Katariina I
Kirjeldus
Aare on peidetud 2014. aasta advendiseeria viimase aardena, jõululaupäevaks. Nüüd saate ometi rahulikult pühi nautida!
Tallinlaste pettumuseks ei peitnud ma oma aaret seekord kusagile ääremaale, vaid hoopis Soome lahest tükk maad Euroopa poole. Kutsun teid tutvuma Rogosi mõisa ja mõisapargiga: siin on ilus igal aastaajal, pealegi on sellel paigal üks eriti mahlakas saladus varuks.
Just selle mõisa maadel olevat 17. sajandi lõpul üks lahke kooliõpetaja enda juurde võtnud hulga orvuks jäänud lapsi. Nende hulgas oli ka Marta Skowronska, lihtne Liivimaa talutüdruk, kes sai hiljem Peeter I naiseks ja pärast oma mehe surma paariks aastaks ka Vene impeeriumi valitsejaks.
Moskvasse sattus Marta sõjavangina ning jäi seal pesupesijana ja teenijana kohe silma mitmele kõrgele riigitegelasele. Tsaar võttis ta enda juurde ja 1705. aastal astus Marta õigeusku, saades nimeks Jekaterina Aleksejevna. Ilus, veetlev ja seltsiv, muutus ta varsti Peetrile asendamatuks kaaslaseks ja ärritushoogude leevendajaks. Ta tantsis ja ratsutas oivaliselt, saatis tsaari nii sõjaretkedel kui pidustustel, kus sageli suutis tsaari tagasi hoida alkoholiga liialdamisest.
Katariina sünnitas Peetrile 12 last, kellest vaid kaks elas täiseani. See oli soe ja tugev kiindumus, mis neid sidus. Katariina oli naine, kes oli võimeline mehega jagama laagrielu ebamugavusi, sõjaretkede ohtusid, oli kõige peale vaatamata heas tujus ning luges mehe soove tema silmist. Aleksei Tolstoi suurromaanis "Peeter I" kirjeldab tsaar, kuidas Katariina teda pehme Eesti piimasupiga turgutas. Kõige rohkem on muidugi tänu teisele, Voltaire'i raamatule tähelepanu pälvinud lugu sellest, kuidas lahing türklaste vastu võideti tänu Katariina ehetele.
Venelased häbenesid oma esimese naiskeisrinna madalat päritolu ning lasid kõik andmed tema lapsepõlve ja perekonna kohta hävitada. 19. sajandil, ammu pärast Katariina I surma olevat aga teatatud, et Rogosi lähedusse jäävasse Vungi talusse kavatsetakse keisrinna auks püstitada mälestussammas. Erinevate versioonide kohaselt peeti Vungi talu kas Katariina I sünnikohaks või ajutiseks lapsepõlvekoduks. Mõned aastad hiljem meeleolud tsaaririigis muutusid ja samba rajamise plaan kästi maha vaikida. Ajaloolased teavad keisrinnast endiselt väga vähe. Lisaks Rogosile pretendeerivad Katariina I lapsepõlvekodu tiitlile veel mõned Lätimaa paigad.
Praegu tegutsevad Rogosi mõisas lasteaed, algkool, söögikoht, külalistemaja, rahvamaja ja muuseum.
Seotud lingid:
Aare on peidetud 2014. aasta advendiseeria viimase aardena, jõululaupäevaks. Nüüd saate ometi rahulikult pühi nautida!
Tallinlaste pettumuseks ei peitnud ma oma aaret seekord kusagile ääremaale, vaid hoopis Soome lahest tükk maad Euroopa poole. Kutsun teid tutvuma Rogosi mõisa ja mõisapargiga: siin on ilus igal aastaajal, pealegi on sellel paigal üks eriti mahlakas saladus varuks.
Just selle mõisa maadel olevat 17. sajandi lõpul üks lahke kooliõpetaja enda juurde võtnud hulga orvuks jäänud lapsi. Nende hulgas oli ka Marta Skowronska, lihtne Liivimaa talutüdruk, kes sai hiljem Peeter I naiseks ja pärast oma mehe surma paariks aastaks ka Vene impeeriumi valitsejaks.
