Tigeda parmu

Puhkus Hiiumaal. Aitäh!

Mõnus jalutuskäik oli täna.
Ei midagi konti murdvat. Peale veepapude plägaseks saamise. Eks näis, kas puhtaks ka lähevad.
Tänud aarde eest

Täitsa ok jalutamine.Aitäh!

Kummikute kasulikkusest selle aarde juurde pääsemisel - no ilma poleks kahtlemata saanud, aga samas jalgade kuivaks jätmisele ei aidanud need täna ka kuidagi kaasa. Ehk siis selline anna-võta kasulikkus :)

Lehmad puhkasid kusagil mujal. Muud loomad ka. Isegi tigedad parmud oli tugevnev tuul mujale viinud.

Kohtusime ainult 1 traktoristiga, aga tema sõitis teises suunas. Küüti ei saanud. Oleks lahe olnud laiul traktoriga sõita.
Leitud. Aitäh!

Kui seda haisvat plöga poleks olnud kallaste lähedal, siis oleks olnud täitsa tore astumine. Tigedad parmud on Tallinna turgudel, siin ei näinud ühtegi. Lojuseid kes arvatavasti olid elektrikarjusega ümber piiratud, samuti ei näinud. Küll üks vahva traktorist põrises mööda saart ringi. Kuigi tema traktor tegi parmu helisid, siis tige ta ei olnud. Meeldis, et aare polnud üle maskeeritud ja oli kergelt leitav. Aitäh!

Oi kurat, kus see oli vastik koht! Minule siuke ligases kohas sumpamine ei sobi, oksele ajas. Ei sobi kohe iseloomult. Jälestasin, mis jälestasin aga logi sai kirja ja geoisu täiega otsa. Tänud, et enam tulema ei pea.

Kümnes ehk boonusaare Hiiumaa laidude vallutuste reas. See aare meie esialgses plaanis ei olnud. Kui juba kuus laidu vallutatud ja jalanõud piisavalt märjad, oli paslik siis tulla. Autoga saime mugavalt vee piirini. Edasi sumpasime soojas merevees laiuni. Laiul suundus edasi aardeni mõnus lai tee ja ka aare oli lihtsasti leitav. Aitäh!

Kui juba päevaks Hiius ja 9 tundi merel laide avastatud, siis mis see viimane ära ei olnud? Loomulikult võtsime plaani. Mul Hiiumaa suures enamikus tehtud. Tige parm on tundunud väga keeruline aga pärast päeva meres sumpamist ei olnud mingit probleemi. Tore, et siin üksi ei pidanud käima.
Sumpasime läbi pori kohale, logisime, saatsime Vanda ja Elle õhtut nautima ja suundusime Anne ja Kleone leidmata aardeid otsima, mille enne viimasele praamile minekut veel läbi sõita jõudsime.

Mina tulin saarele plaaniga laiule sulberdada ja sain kaaslased ka nõusse. Lähenemistee paistis kaardilt kenasti kätte ja geomobiiliga trügisime otse mereni. Mere ääres parklas oli vaevalt ruumi autot seisma panna- seal seisis juba 4 masinat. Tundub, jaanipäeva puhul oli külastajaid palju.

Vohilaiu maantee oli täna poolest säärest vee all. Aga päris vahva oli kohale sulberdada. Laiul imetlesime laiuvaid karikakraväljasid. Väga kena!

Aitäh peitmast!

Tulin kindla plaaniga aaret hooldada ja karbid värgid kaasas aga väga tublid geopeiturid olid juba kõik ära korraldanud. Aitähhid ja kiitused Kaits 747 tiimile!

Aare ei vaja enam hooldust, Kaits 747 on juba kõik uue pannud, karp, logi ja kogu komplekti. Suured tänud!

