Rajametsa aare

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Olles varem selle aarde leidnud käisime kohapeal kontrollimas. Paraku on see aardepurk eurokraavi rajamisel tõenäoliselt mullakihi alla jäänud. Sinna kohta pole taastada ka mõtet, võiks ära arhiveerida.

Metsast on saanud raielank, eelneva leidjaga konsulteeritu ja mitmete mitteleidude järel, konstateerin, et aarde olemasolu vajab kontrollimist!

Ise olin loll, et enne mitte-leide ei lugenud, ega keegi ju sinna käskind sõita kah...
Õnneks on sinna väga, kohe väga hea tee.

Muidu oleks kena drive-in aare, aga mida ei leidnud, oli aare ise. Olin vahepealse sõidi ajal juba viimased logid unustanud ja sõitsin kohale, aga alles lagendikku nähes tuli kajaliisi kirjutis meelde. Ennast ma suureks väljakaevajaks ei pea, kuigi arheloogiat õppinud ja puha, kuid natuke ma seal siiski surkisin. Oleksin päris palju andnud selle eest, et hpalangu toigas seal veel püsti seisaks.

Kullissaare poolt lähenedes on rajatud uued metsateed. Kõrged ja siledad. Aarde juurest Rajametsa poole edasi minnes, saab euromaantee otsa ja edasine teelõik võib olenevalt sõidukist vajada veidi füüsilist tuge.

Meie tegevuse kohta raiesmikul ütles Pille, et me jätame suht kohtlase mulje, kui seal tühjal väljal kändude all sorgime. Hetkel veel kättesaamatuks ei tunnista, sest Geojaanipäev on tulemas ja Maarjamäe parimad aarde väljakaevajad liikvel. Ehk leiavad ka selle sealt kuskilt. Positiivne on see, et saime sületäie puid lõkke tarbeks. Täname metsa raiujaid.

Viimaseid logisid vaadates tuli endalegi hirm peale, et äkki tuleb ka tühjade kätega lahkuda aga piisas õige sisse tallatud teeraja valimisest ja seal aare oligi.

Putukaid oli tõesti palju, aaret ka paraku ei leidnud. Tuhnisime kõik kohad läbi.

Tee muutus 900 m enne nulli meie geomobiilile läbimatuks.Ega siis muud kui jalutama ja sääski,parme söötma.Teel aardeni kohtasime värskeid karupere jälgi ja hundid olid käinud joomas teel olevatest lompidest.Otsimine võttis jupp aega kuna gps ei tahtnud mitte koostööd teha,aga nagu alati kui tulevad juba loobumismõtted tuli ka leid.Tänud!

Ma pole elus nii palju näljaseid putukaid näinud! Täielik tuulevaikus, päike lagipähe ja peale 15 minutilist otsimist oli jonn lahti: "Lähme ära! Me ei taha siin enam olla!". Erki vaatas veel mõnda kohta (ausaltöelda oligi tema ainus, kes otsimisega tegeles, meie Josteniga vehkisime niisama kätega ja üritasime parme eemal hoida), ja sai otsustatud, et siia me tagasi küll ei tule (vähemasti mitte enne, kui putukad kadunud on).

Viisin jupikese märkmikust, mida saab uue logiraamatuna kasutada. Eelmine on seal natuke nätske ja õrnake. Pastakas keeldus täna kirjutamast, kuid harilik pliiats töökorras.