Moskvasse sattus Marta sõjavangina ning jäi seal pesupesijana ja teenijana kohe silma mitmele kõrgele riigitegelasele. Tsaar võttis ta enda juurde ja 1705. aastal astus Marta õigeusku, saades nimeks Jekaterina Aleksejevna. Ilus, veetlev ja seltsiv, muutus ta varsti Peetrile asendamatuks kaaslaseks ja ärritushoogude leevendajaks. Ta tantsis ja ratsutas oivaliselt, saatis tsaari nii sõjaretkedel kui pidustustel, kus sageli suutis tsaari tagasi hoida alkoholiga liialdamisest.
Katariina sünnitas Peetrile 12 last, kellest vaid kaks elas täiseani. See oli soe ja tugev kiindumus, mis neid sidus. Katariina oli naine, kes oli võimeline mehega jagama laagrielu ebamugavusi, sõjaretkede ohtusid, oli kõige peale vaatamata heas tujus ning luges mehe soove tema silmist. Aleksei Tolstoi suurromaanis "Peeter I" kirjeldab tsaar, kuidas Katariina teda pehme Eesti piimasupiga turgutas. Kõige rohkem on muidugi tänu teisele, Voltaire'i raamatule tähelepanu pälvinud lugu sellest, kuidas lahing türklaste vastu võideti tänu Katariina ehetele.
Venelased häbenesid oma esimese naiskeisrinna madalat päritolu ning lasid kõik andmed tema lapsepõlve ja perekonna kohta hävitada. 19. sajandil, ammu pärast Katariina I surma olevat aga teatatud, et Rogosi lähedusse jäävasse Vungi talusse kavatsetakse keisrinna auks püstitada mälestussammas. Erinevate versioonide kohaselt peeti Vungi talu kas Katariina I sünnikohaks või ajutiseks lapsepõlvekoduks. Mõned aastad hiljem meeleolud tsaaririigis muutusid ja samba rajamise plaan kästi maha vaikida. Ajaloolased teavad keisrinnast endiselt väga vähe. Lisaks Rogosile pretendeerivad Katariina I lapsepõlvekodu tiitlile veel mõned Lätimaa paigad.
Praegu tegutsevad Rogosi mõisas lasteaed, algkool, söögikoht, külalistemaja, rahvamaja ja muuseum.
Seotud lingid:
Läheduses olevad aarded
Pildid
Logiteadete statistika
Logiteated
Lahe aare ilusas kohas, aitäh!
Väike jalutuskäik ja aare saigi logitud. Aitäh!
Veidi võttis ikka aega, sai ilma ka nautuda
Ilus koht.
Ma olin täiesti unustanud, et siit leidis Peeter endale naise. Tänud peitjale aarde eest.
Leidsime. Tänud peitjale
Siin kulus meil omajagu aega, natuke logide lugemist, natuke ettekujutusvõimet ja lõpuks ka peitjaga väike vestlus. Tulemuseks see, et suutsime leitud detailidest ja kotist leitud paberitükist ikkagi aarde taastada. Väiksemapoolne mikro ootab taas leidjaid.
Suur-suur tänu siia juhatamast ja seda lugu jagamast! Mul ei olnud aimugi, kui tore mõisahoone siin asub!
Tore ka siinpoolses kodukandis aare leida! Alati heameelega siinset vaadet nautinud. Hea peidukas kah! :)
Väljakutsuv lahendus
Tänud aarde eest!
Mõte minna geojaanile, oli muidugi vaja suuremalt ette võtta ja korjata Võrumaalt üksikuid aardeid, mida ei saa möödaminnes haarata. Tuleb ikka veidi võsas ka kahlata ja parme toita. Vett läks nagu kerisele aga ellu jäime. Aitäh
Nii siis, geojaanipäev oli tulekul ja kohe tuli pähe hea mõte, et enne Pähni minekut võiks paar päeva Kagu-Eestis aega veeta :) Mõeldud, tehtud ..teele asusime neljapäeva õhtul. Noh, sellise arvestusega, et geojaanile ikka õigeks ajaks kohale jõuda. Teada ju on, et see geopeiturite teekond on mitmeid-setmeid kordi pikem kui lihtsurelikel :) Ööbimiseks valisime Misso, täpsemalt Pullijärve kaldal asuva kämpingu.
Pagana pihta, just täna oli väljas kohati 34 kraadi, mil meil oli vaja mööda metsi ringi konnata ja aardeid otsida. Õnneks on siinkandis iga künka taga veesilm, kus saab ennast aeg-ajalt vette kasta ja jahutada ..see päästis meie päeva :)
Kohapeal läks kiirelt, nimi kirja ja teekond järgmiste aarete juurde sai jätkuda :)
Aitäh siia kutsumast!