Oma Hiiumaa retke alustasime meres käimisega ning lõpetasime samamoodi. Oli meilgi karp ja logiraamatud varuks. Karp oli tundmatute poolt juba varem välja vahetatud. Tegin vaid "pesa" kiviloopimise kindlamaks. Algses logiraamatus oli veel 2 lehte järel. Kohe seda ära ei vahetanud, kuid siis astusin 10m tagasi ja vahetasin ikka uue vastu ning panin eelmise leidja ka enda ette veelkord kirja. Vana logiraamat oli lihtsalt nii nostalgiline, kus me enda 2006a logi veel sees. Selle viin muuseumi. Oh ja see elekter. Parme ei olnud üldse, kuid poiss sai ikka korraliku siraka keset merd. Viskas mõlemad traadid hetkega merre! Vesi ja elekter. Hea, et olime ussi pelguses matkakepid seekord kaasa võtnud. Nende korgist käepide isoleeris särtsu piisavalt, et traadid veest kätte saada ning läbi kuivade sokkide (nagu pajalappidega) tagasi oma kohale asetada. Tagasiteel kasutasime juba paksu pusa ning võtsime ära vaid alumise särtsu. Oli meeldejäävalt elektriline kogemus.

Reklaamisin lastele kuidas me läbi mere saarele jalutame. Tegelikult saime mööda maanteed kohale. Sellist vaatepilti poleks oodanud. Parme polnud ka ja isegi sääsed jäid Hiiumaa peale. Vaid ühe rästiku leidsime nullist ja siis oli päris kõhe edasi otsida. Ettevaatlikult tegime silmadega mitu ringi peale kuni kahtlustasin üht paika. Leidsin toika ja eemaldasin kivi ning seal aare meid ootaski. Aardega tundus kõik korras olevat praegu. Aitäh selle seikluse eest!

Tulime üle jää Puliste külast.
Aardekarp on täiesti katki. Oleks kena kui keegi tooks uue karbi.

Käisime jääs veepiirini ära, aga kuna kohati olid juba veed vulisema hakanud, ei tundunud edasiminek mõistlik. Eks tuleb siis tagasi tulla, kui tige jää on tigedate parmude vastu vahetunud. Aga nähtud vaade oli kohaletulemist igati väärt!

Sõitsime autoga nii kaugele kui sai, aga tee kõrvalt voolas merejääle oja ja ei hakanud seekord riskima.

Siin kiskus ilm veidi kõledamaks kui Kaevatsil ja ületuskohtki paistis veidi vähem kutsuv. Samas taktika oli juba selge ja teekondki paistis pigem lühem. Mis üllatas, oli mudane ja vajuv ning kohati hoopis sügavam põhi, mis tähendas, et pidi jalge ette vaatama ja veidike trajektoori planeerima. Õnneks pärast kaldaäärsest väljasaamist läks oluliselt paremaks. Teine naljakas üllatus oli elektrikarjus keset merd, mille pidin maarotina kohe üles filmima.

Edasine läks juba pigem tavapärast rada: jalutasin mööda rada nulli lähedale ja sealt leidsin üsna hävitatud moega aarde. Äkki oli lehmale hambusse jäänud või midagi. Logiraamat oli kenasti minigripis, aga kõik muu oli üsna hävinenud, mingeid hooldusvahendeid mul ka kaasas ei olnud. Vast talvitub enam-vähem okeilt kivi all ära ja järgmisel suvel saab keegi värskendada.

Tagasi auto juurde jõudnuna avastasin, et mitu kilomeetrit märgades sandaalides ei kipu nahale hästi mõjuma ja vees kergelt valusana tundunud kohad on tegelikult üsna katkised villid. Kiire teipimine, soojad sokid jalga, kerge võiku ja edasi juba uute võitude poole. Aga seda lubasin endale, et täna rohkem jalgu märjaks ei tee. Aitäh, oli taas üks huvitav elamus!

Karp on täiesti tükkideks, vajab uut karpi.

Logiraamatu minigrip tundub terve ja seega logiraamat on hetkel kuiv.

Sain teada, et Vohilaid on Eesti suurim laid. Aitäh!

Parme polnud ka täna, sest puhus hea tuuleke. Vesi soe. Paekivimüür on minu arust kokku kukkunud ja aare asupaika muutnud. Aardekarp küll katki, aga logiraamat kuiv ja mõnus. Kahjuks uut karpi polnud panna, lisasin mõne hea kivi katteks. Aitäh!