Natuke piinlik, et isatalu vahetus naabruses leiduv aare minu jaoks alles nr 9. Geps tahtis meid rohkem metsa saata, kuid sai ka lihtsamalt. Logiraamat kehvas seisus, kui endal mahti, viin sinna ise uue. Kuna meeskonnas oli meil kolm asjalikku otsijat vanuses 7 kuni 10, siis klaaskivikesed leidsid endale uued omanikud. Uutele otsijatele sai j2tta m6ni myndike, et nurga tagant kohviautomaadist sooja jooki saada. (Viimasesse tasub suhtuda huumoriga, palju rohkem 22remaale pole sealt v6imalik minna)

Millegipärast on see aare end siiani meie pilkude eest peitnud. Täna otsustas geps, et see on lähim leidmata ja meie, ullikesed, jäime kaarti uskuma. Lapsed jäid autosse talu aia taha tukkuma, meie läksime "maanteed" mööda Genat ja Potsatajat mängima - seda kohta, kus Potsataja kannab kohvreid ja Gena Potsatajat. Aare ise oli viisakas, 10-minuti-möödumise-ving ei jõudnud veel tööle hakata, kui juba logisime. Jätsime pastaka. Aitäh!

Aarde juurde läksin Veneverest otse mööda väikseid teid. See oli ka ainuõige valik, sest muidu oleks tee läinud väga pikaks ning Veneverest Avinurmeni oli maanteel teeremont. Enne aarde juurde jõudmist midagi huvitavat polnudki, ainult õigest teeotsast panin algul mööda. Koha peal võttis ohkama. Tegin esimese raundi. Siis läksin ratta juurde, määrisin ennast sääsetõrjega kokku ja tegin teise raundi. Oli teine nullist päris kaugel, kuid õnneks oli tal peanupp väljas. Purk ei tahtnud algul kuidagi lahti tulla, kaas on juba päris roostes. Tagasi läksin Rajametsa talu poole. Algul polnud teel väga vigagi, ainult mõned suuremad lombid. Aga kui mets otsa sai, läks tee eriti jubedaks. Mõnes kohas läks lausa nagu jõgi üle tee. Talu juurde jõudmine oli juba suur kergendus.

Leitud. :)

Võtsime kätte ja käisime seal ära. Sai kõik lähedal asuvad kännud ja puualused läbi otsida, kuid ei leidnud. Nullpunktile asub suht lähedal. Otsimisele kulus tund ära. Sai tehtud kahepeale mitu mitu sportliku hüpet üle kraavi. Vaikselt hakas innukus otsa saama, kui äkitselt Karlilt tuli rõõmuhõise. Päev muutus paremaks. Aare on täitsa rahuldavas seisukorras. EVEJ

Leitud! Sääskedest ei olnud veel kippu ega kõppu, ligi pääses ka sõiduautoga, kuid maastur oleks kindlam valik.

Nullis on toimunud raie, autoga juurde ei saa. Aare viletsas seisukorras. EVEJ

Ilmselt polnud me esimesed, kes lõuna poolt lähenedes kaardi järgi kruusateed otsivad, mis hoovi pöörates korraga jalgrajaks muutub. Peremees tuli vaatama ja pakkus oma "parklat", muidu teadis ta hästi, miks inimesed siia eksivad. Olevat ka sõjaväelastel sellised laia teega kaardid suviste sõjamängude ajal kasutada olnud. Eks me siis jälle matkasime ja vihjeid oli seekord topelt, nii Hannese kaevekepike kui üleeelmine leidja teisel pool kraavi tagavaraks. Nii läks päris libedalt, eks need vanakesed ole omamoodi...

Õuhkat, Matilde! Ja palju, paluks. Lõpuks oli tunne kui ürginimesel, kelle kaevekepikese ots juhuslikult söödavat juurikat tabas. Visuaalsel teel seda aaet tuvastada ei ole võimalik, nii et kaigas kätte ja tsuskima. Ühel hetkel hakkas aeg otsa saama, telefon vihjas ühes logis olevale pildile - see natuke aitas, aga mitte liiast. Ja nagu ikka, Hanno on mu muusa! Pruugib raskel hetkel hakata talle helistamise peale mõtlema, kargab purk ise peidukast välja ja võtab kaane ka ise maha - logi palun! Paraku ei ole mul Hanno numbrit telefonis, seda tuleb alati küsida - huvitav mis siis saab, kui ma selle ükskord ära salvestan? Igatahes rammisin oma kaevekepikese sinna purgi kõrvale maasse, ehk on järgmistel tiba lihtsam ja mõni juurealune jääb segi pööramata. Ja päris alguses, kui autot parkisime, vaatas kohalik külamees otsa ja irwitas: ah seda mängu mängite? Ma tean küll, kus see asi on, ma käisin korra ise ka kaasas, nad kogu aeg otsivad seda valel pool :) Vat siis :)

