siia tahaks kohe ritv seljas miski aeg tagasi tulla, kallasrada igati mõnus. Suured tänud peitjale!

 12 

See aare oli tänase päeva põhieesmärk. Tegime Oru ja 4x4 Help aardega soendust ja siis oli aeg ka selle aarde poole suunduda. Isepäine sohver keerutas Zukiga metsade vahel kuidas oskas ja ühtäkki olime parklas. Üks liikur meenutas küll Tartumaa geopeiturile kuuluvat ,kuid oli siiski vaid kalakiusaja oma ( vist , kuna kedagi muud ei kohanud). Parkisime lumehange ja algas ettevalmistus matkaks. Kummikud vedasin igaks petteks jalga,meeles oli veel kuidas Jalase järve juurde minnes hr või pr Poku oli mind maa sügavustesse kukutada tahtnud ;). Räätsad kellel jalga, kellel selga. Haarasin ka kõndimiskepi ja nüüd võis matk alata.
Kaja sahistas räätsadel mööda lumekoorikut, teised kasutasid kalameeste jäist rada. Oli teine ikka peris turvaline, vaid siin seal oli keegi pinnase pehmemat poolt varbaga uurinud. Ühes kohas katsetas ka Bruno pinnase sügavust ja peale seda vedas temagi räätsad seljast varba otsa. Kui kergekaalased olid räätsadega oma liikumise kergemaks teinud siis meie Alexiga ei hakanud "vaeva nägema" räätsade allapanekuga ja mõtlesime end helbekesteks ja hõljusime mööda jääd edasi :D.
Oi kui osavad me olime :) , jää vaid ragises mõnes kohas kuid sisse me ei vajunud ja nii jõudsime turvaliselt metsa alla. Kuna esisprinter oli metsa jõudes Alex ,siis suutsime Kajaga ta hetkeks puude vahel lausa silmist kaotada, nii ühtesulav oli ta loodusega ;). Ja siis ei uskunud ma oma silmi... me olime ju rabas, aga ees laius mägi!!!!!!! Hoogu võttes jõudsime kadudeta mäele, et hetk hiljem mööda teist külge alla liuelda. Natuke veel ja olimegi järve ääres. Väikesed jänesehaagid aarde juurde, kalameestega peitusemäng ja suundusime järvejääle uisutama.
Tänaseks oli lubatud päikest, aga ainuke kollane asi mida täna nägime oli järvel istuv kalamees :D. Bruno vaatas igatsevalt järvejääd , ohkas ja sammus tagasi auto poole... oli ju kalakiusamisvarustus hetkel minimaalne, vaid minu jäänaelad räätsakotis :D, aga nendega vist auku jäässe ei toksi ( no kui toksibki, siis võtab see tegevus ilmatuma aja :D ).
Ka tagasitee kulges ilma vahejuhtumiteta, olime osanud ikka superõige aja leida selle aarde külastamiseks :D. Maasikamoos ja pannkoogid ootasid autos ja kuna väljas oli veel suur valge sai peale enda tankimist suund uutele aaretele võetud. Tänud peitjale vahvasse kohta juhatamast !

valmis rabamatkaks

raba

Kaja liugles mööda lumekoorikut

räätsad on seljalihaste treenimiseks :D

leia Alex ;)

Pakasjärv

Kaja uisutamas

Nii võib juhtuda, kui liiga kauaks järve juurde jääd ;)

 4 

Täna oli autosse pakitud piisavalt isepäine seltskond, et peitja soovitusi eirata ja ise valida parkla, kust teekond jalge alla võtta. Täiesti ootamatult sattusime kalameeste poolt rajatud rajale. Kuna püügiks vajalik peibutussööt unus soetada, siis kalavarustust kaasa vedama ei hakanud. Kuigi moe pärast paar õhu auku kaladele oleks võind ju kruvida. Aga muidu täiesti viisaka teostusega aare. EVEJ

 8 

Täna lubati territooriumile siseneda, kuid väravas oli märk, et vastu tuleb raskeveok. Mulle igatahes ei tulnud. Võibolla jõuab hiljem. Näiteks homme. Tee sobis hästi lähenemiseks uiskudel.
Parkisin soovituslikku parklasse ja hakkasin astuma. Algus oli ilus. Aga siis oli keegi jalgraja sõitnud "maasturiga mõnus"aks. Siis jala enam mõnus polnud. Panin räätsad alla. Seejärel oli jälle mõnus. Päike säras ja ma nautisin. Kohe täiega nautisin. Laukad olid jääs, aga kohati oli päike väikesemad laigud ära sulatanud.
Järvel märkasin alguses ühte kalameest, tagasi tulles nägin, et neid oli siiski kaks. Tunduski imelik, et mis see üks omaette nii kõvasti räägib. Minnes jalutasin mööda kallasrada. Seal oli imeline valgus. Mõned tuulest murtud puud tegid koha metsikumaks. Aardeleid tuli kergelt, selline lahendus meeldis mulle väga. Tagasiteel krõbistasin jääl ka. Kalameeste augud olid kusagil 15-20 cm jääd läbinud.
Suur tänu toreda aarde eest ja minu rappa meelitamise eest!

maasturiga mõnus?