Täna on mõnus tuuleke ja parme pole. Siia laiule ehitatakse lausa kiirteed. Saime meiegi natuke küüti ja lihtsama vaevaga kohale. Aardega kõik ok.

Logiteadete järgi hooldust ei vaja.

Olime just eelmisel suvel ühe loodusmatka käigus koos giidiga Vohilaiul käinud. Kusjuures üks puhkepeatus oli olnud just aaret peitvate varemete juures, kuid tol hetkel ei teadnud me aardest midagi. Nüüd aga olime hästi kursis, kuidas laiule läheneda ja millised olud meid seal ees ootavad.

Vesi oli seekord kogu tee umbes poolde säärde ja mudane põhi mõnusalt libe.
Laiul võttis meid metsateel vastu tervituskomitee, kuid miskipärast eelistasid nad siiski meie lähenedes metsa poole joosta. Aarde peidupaigani jõudes tegime tiiru ümber varemete ja kui mõtlesime, et hakkame müüre süsteemselt üle vaatama, siis kohe ka aaret märkasime. Aardekarp oli kuiv ja esialgne logiraamat ideaalses korras. Logiraamatus oli veel paar puhast lehte, kuid seda jätkub ilmselt veel mitmeks aastaks, kui just mingi suurem grupp aaret külastama ei tule.

Aardes oli ka mõnus nuputamisvidin, mida kohe mitu korda sai lahendatud. Jätsime selle ilusti ka järgmistele nutikuse treenimiseks. Peale aardeleidu matkasime laiul veel pikalt, kõndisime läbi laiu ka idaserva, kus ootas meid järgmine veisekari. Pikutasime natuke rannas, sulistasime soojas merevees ja matkasime tagasi. Kuna aega meil oli, siis kulutasime laiul olemisele lausa paar tundi. Väga vaikne ja rahulik koht, parme-sääski polnud.

Täname aarde eest ja soovitame soojalt kõigil sinna laiule matkata.

Hommikune virgutusmatk, mis sai alguse pealelõunal, nagu puhkuseperioodi äratusevaba iseärkamisega ikka vahest juhtub :o) Elektrikarjuse juures oli puu najale toetatud kaks jalgratast. Suure tõenäosusega inimesed, kes siit jalgsi Vohilaiu poole edasi astusid, mõtlesin. Vahest isegi geopeiturid? Vat ei tea, kedagi ma ei kohanud küll ning logiraamatus olin samuti tänase kuupäeva esimene. Verejanulised mutukad minnes nagu ei tülitanudki. Kuigi mäletan juba varasest lapsepõlvest, milline meelispaik nende jaoks näiteks Vormsi mudarand oli.

Nullis lahutasin meelt aardekarbis leidunud mänguasjaga - ka mulle niisugused vidinad väga meeldivad. Antud eksemplar oli kuskilt aegade hämarusest juba tuttav ning küllaltki lihtne, Hanayama kuue tärni pusled seevastu on ikka parajad pähklid. Kui mänguisu täis ja ülejäänud laidu uudistama suundusin, siis äkki tekkis ka aardenimes lubatud kaaslane - tige parm. Erinevalt Saaremaa tigedate sääskede peenest tehnikast, on parmudel üldiselt küllalt robustne tehnika. Ampsavad lihtsalt kerest tüki välja ja kui särk ette jääb, siis sellest ka... Õnneks üksiku nuhtluse kõrvaldamisel seekord uusi satelliite enam ei ilmunud, sain rahus omaette retke lõpuni astuda. Veiseid silmast silma ei näinudki, ainult nende radasid, ohtralt kooke ja ka ühe korraliku koguse konte, mis paistis nagu kiskjate pidusöögiplats - eks nemadki tahavad süüa.

Eesti suurim laid väärib kindlasti tutvumist, põhiliselt muidugi suvel. Aitäh kutsumast ja soovitame teistelegi!