Rattaretke nr.5. Otsisin, mis ma otsisin, aga ei miskit, peale pooltteist tundi ostustasin Merikesele helistada, kell oli juba mingi 21 ja välja valitud laagriplatsini vändata veel 38 kilomeetrit ning siia mõttetusse kohta ei tahtnud ka ööbima jääda. Merike aitas mind paari minutiga ilusti õigesse kohta ja käes ta oligi, jõudsin veel isegi selle kuupäeva sees laagrisse jääda. Tänud!

Sai mitu sääske ikka süüa me ihudest.

Sõitsin madalapõhjalisega treppi ja tagasi ka. Sääsed tahtsid ära süüa. :)

Praegu tasub seda aaret kohe kindlasti otsida, sääsed said meie poolt ikka väga paksuks söödetud. Proovisime loogilisematsest kohtadest vaadata kuid ju need siiski nii loogilised polnud, sest aaret nad ei sisaldanud. Sai ikka mõnuga radasid sisse tallatud ja korduvalt kahtlasemaid kohti kontrollitud. Lõpuks suutsin siiski pooljuhuslikult ka õigesse kohta vaadata. Huh, sääskede pidulaud sai autosse punuda.

Puhas Merikese töövõit.

Kõigepealt vaatasin loogilised peidukad üle, siis hakkasin otsima ja kaua ei läinudki. Kuivatasin autos logilehed, panin nad minigrippi ja lisasin pliiatsi. Eelmise leidja Reido nimi oli ka olemas, kribasin selle uue pliiatsiga nähtavamaks. Aare muidu korras. EVEJ

Leitud! Sügisel on suht lihtne leida. Aarde ise üsna kehvas seisukorras, puudub ka toimiv kirjutusvahend.

Ettevalmistus oli tegemata, läksin mütsiga lööma, a müts va suslik lõi hoopis mind. Pole viga, järgmine kord olen targem.

Olime ette valmistunud - kõik logid läbi lugenud ja kaarti vaadanud. Autoga sõitsime treppi. Ja ikka söötsime seal parme, sääski ja kihulasi pea tunni. Olime loobumas. Mart leidis aarde siiski äraminekul ja tundub, et kõige parem vihje oli ühes logis - logid on pigem segavaks faktoriks, kui aitavad leida. Nii see tundub ka olevat. Siiagi aardesse läks vist vale 17.juuli kuupäev kirja suures puhkamise tuhinas. V: roostetanud märk EJ

Autoga lähenesime lõuna poolt ja täiesti korralik tee viis otse aarde kõrvale. Otsimise alguses veel ei olnud pime, alles hakkas hämarduma, aga lõpus juba töötasime ainult taskulambivalgel. Logisid ei olnud lugenud, kaarti ei olnud vaadanud, autonavi saime kasutada. Peale tunniajast metsas ämblikuvõrkude ja võsaga võitlemist oli juba kopp ees nagu ikka ja tekkis plaan logisid lugeda. Selle peale ütles telefon "No service" ja mulle tundus, et irvitas ka natuke. Ponnistasime siis veel natuke edasi ja varsti tulime ära. Nüüd logisid lugedes tundub, et ega me vist õigest kohast üldse ei otsinudki.. Sündmuspaigalt lahkusime otse edasi NEE-suunalist teed mööda. Pääsesime küll napilt läbi, aga rohkem seda teed me ei kasuta :) Madalapõhjalisega sealt ei saaks.