 2 

Väravad olid lahkelt pärani ja lubatud raskeveokit ei paistnud kusagilt. Küll aga kogus tuul aina kõvemaid tuure ja vihma sadas lörtsiga võidu ülevalt alla ja vasakult paremale. Hanno pani juba parklas räätsad alla, mina üritasin ilma, aga mitte kaua - lumi oli ikka väga pehme ja plätuga igati mõnusam. Vesise jääsilma jätsime kalamehele ja liikusime mööda kallasrada, kokku poolteist tundi ja veidi üle 4 km. Rabaisu sai seekord nii täis, et järgmine rabakas jäi ilusamat ilma ootama. Tänud peitjale!

 2 

Leitud. Aitähh! ...kollane kalamees kükitas keset jäävälja.

Järgnevatel nädalatel laagerdavad piirkonnas kaitseväelased, kellega suur võimalus kohtuda.

• "Laagris õpetavad meie kaitseväelased liitlastele nii talvise toitumise, riietumise kui ka majutuse iseärasusi...."

Tõenäoliselt igal ajal aarde ligi ei pääse. Hetkel toimuvad harjutusväljade kodulehel ka hooldustööd.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/scoutspataljon-harjutab-koos-liitlastega-tavasoja-pidamist-talvistes-tingimu

 2 

Valisin soovitatud parkla, kummikud ja räätsad. Parkla juures oli kõvasti autojälgi, metsa ääres kuuseokste hunnik, keegi on siin telkinud. Raba peale suundusid ainult ühed suured ja ühed väiksed jäljed. Nagu hiljem selgus ei olnudki Pusa ja Susa vaid lugupeetud geokolleegide jäljed. Räätsadega oli mõnus üle raba ja järve krõbistada, saatjateks kaks ronka. Aardetops jäi kiiresti näppu, aitäh, mulle meeldis.

 6 

Pärast lihtsat matkateed Konsuli aarde juurde, võtsime ette järgmise, seekord juba rabaka, Reigo esimese aarde. Sõitsime meiegi aardest kagu poolt avatud tõkkepuu alt sisse. Punaseid, valgeid ega piraadilippe ei kusagil. Soovitatud parklast loobusime, auto jäi hoopis ida-kirde suunale. Lumi oli sprei-värviga veetud nooli täis. Kummikuid jalga ajades veeres meist aeglaselt paar sõjamasinat mööda, autosistujail väga imestavad pilgud peas :-) Vaatasime neid samasuguse näoga vastu.
Suundusime otsejoones aarde poole, õiges suunas viisid metsa poole suurveokite jäljed. Lootsime, et kiirtee viib meid lähemalegi, aga peagi tuli ikkagi rabaserv vastu. Sealt edasi oli üsna lühidalt näha suusajälge, mis peagi lõppes. Edasi läksid mõned jalajäljed, mida arvasime geopeiturite omadeks, sest kes see teine ikka sellisel ajal otse aardeni suunduma peaks (-: Osad neist katkesid, aga mõned viisidki järveni välja. Neist oli meilegi abi - eelkäijate jäljed olid sügavamale sisse vajunud, jäine tuul servad jäätanud, selle peal püsisime enamuses poolenisti lumepinnal. Järvejääni jõudes olime siiski omajagu rassinud. Järvel kõnd oli juba puhas lust nagu jalutuskäik pargis. Kuni jõudsime taas lumeni. Seal ei suutnud ma millegipärast ideaaltrajektoori hoida ja sumpasime aardeni eraldi, kus aga saime. Kõrval oli kraav kenasti jäävaba, vesi vulises.
Lõpuks olime aarde ligi. See oli talvele ja kohale sobivalt peidetud, igal ajal ja kerge vaevaga leitav. Võtsin topsist Airile skarabeusiga laheda võtmehoidja, Marje pani sinise mehikese asemele.
Mis muud, kui tuldud teed tagasi. Kui tuttavasse metsaserva ja suurveoki maanteele jõudsime, oli kergus õnnis küll :-) Kummikut ei hakanud autos ära võtmagi, sest mina tahtsin veel ka kolmanda matka, Ohepallu teha. Autoga Ohepalu poole sõites kappasid üle tee kaks põtra, ikka päris lähedalt. Ühes kohas tee servas oli ka suurem sõjarditekolonn - midagi hakkas toimuma. Kui põhjapoolsema tõkkepuuni jõudsime, oli see avalalt avatud, mastis aga lehvis uhkelt ohu värvi lipp. Huuh, vedas vist, saime napilt tulema.
Aga tulema saamine oli alles pool võitu. Jõudsime järgi punase ristiga raskeveokile, millel militarist katusel istus ja mis tiksus 10 km/h. Ja sedasi terve 5 km tee meie Ohepalu parklani. Eest ära ka ei läinud, et meid mööda lasta. Nojah, me võinuks ju vaenlane olla, neid tulebki peedistada.
Aare oli korras ja vahetus toimus nagu ülal kirjas. Meie 3.5 km ja alla tunniga läbitud rada on nähtav siin. Suured tänud Reigole mõnusa talimatka eest me jaoks uue järve äärde! Soovitus ka aardele lisatud.