Jätsin auto infotahvli juurde.. ei hakanud kajak katusel võssa trügima, kuigi tee oleks kenasti kandnud. Vee äärde jõudes tõmbasin sussid jalga ja teekond võis alata. Meri oli pidevalt põlvini ja tuju hea. Kohale jõudes olid parmud õnneks peidus koos mullikatega, nii et sain rahulikult tegutseda. Tänan.

Mudaravi

Jõudsime teisipäeval kell 22 Hiiumaale ning eesmärgiks oli kolmapäeva õhtuks saada leituks kõik ilma paadita leitavad aarded, mis ka reaalselt alles on. 10/11

Meil oli küll plaanis 11 aaret ehk ka Kaevatsi laiu, aga sinna ei jõudnudki. Kuna oli varakult ärganud ning terve päeva kas sõitnud või kõndinud, siis olime väsinud ning võtsime eesmärgiks leida see aare ning jõuda kella 20:30 praami peale. Auto jäi üllatavalt kaugele linnulennult 1600m peale ehk infotahvli ette. Ega ilma maasturita lähemale poleks saanudki. Varsti nägime lehmi ning siis saime ise mutta minna. Esimesed sammud mudas mööda auto jälgi tekitasid kahtluse, kas me üldse kohale saame, sest raske oli jalgu kätte saada ning tempo oli väga aeglane. Õnneks eemalt ning võimalikult palju mööda taimi kõndides saime liikuma. Laiul oli huvitav kuid palju aega polnud ning panime nimed kirja ja tagasi. Jõudsime 25 min enne praami väljumist sadamasse. Taaskord oli tore olla Hiiumaal ning eks kunagi tuleb siia veel aardeid juurde, et oleks põhjust uuesti saart külastada.

Ära usu seda, mida näed. Kaardi peal paistis Hiiumaa ja laiu vahel olevat vesi, kuid tegelikkuses on seda pigem vähe ja on hoopis mättad ja lehmad. Vesi oli vast poolde säärde, kuigi liikuma pidi tempokalt, sest liiga kergesti jäi mutta kinni. Kaupo muigas, et liigun nagu zombie, kuid see töötas ja jõudsin kuiva jalaga aardeni ja tagasi. Lahe käimine, asukoha mõttes tuuri lemmikaare.

Seda aaret oleme varemgi vaadanud, aga pole nagu käinud lähemalt uurimas. Jätsime auto Vohilaidu tutvustava sildi juurde, panime ujumisriided, kuna ei teadnud, mis meid ees ootab ja sörkisime kuni saime. Esialgu proovisime läheneda vähemvesiselt alalt, aga oi, kuidas see torkis. Mõtlesime juba otsa ümber keerata, kuna läbi muda me ometi ei kavatse minna. Kuna aega veidi veel oli, siis mõtlesime, et proovime läbi vee ja kui ei saa, sisi las jääda. No läbi vee oli lausa lust ja lillepidu minna! Ma veidi pelgasin küll uudistavaid sarvelisi ja tiirutavaid linde, aga õnneks lähemat tutvust ei soovinud kumbki liik meiega teha. Vohilaiul metsas nägime veel mingit kotkalist. Ideaalne päev vees sulistamiseks! Aitäh peitjale huvitava aarde eest. Oh, ja parme polnud ühtegi!

Varasemalt siin saarel käies oleme seda tigedat parku vältinud. Kuna seekord oli plaan kogu saar kõigist aktiivsetest aaretest puhtaks teha, siis ei saanud ju ka seda leidmata jätta. Eks muidugi eelnevad logid hirmutasid, et hullult mudaravi saab, aga noh, mis siis ikka. Pinnasetee vee äärde oli kuiv, nii jõudsimegi päris kalda lähedale välja. Vanad tossud said jalga tõmmatud, nii oli mööda mere põhja hea jalutada. Tegelikult oli traktori jäljes hea käia. Põhi oli kõva ning seal polnud ka rohkem muda kui pahkluuni. Kogu teekond kulges oodatust kiiremini. Tempokalt liikudes olime tagasi 40 minutiga ning sealjuures ei kohtunud me ühegi parmuga! Tänud aarde eest!