Mõisaholmi ülemine päevamärk

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Adminnide palvel aardekarp alla toodud. Nüüd võib aarde arhiveerida.

Adminnide palvel aardekarp alla toodud. Nüüd võib aarde arhiveerida.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Ronida ei tohi. Veeteede amet: Ronimine on keelatud kõikidel märkidel ja need märgid, mis pole kirjas ametlikus nimekirjas on ikkagi jätkuvalt Veeteede Ameti hallata ja me peame vastutama ohutuse eest.

Ei hakanud ronima, sest keelav märk oli.

Ei hakanud ronima, liikumiskeelu märk oli ees.

Leitud

Siinne redel oli ronimiseks mugavam kui eelmisel aga vaid siis kui nö valel poolel ronida. Meryti loetud vihjete peale paljastus lõpuks ka aare.

See ja järgmine päevamärk, on minu meelest ühed paremad aarded tänase päeva jooksul. Siin oli mõnus üles ronimine, algul küll võttis putke värisema, aga mida edasi seda mõnusamaks asi läks. Täna oli siin ikka väga mõnus ilm. Päike paistis, võrratu vaade ja praktiliselt olematu tuul. Oleks tahtnud siin väikest pikniku pidada, aga ju tuleb teinekord tagasi tulla. Tänud.

Kirjeldusest oli juba aru saada, et tuleb ronida. Autoga saime päris ligi. Vastu vaatas torn. Mehed läksid ees, mina plaanisin ka järgi minna. Siiski peale ühte tasandit loobusin. Ei olnud hea tunne selle roostese ja koliseva asjanduse peal ronida. Mehed teatasid, et ülevalt oli päris hea olla. Seega tegin otsuse, et teise torni ronin kindlasti ka ära. Siis tuli oodata kuni mehed ükskord alla tulevad. Proovisime neid küll meelitada, et teine torn veel ootab. Tänan peitjat.

See aare koos oma paarilisega kvalifitseerub meeshingede lemmikuks Vormsil. Sest adrekat on ju vaja, neil siis, mitte minul. Mina sellistesse kohtadesse ei lähe, seega saatsin aarde juurde oma roosa pliiatsi ja loodan, et mu nimi sinna mehe abiga tekkis. Tänud!

Leitud.

2782.

Teine kord siin, seekord sai õnneks aare leitud :) Aitäh aarde eest!

Aarde poole sõites oli huvitav vaadata, kuidas auto spidomeeter oli 40 peal ja me Mihklile lähemale ei jõudnud. Pingutasime autoga värava alla. Topsi järgi läks Madis, kuigi objektil on peal keelavad märgid.

Madis läks ronima ja pani logi kirja. Aitäh!

Möllavas kevadtormis on selle aarde vallutamine veel suurem väljakutse, kui ta tavalisel päeval oleks. Madis oli esimene julge vabatahtlik, kes torni vallutama asus. Torn oli libe, tuul oli tugev ja vihm või rahe, mis iganes see oli, see oli torkiv. Et sellised tingimused seekord. Me isegi ei saanud seista seal all, et vaadata ülespoole. Sest ülespoole vaadates sadas kõik see taevas tulev ollus silmaauku. Seega läksime hoopis eemale ning võtsime ronimise aegseks vahepausiks autost võileivad. Logi kirjas ja Madise näost oli näha, et järgmist torni läheb vallutama Mihkel.

Seekord oli aare olemas õigel kohal ning sai logi kirja panna. Ilm oli vastik, seega vaadet nautima ei jäänud. Eelmine kord sai seda juba tehtud ka :) Aitäh peitmast!

Alustasime oma tänast georeidi ülamise päevamärgi juurest.Torn oli võimas ja ilma igasugu kahtluseta ronisin kiirelt yles, vaade oli kena... Aga mida ei olnud-oli aare, tuhlasin igasugu võimalikud kohad läbi ja ei ole :(. Teisi logisi sirvides käis juba igasugu mõtteid läbi,alla kukkunud, tuul ära viinud jne...
Mõtlesime et käime alumise torni juures ära,ja siis tuleme hiljem tagasi- nii tegimegi. Tagasi tulles jäi yks koht oma nina all kuidagi kontrollimata- ja voilaaaa :) oi kui suur oli selle leidmis rõõm.

Alumises käidud, ülemise kord. Joonelt üles ja... aga kus on aare, ainult vaevu üle puulatvade jõudnud päike piilub pilve vahelt silma? Nii, mis on raskusastmed - ahhaa, selge, näe siin ta ongi. Aitäh!

Poolel teel lõin põnnama. Kahju! 3 raskuspunkti sain selle jubeda tee ja ronimise eest kindlasti kätte.