http://app.endomondo.com/workouts/465241308/1392188

Jääle minek

Jääl olek

Ohu värv

5 km @ 10 km/h

 16 

Täna hommikul tuli Mardil mõte võtta koerad ja räätsad ning minna rabasse müttama. Raba on küll täiesti pehme ja koertel oli veidi raske, kuid nad kaifisid seda käiku täiega! Mart tegi räätsadega raja ette ja kui koerad avastasid ükskord, et seal on kõige parem lipata, siis nad enam kõrvale ei põiganud. Hoidusime lahtisest veest ja mustadest aukudest kõrvale. Loodus oli imeilus. Külmakraade parajalt vähe, tuult ka mitte oluliselt. Autoteed olid kohani, kus meie parkisime, lahti lükkamata. Jätsime auto järvest läände ja sealt edasi oli 900 m mööda sirget minna. Ainult lõpus läks maapind kõrgemaks ja puud tihedamaks. Mis puutub vihjesse, et tulen taevast ülevalt, siis seekord oli see vihje: lähen taevasse üles :). Looduse vimka! Nüüd jäi aare korda. Kui kauaks muidugi? :) Aitäh aarde peitjale väga ägeda matka eest! Aardes oli imeilus käepael! Võtsime selle ja jätsime asemele helkuri.

Lõpp-punktis

 3 

Ajasime terve hulga asju ära ja nii juhtuski, et peitja soovitatud parklasse laekusime alles kell kolm. Lumi oli paks, auto roomas viimased paar kilomeetrit polügoni piirist põhja peal ja paras adrekas oli üleval. Parklas oli peatutud ja kellegi jäljed läksid õiges suunas. Ega erilist lootust ei olnud, sest paks värske lumi oli sadanud külmumata maale ja rabalõigu muudab sihuke jura suhteliselt ohtlikuks. Juba enne rabani jõudmist olid jäljed pidevalt märjad ja maapind raksus jalge all. Rabaservas teatas Triinu, et edasise võib rahus tema kaela ajada, aga meie lähme nüüd tagasi. Et terve mõistus käsib. Ja tal oli jummala õigus. Järgmise katse teeme teiselt poolt ja siis, kui jälle kannab või on näha, mis ei kanna. Aga juhatamise eest tänud, niisama lumises metsas konnata on ka tore.

 4 

Hommikul kodunt väljudes oli bravuuri palju, ennegi rabas käidud, ka pehmema pinnasega mättalt mättale hüpates eesmärgini jõutud. Polügoni serval lõppes aga sahajälg ja siit edasi hakkas Piia geolamborghini kohe kõhuga lund silitama. Jätsime truu sõbra siis soovitatud parklast 5 km kaugusele. Siit edasi vaid kaunis matk mööda kaunist metsateed. Jalgrajale keerates aga algasid hädad, üsna pea muutus pinnas jalge all äraarvamatult ohtlikuks. Lumi tegi võimatuks arusaada, kus võiks olla veidigi tugevam pinnas. Üheks väheseks viiteks olid puujändrikud, aga neid puudutades saatsid nad kohe meile krae vahele suures koguses lund okste pealt. Lolli järjekindlusega sai rühitud edasi, ega see aegajalt märga muttavajumine enam nii hull ei tundunudki. Aga tunnis on ikka vaid 60 minutit ja ühel hetkel saime aru, et sellise teotempoga me aardeni enne pimedat ei jõua. Pimedas ei tahtnud ka saatust proovile panna. Kerge nukrusega hinges pidime kogu läbitud raskuse siis veel teist korda ette võtma. Endomondo näitas mulle 12,5 läbitut kilomeetrit lõpuks. Kuigi skoorimata jäi, siis rahulolu veidigi ekstreemsemast ettevõtmisest oli suur. Ja niitore on lugeda, et ka teised pole hoolinud soovitusest sellele retkele minna vaid kerge lumekattega. Tervitused :)

Logitud.