Ruusmäel toimub tänavu Tartu Ülikooli geograafide topograafia praktikum, seetõttu siia ka sattusin. Aarde peidukoha tuvastasin juba esimesel päeval ehk 10ndal. Täna siis lõpuks jõudsin ka selle ära logida. Otsimine nõudis ikka natuke aega aga peidukas väga meeldis. Aitäh!
Täna oli siin vaikne ja aardeleidu ei seganud miski. Kiirelt jäi õige asi näppu ja nimi logiraamatusse. Aardekirjeldus on huvitav ja hariv lugemine. Aitäh!
Leitud toreda hilissuvise siilisõidu käigus.Aitäh
Leitud, aitäh !
Pisut kurvaks teevad need lagunevad mõisad. Aarde eest tänud.
Ilus paik ja äge teostus. Tänud peitjale!
Toimus mingitsorti üritus ja paar vanavanemaid ja üks isa olid saadetud oma põlvepikkuste mudilastega jalust ära. Eks emad tahavad ka kultuuri ja rahu nautida. Mõned sekundid :D
Otsimist nad ei seganud, sest mudilased olid selles eas, kus nad sihitult nagu pinballi kuulikesed erinevate objektide vahel põrklesid. Samal põhjusel ei saanud hoolikad lapsehoidjad neilt pilku pöörata ning jälitasid neid kohusetundliku visadusega ringi, kuhu iganes nad siis ka ei põrkunud.
Leitud ja logitud - aitäh!
Hoolimata mugulastest leidsime visuaalselt. Märkamatult nimi kirja ja edasi. Lahkudes kutsuti mingisse kuuri jooma aga meil polnud aega. Aitäh!
tore lahendus. aitäh!
Otsisin seda seal ööpimeduses, sain kätte ja logisin rahulikult lambi valgel. Järsku üks spetsialist astus ligi ja tahtis kõrval punnitavale prügikastile inventuuri teha aga küsis veel enne ega mul suitsu pole pakkuda. Kui ma juba parasjagu eemal olin siis oli kuulda kuidas vana oma aarde kallale läks. Võta nüüd kinni kes siin keda segas.
Aare ja poeskäik ühe hoobiga. Täitsa kaval jakohta sulanduvad aare. Magnet on ainult ajaga ära väsinud, kuid toimib endiselt päris hästi.
Tänud.
Küll siin oli keeruline, nii kui objektile saabusin, lähenes mõisa poolt üks aegluubis mugu. Kui tema lõpuks möödus, oli kohale jõudnud teine, kes vajas istumispausi ja selle käigus pingsalt jälgis, mida meie seal ka teeme. No mida me ikka niiväga tegime, üks meist, koer nimelt, sai põhjalikult paitatud ja sügatud. Aga selle ajaga olin aarde asukoha juba tuvastanud, nii et kui tädi hetkeks kõrvale vaatas, tegutsesin kiiresti. Koera katteks kasutades sokutasin aarde tagasi ja jalutasin auto poole. Imeilus koht siin ikka. Tegelikult kogu siinne kant ju imeline. Tänud peitjale kutsumast
Kohalikud arvamusliidrid tegelesid lauluväljakul lauluõli libistamise saatel hääleharjutustega ja polnud mingit lootustki siin aarde otsimisega tegeleda. Tegime sümboolse ringi ümber laulukaare ja istusime järvekese kaldale jäätist sööma. Tuleb kohalike "kooriproovide" ajad selgeks teha ja siis muul ajal end siia uuesti sättida.
Soojenduseks otsisime aarde üles ja kui nimed kirjas, astusime mõisa uksest ka sisse. Selle tulemusena saime väga põhjaliku ekskursiooni pööningust keldrini ja väravatornis olev muuseum sai ka lõpetuseks üle vaadatud. Igati hariv ja õpetlik poolteisttund, tänud juhatamast!
Tänud aarde eest.
Tulime siia ujuma ja lasin siis mugul seda konteinerit otsida. Juhendades leidis ka üles, aga logiraamatut kätte ilma abivahendita ei saa. Panin siis mikro logirulli, loodetavasti peitjale sobib.
Leitud, logitud, tänan!
Tänud peitjale!
Täna ei tahtnud jalutajad mitte kuidagi ära minna siin. Ja pidin paelu päris palju siduma. No lahti tulid kogu aeg.
Ja koht on ikka ilus küll.