Arg olen.Järgmine kord julgema abivahendiga tagasi...:)

Seni kuni ma rattajuures kohmitsesin ja vajalikke vidinaid taskusse ja sealt ära tõstsin, oli Imbi juba poolele teele turninud. Asusin teda usinalt jälitama ja jõudsin lõpus ka järele. Täitsa kõrge asjandus seal. Vaated olid superluks. Redelipulgad olid ainult kinnihoidmiseks üsna ebamugavad. Aga kõrgus jah... täitsa muljetavaldav tegelikult. Tänud!

Otsustasime aasta alguses pisikese georetke teha. Seltskonnaga vedas, tore aare, tänan peitjat!

Leitud. Aitäh!

Siin sai kõvasti külmatantsu tehtud, kuna vana karp oli õigest kohast kadunud ja nüüd üritati seda mujalt leida. Tanel valmistas samal ajal uut karpi ette. Just enne, kui Karl hakkas uut karpi oma kohale viima, leidis Priit ka vana üles. :)
Tänud peitjale!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

Nullile lähenedes vuras Priit oma maasturiga uhkelt ees. Tanel pidi aga madalapõhjalisega ettevaatlikult sõitma. Osa teed otsustasin olla inimhööveldaja. Eemaldasin tee keskelt ohtlikuid kive ja hoidsin eemal kriipivaid oksi. Enne aarde juurde suundumist räägiti, et aare on vist lootusetult kadunud ja vajab taastamist. Andsin Tanelile kohe mõista, et ma võin selle üles viia oma minijuubeli leiu puhul.

Alguses käis tõsine otsing ümber torni, et leida ärapõgenenud konteinerit. Testiti nii kõrvaloleva putka aussõna peal püsti püsimist, arutleti võimalike lätlaste külastuse üle, käidi välja teooriaid mis on saanud aardest, räägiti viimasel ajal olnud tormistest ilmadest. Näiteks käis läbi idee, et lind võttis konteineri noka vahele ja tegi sellest endale puu otsa pesa. Tehti selgeks kust pool puhub tavaliselt tuul ja kust puhus tuul eelmise aasta lõpu kõige tugevamate tormide ajal. Lisaks "kui olen lätlane ja leidsin aarde maast, kuhu tagasi paneksin". Kõik eelnevad tegevused positiivset tulemust esialgu ei andnud, seega hakkas Tanel käepärastest vahenditest uut konteinerit looma. Kõik need tegevused võtsid nii kaua aega, et varbad ning sõrmed hakkasid külmetama ja tekkisid kahetised mõtted tippu ronimise suhtes. Kui konteiner sai valmis ja logid kirja, tegin mõned soojendusliigutused ja suundusin kiirel sammul redeli poole ennem ümbermõtlemist. 15 meetrit enne torni võttis hoo maha aga Priit, kes leidis kadunud aarde tornist omajagu kaugelt. Järgnes järjekordne jutuajamine, et mis nüüd edasi saab. Õnneks suudeti kiirelt otsusele jõuda ikkagist vast valmisehitatud aare üles viia.

Redelil ronides ma alla ega üles ei vaadanud ja ühtlases tempos võtsin aste korraga. Esimest korda sain aru kui kõrgel ma olen alles siis kui silmapiirilt kadusid puud ja avanes võrratu vaade jäisele merele. Platvormini jõudes hakati hüüdma kuhu ma aarde peaksin panema. Adrenaliinisena ei saanud suurt aru mida mulle alt karjuti ja panin oma nägemuse järgi konteineri paika. Proovisin ka platvormile minna aga hetkel hindasin olukord liialt ohtlikuks. See oli kaetud jäise libedusega. Soovitud pildid jäid telefonile samuti talletamata ja sain vaid silmadega jäädvustada. Oleksin pidanud olema peast põrunud, et oma topelt kindapaari käest ära võtta torni tipus -15 kraadise pakasega mil puhub ka kõrvetav tuul. Alla tulekul võtsin ette sama taktika nagu üles minekul. Alla jõudes oli jalad ning käed väsinud, kuid enesetunne soorituse tõttu väga hea. Tänud peitjale selle mõnusa kõrge aarde eest!

Minu 1300. leid.

Aarde leidsime torni lähedalt maast. Sai pandud uus karp. Muutus raskusaste.

Ronisin üles, otsisin tükk aega aaret, aga midagi silma ei jäänud. Liis ootas all ja kommunikatsioon temaga ei olnud just kuigi edukas. Ronisin alla, helistasin peitjale ja uurisin, et kus aare peaks olema. Sain juhtnöörid sama koha üle vaatamiseks, mida olin juba uurinud. Ronisin veelkorra üles ning ikka ei leidnud aaret. Ju ta siis tormiga on ära lennanud, aga samas ei leidnud ka torni alt aaret. Kaua ei viitsinud seal tuiata, üleval kolamisest oli päris jahe hakanud juba.