 8 

Mina olin detsembrikuus juba mitu õhtut kodus mossitanud, sest karmi koduse korra tõttu koolipäevadel öisele aardejahile kaasa minna ei saa. Nüüd siis vaatasimegi, et reede õhtu ja Harjumaa. Tšillisime natuke niisama ja veidi enne keskööd saabusime varem välja mõeldud positsioonile- koht, kust oleks hea igas suunas startida. Refreshime ja refreshime, ühel hetkel ongi Märt sees. Siis refreshisime veel tihemini, kuni avastasime, et me muudkui refreshime, aare aga juba üleval. Suund käes ja panime ajama. Järgnes murelik dialoog: "Kuule see liiga kaugel pole vä?" "Kus ta on?" "Tapal vist." "KÜTAME." Ja mõne hetke pärast: "See on rabakas!" "No ja mis siis?" Natuke üle tunni läks aega ning jõudsimegi peitja soovitatud parklasse. Teel sinna nägime üsna värske moega rehvijälgi, aga mida aeg edasi, seda FTF-maigulisemaks asi muutus. Pakkisime ennast korralikult sisse ja asusime teele. Linnulennult oli aardeni umbes 1,6 km. See tähendab, et tegelikkuses... Teekond aardeni oli üsna okei, kui kerge lumetuisk välja arvata. Jõudsime kuidagi aardeni ja esmaleid läks kirja kell 2 öösel. Mina viskasin sinnasamma pikali, tegime väikse pausi. Tagasitee osutus juba karmimaks- lumesadu tihenes ja pime oli ka (võin vanduda, et kõvasti pimedam kui enne!). Ühel hetkel jäin ma korra seisma ja Madis oligi kadunud. Silm seletas umbes 2 meetri kaugusele, kõikjal olid ainult punkarpokud. Täitsa adrekavärk. Auto juurde jõudsime kella kolme ajal. Märjad üleriided seljast ja ajama. Tee peal sõitsime ühest aardest praktiliselt mööda, vaatasime üksteisele otsa, ütlesime "naaaaah" ja sõitsime edasi. Natuke aega hiljem otsustasime siiski peatuse teha- "Kas juba Tallinnas käidud?" aare jäi teest vaid paarikümne meetri kaugusele. Jooksime välja jubeda lumetormi kätte, kõik muudkui tuiskas ja möllas. Olime seal natuke ja käperdasime kõikvõimalikke kohti, siis pidasime paremaks ära minna. Siis kerisin mina magama ja Madis üritas lumetormis sõitmisega hakkama saada. Kosel aeti mind üles ja küsiti kus see jalakäijate sild on. Silm ei seletanud midagi, näitasin suvalises täiesti sillatus suunas. Lõpuks leidis Madis silla üles, mina soovisin vaid edu ja kerisin uuesti magama. Ärkasin alles siis, kui oma ukse ees üles aeti. Kooserdasin siis tuppa, panin riided kuivama, üritades mind tervitama tulnud vanaema küsimustele vastata, vaatasin kella (05:19) ja kobisin magama.

Igati vahva seiklus, aitäh peitjale!

 9 

Taaskord pean alustama teksti sellest, et olen sõltlane. Liisiga mõlemad oleme. Ootasime aarde avaldamist Järvevana tee ääres (hea pääs nii Tartu- kui Narva suunas) ning kui ta üles tuli, ei kahelnud hetkegi, et ei peaks otsima minema. Mis sest, et aare on edasi-tagasi sõites 200 km kaugusel, on südaöö ning peab rappa minema. See viimane fakt selgus küll alles sõidu käigus, kuid otsust see ei muutnud. Sõltlased peavad esmaleiu saama. 1:15 jõudsime soovituslikku parklasse ning kand ja varvas asusime taskulampide valgel nulli poole teele. Vahepeal saime lund, tormi ja tuult, kuid ka see ei heiduta sõltlasi. Ikka visalt lõpuni! 2:00 oli aarde logiraamat käes ning skoorijanuliste sõltlaste rõõmuks oli ta veel süütu. Tagasitee möödus natukene kaootilisemalt ning tundus pikem olevat, kui tuldud tee. Autos tagasi olles olime rõõmsad, et ära tegime sellise hullumeelse seikluse keset ööd. Teel Tallinnasse sai veel kahte aaret otsitud, üks neist ka leitud. Mõned Geopeituse seiklused jäävad ikka väga pikaks ajaks meelde, tänud peitjale sellise aarde eest! :)